PÕLLUMAJANDUSTEEMADEL:
Tuleb välja, et Oregoni osariigi Jeffersoni maakond on suurimaid hübriid-porgandiseemne tootjaid Ühendriikides. Eksporditakse Euroopasse ja Jaapanisse, tehnilisi detaile loe huvi korral altpoolt, inglisekeelsest tekstist.
Paraku, meil Pauliga on planeerimatu osalus Porgandiseemne Projektis. Nimelt on me naabriteks farmeriperekond, kellele kuulub hiiglaslik, hästi hooldatud porgandiseemne põld (foto 1). Põld asub teisel pool külateed - seal, kust algab meie pikk sissesõidutee majani (foto 5). Mesipuud kah kenasti põlluveeres, mesilased tolmeldavad usinasti. Kui te aga arvate, et nad hoolivad naabrite paigaldet joogianumaist (suured plastämbrid, puuoksad vette uputatud, et mesilastel oleks, mille peale juues toetuda), siis eksite. Ega mesilind rumal pole. Tema võtab ette ca kolmesajameetrise otselennu mesipuust meie aiatiikideni (foto 4), mis ju hulga suuremad ja mugavamad kasutada kui miski nõme plastämber. Päikesetõusust päikeseloojakuni on tiigiääred tuhandete mesimummude päralt. Muul ajal (varahommikud, hilisõhtud, ööd) on meilgi Pauliga vaba ligipääs. Tõe huvides peab lisama, et mesilased ei tee väljagi, kui päeval aias toimetame. Neil on oma asi ajada, porgand tahab tolmeldamist, seemned Euroopasse eksportimist...
p.s. Too oranzh nelinurk fotodel on kohaliku ajalehe spets-postkast. Sildi 'No Soliciting' (pakkumistega mitte tülitada) kleepisime peale, hoidmaks Jehoovatunnistajaid eemale. Töötab.

------------

ON CARROTS:
Central Oregon is the primary US hybrid carrot seed production area, supplying seed to the domestic fresh market carrot industry. Approximately 85% of the hybrid carrot seed planted in the United States is grown in Jefferson and adjoining counties.  The Madras and Culver areas support most of the carrot seed production, with significant amounts of seed exported to Europe and Japan. 
Read more:

ON BEES:
Bees play a major role in the production of many seed crops grown in Central Oregon, including carrots, onion and alfalfa. Farmers depend upon the bees to pollinate their fields. The majority of the bees supplied are honeybees. However, farms use leaf cutter bees in alfalfa seed fields. Bees are brought into the fields in early summer and are removed at summer’s end. Bee keepers check up on the honeybees when they are in the fields, but farmers are solely responsible for taking care of their leaf cutter bees during pollination.
Read more:
June 30th/2015

KOGUKONNA POOLT TOETATUD PÕLLUMAJANDUS (Community Supported Agriculture - CSA) on tolle üle mõistuse populaarse põllumajandusprogrammi nimeks, milles meiegi Pauliga osalised oleme.

Idee seisab selles, et valid välja ühe või teise kohaliku farmeri, kes programmiga ühinenud, teed varakevadel täies mahus ettemaksu ja saad (juuni algusest oktoobri alguseni meie kandis) iganädalaselt toidukorvi värske, kohaliku mahe-ja/või ökokraamiga.
Meie lepingusumma, $ 270 teeb nädalate vahel jagatuna 15 dollarit nädalas. Lihalist natukene juurde, omatehtud leiba ja hapukoort ja jogurtit ka, ning oledki kuninglikult, ihu- ja rahakotisõbralikult toidetud. Pole siis ime, et McDonalds jätkuva trendina kliente kaotab (mitte et meie sinna oma jalga oleks tõstnud, jumal hoidku selle eest!:)

Fotol tänane kotitäis. Ma ütlen ausalt - nädala jooksul on tegu, et kogu see 'rohelus' ära tarbida. Seitse päeva pole teab mis pikk aeg. Meil Pauliga reegel maha pandud, et raisku ei lase ühtegi liblet.

