Ford Falcon

Selle autoga – toona kuulus see ta isale - õppis Paul varateismelisena sõitma. Praeguseks on iludus Pauli noorema venna valduses, hoole ja armastusega üles vuntsitud. 1964 Ford Falcon, 289 cu in (4.7 L) Windsor V8, kui üksikasjadesse laskuda.

California-tripi juurde käis muidugimõista ka sugulaste külastamine, veetsime paar päeva ühes ning paar teises külalislahkes kodus. Või noh, õigemini veetsime need päevad ikkagi suurelt jaolt omaenda isiklikul pinnal, meiega on ju nüüd lihtne, pole vaja külalistetuba hakkama seada ega midagi, pargime camperi võõrustaja maja ette ja asi ants.
Tore oli armsaid inimesi jälle näha. Söödeti-joodeti kuninglikult, veeti veidike mööda kohalikke vaatamisväärsusi. Kvaliteetaeg! 
 January 30/2020
“А какой смысл покупать машину, чтобы разъезжать по асфальту? Там, где асфальт, ничего интересного, а где интересно, там нет асфальта.” ― Аркадий Стругацкий

Alabama Hills

Pole saladus, et mul on nõrkus Tarantino filmide vastu. Pulf Fictionit vaatan vähemalt kord aastas, ja kui peaks veel mõne erilise lemmiku välja tooma, siis selleks on Django Unchained. Ning seesinane muidugi mitte ainult Tarantino geniaalse rezhissöörikäekirja tõttu, vaid ka tänu (või peaksin ütlema eelkõige tänu) Jamie Foxxi ja Christoph Waltzi võrratule paarismängule. Kusjuures hea hulk stseene on üles võetud kohas nimega Alabama Hills. /.../ The Alabama Hills are a formation of rounded rocks and eroded hills set between the jagged peaks of the Sierra Nevada and the geologically complex Inyo Mountains. Both geologic features were shaped by the same uplifting occurring 100 million years ago. Directions: Take Hwy 395 to Lone Pine. Turn west at the stoplight onto Whitney Portal Road, drive 2.5 miles to Movie Road, turn right. /.../ Jaa, lugesite õigesti. Movie Road. Sest Alabama Hills, nagu ühes eelmises postituseski vist mainisin, on Hollywoodi rezhissööride lemmik-võttepaiku, westernitreialite iseäranis. Liivakarva kaljulahmakad, kasin kõrbetaimestik - pane vaid kaamera tööle, kulissidega pole vaja vaeva nähagi. Meie ühegi võttegrupi peale ei sattunud, ja jumal tänatud. Äkki kisuks veel kuulsustelt autogrammi küsima või midagi, pärast endal kah piinlik. Fotole jäädvustatud hea välimusega meeskangelaselt ei olnud mul autogrammi tarvis, mul on see täitsa olemas juba, meie abielutunnistusel nimelt.

Enam kui tõenäoline, et te ei märkaks isegi fotot suuremaks klikkides toda imetillukest valget täppi massiivse mäeseina jalamil, kui noolerida ei osutaks. See täpp on meie truck + camper. Alabama Hillsi tumedate kaljude tagant piilub 640 km põhjast lõunasse ja 110 km idast läände ulatuv Sierra Nevada mäeahelik, pildil petlikult tagasihoidlik. Me muide oleme Sierra Nevada kõrgeimat tippu omava mäe, nelja ja poole kilomeetrit kõrguse Mount Whitney küljel (NB! küljel, mitte tipus) käinud, aastal 2014, peale Pauli perega veedetud Tänupühi, tagasiteel Californiast Oregoni. Toona väisasime ka Alabama Hillsi, kuid väga põgusalt. Vaid paaritunnise tuuri tegime, pildistasime Yarkot kivimürakate taustal, pidasime piknikku. Seekord aga püsisime kohal tervelt kolm päeva. Ja miks ka mitte? Ilm oli mõnus, päeval paarteist soojakraadi, tuuletu, pealegi oli tarvis Pauli sünnipäeva tähistada.

