Ma ostsin omale kleidi. Sündmuses kui niisuguses pole iseenesest midagi imelikku. Ega erakordset. Ma armastan kleite. Erakordne ja imelik on aga tõsiasi, et kõneksolev kleit on valge. Ma reeglina ei kanna valget. Tundub minu seljas kuidagi… nõrk? Kuid paar päeva tagasi läksin poodi nimega Ross - nende slogan muide kõlab 'Ross: dress for less', mistap meie Pauliga, halastamatud nimeväänajad, kutsume toda kaubandusasutust 'Cross-dress for less' – anyway, Ross on odav kaltsupood, kaupleb põhiliselt Hiina hilpude ja nimekamate äride kaubajääkidega. Sellegipoolest käin seal teinekord, kuna nad müüvad mu lemmikuid, erksavärvilisi camopükse, teksalõikega, väheke venivast kangast. Noh, pükse seekord polnud. Küll aga silmasin toda valget kleiti, mis lausa karjus: SUVI!! Varrukateta, aga mitte liig paljastava tegumoega, õhukesest, kuid mitte liig läbipaistvast puuvillasest kangast, naiselik, sääremarjapikkusega. Proovisin selga, istus kui valatult. Neliteist dollarit, ja kleit oli minu.
Saate ju isegi aru, et valget naiselikku kleiti ei ole mul võimalik kanda teistmoodi kui mustade ketsidega. Ma ei hakka ometi kleiti kingadega paari panema, issand hoidku. Ja rääkides ketsidest, pean loomulikult silmas Kõikide Ketside Kuningat, unisex Chuck Taylor All Stars Classic. Paraku, väljaspool internetti müüvad jalatsipoed ainult noid moodsa aja Chuck Taylor'i mudeleid, jubeda paksu tallaga. Minu meelest jubeda, sest iga indiviidi väärmatute inimõiguste hulka kuulub muuhulgas ka ketsitalla paksuse üle otsustamine, ja ilmselgelt on uutmoodi tald populaarne, muidu ju sääraseid kobakaid ei toodetaks ega müüdaks? Ühesõnaga, tuli veebishoppama minna. Ma ei salli seda, iseäranis asjade puhul, mida peaks ideaalses maailmas saama selga-jalga proovida. Aga noh, ehk valitud suurusega näkkab, ja ümbervahetamine on Converse's tasuta.
(Inim)õigutest rääkides. Ma olen siin nüüd mitu päeva kommenteerimisele ja kommentaariumitele mõelnud, tõugatuna peaasjalikult K von B miljoni kommentaariga esmakohtingu-postitusest, samuti Briti postitusest, kus ta mainib, et ta jälgijad nõuavad oma “õigusi”. Copyn järgnevalt mõned lõigud oma kommetaariumi-teemalistest kommentaaridest Katarina juures. Mu sõnavõtud sündisid vastustena seisukohale, et kommentaatoreil on õigus ja vabadus end blogisabades tsenseerimata väljendada. (Selguse huvides on tekst õige väheke toimetatud.)
Epp: “Arvan, et rääkides vabast sõnast ja blogikommentaariumitest ühes lauses, aetakse segi kaks veebisuhtluse vormi – blogi ja foorum. Minu arusaamist mööda on nimelt foorum koht, kus igaühel on võimalus end vabalt väljendada, nii-öelda linnaväljak (kuigi tegelikult on ka enamikes foorumites nii- või naasugused reeglid, pluss moderaatorid). Blogi kui veebipäevik, väidan ma, on eelkõige blogiomaniku, päevikupidaja väljaütlemiste koht, ja see, kas üldse, kui palju ja mismoodi teised kaasa räägivad, on ainuisikuliselt päevikupidaja otsustada. Mina näiteks olen nõrga kriitikataluvusega, ja 5500 kommentaariumi karmide reeglitega ma lihtviisiliselt kaitsen iseennast ebameeldivate aistingute eest.”