-----------

WE ARE MORE THAN PLEASED with our $ 270 seasonal  CSA share this year. What a great idea and program!

ADVANTAGES FOR FARMERS:
- Get to spend time marketing the food early in the year, before their 16 hour days in the field begin
- Receive payment early in the season, which helps with the farm's cash flow
- Have an opportunity to get to know the people who eat the food they grow

ADVANTAGES FOR CONSUMERS:
- Eat ultra-fresh food, with all the flavor and vitamin benefit
- Get exposed to new vegetables and new ways of cooking
- Usually get to visit the farm at least once a season
- Find that kids typically favor food from "their" farm and even veggies they've never been known to eat
- Develop a relationship with the farmer who grows their food and learn more about how food is grown

It's a simple enough idea, but its impact has been profound. Tens of thousands of families have joined CSAs, and in some areas of the country there is more demand than there are CSA farms to fill it. The government does not track CSAs, so there is no official count of how many CSAs there are in the U.S.. LocalHarvest has the most comprehensive directory of CSA farms, with over 4,000 listed in our grassroots database."
Photo: The Harmon's weekly share.
Jun28th/2015

ROAD TRIP, KÜMNE TUHANDE BUDDHA LINN
Ukiah,California.

Kolmepäevased pulmapidustused Ukiah's andsid võimaluse ümbruskonnas ringi vaadata, hommikud olid ju nö. 'vabad'. Läänepoolkera (väidetevalt) suurimas budistlikus kogukonnas/meditatsioonikeskuses  ei saanud kuidagimoodi käimata jätta. Mul on budismiga mõningane suhegi. Kaks väärt naissõpra, üks Eestist, teine USAst juba aastaid tagasi sellele teele asunud, ning budismi olen õige natukene, väga-väga pinnapealselt ka omal käel torkinud (ütleme nii, et rohkem kui ühtegi teist religiooni). Huvist, et mis seal sees siis on. 

Aga jah, too Kümne Tuhande Buddha Linn - see sai kena käik. Justkui paralleel-reaalsus avanes kuldsetest väravatest läbi sõites. Vaikus, mõtlikkus, rõõm, rahu, ja paabulinnud! Absoluutselt igal pool. Iseäranis veetlesid neid kõikvõimalikud sõiduriistad, tundus nii. Äraütlemata häälekad olid ka (kuula paapulinnu hüüdu SIIT). Ja territoriaalsed. Pildistamine nö. näost näkku ei tulnud kõne allagi. Aeti aga saba puhvi, läheneti ähvardavalt. 

Osale hommikusest  palve-tseremooniast elasime Kümne Tuhande Buddha Templi saalis kaasa ka. Taimetoidurestoran (kloostrielanikud kasvatavad kogu söögikraami ise) polnud meie varahommikuse käigu ajal kahjuks veel avatud.

Selle konkreetse budistliku kogukonna liikmed (mungad/nunnad) söövad vaid ühe (ennelõunase) toidukorra päevas, vastassugupooled omavahel ei suhtle, öine puhkeasend pole lamav, vaid poolistukil, peetakse 'kõnepaaste', hoidutakse rahatähti puutumast. Huvi korral loe väheke pikemalt (inglise keeles)  SIIT

----------

ROAD TRIP. CITY OF TEN THOUSAND BUDDHAS. Ukiah, CA
Lot's of space, light, peace, quietness....and peacocks! :-)
June 24th/2015

HÜVA JAANI TEILE, HÄÄD INIMESED!