Laagri lõime üles (loe: parkisime camperi, tõstsime välja matkatoolid ja laua, päästsime Lilli puurist vallale) nonde suurte kivimürakate külje all, mõnusas privaatsuses. Et sattus olema nädalavahetus, polnud me ainukesed külalised, kaugemal märkas silm mõndagi matkasõidukit või telki. Aga see oli pigem tore, omada naabreid, ilma et õlgu kokku peaks hõõruma. Kas ma sellest olen juba kirjutanud, et ameeriklased on loodusoludes üllatavalt vaiksed? Rääkimata ametlikest laagripaikadest, campgroundidest. Kuigi me eelistame nö. "metsikult" laagris olla, sattusime reisi lõpupoole California rannikul ühes sellises ööbima, sest tahtsime pesu pesta ja pikalt dushi all käia, camperis on veetarbimine arusaadavatel põhjustel limiteeritud. Sekvoiametsas asuv campground oli tuugalt inimesi täis, aga õhtusel ajal nii vaikne, et. Praktiliselt kõik tasandasid häält, mingit tümakat kusagilt ei kostnud. Mis on iseenesest üsnagi üllatav, sest linna(m)elus on ameeriklane pigem valjuhäälne.

Räägime mastaapidest. Taas, kui neid nooli poleks, ei paneks te ilmselt tähelegi, et pildil oleme ka mina ja Lilli. Volilt kividele turnima me looma ei lubanud, ehkki talle endale hirmsasti meeldis, kargas ühe rahnu otsast teisele justkui mägikits. Aga need kivid on kavalad. Ilmselt ei võtaks kuigi palju aega, enne kui Lillikene end kusagilt sügavast lõhest leiaks, kougi siis teda sealt välja, päästeoperatsioon missugune. Ühesõnaga, kui meie Pauliga Alabama mägesid vallutasime, oli Lillikene enamjaolt lauskmaale kinni seotud, valvas me seljakotte ja veepudeleid.

… ja veelkord, mastaabid. Värviline täpp pildi keskel – Epp. Tohutusuurte kivipallide vahel. Vägisi kiskus neid nügima, et vaataks õige, kuidas allamäge veerevad. Aga noh, mitmetonnine kivimürakas väikese inimese nügimise peale muidugi ei liigu, eks.

Paul jahvatab kohviube. Me joome kodus iga päev värskelt jahvatatud ubadest kohvi, ega siis camperi-kodus või allahindlust teha. Ainuke häda oli selles, et ostsime täitsa mõttetu kohviveski. On teine küll väike ja kompaktne, kuid disainilt täitsa ebaõnnestunud. Keeruline käte vahel hoida, keeruline tasapinnale toetada. Mis muud kui rändab taaskasutuskeskusesse, ehk uus omanik oskab sellega osavamalt ümber käia. Muide kogu selle kuuajase camperielu jooksul keetis päeva esimese kohvi Paul. Tõusis enne mind, tõmbas magamistoa ja köögi vahelise kardina ette, et abikaasa püha hommiku-und mitte häirida, lülitas kütte sisse, pani kohvivee hakkama. Mina ajasin end teki alt välja alles siis, kui õnnis lõhn enam magada ei lasknud. Lükkasin kardina dramaatiliselt kõrvale, haigutasin, ringutasin, valgusin graatsiliselt magamislavatsilt alla, köök-elutuppa, kus ootas aurav kohvitass. Paar korda küll pakkusin, et võin ju mõnel hommikul ise kohvi teha, aga ilmselt kõlas mu pakkumine niivõrd ebaentusiastlikult, et Paul viisaka mehena sellest ära ütles.

