KOOLIBRI-TERRASS. Nii me seda teise korruse rõdunurka kutsume, sest ajast kui "suhkruvee-automaadi" üles riputasime. Mul oli siiani õnnis arvamus, et New Mexico on kindel koolibriparadiisi kandidaat. Kuid võta näpust. Tänavu suvel on me Oregoni kodu aed 'hummereid' tungil täis. Uskumatult võimsad linnud. Just, võimsad. Ja kartmatud. Hoolimata sellest, et tibatillukesed. Nagu pildilt näha, istume nende söögimajast käesirutuse kaugusel, aga see ei häiri neid karvavõrdki. Pigem tundub, et lendavad nimelt selleks kohale, et meie nina ees einet võtta. Kuna koolibrid armastavad udupeentel raagudel jalgu...oops...tiibu puhata, kinnitasin kaks kuivanud oksa rõdupiirde külge, need nüüd pidevas kasutuses. Suhkruvett keedame ise, ei osta miskit roosaks värvitud kommertsleent. Üks osa suhkrut, neli osa vett. Anum tuleb hästi puhas hoida, igasugune hallitus ja muu säärane on koolibrile lausa eluohtlik.  Njah, nüüd kulub meil mõlemal Pauliga arvestatav aeg seal üleval rõdul, igapäevaselt. Koolibrisid vaadates hakkad uskuma, et elu keerleb suhkruvee-anuma ümber, kõik muu siin ilmas on tühitähi ning asjatu ajaraiskamine.

------------

HUMMINGBIRDS! Lots of them, in our Oregon garden. Nothing like sitting on the terrace in summer heat with glass of iced wine, watching  'hummers' in action. What a wonderful, powerful little creatures.
July 18/2015