Epp: “Blogija vääramatu õigus on oma blogis kirjutada, mida ja kuidas tahab, kuid samas on ka arusaadav, et kommentaarium reageerib. Blogijale ebameeldivaid reaktsioone tekitavate väljaütlemiste vastu leidub aga rohtu: avalda klausel, et blogija arvamusest kardinaalselt erinevaid seisukohti ei tohi esitada, või kui, siis hellalt ja diplomaatiliselt :). Nii teen mina oma blogis, ja rahu on majas. Igav, aga rahulik :). ”
Ühesõnaga. Päriselus olen ma vägagi demokraatlik suhtleja. (Kas olen nimetanud, et paljud, kellega olude sunnil lävin, on Trumpi pooldajad? Juba ainuüksi see fakt kõneleb valjult mu tolerantsusest.) Kuid võetagu heaks või pandagu pahaks, siin 5500's mul ei ole mingit probleemi despoot olla. Mul ei ole soovi oma blogisabas vaielda või ennast tõestada. Ja ma haaraks neil blogijail, kes kommentaariumitega hädas, hea meelega hellalt õlgade ümbert kinni, suunaks nad rahulikumale, kergemale rajale, sellisele, kus ei pea endale vastumeelseid kommentaare või kommentaatoreid taluma, rajale, kus võibki kõval häälel hõikuda, et olge mu vastu kenad, vastupidisel juhul näitan ust.
Mu meelest seab päris-elu meile piisavalt väljakutseid inimeste näol, kellega tegelikult suhelda ei sooviks, kuid sel, teisel või kolmandal põhjusel sunnitud oleme. Milleks siis asja veelgi keerulisemaks teha, lastes enda interneti-ellu inimesi, kes vererõhku tõstavad? Teisisõnu, miks mitte öelda oma interneti-inimestele otse ja selgesõnaliselt, mis sorti kommentaarid blogiomanikku ärritavad, ja paluda säärased tegemata jätta? (Välja arvatud muidugi juhud, kus blogija justnimelt tahabki väidelda/vaielda või otsib teravaid elamusi, st. ootab kommentaariumi-kaklust.)
Influencerid, IG, fb jms on hoopis teine teema, ma pole pädev ses osas sõna võtma, aga rääkides vanakooli blogijaist, minusugustest, seisan risti ja põiki vastu seisukohale, et blogija, kui ta oma tekstid/pildid avalikult veebi üles riputab, on automaatselt 'free game' ja peab, juhul kui kommentaariumi avab, leppima kõigega, mis seal toimub. Ei pea leppima, arvan mina. Vaatan, et täna ütles ka Rents “see on minu blogi, siin ongi kõik minu keelata ja käskida.” GMTA!
June 11/2022
“I try to make my comments like a woman's skirt: long enough to be respectable and short enough to be interesting. ” ― Adam Clayton Powell
Jah, mina olen ka nõus, et blogi on ikkagi veebikodu. Kui ma ei eksi, siis mul on enda blogis ka tutvustaval lehel midagi selle kohta kirjas, et end tuleks tunda nagu kodus. Ehk siis võrdlemisi vabalt, aga siiski kingad jalast võtta. Või noh, nii ma arvan, sest see leht on aastaid uuendamata ja ma vabatahtlikult ei taha sinna minna, sest muidu tekib süütunne, et peaks uuendama. Mõnusalt pikk lause sai nüüd. :P
ReplyDeleteAga ühesõnaga ma ka tunnen, et inimesed võtavad (just viimasel ajal) seda sõnavabadust natukene liiga otseselt. Ja kui siis keegi ei tunne, et tema suunas jubedalt rahmimine oleks õigustatud, saab see inimene kuulda, et ta on lumehelbeke. Mina võin aga öelda, et ma olen palju parema meelega lumehelbeke selmet olla inimene, kes ei oska oma arvamust avaldada viisil, mis teist inimest siiski austab.
Ja paarisõnalisi puhtalt õigekirja parandavaid kommentaare ei talu ma samamoodi. Täpselt sama reaktsioon, et aga räägi postituse osas ka kaasa, ütle midagi muud ka, aga ära keskendu vaid sellele endast tugevamale soovile parandada.
Jah, just, Britt, sõnavabadust võetakse liiga otseselt, ja seda mu meelest mõlemast otsast, nii blogija kui kommenteerija. Minu arvamine on, et blogija, kes annab teada, et tema kommentaariumis on sõna täiesti vaba, peab arvestama kaasnähtudega. Blogivate inimeste taluvusläved on muidugi erinevad, samuti ka viisid, mil erinevad blogijad ühte ja sama kommentaari loeksid - ühele tundub näiteks seesama kõneks olnud kahesõnaline vigade parandus täiesti OK, pole kõneväärtki, teine blogija võtab seda kui joonlauaga näppude pihta laksamist.
ReplyDelete(Ma siia vahepeale lisan, et kommenteerijana pole minagi patust puhas, olen ikka kõvasti rohkem kui paaril korral oma suud (sulge) vales kohas valel moel pruukinud. Viisil, mis käib vastu sellele, mida ma ise blogijana oma kommentaariumis näha tahan. Viisil, millest ma tegelikult tean, või vähemasti aiman, et see võib blogijat ärritada või lausa vihastada. Võtan täiesti omaks ja töötan enda kallal.)