HAPPY MIDSUMMER EVE YA'LL!

materjal/material

mõte/thought

teostus/performance

tulemus/result

ROAD TRIP. Fotod tehtud Vaikse Ookeani rannal/Photos: Pacific Coast

June23/2015

ROAD TRIP, PULMAD.
Unustasin lisada, et kõik see sada pulmakülalist (meie nende hulgas) tantsis muuhulgas ka Horah't, juutide traditsioonilist pulmatantsu. (Pruut ju juudi päritolu). Siin üks VIDEO, mitte tollest pulmast, aga nö. näiteks. Meid oli ikka palju rohkem ja tants oli lõpuosas ikka palju metsikum, kuna muusika kiskus aina kiiremaks ja kiiremaks...:)
Foto: Internet
----------
ROAD TRIP; WEDDING.
Forgot to mention that we got to dance HORAH! (Bride being from Jewish family).Almost all those 106 wedding guests together. WOW. It was a blast, music gearing the speed up ....:) Here's a VIDEO from Youtube, as an example what Horah actually is.
Photo: Internet.
June 22/2015

ROAD TRIP. HÕISSA, PULMAD!

JOHN JA EVA on me naabrid Las Crucese ajast. John ettevõtja, Eva ämmaemand, mõlemad väheke üle kolmekümne. Mõni kuu peale seda, kui meie Pauli ja Yarkoga Las Crucese tolmu jalgelt pühkisime (sõna otseses mõttes, New Mexico tolm, teate ju küll), kolisid nemadki. Põhja-Californiasse. Ilusasse elusasse väikelinna nimega Ukiah. Selle aasta alguses saabus pulmakutse. Madrasest Ukiah'sse on lühike autosõit, Ameerika mõistes. Kaheksa tundi. Mis muud kui pidukuub selga ja masinale hääled sisse.

PIDU oli justkui vana hea Eesti pulm, kestis kolm päeva. Johni on Boliivia, Eva juudi juurtega. Mõlemal suured pered, külalisi oli üle saja. Reede õhtul grillimine järve ääres, laupäeval tseremoonia sekvoiasalus pluss pulmapidu öko-viinamarjaistanduses/veinimõisas, pühapäeval lahkumis-hommikusöök linnapargis. Väga, väga lõbus, ilus, südamlik, meeldejääv nädalavahetus. Eriline, ebatraditsiooniline pulm mitmes mõttes.

KÜLALISED olid selles pulmas sama tähtsad kui noorpaar - selline oli pruudi ja peigmehe kindel soov. Meid kõiki poputati juba pulmakutsest alates kõikvõimaliku abi ja lisateabega - kuidas kohale sõita, kus hotellis/motellis mugavam ööbida, milline kliima, millised söögisoovid ja -allergiad, mida muud põnevat ümberkaudu näha-teha tolle nädalavahetuse jooksul. Kõike seda südantsoojendavas, samas mitte liig pealetükkivas vormis.

KINGITUSI palus noorpaar mitte tuua. Põhjendus: esiteks teevad pere ja külalised niigi suure väljamineku (kohalesõit, ööbimine). Rahvast saabus ju lausa Lõuna-Ameerikast, hulgakaupa ka USA Idarannikult. Teiseks rõhutasid John ja Eva, et neil on mõnus, väike, kompaktne majapidamine välja kujunenud, lisakraami järele puudub vähimgi tarvidus. Pauli ja minuga oli aga see lugu, et kingituseplaan (üks mu värsketest seinavaipadest) sai enne maha pandud, kui 'no wedding gifts please' teade tuli. No võtsime siis ette ja küsisime, et vast tehakse erand. Saatsime ka fotod, et pruutpaar saaks vaipade vahel valida. Ühesõnaga. Nüüd ripub üks mu näputöödest Johni/Eva kodu seinal.

