Rio Grande ääres veetsime eilse õhtu. Yarko rõõmuks ja vaimustuseks oli jõepõhjas väheke vett kah. Soojad tunnid koos kerge, jahutava briisiga. Vabapidamisel lehmad jalutasid vastaskaldal, linnud andsid jõeäärses põõsastikus sihukesed kontserdi, et. Peale päikeseloojakut ilmus silmapiirile kaks hiiglaslikku, tumedat äikesepilve, heledama taeva taustale. Välgud mõlema pilve sees sähvimas. Justkui oleks sünges, ähvardavalt kobrutavas massis vahetpidamata silmipimestavad, oranzhikad plahvatused toimunud. Võimas.

Aga Yarkost veel - teda enne kojusõitu veest välja ei saanudki. Kõhutas jões, kuni meie veini ja sööki nautisime. Kohati oli (Yarkole) ujumisekski sügavust piisavalt. Vesi hiiglasoe; ega ma vana artriitikut külmas vees sedasi edasi-tagasi ei jooksutaks. Siiski mõtlesin, et tänaseks on ta vette pulkade järele tormamisest jalust kange - aga ei ühti. Visa vanamees!
07/08/2013