Paar õhtut tagasi jalutasime Yarkot päikeseloojangu aegu ülikoolilinnakus. Ilmselt olen maininud, et see on üks ta lemmikkohti. Roheline, varjuline, lõhnu kui palju. Järjekordne äikesetorm hiilis lähemale, mõnusalt soe ja hämar oli. Meil on campuses üks kena männi - (ja seetõtti ka käbi) koht teada, seal saab koeraga käbimängu mängitud, avar muruplats justkui loodud selleks. Üldjuhul meie päralt. Seekord aga oli pargipink hõivatud ameleva paarikese poolt. Isegi väga diskreetseks jäädes (st suu ammuli jõllitamata) võis enam kui kindel olla, et kaks noort meestudengit on teineteisest kenakesti sisse võetud. Noh, meie oleme vabameelsed inimesed, mis seal ikka - ruumi jagub kõigile. Paul asus Yarkole käbisid loopima. Ma ei ole küll kindel, aga mulle tundus, et ta püüdis end paarikesest kaugemale positsioneerida - mine tea, mis vallatused noormeestele pähe võivad tulla, kui hea välimusega sookaaslast atleetlikult käbisid loopimas näevad:).
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid käbimängust. Yarko, nagu alati, võttis juba esimese käbi peale tuurid üles, terve mõistus kadus kus seda ja teist. Ainus, mida ta silm seletas, olid õhus vuhisevad käbid. Ühel hetkel ei jõudnud vana liigesehaige esikäpp ülejäänud kolmele jäsemele ja noorele hingele järele. Komistas, hirmus valu lõi sisse, loom toetas end esiteks Pauli sääre vastu, siis kukkus täitsa külili, lastes SIHUKESE huilge lahti, mida mina pole tema suust elu sees kuulnud. No, ta ise on kurt õnneks, muidu oleks omaenda hääle peale vist südamerabanduse saanud:). Sarnast käpa-värki ennegi juhtunud, see läheb sama äkki kui tekib, aga siiski olin mina ainuke, kes situatsiooni adekvaatselt hindas. Paul näiteks arvas, et looma viimane tunnike on tulnud. Mida nood eelnimetet kaks seksuaalvähemuse esindajat arvasid, võime ainult oletada. Kui koer taas (nii umbes viie sekundi pärast) jalul oli, järgmine käbi juba hambus ja valmis täiel tuuril edasi põrutama, sain mahti paarikese poole vaadata. Seisid seal kui kivinenud, jalgupidi pargipingil püsti, teineteisel käest kinni hoides, ja jõllitasid meie poole. MIKS just sellises poosis, seda teab vaid Issand ise. Kui temagi. Vaesed poisid. Romantiline meeleolu oli tõenäoliselt kogu õhtuks rikutud...:)
22/07/2012
p.s. Foto on illustreeriv ja sel pole ülaloleva jutuga mingit pistmist. Naabri kass meie taga-aias saarepuu otsas.
p.p.s. Ei maksa arvata, et me Yarko artriiti kergekäeliselt suhtume. Ta saab oma glükosamiini ja vajaliku annuse puhkust ja rahu, aga muidu (olen seda ennegi nimetanud) - seni kuni ta ise soovi avaldab minna, teha, joosta, püüda, ronida, mängida - seni peab ta seda ka saama. Me ei jäta peni ometi aastateks elumõnudest ilma üksnes põhjusel, et see või teine häda teinekord looma kimbutab.
7/22/2013
