Kirsti visiidi viimasel päeval viisin ta Rio Grandet ka vaatama. Rio, nagu tal tihti kombeks, oli 'grandest' nii kaugel kui olla sai. Vett isegi mitte tilga võrra. Kohalik põllumajandus retsib jõge nagu jaksab. Eks kapsas (või pecanpähkel või mis iganes) tahab kasvada, aga jõest on sellegipoolest kahju. Anyway. Peale pikka liivas sumpamist ronisime 'jõest' välja, Yarkol oli muidugi tuju nullis, et vette ei saanud. Õnneks oli seal, kus auto parkisime, kena selge veega kraav nö. varrukast võtta. Vanamees kroolis, õnnis nägu peas, tükk aega edasi ja tagasi.
08/02/2013