No ikka väga maas olen olnud blogi(mis)rajalt sestsaati, kui Paul Euroopast, raketilennutamiselt koju saabus. Oleme siin kauasest lahusolekust taastumiseks kodulähedasi looduskauneid kohti väisanud ja tulevikuplaane lihvinud ja lihtsalt niisama suvest mõnu tundnud, sumedatel õhtutel teise korruse terrassil veinikest rüübates, peale esimest klaasitäit teise-kolmanda järele minnes hoolega ette vaadates, et mõni lõgismadu jalgu ei jääks. Üks juba jäi. Hetkel on olemine paraku ka pisut suitsune, teispool Kaskaade mets jälle põleb, kuid sel sündmusel pole siinkandis enam uudisväärtustki. Business as usual.
Aga tegelikult tulin ühest iseenda eripärast kirjutama. Sellest, kuidas ma meeldima hakanu külge kõvasti kinni jään, vähemasti mõneks ajaks, uue lemmiku leidmiseni. Võtame näiteks toidu. Võin ühte ja sama rooga nädalate kaupa valmistada ning manustada, ilma et vahelduse järele vajadust tunneks. Viimaste nädalate märksõnaks on olnud pastasalat. Paul palus, et ma Independence Day’ks (4. juuli) kausitäie kokku keeraks, ja sealtmaalt on meil nimetet salat pidevalt külmkapis, Paul sellest ammuilma tüdinenud, mina aga söön iga päev vähemasti paar portsu ja teen muudki uue, kui otsa saab. Endalgi ausalt öeldes pisut imelik, kuid elukogemus ütleb, et ilmselt pole ma ainuke roasõltlane. Sest nagu vvn’i juures juttu oli – enamik inimesi arvab ekslikult, et mingid eripärad (et mitte öelda kiiksud) on vaid neile omased. Oo, ei. Kui küsitlema kahata, tuleb välja, et see, mida inimene arvab vaid talle ainuomane olevat, on tegelikult täielik mainstream. Niisiis, tõenäoliselt on teisigi minusuguseid igavaid, rutiini eelistavaid sööjaid.
Sama muide riietumisega. Mul käib see hooti. Leian garderoobist mingi iseenda jaoks parasjagu apetiitse rõivatüki või kombinatsiooni, ja kui ilma, st. temperatuuri hoiab, kannan sama asja/asju mitu nädalat järjest. Ei, vahepeal ikka pesen neid ka, ärge nüüd arvake, et ma põrsas olen või miskit. Tõtt öeldes pesen rõivaid, nii enda kui Pauli omi, liigagi tihti. Planeet ägab, hilbud kuluvad, aga no mis teha, mulle lihtsalt meeldib värskelt pestud kraami kanda. Samas, tõenäoliselt pole ma selleski osas eriline. Üks mu Maarjamaa klassiõde rääkis kunagi shokeeritult, et kui tal ameeriklastest sõbrad külas käisid, siis pesumasin muudkui huugas, kõik rõivatükid läksid peale ühte kasutuskorda pessu. Ja ta ei pidanud silmas aluspesu ja sokke, neid ju vahetadki iga päev, eks. Või vähemasti püksikuid ja sokke, rinnahoidjate osas pole vist siiani konsensuseni jõutud, mitu korda neid peaks kandma enne pesemist. TMI ehk, aga mina olen sellest koolkonnast, kes bra'd peale iga kandmist pessu ei saada, kui just tegu pole päevaga, mil jubedalt higistamist või musta tööd või midagi. Oot, kuidas ma nüüd pastasalati juurest rinnahoidjateni jõudsin? Ühesõnaga, koostis, kui kedagi huvitab: rotini, mustad oliivid, kirsstomatid, punane sibul, kuiv salaami, „terav“ cheddar-juust, punane ja roheline maguspipar. Kaste: võrdsetes kogustes külmpressitud oliivõli ja punase veini äädikat, maitseks purustatud punet, soola, musta pipart, tibake pruuni suhkrut. Bon appétit!
July 25/2023
“More often than not, those who constantly throw in the towel will be left standing next to a huge pile of laundry.” ― Christine E. Szymanski
Ma arvasin ka, et mõnest toidust ei tüdine aga isegi kartulisalatist tuli Eestis olles 2 nädalaga kopp ette. Üldiselt segan: osa toite kindla peale head, osa katsetused mis pealtnäha huvitavad. Ära söön kõik, lõppude lõpuks kere vajab ju toitu!
ReplyDeleteNoh, tead... sellesamuse "söön ükskõik mida, peaaasi et kere kütet saab" vaatenurga kohta ütleksin mina enam-vähem sama, mis Katarina oma hiljutises toitumispostituses. Aga inimesed ongi ju erinevad, eks. Sinul sinu söömisharjumused, minul minu omad. Kuniks keegi iseenda menüüd ainuõigeks ei pea ja seda teistele vägisi peale ei pressi, on kõik korras :)
DeleteMul on toidu (toitumuse) ja ka riiete (riietumise) osas sinuga nagu copy-paste.
ReplyDeleteTead, ma olen mõnigi kord su postituste ja kommentaaride põhjal mõelnud, et kui poleks 11 aastast vanusevahet ja üsna erinevat väljanägemist (üks blond, teine brünett), peaksin sind oma kaksikõeks, kellest mind sünnitusmajas lahutati. Ilma naljata.
DeleteHaa, söömine!
ReplyDeleteTäna söön turbonuudleid teleka ees, maitseaineks "minu köök on parim"-saade jooksmas, sest "kere vajab kütet". Homne eine on see-eest selline, et viimase garneeringu asetan pintsettidega paika ja tometisalati tegemisel praagin pooled pabulad välja, sest nende värv ei sobi kastmega.
Ka see tähendab, et olen bigurmaan?
Aga riietuse osas tõesti....kunagi ostan endale seitse musta t-särki, et saaks iga päev ühtemoodi välja näha.
Jah, kõlab küll nagu bigurmaan. Pole paha. Teeb elu mitmekesiseks.
DeleteJa musta värvi T-särgid on asendamatud. (Minu puhul küll musta värvi topid, sest ma ei kannata T-särkide nn. kinnist kaelust, peab avaram väljalõige olema, et hingata saaksin.)
Hmm, jaa, võtan proovida - ma millalgi ammuaega tagasi tegin pastasalatit pestoga, aga ma vaat et ei mäletagi enam, mismoodi see maitses. Aitäh inspireerimast!
ReplyDelete