SUHTLEMINE oli ainus kingitus, mida pruutpaar soovis. Et poleks näiteks nii, et koolikaaslased istuvad/pidutsevad isekeskis, sugulased on omaette ninapidi koos jne. "Me ümber on ring suurepäraseid inimesi, kuid ring koosneb siiani punktidest, sest paljud meile lähedastest pole omavahel tuttavad", kirjutasid John ja Eva. "Neil kolmel päeval palume teil punktid katkematuks ringjooneks ühendada". Mida me, kõik need sada ja natuke ülegi inimest, innuga ja lustiga ka tegime. Ma pole ei tea mis ajast nii palju küsinud ning vastanud :-) Nagu ka tantsinud. Peojärgsel päeval lõid tallad tuld ja kondid olid äraütlemata kanged.

TELEFONID ja FOTOKAD palus tulevane abielurahvas kotti või koju jätta, eelkõige muidugi abiellumistseremoonia ajaks. Kuigi grillipeo, pulmapeo ning lahkumis-hommikusöögi kohta 'no phones/cameras' soov ei käinud, oli elektroonika/sotsiaalmeedia vaba nädalavahetuse meeleolu loodud. Telefone näppimas või pruutpaariga selfisid tegemas ei näinud ma mitte kedagi, mitte kordagi. Kel kibe käes oli, eemaldus tõenäoliselt kuhugi privaatsesse puutagusesse. KOHAL OLEK oli see, mida pruutpaar oma lähedastelt soovis. Üksteisele silma, mitte telefoniekraanile või kaamera-avasse vaatamist. No eks pilte tehti ikka ka muidugi, kaks Johni-Eva sõpra olid spetsiaalselt fotograafitöö peal.

TSEREMOONIAST paar sõna. Peig + mehed kogunesid veinikeldri juurde tseremoonia eel, pruut + naised künkal asuvasse sekvoiasalusse, kus veidi hiljem toimus ka paaripanek (ilmalik-spirituaalne, kui nii võib defineerida). Sel moel anti mõlemale sugupoolele aega omis maailmades olla. Naised mõtlesid ja ütlesid naisteasju, mehed meeste omi. Pruutpaari soovile vastu tulles olime igaüks aegsasti oma südames järele kaalunud, mis tundub olulisim säärasel enne-jah-sõna-hetkel jagada.

KÕIGE ILUSAM MÄLUPILT Johni-Eva pulmadest pärineb mul just tollest sekvoiasallu sisenemise silmapilgust. Kas ma soovin, et oleks fotokas käepärast olnud? Oo jaa! :-) Aga püüan kirjeldada. Kuum, kuiv, päikeseline California pealelõuna. Hirmkõrged igirohelised okaspuud parajalt tihedad, et varju anda, aga mitte nii lähestikku, et valguskiired läbi ei murra. Väikesele välule lihtsad  puutoolid ridadesse sätitud. Kohta, kus peagi pruutpaar seisab ning end kaasadeks laseb tunnistada/õnnistada, märgib sekvoiaokstest palmitud inimesekõrgune kaar, üksikud suured valged õied okste vahele sätitud. Välu servas, päikesevihus istub Eva. Ei, 'istub' on vale sõna. 'Kiirgab' tundub õigem. Õbluke kaunis naine beezhikaskuldses, pealetükkimatus kleidis, mil pikkust veidi üle põlve; tumedad lokkis juuksed lihtsasse, ilusasse soengusse üles sätitud. Justkui haldjas või metsanümf nonde tumeroheliste hiigelpuude all. Meie, naised, sammusime sinna künklale omaette või paarikesi, mõtiskledes, mitte lobisedes. Loodus ja vaikus ümberringi tingis tasa olemise. Ja ma usun, et ei liialda, öeldes, et esimene pilk Evale liigutas meist igaüht hingepõhjani, paljusid pisarateni. Imeline, jagatud kogemus seal sekvoiakünkal.

