KOKKUVÕTE.
Kui aastaid peaks alfabeetiliselt liigitama, oleks minu lõppeva aasta tunnustäht kindlapeale K: Kutsikas Koeraks Kasvatatud, Kauail Käidud.

Arvatagi, et kui 2017. aasta 1. jaanuari hommikul ärkasime (äratuskellaks kasinasti kaheksanädalane saksa lambakoera hakatis, kelle omanikeks olime olnud vaid kaks päeva), ei murdnud me Pauliga pikalt pead teemal „mida küll uus aasta toob“. Teadagi mida. Pissiloike, nõelteravaid hambaid, hullnaljakaid situatsioone, enda vaoshoidmist hetkedel, mil tegelikult tahtnuks peni maha lüüa, tundide viisi karvase energiapommiga möllamist, tundide viisi turjasügamist ja muud moodi miilustamist. Tänaseks võin öelda, et TEHTUD. Kutsikast kuulekas koer ja kena kaaslane kasvatatud.

Teine lahkuvat aastat defineeriv ettevõtmine oli mu esimene troopikasaare kogemus. Kolm nädalat Kauail, juulikuus. Nimetet geograafilis-klimaatilise regiooni võlude suhtes senini külm ja tundetu püsinud (loe: mind pole eluaeg nn. soojamaareisid tõmmanud), olen tänaseks täiega müüdud. Vast seetõttu, et sain Kauail pigem kohaliku- kui turistielu maitsta. Turismus mulle kohe üldse ei sobi. Aga jah, Kauail avardus mu maailm oluliselt, kuna nägin lõunamaa-elu nn. köögipoolelt.  Olgu siis saladuskatte all ka ära öeldud, et tõenäoliselt peagi taas minek. Samadel asjaoludel. Sedakorda vist isegi pisut pikemaks ajaks.

Anyway, teemasse tagasi, sest mitte ettepoole ei tahtnud ma selles postituses vaadata, vaid üle õla, selja taha. Hästi hea aasta oli. Kui nüüd tikutulega miskit kehvapoolset otsida, siis oma (käsi)tööasjadega ei jõudnud ma sugugi nii hoogsalt edasi kui plaanitud. Aga loll on see, kes vabandust ei leia, eks ole. Kuidas ma kutsika kõrvalt oleksingi saanud täiega tööle pühenduda, ah? :-) Uuel aastal usinamalt.
Detsember 28/2017