Kuulen mina täna öösi me taga-aiast, magamistoa akna alt, sihukest kummalist häält. Justkui hiigelsuur lind siristaks. Uni silmas, ei hakka lähemalt uurima. Ohtlikult ei kõla, Yarko kah toas, küll hommik annab arutust. Hommik saabub. Paul juhtub esimesena jalul olema, tõmbab kardinad eest - ning teatab tungival sosinal: "Epp, you have to see it, there are raccoons mating in our yard!" Ja tal on jumala õigus. Raban fotoka järele. Paarike puu all toimetab häirimatult edasi. Keedame kohvi ja teeme mõned hommikused tavatoimetused, piinlik kah nagu pikemat aega pealt vahtida. Mõne aja pärast kiikame taas välja. Isane hoiab oma silmarõõmu hellalt haardes, lõbule ei näi lõppu tulevatki. Nüüd saame ka sellest sotti, et emasloom on see, kes toda linnusirina-sarnast häält kuuldavale toob. "Do you think he's having his way with her - since he's wearing a mask?" pärib Paul mult murelikult.
Päike on juba kenas kõrges, kui armastajapaar me aiast lahkub. Päeval, mil pesakond pisikesi pesukarusid ilmavalgust näeb, elame meie ilmselt juba Oregonis.
09/03/2014