Rahvusvaheliselt tunnustatud autoriks võib Pauli tituleerida, vabalt:). Peale ta teise artikli ilmumist Eestimaal. Esimene kutse kirjutada tuli hobuajakirjalt (tänud, toimetajad Aive ja Ago). Nüüd on kord koeranduse käes (tänud, toimetaja Merlin).
7/17/2013
p.s. Tekstiga fotod saab suureks klikkida ja lugeda. Kellel klikkimine ei õnnestu, saab lugeda siit:
ARTIKKEL AJAKIRJAS 'SAKSA LAMBAKOER' 2/2013
Sissejuhatus:
Peale Ameerikasse kolimist on Estrellest Yarko
- tähistanud oma 11. ja 12. sünnipäeva
- matkanud merepinnast kolme kilomeetri (6880 jala) kõrgusel
- kohtunud lõgismaoga
- ujunud Vaikses ookeanis
- saanud skunksilt ’täistabamuse’ näkku
- pidanud suvekuudel vapralt vastu 40-kraadisele kuumusele
Rahvusvaheline afäär:
Elu Ameerikas koos Eestis Rootsi paaritusest sündinud saksa lambakoeraga
Esmakordselt kohtasin Yarkot ühel Texases asuval lennuväljal. Tema saabumine kahe tuhande üheteistkümnenda aasta üheteistkümnenda kuu üheteistkümnenda päeva üheteistkümnendal tunnil oli tähenduslik nii mulle kui talle.
El Paso lennujaama kaubaterminali boss rullis kõrge laoukse lõginal üles ning minu ees seisis suurim transpordikennel, mis iial maa peal valmistatud. See tundus täitvat terve hiigelsuure laoruumi. Põrandast laeni, seinast teise. Kui ma end taas kokku suutsin võtta, sain aru, et kennel oli siiski väheke väiksem, samas hakkasin ähmaselt eristama puuris oleva koera hiiglaslikku turja ja pead. Selle aja peale oli Yarko Epu ära tundnud ning tõi kuuldavale vaikset, karja taasühinemist tähistavat kiunumist. Yarko oli jõudnud New Mexicosse. Too saabumisõhtu tähistas väga õnnelikku lõppu noile Epu ja tema koera paarile pikale reisipäevale, kolimaks Euroopast Ameerikasse. Mu kihlatu oli viimaks ometi me ühises kodus, mu uus hiigelsuur koer samuti, ning me olime kolmekesi valmis ees ootavatesse seiklustesse astuma.
Murdja elutoas?
Minu koerakogemus/kogenematus lubab Yarkot nimetada üle mõistuse suureks koeraks (big ass dog). Tal on kombeks sind ainiti vahtida, pead pööramata, silmagi pilgutamata. Seetõttu olin meie esimestel koosveedetud päevadel surmkindel, et ta hiilib öösel magamistuppa, murrab mu maha ja sööb ära. No, see viimane on muidugi naljaks öeldud. Olin veendunud üksnes selles, et ta mu maha murrab. Minu surmahirm möödus aga suhteliselt ruttu, peale Yarkoga sõbrunemist. Hakkasin aru saama ta intensiivsest pilgukontaktist ja keskendunud kehahoiakust. Ei läinud palju aega, kuni ta, ise maas külitades, lubas mul üle oma kere astuda, käpaaluseid ja kõrvu katsuda, end seejärel küljelt seljale rullis ja kõhusügamist ootas – ühesõnaga, tegi kõike, mida terve närvikavaga koer teeb ja naudib.
Kaktustest põhjustatud kannatused
See osa New Mexicost, kus elame, kannab nime Chihuahua kõrb. Suurem osa nimetatud kõrbest laiub Mehhiko territooriumil, meie kodu USAs on Chihuahua kõrbe põhjaserval, 1370 meetri kõrgusel merepinnast. Korrektne geodeetiline termin ongi ’kõrgel asuv kõrb’ (high desert). Kaktused – neid meil siin jah jagub. Igat sorti ja kuju, imeilusate värviliste õitega. Ning muidugi ogadega. Pikkade ja lühikeste, siledate ja kidaliste, peenikeste ja jämedatega. Viimane kui üks teravad nagu nõelad. Peale selle veel mesquite-põõsad - läikivate, lõikavate, jäikade okastega, vaevata valmis autokumme ja elavat liha läbi torkama.