Anyway. Mis ma tahtsin öelda, blogija vaatepunktist, on: mu meelest ei saa üheaegselt jänestega joosta ja koertega taga ajada. Elik kui ollakse õrna nahaga blogija (näiteks nagu mina), siis on mu meelest mõistlik reeglid paika panna, mitte heauskselt lootma jääda, et viimne kui üks kommentaator kohtleb sind moel, mida sina ootad/soovid/talud. Teisisõnu, minusugustel madala taluvuslävega blogijatel on riskantne välja hõigata, et nad austavad oma blogisabas kommentaatorite õigust end vabalt ja tsenseerimata väljendada. See kõlab jah ideena ülimalt kenasti ja vabameelselt, aga suure tõenäosusega toodab blogijale varem või hiljem ebameeldivaid emotsioone ja südamevalu, iseäranis, kui blogitakse nö. kuumadel, kirgi kütvatel teemadel.
Sõltub muidugi, mismoodi blogija oma kommentaariumile vaatab – kui see on tema jaoks koht, kus on täiesti OK blogija väljendet seisukohtadele vastu astuda, neid arvustada, tulist vaidlust pidada (mis alati, ALATI läheb moel või teisel isiklikuks, naiivne on loota, et ei lähe), siis on kõik korras, sest mõlemad, nii blogija kui kommijad saavad, mida tahavad. Aga kui ollakse minutaoline, kes ei viitsi ega taha tegeleda minu seisukohti ümberlükkavate ja/või mittesõbralike mõtteavaldustega oma postituste sabas, siis ei jää muud üle, kui blogilugejaid sellest otsesõnu teavitada. Vastasel juhul petab blogija iseennast ja juhib eksiteele ka kommentaatoreid.
Oeh, nüüd sai pikk jutt. Kohe näha, et teema mul rohkem kui pealiskaudselt mõtteis :)
Vaat see "Minu arvamine on, et blogija, kes annab teada, et tema kommentaariumis on sõna täiesti vaba, peab arvestama kaasnähtudega." ongi tegelikult nii raske.
ReplyDeleteMina näiteks tahaks väga, et mu kommentaariumis oleks sõna vaba. Ma ei eelda, et kõik arvavad alati minuga samamoodi ja mul pole tegelikult midagi selle vastu, kui seda teistmoodi arvamust ka avaldatakse. Küsimus ongi lihtsalt selles, et KUIDAS seda tehakse. Ehk et lõppkokkuvõttes taandub ikka sellele, et asi pole mitte niivõrd selles, kas ja kui vaba peaks olema kommenteerimisruum, vaid rohkem selles, et paljudel inimestel on netihügieeniga MARU kehvasti.
Võiks ju arutada-jutustada, et miks sina nii ja mina naa, sest x ja y ja z, aga enamasti seda ei juhtu, sest see isiklik mõõde tuleb tõesti pmts alati kuskilt sisse ja see nullib ära.
Ja noh, tegelikult on ka nii, et võid reeglid paika panna, aga troll tuleb läbi okastraadi ka. Mulle käis kunagi üks naine kirjutamas järjepidevalt, kuidas ma olen loll sarisigija, kellel on rippuvad rinnad ja kelle mees ta varsti maha jätab ja üldse täiesti mõttetu inimene. Kui see mind põlema ei ajanud nii nagu vaja, siis hakkas madalamale lööma viidates, et olen silmanägemise ära sünnitanud ja ei suuda oma laste eest hoolitseda - ei näe, et üks on sündroomiga. No ühesõnaga metsikult palju jubedat hülgemöla.
Ma õnneks või kahjuks sain teada kellega tegu oli. Ise ta seda küll ei tea, aga ootan alati huviga, et millal ja kas ta oma comebacki teeb. Ma muidu pole kuigi õel inimene, aga mind siiralt huvitaks, mida ta arvaks väljavaatest, kus ta lähedased või tööandja näeksid, milliseid sõnu ta kasutab, sest tegu on tööandjaga, kes sellist asja absoluutselt ei aktsepteeriks.. :P
Jah, nõustun sinuga, küsimus on tõesti enamjaolt selles, KUIDAS üht või teist mõtet väljendatakse. Ning jaa, no mismoodi sa selle isikliku mõõtme välja jätad, enamasti blogija kirjutabki ju endast, või tutvustab oma vaatenurka, mistõttu kommentaaridki ei saa 100% umbisikulised olla. Keeruline.
