Püstloodis


Mitte, et ma enda kannatusi kristallkuuli omadega võrdleks - tema kõõlub praegu kitsal rajal kuristiku ja mäekülje vahel kusagil Himaalajates, aga jah, nagu eelmises postituses mainisin, nädalavahetusel sai pisut ronitud. Meil nimelt on see eelis, et Paul suhtleb töö tõttu tihedalt kohalikega, ja neilt tilgub infot kõikvõimalike kaunite kohtade kohta (küll see eesti keel on ikka imelik!), mida turistid ei ummista. 

Ühesõnaga, läinud laupäeval võtsime seljakotid selga, otsustasime uurida Kauai kirderannikut. Parim paik hiigellainete imetlemiseks, tekitatud tuulte poolt, mida siinmail kutsutakse juba iidsetest aegadest nimega Trade Winds, kaubalaevade taganttõukaja. Lained pettumust ei valmistanud. Küll aga pani kukalt kratsima viis, mismoodi neile ligi pääses. Veeäärsetele laavakaljudele viiv paarisajameetrine rada tundus ülevalt vaadates väga… kuis nüüd öeldagi… püstloodne. Juurikane. Kohati väga mudane (loe: väga libe). Siin ja seal olid puude külge küll nöörijupid seotud, aga mis otstarvet need täitsid, jäi vähemasti meile selgusetuks. Väljanägemine oli köiehakatistel selline, et isegi minusugune kergekaallane end nende meelevalda ei riskinud usaldada, puujuurikad tundusid kindlama panusena.  

Ega midagi. Alla me igatahes saime, suurem osa teekonnast tagumikuküüdil, ja pärast mitut rannal veedetud tundi ning pudelit Sauvignon Blanc'i läks ülesroniminegi üllatavalt sujuvalt. Teada-tuntud mägironijate tõde ju, et laskumine on mitu korda nõudlikum kui tõus. Kuid juurikad ning muda polnud sugugi kõik, mida rada meile pakkus. Nimelt oli teekond kogu ulatuses täis pikitud kiilsaba-tormilinnu urge. Jah, lugesite õigesti, justnimelt urge. Suleliste poolt poolt kaevatud koopaid. 

Wedge-tailed shearwater on Hawaiil kaitsealune. Ja kaitstakse tegudega, mitte üksnes sõnadega. Hotellid tasuvad pesitsuspaikadest väljapoole eksinud linnupoegadest/noorlindudest teatamise eest ööbimis-, restoranid söögikupongidega, Pauli töökohas (Pacific Missile Range Facility), mida Wikipedia märgib tormilindude ühe lemmik-pesitsuspaigana, on määratul õuealal spetsiaalne öövalgustus, et linde lennul mitte teelt eksitada. Matkajate koerad, juhul kui keegi üleüldse tuleb mõttele oma peni Kauai hullumeelsetele radadele kaasa tarida, peavad rihma otsas olema, rihmastamata looma omanikest teatamise eest pakutakse vaevatasu. (Mille vastu mul, muidu paadunud koerasõbral, pole kõige vähematki. Sest mis me siin lindude ründamisest räägime, ka ma ise ei taha kitsal, libedal, mudasel mäeküljerajal vaimustunult hüpleva elukaga kohtuda, olgu ta siledal maal nii "nunnu" kui tahes.)

Ühesõnaga, linnu-urud. Tegin ettevaatlikult mõned pildid ka, linnukesi ei paistnud see karvavõrdki häirivat, haudusid oma ainukest muna, pokkerinägu ees. Tormilinnud heidavad paari eeldatavalt kogu eluks. Urg kaevatakse ühiste jõududega, hautakse ning järeltulijaid toidetakse kordamööda, ja kui pesitsus miskipärast ebaõnnestub, jääb see ainukeseks katseks antud aastal. Paraku, "lastetus” lööb enamikel juhtudel kiilu elukaaslaste vahele, misjärel leitakse uued partnerid. Pesitsuste õnnestumise korral naaseb paar aga samasse urgu igal hooajal. Kiilsaba-tormilinnud kaaperdavad teinekord ka mustlaik-tormilindude urge, viimatinimetatute  pesitsusperiood algab varem kui kiilsabade oma. Kui mustlaigud juhtuvad pesitsusega hilja peale jääma, viskavad kiilsabad mustlaigupojad julmalt urust välja või nokivad surnuks. Kiilsabad hauvad 50 päeva, koorunud pojukesed lahkuvad urgudest ca 110 päeva vanusena. 

P.S. Oma lemmik-camopükse ma tänu punases mudas sisalduvale värvipigmendile enam täiesti puhtaks ei saanudki. Aga noh, oma viga, kes käskis heledavõitu säärekatteid tundmatu topograafiaga matkale jalga ajada. Kahjuks ei lohuta mind mu õnnetuses ka Kauai punast mulda ülistavad kirjutised:

"Don’t be alarmed if your clothes get stained by Kauai’s infamous red dirt. Consider it an island souvenir from your Hawaii vacation on the Garden Isle, where the deep red dirt covers roadways, sidewalks, buildings and cars; it even makes its way into the ocean and rivers during heavy rainfall. Why so red? The answer lies in the fact that Kauai is the oldest of the Hawaiian Islands; like a fine wine, Kauai’s foundation of rusted volcanic rock aged over time (millions of years) until it transformed into the dirt we see today. The red color comes from the large amount of iron oxide present in the land. Not only is it everywhere, it’s darn stubborn, too."

October 19/2022             

“Maturity is when you no longer get the urge to make snow angels in mud season” ― Josh Stern

2 comments:

  1. Sissejuhatus hiigellainetest aga ei ühtegi pilti, ainult juurikad, urud ja viltu mets? Nii võib jääda mulje, et ookeani äärde ei jõudnudki, või läks veini manustamise käigus pildistamine meelest ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kannatust, kannatust, tulevad pildid lainetest ka. :)

      Delete