Vähe on hommikusi tegevusi, mis mulle samasugust rahuldust pakuksid, kui tunnistajaks olemine  päikese esimesele puudutusele mäetippudel. Ärkad vara. Võtad ligi termoskruusi kohviga, ikka sellesama, mis su mees keetnud on, jalutad laagrist (nooled!) veidike eemale. Pöörad selja päikesetõusu poole. Ootad. Rüüpad kohvi. Ootad veel. Üsna valge on juba, aga see pole Sierra Nevada kohal rippuva kuu teene, vaid esialgu veel nähtamatu päikese, mille soojust sellesama Sierra Nevada tardunult lumevalge, hambuline serv hinge kinni pidades ootab.

Salveipõõsa-lõhnalises varahommikuses vaikuses ei ole ootaja aeg sugugi pikk. Pigem venitaks pikemakski neid kasinaid minuteid, mille jooksul kollakas-roosakaskuldne valgus tippudelt alla laskub, aeglaselt mööda mägede külgi kõrbesse voolab, viimaks ka vaatajat pealaest jalatallani üle kullates. Kohvitass pole veel poolegi peal, aga etendus juba läbi...

Laagrisse tagasi jalutasin päikesesoojuses. Lilli oli poolel teel vastas, etteheitev nägu peas. Mis, käisid ära, minu teadmata?? Korrarikkumine! Karistada! Ärakäinul tuleb koerale kümme korda kaigast visata!

Kivid puha viltu kõik. Paul üritab imiteerida.

Lilli ja veidrad kaljud. Parempoolsel kaljul on saba püsti.
 

Justkui viibiks mõnel teisel planeedil.

Ja siin on tulnukate kosmoselaeva iste koos juhiga, pildi keskel. Tulnukatest rääkides - Alabama mägedes õnnestus jälgida kõige kummalisemat laagripüsitamist, mida minu ja Pauli kui suhteliselt vilunud matkajate silmad näinud. Tegemist oli me naabritega, aga arvestage, et sõna “naaber” tähendab siinkohal matkaseltskonda, kes võttis platsi meist umbes poole kilomeetri kaugusel. Ega me poleks neid õhtuhämaruses muidu tähelegi pannud, kui arvutud valgusallikad poleks kohalviibijaist märku andnud. Tunnistan ausalt, võtsime binoklid appi, et selgust saada, mis kuramuse tivoli see toimub seal. Ühesõnaga. Kõigepealt panid nad püsti portatiivse tualettruumi. See on sihuke kõrge, koonusekujuline telk, milles pott sees. (No worries, me ei piilunud tualett-telgi sisemusse, me lihtsalt oleme sääraseid ennegi näinud). Käimla neli välisnurka märgistati värviliste tuledega. Seejärel püstitati magamistelk. Mis telgi interjööri valgustas, jäi selgusetuks, kuid valgusallikas oli nii võimas, et tähed taevas kahvatusid. Aga see polnud veel kõik. Telgist peldikuni (vahemaa hinnanguliselt paar kasinat meetrit) veeti kaks paralleelset valguskaablit, nii et moodustus minisuuruses lennuvälja stardirada, mida mööda käimlasse kihutada, kui kiire hakkab, või vastupidi, tekib hirm, et pimedas asjalt tulles telki üles ei leia. Kuigi kogu see show oli vaatamist väärt, ohkasime kergendunult, kui seltskond järgmisel hommikul kaablid kotti pakkis ja mujale suundus. Aga mine sa tea, viimati olidki mingid filmi-inimesed, et valgustehnikat nii volilt käes?

Fotod: Pauli ja minu omad enam-vähem pooleks.
January 29/2020
“The rocks were really big around the mountains and at times some rocks seemed as if they had been sculpted by some unknown artist.” ― Avijeet Das

"Mis teil pärastlõunal plaanis on?"

Täna sain järjekordselt kinnitust tõdemusele, et eestlased ja ameeriklased on ikka väga erinevad, kui asi puudutab võõrastevahelist suhtlust avalikes kohtades. Mitte et ühed oleksid paremad või halvemad kui teised, aga just nimelt erinevad.
 