OH...mul tuli praegugi vaat et pisar silma! Võtame siis lõbusamad tuurid - peigmehe 'paraad' jõudis kohale hõisete ja lauluga. Tseremoonia oli suhteliselt lühike, kuid tõhus. Pulmasöögid puhas öko ja viisid keele alla. Kohalikku veini voolas ojadena. Pruutpaar oli absoluutselt kõigi ja igaühe jaoks eraldi KOHAL. Meeldejäävaim vestlus? No peale toda hingelist lõiku kisub vägisi lugejaid teise meeleollu vedama... meeldejäävaim, lõbusaim, arvuka osavõtuga vestlus leidis aset naiste tualettruumis, teemaks leedide ihupesu kuumimad trendid. Yehaa!!

Ah et mis KLEIT mul seljas oli? Pauli ja minu pulmade teise päeva kleit, kangas Missoni, teostus Katre. Kui sa, Katre, seda lugema juhtud, siis tea, et oled USAsse iga kell oodatud - õmblejanna järele päriti ühtepuhku. Ma ei hakka siia pilti panema, pulmas pruudi kleit ju tähtsaim, aga lained lõi minu oma küll ja veel.

----------

WEDDING in Ukiah, California was GREAT. Just GREAT.
John and Eva are wonderful, generous, mindful young people. They gifted to all of us (106 guests) something precious: a weekend full of Love and Light. Something to remember, something to be very, very grateful for.
June 20/2015

Paul & Franziska vom Neumond, April 2015

Ei, ei ole meie koer:)

ASJALE on tänasega ametlik käik antud:). Et mis asjale? Eks ikka kutsika-asjale. Käsiraha makstud - täna postitasime pangatsheki, pääsemaks meie poolt väljavalitud kenneli 2016.aasta ootelistile. See konkreetne koerakasvataja ei 'tooda' pesakonda enne, kui kutsikasoovijad olemas.
----------
Well, it's official now:) 'It' being us getting our new puppy in spring/summer 2016. We mailed a check with deposit to our chosen breeder today and are officially on kennel Vom Neumond waiting list. We are looking for sable female puppy from German Shepherd' working bloodline. If The Universe wants to get us The Dog next year, that particular little female will be there. If not, we can wait :)
June17/2015

CHRYSLER MINIBUSSI IMELINE ÜMBERSÜND  

ehk enne kui road trippi lahkama hakata, rääkigem sõiduriistast.

Põhja-Ameerikas on kasutusel spetsiaalne termin - RV (Recreational Vehicle). Eesti keeli vast moto-kodu või ratastel maja. Maanteed neid siin täis, igat suurust ning karva. Meie nimetame enda masinat RVks muigamisi, aga no enama jao RV ülesandeid (elutuba, köök, magamistuba) täidab ta ära küll. WC ja vannituba asuvad muidugimõista sõiduriistast väljaspool.

Ega me poleks suurt tööd ette võtnud, aga Camp Fuckit eelmise road tripi lõpul tegi puust ja punaseks ette, et telk on mõnes olukorras ikka väga ebamugav. VÄGA. Tänaseks on ümbersündinud autol esimene reis seljataga ning meie Pauliga ei jõua Nevada lumetormi kui käivitavat jõudu ära tänada. Milline luksus, lükata voodilt päevatekk pealt ning pugeda põhku, selle asemel et telgi ja vaiadega rabistada. Telgi püstitamine ja mahavõtmine oli muide minu töö, Paul kokkas. Et uue elukorralduse kujunedes hommikuti mitte niisama käed rippus pealt vaadata, kuis abikaasa pliidi ja kohvikannuga tegutseb, leidsin endalegi rakendust. Nimelt vedelen kauem teki all, vahin läbi lahtise tagaluugi loodust, puhudes voodijalutsis (=köögis) toimetava mehega juttu. See ei ole üldse mitte kerge töö, unisena vestlust üleval hoida, uskuge mind. Aga mis ma siin ikka pikalt heietan, pigem panen pilte. Tere tulemast sõiduriistaga tutvumise tuurile.

Köök, nii nagu ta sõidu ajal välja näeb.