Yarko esimene käik kõrbesse oli täidetud tema jaoks ennekogematute, kummaliste lõhnade, floora ja faunaga. Lisaks muidugimõista kaktustega. Oma esimest kaktust kohtas ta niimoodi: märkas suurt jänest, asus mööda kõrbe tolle sabas kihutama. Valjude hõigetega saime koera, ime küll, pidama ja tagasi meie poole pöörama. Nii ta sealt tuli, otse läbi suuremat sorti kaktusepõõsa. Ei vähendanud karvavõrdki kiirust, lõigates täiel tambil põõsa keskpaika. Sedajärgi olime sunnitud ta maha väänama ning põhjaliku ülevaatuse tegema. Neid okkaid oli ikka hulganisti, mis ta kasukast tol korral välja tõmbasime. Midagi Yarko tollest kogemusest küll õppis, kuid nüüd vaatame peale iga matka ta käpad ja kõhualuse üle.
Männikäbimäng ja muud lõbud
Oleme Yarkot viinud Rio Grandesse ujuma ja kaljudele ronima, linna taga asuvatesse mägedesse täiskuumatkadele ja mägede jalamil klaasi või kahe Merlot’ga veedetavatele õhtutele, aga loomaarsti juurde pole me teda siin kordagi viinud. Yarko pole just esimeses nooruses, kuid tänu kõigile noile uutele kohtadele ja lõhnadele ja elukatele on ta peale teisele mandrile kolimist hulga ärksamaks ja tugevamaks muutunud. Kargab teinekord ringi nagu kutsikas! Ning armastab männikäbisid mõrvata. Me mõlemad, nii Yarko kui mina, naudime toda männikäbimängu. See lülitab instinktid tööle ja hoiab heas vormis. Korjan peotäie käbisid (need on siin hulga suuremad kui Eesti omad), teen koerale väikese eelsoojenduse ja hakkan käbisid loopima nii, et need vastu maad põrgates taas õhku kargavad. Yarko annab endast kõik, et iga viimast kui käbi kinni püüda ning kahjutuks teha. Loomulikult, me kõik teame ju, kui ohtlikud võivad männikäbid olla. Ta lausa naudib nende ’surnuks’ puremist.
Valvuri-amet ja varrukatrenn
Yarko elab majaustest nii sees-kui väljaspool. Võtsime ette ja laiendasime tema tarvis taga-aeda, seal saab vabalt ringi joosta, aga ka esiuksest tulijaid-minejaid silmas pidada. Samuti minu ja Epu lemmikkohta verandal – nii teab ta alati, kus ta ’kari’ parasjagu asub. Talveti, külmadel öödel, magab elutoas või minu ’maakaardi-ruumis’. Ma poleks ilmaski uskunud, et koerad geograafia vastu huvi võivad tunda…
Yarko on mind omaks võtnud ja teinekord isegi võistlusmeeleollu lülitunud, pakkudes omal algatusel korrektset kõrvalkäiku. Esimene säärane juhus oli mulle paras shokk, kuniks taipasin, millega tegu. Siiski ei tee ma temaga treeningharjutusi kuigi tihti, kuna mu enda treening sellel alal (koeraspordis) on vähene, et mitte öelda olematu. Samas, alati on muljetavaldav vaadata, kuidas Yarko Epuga koos töötab. Nad on siin väga head jäljetrenni teinud, sellest hoolimata, et Yarko juba mitmed aastad ’pensionil’.
Korra õnnestus mul Epu tahtel isegi varrukamees olla (Yarko trennivarrukas toimetati samuti siiapoole ookeani, nagu ka kõik ta karikad). Varrukamees, teate ju küll, on see tüüp, kes kannab käes üüratu suur kinnast, mida siis koer omakorda üritab tükkideks rebida. See oli mulle suureks lõbuks ja suureks füüsiliseks koormuseks. Yarko demonstreeris sedagi kaitsesoorituse osa, kus karatakse varrukamehele vaat et näkku, haukudes, lõugu laksutades ja varrukameest poolsurnuks hirmutades.
Koer on mehe parim sõber
Teinekord aga on tore ka lihtsalt niisama istuda. Yarko on kindlapeale mehe parim sõber. Tema jaoks pole probleem end minust madalamale seada, sõna otseses mõttes. Pilt on selline: Yarko rahulolevalt mu jalge ees lamamas, minul käes klaasike külma õlut, jalad koera küljele toetatud. Mõnus!
Jah, me Yarkoga veedame koos kenasti aega. Ta teeb igal hommikul kindlaks, kas ma olen ikka olemas – ega ometi pole majast temata lahkunud. Kui end iganädalasse Jaapani võitluskunstide trenni asutan, lööb Yarkol silm särama ja ta on ukse juures hakkamas. Kaasa ma teda paraku võtta ei saa, premeerida aga küll – valmisoleku eest.
Yarko on New Mexico kõrbes terve ja õnnelik – ma pole veel sattunud kuulma, et ta eesti talve taga nutaks. Ega tal selle jaoks vast enam mehisust jätkukski…soojema kliimaga ära hellitatud, nagu ta tänaseks on.
Paul Harmon
Las Cruces, New Mexico, USA
Tõlge: Epp Harmon
