"Are there any naked ladies in that movie?" küsis Paul, kui teatasin, et plaanin Lars von Trier'i Melanhooliat vaatama minna, tollesse väikesesse vanasse kinoteatrisse Mesillas, ja et kas ta tahab kaasa tulla. Ega ma kindel polnd, kas tahab, sest lõppude lõpuks on Paul ameeriklane, ja Mees. Trier aga...noh, Trier on Trier, nagu igaüks, kes ta filme näinud on, teab. Pauli küsimus oli muidugi minu kiusamiseks esitet:). Sain siiski täitsa ausalt "Yes there are" vastata. Olles näinud filmi trailerit, kus Kirsten Dunst kaunis alastuses jõeäärsel kaljul lamab. Flirtides taevast täitva ja kohe-kohe Maad põrmustava planeediga, mil nimeks Melanhoolia.
Film ise oli....no, 'mõjuv' on VÄGA vähe öeldud. Pärast istusime Pauliga kodus mitu tundi üleval, veiniklaasid ees, ja arutasime igavikuliste teemade üle. Uni ei tahtnud tulla. Võimas film. Poeb naha alla. Paneb endale kõikvõimalikke küsimusi esitama...

Ma muide olen maailmalõpu tunde üle elanud. Nagu Trierilgi, oli see pigem ülev ja ilus kui hirmus. Vast kümmekond aastat tagasi, ema Milvi juubelilt tulles. Ilus karge ja külm aprillialguse hilisõhtu oli. Koduväravast sisse astudes mõtlesin, et lähen vaatan aias tähti ja taevast. Kui ümber majanurga pöörasin ja allapoole, raba poole vaatasin, nägin ÜLENI veini/veripunast taevast. Ü-le-ni, jumala tõsi. Ja see punane muutis kohati tooni, justkui lainetas. Mulle lõi kümnendiksekundi jooksu pähe kolm mõtet: 1. Maailmalõpp (hirmu polnudki, sain aru, kui väike ma olen) 2. Jumal on olemas ja saabub maa peale. 3. Tulnukad on olemas ja saabuvad maa peale.

Et jah....Trieri film tõi mulle selle võimsa kogemuse meelde. Mäletan, et haarasin telefoni, tahtsin tundeid kellegagi jagada; esimene, kelle kätte sain, oli Terje. Tema vaatas ka taevast, ja nii me seal nutsime mõlemad lahinal toru otsas. NII valdav tunne oli selle punase taeva all. Ah jaa, seda unustasin öelda, et polnud ei Apokalüpsis, Jeesuke ega marslased. Hoopiski virmalised, erakordselt võimsad üle aastate.

Aga, et seda postitust erootiliselt alustasin, siis samas võtmes ka lõpetan. Pildil murrab Paul mulle meie noore sidrunipuuga truudust:). Peame puukest esialgu toas, ööd veel külmad. Hakkas teine õitsema ja vajab nüüd tolmeldamist. Paulil ei jää muud üle kui mesilast mängida...:)
10/03/2012