Köök, avatud. Sinine köögikapp sisaldab nõusid, tikke, maitseaineid, kohvikeetmiskraami, potte-panne ja tagavara-gaasiballoone pluss veel üht-teist nipet-näpet.

Voodi. USA voodimõõdud kannavad naljakaid nimesid. Meie oma on QUEEN (152 x 203 cm). See on ikka üsna suur voodi. Nood, kellele nimetame, et meil on Queen size bed autos, ei usu enne, kui uksed lahti teeme ja ette näitame. Madratsi tuunisin autosalongi kuju järgi. Patjade poolne osa on Queen mis Queen, jaluts mõni sentimeeter kitsam. 

Panipaigad. Voodi alla mahub kraami üksjagu. Feng Shui viibutab näppu, et asemealune peab tühi olema, aga autos teeme väikese erandi, onju. Road tripiks pakkisime riidekraami noisse läbipaistvatesse plastkonteineritesse, kummalgi kaks tükki. Jäid teised pooltühjaks, suvine aeg ju. Kusjuures, palju mugavam käsitleda kui kohvrit või spordikotti. Kolm ööd veetsime motellis, mitte looduses (pulmad!), no ja motellirahvas vahtis küll väheke imestunult, kui oma plastik-panipaiku tuppa transportisime. Küllap arvavad, et see miski uus trend.

Panipaigad kahel pool voodijalutsis. Kohvitass kenasti käepärane. Kogu projekt sai muide teoks sedamoodi, et Pauli hooleks olid 'kõvad' osad (voodiraam, köök), minu hooleks 'pehmed' (panipaigad, voodipesu).

Kardinad kah, kuis siis muidu.

Seda tüüpi padjapüürid on meid juba mõnda aega teeninud. Lageda taeva all või külmaga telgis magades hakkab ju kõgepealt peanupp külmetama. Proovisime mütse - no ei ole see. Magamiskottidel on peasoojendajad, aga me pole magamiskoti-usku. Mistap õmblesin püüridele fliisist lisad. Töötab imeliselt. Peaks vist patenteerima?

Väikesed lisatud mugavused.

Et kraam ikka käepärast võtta oleks.

Vein. Vein!
p.s. Seda ka veel, et kogu kupatust (voodi, köök jne) saab vajadusel välja tõsta, auto taas seitsme inimese sõiduriistaks pöörata. Ah et kuhu me tuleval aastal koera mahutame? No see plaan on ka juba peetud/välja mõõdetud. Koerapuur mahub voodijalutsisse, sõidu ajaks. Ööseks tõstame puuri välja, auto kõrvale. Ei ole siin enam midagi säärast luksust nagu Yarkol, et loom põõnab mõnusasti autos, samal ajal kui meie Pauliga telgis vihmade-tormide meelevallas oleme.

                                                                     June 16/2015

Kokku sai ümmarguselt 2200 kilomeetrine ROAD TRIP. Kesk-Oregonist Põhja-Californiasse pulma, seejärel Vaikse ookeani kallast mööda 'üles' tagasi, vahepeatustega sekvoia-saludes. Kolm märksõna jäävad seda tuuri iseloomustama: Pulmad, Puud, Pacific. Kõik kolm imelised. Pikemalt peale pisukest puhkust ja pesupesemist...no misasi see nüüd siis on nende p-dega??!:)
------------
1400 mile ROAD TRIP. Three day wedding festivities in Ukiah, CA. Making the way back 'up' through Californian Redwoods. Enjoying vast stretch of  Highway 101 and Pacific Coast which is heavenly I'm telling you. Hea-ven-ly!! Heavenly to be back home too, of course. More to follow, pic's and stories.
June 15/2015

CALIFORNIASSE ei sõida me seekord niisama lusti, läheme täitsa  asja pärast - nimelt pulma.
No, väike road-trip tekib sellest nii ehk teisiti...
-------------
CALIFORNIA, here we come!
Two in one - friends' wedding + road trip.
June 4th/2015