ReplyDeleteMis trollidesse puutub, siis nemad on täiesti omaette liik. Mul õnneks midagi nii jubedat kogeda pole tulnud, nagu sul (ja kuuldavasti ka mõnelgi teisel blogijal.) Tunnen sulle kaasa ja üksiti sülgan 3x üle õla... Oma postituses ja kommentaaris pidasin siiski nö. mitte-trolle silmas, vaid todasama Katarina kohtingupostituse näidet põhiliselt. Kommentaarium koosnes seal enamjaolt kaasblogijaist, trolle polnud, kuid ebakõla blogija ja kommijate vahel tekkis sellegipoolest. Samuti, kui ma õigesti aru sain, polnud trollid ka need, kes sinu pihta kive hakkasid loopima, kui otsustasid privaatsemaks hakata, aga haiget tegid kivid vist siiski.
Seetõttu ongi mul sihuke karmivõitu seisukoht kommentaariumi-reeglite osas. Ma ei taha omaenda blogis haiget saada. Kuigi siit võib muidugi jälle selle vana hea “ära siis blogi avalikult” välja imeda :), aga ma leian, et hundid on söönud ja lambad terved, kui ma blogin ja annan üksiti ka juhised, mismoodi mu blogimisele reageerida.
Põhimõtteliselt võiks ju ka täiesti ilma kommentaariumita blogida, ükski seadus ei keela :) Ma ise tegin sedamoodi ca 7-8 aastat. Kuid võimalusi mu meelest siiski on nö. musta ja valge vahel - kommid kinni vs täielik sõnavabadus kommides. Mina valingi selle vahepealse, pannes sildi välja, millised kommentaarid on teretulnud, millised mitte. (Veelkord – trollid on muidugi hoopis omaette teema).
Otse loomulikult austan minagi sõnavabaduse põhimõtet. Kuid omaenda isiklikku blogi pean konkreetselt omaenese isikliku sõnavabaduse teostamiseks, see ei ole mõeldud sõnavabaduse väljundina kogu ülejäänud maailmale. Ja ma absoluutselt ei leia, et ma selle seisukohaga kellegi õigusi riivaks.
P.S. Hästi põhjalikud, läbimõeldud kommentaarid on sul, Britt. Hea vestluskaaslane oled!
ReplyDeleteMul siin 5500s on tegelikult üleüldse kommentaatoritega väga vedanud.
mina ka ei salli neid paksu tallaga Converse mudeleid! ostan ainult 6hukesetallalisi ja siis kannan tallad l2bi, l2hevad suht kiiresti, sest 6hukesed :P praegusel paaril on yldse millegip2rast hoopis varba peale augud kulunud. yhes6naga, uusi oleks vaja ja poed on masendavad ja mulle ei meeldi internetist jalan6usid osta ja ma vist nyyd lihtsalt ytlesin k6ike, mida sina ka oma postituses, ja ei lisanud bittigi infot juurde? aga oli hirmus tahtmine kaasa kiita, sest tunnen end oma 6hukese-talla-ihaluses nii yksildasena tavaliselt.
ReplyDeleteVeebist ja laivist. Mul on vist vastupidi, reaalis ma ei suuda üldse pikalt vaidelda, veel vähem meeldib mulle kui keegi otse halvasti ütleb, ründab või kritiseerib. Ma olen nagu filmi-Amelie, kes unistas juurikapoe ees, et suudab ükskordki elus kellegi kaitseks (kasvõi enese) reaalis kiirelt ja tabavalt reageerida. Mul tulevad head lahendused või fraasid umbes kaks päeva hiljem (kui üldse).
ReplyDeleteKirjutatud sõna on kuidagi teisem. Võibolla ka sellepärast, et ma oma vastuseid tavaliselt "munen" pikalt ja muudan sageli enne kui postitan. Vahel läheb seetõttu palju ka kaduma, sest ma kustutan ja sõnastan ümber, võtan vähemaks jne. Lõpuks on mu peas palju rohkem kui kirja läheb. Aga see selleks. Enamasti on ka reegel, et ära kirjuta kui sul pole aega järelemõtlemiseks, aga vahel ikka rikun. Eriti kui miski kiirelt käima tõmbab, kuigi täiskasvanuna peaks ju või võiks vähemalt osata paremini.