Nimelt käisime peenes linnas Bendis camperi tarvis üht-teist tarvilikku ostmas, kuna kuu aja jooksul sai kenasti selgeks, mis on täiuslikust matkaõnnest puudu. Jumal tänatud, mitte midagi suurt ja olulist, üksnes mõned küttesüsteemi vidinad ja paar vannitoariiulit jms. Veetsime poes jupp aega, Paul pidas klienditeendindajast noore mehega ka tehnilist nõu, camperile päikesepatareide paigaldamise osas, mina kõõlusin niisama riiulite vahel, näppides kaupa. Tehing tehtud, nõu saadud, raha makstud, ulatas noormees meile tsheki, küsides: "What are you gonna do for the rest of your day?" Paul vastas, et läheb koju ja keerab soetatud vidinad camperile külge, kui ilm just väga tuuline pole ning õues töötada laseb.

Olgu öeldud, et nimetet küsimus, nii- või naasuguste variatsioonidega, pole siinmail kauplustes ja muudes teenindusasutustes üldsegi mitte haruldane. Loomulikult ei oodata kliendilt mingit tõepärast aruannet, üldjuhul viskab teenindatav niisama nalja vastu, samas mõni võtab sõnast ja seletab täpsemalt, ning vestlus kassapidajaga venib pikemaks, ilma et ülejäänud järjekord pahandaks. Reeglina muidugi järjekorda polegi, enamikes poodides kehtib “three is a crowd” reegel, sabadel ei lasta venida, vajadusel pannakse otsekohe lisakassa(d) tööle.

Anyway. Kui nüüd eestlaste ja ameeriklaste võrdluse juurde tagasi tulla, siis mul on ausalt öelda raske, et mitte öelda võimatu ette kujutada, kuidas eestlasest klient reageeriks, kui teenindaja küsiks, mis tal pärastlõunal plaanis on. Õigemini, mul on raske, et mitte öelda võimatu ette kujutada eestlasest teenindajat, kelle suust säherdune küsimus üleüldse kuuldavale tuleks. Ja kuna mu eelmine Maarjamaa klienditeenindust kirjeldav postitus kõrgendatud emotsioone tekitas :-), rõhutan igaks juhuks veelkord üle, et sedakorda osutan oma endiste ja praeguste kaasmaalaste erinevusele, selmet anda hinnangut.

Foto: Paul. Et camper jutuks tuli, polnud postitusega passivat pilti raske valida.
January 28/2020
 “But though there are frequent misunderstandings between the Europeans and the Americans, at least we’ve had decades of shared movies and TV to help us get used to each other. Outside those bounds you can’t make any assumptions at all. In China, for instance, the poet James Fenton was once stopped for having a light on his bicycle. “How would it be,” the police officer asked him severely, “if everybody did that?” ― Douglas Adams, The Salmon of Doubt

Reisikoer

Kui Lõuna-Californiasse jõudsime, oli Lillil kaks kolmandikku kasukat juba seljast visatud. Meil siin Oregonis on üsna korralikud talved, nii et piisas vaid paarist päevast pehmemas kliimas, kui Lillikene otsustas, et PALAV. Õnneks taipasin sugemisvahendid kaasa võtta, mistap Death Valley rongapojad saavad sel aastal ilmselt pehmed, koeravillast pesad. Ega karvaajamisest suurt kahju tegelikult sündinudki. Plastikust, poolkinnine autopuur püüdis enamjagu lendlevat materjali kinni, nii et trucki interjöör jäi suhteliselt karvavabaks. Kui meil läinud sügisel see truck tekkis, soetasime ka numbri võrra suurema puuri kui senine, et loom end pikkadel reisidel korralikult sirutada saaks, kondid kangeks ei jääks. Päeval ühe tekiga vooderdatud, öösel kahega (mugavus!) hõivab puur hoomatava osa salongist. Meie eluruumidesse, st. camperisse Lillil asja pole, kuigi ta siseneb sellesse sujuva hüppega ning hea meelega, korra oleme proovinud. Ma ei näe põhjust, miks peaks suur koer väga väikeses ruumis viibima. Karva ajav suur koer seda enam.

