Männiallee on parim koht koerajalutamiseks, kuumadel pärastlõunatel. Varjuline. Lähedal, kiviga visata. Meie kodu ja linna taga laiuvate põldude vahel. Puud muidu terved ja kenad, vaid kahe rivi alumised, kokkupuutuvad oksad kuivanud. Liig lähestikku. Siiski on noil jalutuskäikudel üks 'aga'. Nimelt armastavad seda alleed ka nood kümned kassid, kellest ma korduvalt kirjutanud olen. Koerast suuremat välja tegemata aetakse oma kassi-asju. Kui väga lähedale jõuame, ronitakse tüdinud näoga männi alumistele okstele kõõluma. Yarkol muidugi kael kange, ülesvahtimisest. Niipea, kui me möödas oleme, pudeneb kass maapinnale tagasi ja jätkab pooleli jäänud jahti.  Nad püüavad seal sisalikke, vasakut kätt, päikesepoolsel nõlvakul.
13/05/2013