Vohh, kitty, sina oled minu masti kommentaator, kiidad takka sellele, mis ma ütlen… just kidding!! Tõsisemalt: rõõm kuulda, et leidub teisigi paksu ketsitalla vastaseid. Aga Londoni kingapoodides masendav valik? See on üllatav. Ma saan aru, et meil siin kolkas pole valikut, aga suurlinnas? (Kui ma nüüd päris puusse ei pane - sa resideerud Londonis, jah? Ei?)
ReplyDeleteKK, mul on veebivälises elus samamoodi, et asjakohane eneseväljendus tuleb tihtipeale pähe alles siis, kui situatsioon ammu möödas. Sõnn, noh, pikaldase taipamisega.
Ma Londonis jah ja poeskäimisest täiesti võõrdunud, sest juba aastaid on siin lood nii, et lähed poodi kohale, vaatad ringi, pole nagu eriti midagi. Küsid müüjalt, see ütleb: aa, jah, seda toodet/mudelit/suurust/brändi meil küll pole, aga te vaadake internetist, sealt kindlasti leiate! Mulle on ausalt mõistatuseks, kuidas nende inimeste palgad ja poodide üürid makstud saavad, sest Mitte Midagi Ei Müüda. Vbla jagatakse veebipoe kasum pärispoodide töötajate vahel? Nagu restoranis, kus köögirahvas saab ka ettekandjate tipist osa? Ainult et need internetti saadetud inimesed maanduvad ju ilmselt kõik Amazonis, mitte kaubamaja veebipoes...
ReplyDeleteAa, see pakkumine tehakse ka tihti, et "meil neid kingi pole, aga öelge täpne värv ja suurus, me tellime teie jaoks, kahe nädalaga peaks tulema". Naljatilgad. Ma tulin neid jalga proovima, tellida oskan tõesti ise ka!
Meil siin on TÄPSELT sama teema jalanõudega, võiksin su kommist copy-paste teha. Kaasa arvatud see "öelge värv ja suurus, me tellime teile". Londoniga muidugi võrreldamatu, aga me lähim arvestatav linn Bend on siiski üsna hip koht, võiks arvata, et kingapoed mingilgi määral varustatud, aga no ei.
ReplyDeleteMa ei tea, äkki nö. noorem põlvkond ongi täiesti internetishoppamisele üle läinud, minusugused on lihtsalt ajast maha jäänud? "Vanasti oli rohi rohelisem ja sai kingi poes jalga proovida"?
Siin saab veebipoest tellida päris poodi jalgaproovimiseks mingi x kogus jalanõusid. Ma pole katsetanud, kas toimib, sest ma olen laisk ja mul on vedanud, need paarid, mis netist on tellitud, on kõik ideaalselt parajad olnud. Ma võimalusel tellin sama mudelit kah, nt matkasaabaste puhul oli mul aastaid üks firma ja üks mudel, nüüd viimastega muutsin marki.
ReplyDeleteNo see "veebipoest pärispoodi jalgaproovmiseks" kõlab suhteliselt okeilt, aga pole see, mida mina silmas pean ja taga nutan. Ma nimelt tahan, nagu vanal heal ajal, minna kingapoodi, kus korralik valik, ja sealt ostu teha, ilma et peaks zhongleerima veebi- ja pärispoe ja veel jumal teab mille vahel.
ReplyDeleteKuna mul on elukysimus, et jalats oleks õhukese tallaga ja lubaks igasugu olukordades, pindadel ja ilmaoludes liikuda ja mugavalt pedaale tallata, siis jäävad ainult piisavalt õhukese tallaga saapad. Ja nagu eelkõnelejad ytlesid - netist tellida oskan ma ka, poes tahan ma ainult ja ainult jalga proovides osta. Sest vahemaad, mistahes suunas kodust välja minek võtab meil aega ja naftat :) mis teha, kui päris kõike ikka netist osta ei taha, sest riie ja jalats peavad seljas mugavad ja nahkamööda olema.
ReplyDeleteKommivabadusest. Ylimalt nõus, et veebikodu on nagu oma kodu, kus omanik loob talle sobiva õhkkonna ja teeb reegleid. Mölin ei ole kriitika ei ole ainus võimalik kommenteerimisvorm. KÕIKE saab öelda viisakalt ja vestluskaaslase iseloomu arvestades, aga ju siis paljudel on päriselus alla surutud vajadus oma agressiivsust ja õelust välja elada. Selle talumine ei ole kellelegi kohustuslik, vt lauset kodust ja õhkkonnast.