Laagripaikades oli Lillil päevasel ajal muidugi vabadus, kui me just ametlikke campgrounde ei pruukinud, nagu mõnikord juhtus. Neis kehtib rihmareegel, ja õige kah. No ja tegelikult oli Lilli ka in the middle of nowhere-laagrites osa aega lõa otsas, kui me mõlemad Pauliga millegagi parasjagu hõivatud olime. Ta püsis küll alati truult camperi läheduses (Lilli, mitte Paul), aga mine sa looma tea, võtab veel mõne lõhna üles, kaob California avarustesse, otsi siis tuult väljal.

Reisikaaslasena on Lillikene VÕRRATU. Olen teda ennegi sama teemaga seoses kiitnud, aga tookord oli tegemist paaripäevase suurlinnareisiga, seekordne oli neljanädalane! Kui meie, inimesed, saime valida, mitu tundi maanteel uhada, kus ja millal peatuda, mida süüa, kui kaua magada jne jne, siis Lillil tuli loomulikult kõik alla neelata, mis ette anti. Oi, ta on ikka üks äraütlemata kannatlik ja tore loom. Magas vaikselt pikad ööuned „allkorrusel“ - meie magamistuba camperis on nimelt trucki salongiosa peal. Hommikuti ootas, kuni me köögis nn. pimedusekohvi joodud saime, puurist välja pääses alles siis, kui valgeks hakkas minema, kuna mul polnud vähematki soovi võõrastes kohtades jala ette nägemata koera jalutada. Taskulamp aitas õhtuti hädast välja, aga hommikuti oli kuidagi imelik lambivalgel ringi hiilida.

California bensiinijaamasid nägi Lillikene selle reisi jooksul omajagu. Õnneks tegime talle juba ammu, kutsikaeas selgeks, et iga peatus ei tähenda, et peale inimeste ka koer autost välja pääseb. Mistõttu ei kostnud tagaistmelt vähimatki vingumist või innukat ähkimist vms, kui sõiduk kiirust vähendas või seisma jäi. Lilli oskas tänulik olla, kui natukeseks puurist pääses, aga kui ei pääsenud – polnud kah hullu. Eks ta ole juba kogenud, et varem või hiljem jõutakse laagripaika nagunii, seal on uued vaated ja värsked lõhnad, ja muidugimõista ka õhtusöök.
Fotod: Paul. #1 ja #3 - Death Valley. #2 - Morro Bay.
January 27/2020
“If you want to go fast go alone. If you want to go far go together.” – African proverb

Rosmariini rännakud

Jõulupuud polnud läinud jõuludeks mõtet tuppa tuuagi, olime ju kohe-kohe teele minemas. Paul lahendas asja kavalalt, ostis rosmariinipõõsakese potis, pani patareidel töötavad jõulutulukesed külge, ja voilà! camperis „kuusk“ olemas. Lõhnas teine nii hästi, et. Kui soojemaks läheb, istutame aeda. Fotol viibib rosmariin Death Valleys.
PS. Ega me esimest korda taime kaasa vedanud. Kõige esimesel ühisel road-tripil rändas potiroos läbi nelja osariigi.
January 27/2020
“There are some things, after all, that Sally Owens knows for certain: Always throw spilled salt over your left shoulder. Keep rosemary by your garden gate. Add pepper to your mashed potatoes. Plant roses and lavender, for luck. Fall in love whenever you can.” ― Alice Hoffman, Practical Magic

Varjupilt ja paar vaadet camperi akendest

1. Death Valley
2. Red Rock Canyon
3. Alabama Hills
4. Death Valley. Märka kuud!
January 25/2020
 “So wondrous wild, the whole might seem
the scenery of a fairy dream”
― Sir Walter Scott, The Lady of the Lake

