Eilse võtsime järjekordse täiskuumatka ette, sedakorda koos Eva ja Johniga. Meie endised naabrid, kes nüüdseks kolinud natuke eemale, Mesillasse. Tore noorem paar. Eva on ämmaemand, John töötab ülikooli juures, defineerib end rändurina. Pea kõik osariigid läbi käinud, enamjaolt mõnda aega ka kohal elanud. Anyway. Meie Pauliga tegime pastaroa kaasa ning võtsime veiniklaasid ühes. Klaasist klaasid loomulikult. Kesse siis plastikuga meeleolu rikkuma hakkab, päikeseloojakul ja kuutõusul. Evalt/Johnilt oli vein ja ingverishokolaad. Yarko jätsime koju. Ta on toda järskude külgedega Achenbach Canyonit korra roninud küll, aga päevavalges. Mõned kaljulangused on sel ikka väga sügavale ning järsud; mul polnud tahtmist pimeduses vahetpidamata silmi teritada, et kus loom on. No, tegelikult 'pimedusest' rääkida ei saa. Kui kuu mägede tagant tõusis, oleks nagu prozhektor põlema pandud. Aga sellegipoolest ei hakanud vana koera kontidega riskima. Üles kaljudele jäime üsna hilisööni, soojad vatid kaasas muidugi. Nahkhiired vuhisesid üle peade, kui lõpuks allapoole laskusime. Tsikaadide saagimine kajas mäekülgedelt vastu ning kõik, mis vähegi valgust peegeldas, helendas kuupaistel.
18/11/2013