Kirjavigade kommimine sisu asemel on ka vaieldav. Postituses mainitud asi oli nagu lahtisest uksest sisse ryndamine - juhuslik kirjaviga muidu ilusas, ladusas ja laia sõnavaraga tekstis on asi, mis EI peaks tähelepanu saama. Minu plogis on kunagi ammu õiendatud y kasutamise yle, aga see on minuga olnud juba yle 30 aasta, muuta ei kavatse, ja isiklikes tekstides ei pea ma paduvõõraste arvajatega arvestama. Nett on igale maitsele sobivat teksti paksult täis, palun otsitagu. :)
Rahu ja armastust,
soovib A.
Kaaren, jah, "vestluskaaslase iseloomu arvestades" on oluline point.
ReplyDelete(Kahjuks pean tunnistama, et ma kommenteerijana ei ole seda soovitust sajal juhul sajast järginud... ühesõnaga, on arenguruumi.)
Aga ketsid saabusid, ja istuvad kui valatult!! Õnnestunud netishoppamine, wow.
Mul tglt see põhimõte ammu juba - enda suhtes lõõpimisega olen kannatlikum, aga kommenteerijatel teisi kommenteerijaid solvata ei luba. Ja no minu enda solvamisega on ka nii, et kui sealt solvavate sõkalde vahelt ikka ühtki tera ei paista, siis no sa ei lisa midagi huvitavat siin dialoogi. Vahel harva pean mõne inimese suisa ära blokkima ka, Wordpressis on selleks õnneks üsna mitmekesised võimalused.
ReplyDeletePaksud tallad ongi koledad ja ma enamasti ei näe neil ka mingit kasulikku funktsiooni (v.a. see, et ehk ei kulu nii ruttu läbi).
ReplyDeleteAga mis puutub kirjavigade parandamisse, siis ma palun väga vabandust, aga nii Tomi kui ka Sinu puhul häirib mind koledal kombel see "Canada". Eestikeeli kirjutatakse see riiginimi seni veel "K" tähega. Olen juba ammu tahtnud öelda, nüüd tundub üldine lõim selleks sobivat. Vot nii!
Et tu, Morgie? Keelepolitseinik ?? :) :)
ReplyDeleteAga tõsisemalt - ma tundsin, ausõna, TUNDSIN, et keegi tuleb ja parandab mu Canadat.
Vaata, sellega on nii. (Seletan täitsa sõbralikult, vähimagi haavumiseta - õppisin eelmisest korrast, et keelekorrektorite peale pahandades jään ise lolliks.) Ma tean küll, et eesti keeles kirjutatakse Canada K-ga. Aga olen inglisekeelses keskkonnas elanud juba nii tükk aega, et peaksin end sundima, et Kanada kirjutatada. Paistab mu silmale NII vale, et. Lisaks ei saa ma miskit parata, et see seostub mu peas kanadega, nende kodulinnukestega. Kanad. Kanala. Kanada.
Muide, sellessamas postituses, millele sa viitad, on mul ju ka Mehhiko mitte-eestipäraselt kirjutet: Mexico. No mis teha, käsi lihtsalt tõrgub Mehhiko ja Kanada kirjutamast. Nii et kulla lugejad, peate leppima, et ma ses osas end ei paranda, ei hakka üldse lubamagi :)
Vaevalt, et selle postituse kommentaare keegi enam jälgib, aga iseenda jaoks: ma ei saa teisiti, pean ikka korra veel keelepolitseinike teemal oma hämmastust avaldama.
ReplyDeleteMorgie on mu meelest väga tore inimene, vähemasti internetitutvuse põhjal. Nö. minu inimene. Ma klapin temaga. Aga kui ma kirjutan pika postituse truck camperite kokkutulekust, kus (vähemasti mu enda meelest) leiab hulk toredaid seiku, millele silm ja mõte võiks pidama jääda, näiteks kaamelid ja veider baar jms, siis ainuke, millel Morgie silm pidama jääb, ainuke, mis kommenteerimist väärib, on, et kirjutasin Kanada asemel Canada. Vähe sellest, ta heidab sama pattu ka Tomile ette. Ja kui juba mulle tundub imelik Canada K-ga kirjutada, mis siis veel Tomist rääkida, ta ju elab selles riigis. Issand halasta, ärme närime tähte! (Pun intended.)
Ausalt, ma vahel ei saa aru, mis toimub inimeste peades. Tasakaalustuseks olgu öeldud, et tihtipeale ei saa ma sellestki aru, mis toimub mu enda peas :)