Vihmaveeloik me maja ees tekib üldjuhul kahel moel. Reeglina kiire ja korraliku äikesetormi tulemusena. Pärast seda on päike taas väljas, kuuma kolmekümne kraadi ringis ning loik aurustub veel enne, kui kohalikud kassid seda ilmaimet uudistama jõuavad. Teine, eelistatum loigu tekkimise viis on päevapikkune, mõnus, kestev sadu. Kui eriti hästi läheb, sajab järgmisel päeval ka. Ja kui loik kolmandamal päevalgi alles, siis on kõrbekogukond õnnega koos. Tuleb jalad kõhu alt välja tõmmeta ja kõrbesse kaema minna - nüüd peaks rohelust olema nii, et. Siinsetel taimedel pole aega raisata. Paarist vihmapäevast piisab, et viimane kui okkaline põõsas omal moel õilmitsema lööks.
Pildil - naabri Becki poja sumab meie maja esises lombis.
19/07/2013
