Ma ja ATH

Allpool nimetan nimesid. Kui sa ei soovi enda oma siinses kontekstis näha või tunned, et olen sind valesti mõistnud või miskit, anna teada. 

------------

Long ago and far away, ajal, mil Malluka blogi tasuta saadaval oli, käisin seal teinekord lugemas. Oma ATH teekonda kirjeldades juhtus ta mainima, et kui näiteks pealelõunal mõni kohtumine või kohustus ees ootab, halvab see ka kogu hommikupooliku. Ei suuda end sundida miskit asjalikku tegema, olgugi et hilisema ürituseni aega tundide viisi. Imestasin, et näe, mul täpselt samamoodi. Kui Lendav ATH teemat lahkama asus, leidsin kokkulangevusi juba rohkem kui üks või kaks. Mõni ime, mul ja tal ju sarnane leivateenimisviis, kunstnik-käsitöölised. Kusjuures teatud käitumismustrid tundusid vaat et identsed, näiteks tellimustöödega toimetulek. Kogu mu aastakümneid väldanud vabakutselisuse jooksul on tähtaegadest kinnipidamine, või õigemini, töö alustamine üks igavene iseenda käe väänamine olnud. Asi käib nii: inspireeriv tellimus, kobe tasu ootamas, ei tehniliselt keerukas ega miskit. Üleandmistärmin läheneb, mina aga ei suuda, no lihtsalt ei suuda toda esimest noalõiget või nõelapistet või haamrilööki teha. Lausa füüsiliselt võimatu, noh. Selle asemel otsin (muidugimõista ka leian) kõikvõimalikke muid toimetusi, mis tol hetkel absoluutselt edasilükkamatutena tunduvad. Näiteks säärased emergency majapidamisvärgid nagu aknapesu või õueriisumine või miskit. Mis kohe kuidagiviisi oodata ei kannata, onju. Kordi, mil tellija ees seetõttu häbisse olen jäänud, ei julge avalikult kokku lugedagi. Või võtame ärevusega tembitud vastumeelsuse ametlikesse veebikanalitesse sisenemisel, mida Lendavgi kirjeldab. Internetipank ja muud säärased kohad. Lükkan muudkui edasi ja edasi ja edasi, lõpuks aga, kui end toore jõuga sooritusele sunnin, saab vajalik paari minutiga tehtud. Pärast imestan jupp aega, mis mind ometi tagasi hoidis. No ja siis muidugi Maarja kirjeldet ATH rännak. Tema veebipäevikust leian äratundmisi kuhjaga. Väga suure kuhjaga.  

----------

Reisides ma üldiselt eemaldun blogimaailmast. Seekordne oli aga üsna kauakestev, mistap Pauli veebikoosolekute ajal lõin teinekord endagi arvuti käima. Justnimelt arvuti, sest telo ja blogid minu maailmas kokku ei kuulu, eelistan täismõõdus ekraani. Muuhulgas lugesin-laikisn Kristallkuuli ATH postitust, laikisin ka paari sealset kommentaari. Kass, nagu öeldakse, on nüüd siis kotist väljas: hoolimata näidetest, millega tänast kirjutist alustasin, kuulun leeri, mida vestluse teistssegi blogidesse laienedes sarkstiliselt “normaalsete inimeste” eksklusiivklubiks tituleeriti, sest inimsoole igiomaselt moodustus otsekohe kaks vastanduvat suguharu: Meie ja Nemad. Diskussiooni kirglikkust ma muidugi mõistan. Aegu tagasi juhtus Ritsiku juures vestlus täiskasvanute toidutalumatuse teemadel. Oi ma läksin leili, kui tuli märkus “allergia ei ole allergia, kui spetsialist seda diagnoosiga kinnitanud pole.” Jumal hoidku, mul pole mingit diagnoosi tarviski, et peale munaproteiini manustamist end poolsurnuna tunda. 

Diagnoosidest rääkides. Tomi küsimus Maarja kodukorra-postituse sabas kõlas justkui minu suust: kus lõpeb laiskus ja lohakus ning algab ATH? On see sujuv skaala, või on tegu selgelt binaarse on/ei ole olukorraga? Mu enda vaatenurgaga haakuv vastus tuli Mustkaarna suust: erinevat laadi ATH-d esineb enamikel inimestest, see on üsna varieeruv ajutegevuse omadus, millega enamus inimesi elatud saab, kuna suudab leiutada toimetulekuviisid ja jooksvalt kohaneda. 

