JUBA MÕNDA AEGA olen üritanud midagi filosoofilist kirjutada, siia blogisse. No, kui just mitte üle mõistuse sügavmõttelist, siis vähemalt mitte täitsa igapäevast nagu tomatid, kanjon, koolnud koiotid või muu säärane. Aga tee või tina, miskit maailma alustalasid raputavat pole ette ega pähe tulnud. Kuni täna hommikuni.

Kuid alustame algusest. Mul on uude koju (Oregoni) kolimisest saati olnud ühtepuhku tegu, et elektripliidil õiget 'auku' sisse lülitada. Ausalt öelda ei mäleta, kuidaspidi need pliidinupud meil Las Cruceses olid, kuid alatasa keeran siin kanjoni serval valet lülitit. Iseäranis hommikuti, unise peaga - teel vannituppa teen reeglina kiirpõike pliidi juurde, et kohvivesi keema panna. Pigem tihti kui harva juhtub, et kööki naastes ei oota mind lootustandvalt pahisev kohvivesi (kohe-kohe keema minemas), vaid hoopistükkis kahtlane vaikus pluss punaselt huugav tühi pliidiraud. Mis tähendab, et ma olen JÄLLE nupuga mööda pannud, kurat küll.

Vaadake, asi on selles, et kuni täna hommikuni polnud ma märganud, et pliidinuppude all on sõna otseses mõttes must valgel kirjas FRONT ja REAR. Elik esimene ja tagumine pliidiraud. Kas te kujutate ette, aasta ning poolteist olen seda pliiti iga päev kasutanud, kuid POLE noid kirjalikke juhiseid NÄINUD. (Need ümmargused sümboolsed jullad seal ülevalpool - neli ühe ja neli teise nupu kohal - no need on nii väikesed ja mõttetud, unise silmaga ei seleta. Prilli ju ka ette ei pane, appikene; nii ametlikuks varavalges ei hakka. Hea et voodistki olen võtnud vaevaks välja tulla.)

Nüüd jõuame otsaga algusesse tagasi ehk siis selleni, miks käesolev postitus omab sügavat filosoofilist sisu. Sa võid järjekindlalt, päevast päeva, kuust kuusse mööda käia/mööda vaatata millestki, mis sulle sõna otseses mõttes näkku kargab. Mis kassisuuruste tähtedega seinale kirjutatud (või elektripliidile). Vaatad ja ei näe. Ning siis, ühel heal päeval avanevad su silmad PÄRISELT. Sellest hetkest on kõik imelihtne. Eespoolne pliidiraud, ja tagumine. Selge pilt. Veekann tagumisel? Milles küsimus, keerame vastavat nuppu, muud kunsti siin polegi. Vesi läheb keema nagu niuhti. Valad vee presskannu, värskelt jahvatatud kohvipurule. Ootad seitse minutit. Kui väga häda käes, lühendad seitse kuueks. Vajutad pressi alla. Kallad kohvi kruusidesse. Tembid enda oma kohvikoore ja agaavisiirupiga, Pauli oma vahukoorega. Tõmbad kasuka hommikumantlile peale, villase lodumütsi pähe (sooja kella 7 ajal hommikul  +2C), ning naudid teise korruse terrassil päikesetõusu, sõrmi kohvitassi ümber soojendades.
Nov 03/2015