NAISTEJUTUD VOL 1 - LILLI LÕIKUS.
Sellest on tänaseks juba üheksa päeva möödas, ja kõik väga hästi. Ah et mis lõikus? Steriliseerimine. Õõh, see on kuidagi nii jõle sõna – steriliseerimine. Spaying inglise keeles kõlab hulga paremini mu meelest. Ühesõnaga, Lillikese paljunemise plaanidel kriips peal. Otsustasime opereerida alles peale ta esimeset inna-aega, sest suguhormoonid on kutsika vaimseks ja füüsiliseks küpsemiseks hädavajalikud.

Operatsioonist toibumine ja paranemine on läinud, nagu noore terve koera puhul arvatagi, kiiresti ja ilma igasuguste tagasilöökideta (ptüi, ptüi, ptüi!). Tänaseks on Lilli juba kindlalt veendunud, et me teda piiname – ikka veel vaid rihma otsas jalutame ja palli/pulgamänge ei mängi. Tema annaks juba täiega tuld. Paraku, opi-järgne rezhiim Lilli soovidest ei küsi. Kaks nädalat peale lõikust on füüsiline koormus kee-la-tud. Ja veel mõned nädalad peale sedagi tuleb mõistlik olla. Hmm. Mõiste mõistlik on Lilli ja meie sõnavaras muidugi täiesti erineva tähendusega :-)

Tegu sai tehtud naaberlinna Prineville loomakliinikus, sealsamas, kus Lilli oma esimesed vaktsiinidki sai. Hind kohalikku skaalat arvestades mõistlik, $ 290. Spaying käib muuseas kilohinnaga: mida raskem koer, seda raskem raha. Hinna sees on ka opieelne vereproov ja südametest, lisaks kõrvapuhastus ja küünelõikus. Oo ja kolmel opijärgsel hommikul helistati ja uuriti, kuidas paranemine läheb. Väga kena neist.

Lilliga on lausa lust olnud toimetada, ta on nii kannatlik patsient. Pauli T-särgist õmblesin talle kõhuõmblust kaitsva vestikese, seda hoiab ilusti seljas. Esimesel ööl proovisime ka ‘topsikut’ peas (cone collar), aga see halvas Lillikese täiesti. Ümber kaela lasi ilusti panna, aga niipea kui korra plastmasskoonusega vastu mööblinurka jooksis, tardus paigale ning ei liikunud enam sammugi. Justkui kivistunud! Me siiski veel üksnes vestiga ei riskinud, ja nii ta vaeseke veetiski selle esimese öö kesk elutoa põrandat liikumatult lamades, vahetevahel vaikset halinat kuuldavale tuues. Uskuge mind, see ei olnud haavavalust (valuvaigisteid sai ka, kolm päeva). See oli selle kuramuse kopsiku pärast. Aga noh, sealt edasi on olnud juba lust ja lillepidu, vesti vastu pole tal miskit. Tegime ka paar head pilti vaesest loomast tol esimesel päeval, ta nägi nii nunnult õnnetu välja, justkui väike satelliit-antenn. Aga vot ei pane neid fotosid siia üles, sest:

NAISTEJUTUD VOL 2 - ISIKLIK VERSUS AVALIK.
Kohalike sõpradega on viimasel ajal mitmeid kordi aruteluteemaks olnud 'lapsed sotsiaalmeedias'. Mitte et ma koera lapsega võrdleks, jumal hoidku selle eest. Muuseas Lilli kasvataja vaat et keeldub kutsikat müümast inimestele, kelle sõnavarasse kuuluvad väljendid Dog Mom, Fur Baby, ja muud sarnast. Aga Lilli kopsikupilt seostub mu ajus selle laste eksponeerimise teemaga. Lõdvalt küll, kuid siiski. Niisiis:

Meil Pauliga on paar tuttavat noort perekonda, kelle lapsukeste iga liigutus Facebooki või Instagrami üles laetakse. Ja siis on paar sellist, kus lapse emal-isal puudub isegi FB konto, aga paraku on vanavanemad agarad sotsiaalmeedia kasutajad, klõpsivad põnnidest pilte ja riputavad ilmale imetlemiseks, vanemate teadmata. Mis muidugi pigem varem kui hiljem välja tuleb ning veresugulaste vahel paksu verd tekitab. Ükski nendest keissidest pole iseenesest mõista minu asi. Kuid olen juba mõnda aega mõtelnud, kuidas see põlvkond tittesid, kes täna palja taguotsaga Internetis figureerib (no, alati pole päris paljas, teinekord on mähe ümber, eks ole) – et kas ja kuidas see neid tänaseid beebisid ja väikelapsi ja ka väheke suuremaid tulevikus mõjutab. Või mis me siin imikupiltidest räägime. Juba enne, kui inimene ilmavalgust näeb, on temast kõikvõimalikku materjali vaatamiseks välja pandud, alates esimesest udusest ultrahelipildist kuni ema sünnitusvideoni.

Mul endal Facebooki/Instagrami kohta palju öelda pole, sest ma ei viibi seal, kuid blogidega olen mingil määral kursis. Ja paljudes neist enam-vähem sama lugu. Kõik on avalik. Aga! Värskendava üllatusena komistasin mõnda aega tagasi ühe hiljaaegu emaks saanud eesti naise blogile, tõelisele pärlile – no nii nagu ikka blogi peale 'komistatakse', ühe teise toreda blogi lugemislaua kaudu – ühesõnaga, selles avastatud blogis puudub füsioloogiliselt detailne raseduse kulgemise ja sünnitamise kirjeldus, rääkimata fotodest ja videotest. See-eest postitus, kus värske ema uuest inimesest teada annab – vaat see postitus võtab kokku sünni ime ka ilma tehniliste üksikasjadeta. Või pigem, võtab kokku elu ime, lihtsate sõnadega. Elu tekkimise ime. Imeline lugemine!

Tagasi beebide/väikelaste/sotsiaalmeedia teema juurde – hmm, iseenesest on selle kohta vast vara mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Ja kes see meie järeldustest hoolibki. Hinnang, millega on põhjust arvestada, antakse alles nö. homme. Inimeste poolt, kelle lapsepõlv täna veebis väljanäitusele pandud, nende enda tahtest sõltumata.  Ja võib-olla on hinnangu andmise ajaks avalikku-isiklikku eristav joon kusagile hoopis teise kohta nihkunud, tänasega võrreldes. Või hägustunud. Või hoopiski täielikult kadunud.

Foto: punarinnapojad me räästa all, läinud kevadel. Loodetavasti saan linnuvanematelt andeks, et nende järeltulijad sotsiaalmeediasse vedasin :-)
 December 22/2017
“All human beings have three lives: public, private, and secret.”― Gabriel García Márquez