Jättes kõrvale säärased rasked ATH juhud, mispuhul ajukeemia vajakajäämised raskelt või lausa rängalt igapäevaelu mõjutavad, on peen termin toimetulekustrateegiad mu jaoks võtmesõna. Pole ka ime. Egas ainult Ukuaru Minna ajal - minugi põlvkonda kasvatati põhimõttel “sure ära, kui elada ei jaksa”. Pead toime tulema. Laisk, loll ja lohakas oled, kui ei tule. Nii et jah, kadestamisest rääkides kadestan minagi (heatahtlikult kadestan) tänaseid keskmise või kergema ATH-ga inimesi, kel abi psühholoogi, psühhiaatri, ravikeemia näol soovi korral käeulatuses. Raskeid ATH-kaid ei kadesta. Neile tunnen südamest kaasa.

Veel jäi kommentaaridest silma, et ATH-st rääkides võiks ehk muuhulgas pädeda talupojatarkus “kui häirib, on häire; kui ei häiri, siis pole”. Sel juhul võin julgelt öelda, et mul on mul häire. Sest mõned, läbi elu korduvad tegutsemismustrid häirivad mind ennast oluliselt. Neist läbimurdmine (eelnimetet toimetulekustrateegiate abiga) imeb energiat, mida hea meelega toredamatel eesmärkidel kasutaksin. Aga ei, ikka ja jälle on vaja kasvõi selle va prokrastineerimisega rinda pista, või sundida end suure pildiga tegelema, selmet obsessiivselt mingile tähtsusetule detailile keskenduda, vms. 

Muidugi ei hakka ma siin iseendale diagnoosi panema, kaugel sellest. Pean end ausalt öeldes üsna normaalseks, ilma sarkasmi ja jutumärkideta. Asjaolud ning olukorrad, millega maadeldud, on mu senist arusaamist mööda osake inimeseks sündimisega kaasnevast taagast. Aga! Peale ATH postituste-kommentaaride tsunamit pean ehk oma vaatenurka pisut revideerima. Mis saab üksjagu keeruline olema, kuna kuuekümne kolme elatud aasta jooksul olen ju toimvad toimetulekumehhanismid välja kujundanud, miks teised ei võiks? Vähe sellest, mu meelest kuulub seesamune igapäevaelulise vintsklemisega hakkamasaamise tööriistade leidmine ning leiutamine inimeseks olemise juurde, paratamatult, lahutamatult. Sellegipoolet vaatlen end vasttärganud huviga: mis küll on (olnud) mu “edu” saladuseks? Armastavas, kuid paindumatult ranges lastetoas kinnistunud sund läbi lüüa? Täiskasvanu hirm ja/või häbi oma nõrkusi näidata? Kui oleksin mõnikümmend aastat noorem, kas otsiksin tänase ühiskonna vaimuhügieeni standardite foonil oma vajakajäämistele abi väljastpoolt, selmet iseennast seesmiselt piitsutada? (Ajad ja kombed teadagi muutuvad; vanasti piisas, kui korra nädalas sauna saadi, täna on igapäevane dushi all käimine elementaarne.) Vastus: ma ei tea. Ei saa kunagi teadma, sest minu jaoks on see konkreetne rong läinud. Toimivad toimetulekustrateegiad on jäädavalt mu ajju betoneeritud. 

Lõpetuseks miski, mis tähtis tundub: kirjutan alla Indigoaalase pärimisele Kristallkuuli juures: “Kuidas me oleme selleni jõudnud? Et ei ole ok esitada oma, alternatiivset arvamust?” Et kui ma imestan, miks ATH ühtäkki nii hoogsalt pinnale kerkinud (minu arvamist mööda on, ning seda mitte üksnes me väikeses blogikogukonnas), siis pean imestuse endale hoidma? Maarja mõistmise postituse valguses mõtlen: kas mõistvus ei peaks sisaldama ka mõistmist, et kõik ei saa, ei peagi mõistma; et kõike ei saa ega peagi?

