Something meaningful

Olen Paulile korduvalt öelnud, et minu arvates on ta eelmises elus naisterahvas olnud. Ta nimelt tunneb ja tunnetab ülihästi õrnema soo psühholoogilisi nüansse ning vajadusi. Mistõttu, kui mul juhtub teinekord Probleem olema, ei kiirusta Paul, kruvikas ühes, haamer teises käes, välgukiirusel asja parandama, vaid eelkõige kuulab mind ära. Erinevalt meesterahvast selles videos – vaadake KINDLASTI, lühike, kaks minutit, aga absoluutselt geniaalne – anyway, Paul teab, et naisterahva jaoks on Probleemist rääkimine tihtipeale olulisem kui sellele lahenduse leidmine. Kuid nädalajagu tagasi selgus, et Paulgi on kõigest (mees)inimene. Lugu oli nii.

Olles varahommiku igasugu mõttetute, pisikeste majapidamistööde seltsis mööda saatnud (voodipesu vahetus, eelmise päeva nõud kappidesse, külmiku kiirülevaatus, täiendused vetsupaberi ja puhaste käterätikute osas, ettevalmistused lõunasöögiks, ja nii edasi), istun korraks arvuti taha, et jalga puhata. Kusagilt majasügavustest, garaazhi kandist ilmub Paul, kohvitass käes. Jääb köögilaua äärde, kus ma klahve klõbistan, kõõluma, et uurida, millega abikaasa kaunil hommikul aega veetnud on. Loen eelmainitud tegevused üles. Paul võtab mõtliku näoga lonksu kohvi ja lausub: „I think I shall go and do something meaningful“. Rõhuga sõnal meaningful. Kukkudes sekund hiljem, mu nägu nähes, segaselt selgitama, et esiteks unustas ta lause lõppu lisada sõna „too“ (et tema KA läheb ja teeb midagi mõttekat) ja teiseks, ja kolmandaks, ja, ja, ja... Kaks sekundit hiljem hirnume mõlemad naerda, kätega vastu põlvi tagudes, ning sellest hetkest alates on väljend „ doing something meaningful“ meil igapäevases kasutuses, kui nüridest majapidamistöödest juttu tuleb.

Foto ei ole postitusega seotud. Või kui soovite, siis väga lõdvalt. Pildistasin ajalugu ühes Astoria kunagise kalakonservitööstuse hoones. Tänasel päeval pakub see peavarju käsitööõlle pruulikojale.
February 26/2020
“Men most often know what they want, yet they are not always sure how they feel. Women most often know how they feel, yet they may not always know what they want.”
― Ken Poirot, Mentor Me