June 29/2024

"Understanding is a two-way street." ― Eleanor Roosevelt

Back to the future

 



Freudian slip on asja nimi inglise keeles. Emakeelde paraku panna ei oska. Aidake? Anyway, seesamune slip juhtus mul viienädalase reisi alguspäevadel. Olime parasjagu teel Pauli noorema poja ning ta mõrsja manu, noored elavad Albuquerques (linna nime kirjutamine nõuab aega ja keskendumist :)), kui New Mexico osariigi numbrimärkide uut disaini silmasin. Sa jeerum, kui vinge! Kollane kiri mustal taustal, pluss rohelise ja punase chillipipra kaunad; chili pepper ja New Mexico kuuluvad ju lahutamatult kokku. Mu aju unustas aga miskipärast, et plaanime Arizonasse kolida, mitte New Mexicosse. Hõiskasin rõõmsalt, et oo, vaata, Paul, me saame nüüd säendsed uhked numbrimärgid oma sõidukitele! Järgmisel sekundil sain apsakast midugi aru, ja noh, Arizona autonumbritel pole kah miskit viga, saquarokaktus peal ja puha.

Et siis. Meil nüüd tulevane kodulinn kindlalt paika pandud. Kavatseme seal kinnisvara soetada, aga kolimisjärgsetelt kuudel siiski veel üürime mõnda aega, uurime turgu, egas põrsast kotis saa osta. Ah et kuhu kolime? Las ma räägin. Albuqerques käidud, mõnus pikk nädalalõpp veedetud, võtsime suuna Arizonale. Kaks linna olid juba ammuaega tagasi sõelale jäänud, plaan emmas-kummas kanda kinnitada: Prescott põhja pool, Tucson (hääldada tjuusson) lõunas. Ja mis selgus. Prescott muid tore, aga sooja aega aasta lõikes meie jaoks liig vähe. Tucsoniga olime ennegi üsna tuttavad, kuid lähemal vaatlusel osutus liig suureks linnaks. Hektiliseks. Mispeale hakkas üks asi teisele järgnema, pusletükid kokku sobituma, ja… ta-taaa... trummipõrin…. me kolime tagasi Las Crucesesse!! Ei suur, ei väike, ülikoolilinn, multikultuuri iga nurga peal, imeline loodus ümberringi, soojalembidele sobiv kliima, süle ning seljaga sõpru ja häid tuttavaid, mõistlik elukallidus… võiksin loetlma jäädagi. Kui te nüüd küsite, miks me säendsest paradiisist üleüldse ära kolisime, siis vastus kõlab: mitte seetõttu, et poleks rahul olnud, vaid seetõttu, et tahtsime vaheldust. Täna, peale kümmet aastat Oregoni jahedust tundub kuum, värvikirev Las Cruces täpselt see koht, kuhu järgmine kodu luua. Aga oot, äkki kümne aasta pärast tahame jälle kuhugi mujale? No mis seal ikka, eks siis kolimegi jälle. Hetkel aga on jah nii, et seisame oma eelmise Las Crucese üürikodu landlady juures ootejärjekorras, pluss veel paaris kohas, mistap täpset kolimisaega ning -aadressi hetkel ei tea, kuid üks on kindel: enne novembrikuud, talveilmasid, oleme Oregonist läinud. 

Las Cruceses asjad aetud, otsustasime, et kuhu meil kiiret, teeme väikese road tripi kah. "Väike road-trip" paisus oodatust tükk maad suuremaks, tagasi Oregoni jõudes (hmm, sõrmed tõrguvad miskipärast trükkimast “tagasi koju jõudes”, sest Las Cruces tundub juba praegu rohkem koduna, ma vist eelmises elus sealtkandist pärit?) oli trucki odomeetrile lisandunud 4900 miili. Ligemale 7900 kilomeetrit. Ma pole tükil ajal nii palju loodus-ilu nautinud - üks vaimustav, maagiline, massiivne vaade teise otsa. Teel lõunast põhja ründasime rahvusparke, paar päevakest ühes, paar teises: CanyonlandsCapitol Reef,  Mesa Verde, Great Basin. Osariigid: New Mexico, Arizona, Colorado, Utah, Nevada, California. Eks ma reisijuttu räägin kah jõudumööda, aga järgmine postitus tuleb ATH-st, kuna  kibelen kirjutama. Mis sest, et viibega, ja mis sest, et kõik on selle kohta juba kõik ära öelnud. Ma tahan kah öelda.

Aga jah, see Freudian slip siis, millega postitust alustasin. Näedsa, saamegi omale need vinged, pipardega numbrimärgid!

p.s. Pilt veebist, kellegi kolmanda isiku numbrimärk, loodetavasti ei teki tüli.

June 26/2024 

“I think New Mexico was the greatest experience from the outside world that I have ever had. It certainly changed me for ever.  A new part of the soul woke up suddenly, and the old world gave way to a new.” ― D.H. Lawrence