Free Solo*

… ja et jutt juba ronimise peale läks, eelmises postituses, siis: paar päeva, sealhulgas Pauli sünnipäev, oli me laagripaigaks Alabama Hills, Hollywoodi filmitreialite ja algajate kaljuronijate meelispaik. Esimesel õhtul, peale tugevat kõhutäit ning kahte klaasi veini silmasin kivisse puuritud spetsiifilise väljanägemisega polte. Ronimisrada! Olles Rentsi blogi püsilugejana climbingu teoreetilises osas tugev, otsustasin, et väike trenn ei tee paha. Köite/karabiinidega pusserdamisest loobusin, need on nõrkadele. Ja ega neid poleks kusagilt võtta olnud kah.
 
Fotod: Paul. Et mastaapidest aimu saada, vaata kõige alumist – see väike värviline kriipsujuku pildi keskel, helehalli kivikamaka taustal - see olen mina. Ja kui nüüd täitsa aus olla, siis esimese foto pildistas Paul selili maas lamades ning teisel on mu saapatald maapinnast kõigest meetrikõrgusel. Kuid  ärgu need tähtsusetud üksikasjad võimsat üldmuljet häirigu.
*Free Solo
January 25/2020
"I climb as hard as anyone on earth. I just do it on easier routes." ― Unknown

Lilli of the Valley*

Meil polnud tegelikult plaanis Lillikest Lõhkise Varba Mäetipule vedada, sinnasamasse, kus 2013. aastal Death Valley tripi raames Yarkoga käisime. Ma olen küll koerainimene, samas mitte nii koerainimene, et uue loomaga vana jälgedes käiksin, nostalgia-laksu saamiseks. Paraku kujunes asi ikkagi sedasi, et Lillile pakkus päikesevarju enam-vähem sama kivi, mis tookord Yarkolegi, kuna me seadsime oma laagri üles täpselt samas kohas, kus seitse aastat tagasi, Panamint'i mäeaheliku jalamil. (Mandariinidega fotol näitavad nooled tibatillukesele valgele täpile. See on meie truck ja camper.) Kusjuures ka mäe-menüü tuli kogemata kordamisele – röstsai, mandariinid, väike vein. Inimloomade menüüd pean loomulikult silmas, Lilli joogiks oli veini asemel vesi. 

Anyway. Kui Yarko pidas matkale pealtnäha vapralt, nina kirtsutamata vastu, siis Lillikene andis selgelt ning ühemõtteliselt mõista, mida asjast (loe: Death Valley stiilis jalgealusest) arvab. Niipea, kui olime talle lapikese maapinda karedast laavakiviklibust puhtaks kraapinud, räntsatas loom kivi varju pikali, nõustudes tunnike hiljem jalgu alla ajama alles siis, kui me selgitasime, et nüüd on kaks võimalust – kas laskuda koos meiega ja matkata tagasi laagripaika, või jääda ihuüksinda mäkke, Surmaoru ronkadele nokkida. Lilli otsustas teise variandi kasuks. Kuid mitte enne, kui oli kindlalt veendunud, et minek ikka allapoole on, mitte kuhugi ülespoole, üle teravaid kivide ja nende vahel varitsevate pisikeste kaktusepabulate.

Vaene loom. Eks ta vastumeelsus säärasel pinnasel matkamise vastu ole mõistetav. Halastavate omanikena leidsime edaspidi koerale mõnusamaid radu, ja ma pean täitsa tõsist plaani päästekoerte saapakesed muretseda ning teda nendega harjutada, sest ega see meil viimaseks korraks jää kividel kõndida, olgu siis Death Valleys või mujal.

*Lily of the Valley 
Enamik pilte tegi Paul.
January 25/2020
“Getting to the top is optional. Getting down is mandatory.” ― Ed Viesturs, No Shortcuts to the Top: Climbing the World's 14 Highest Peaks

Mittekiirustamise luksus

Ma siin allpool pisut eksitavalt kuulutasin, et meil polnud seekord kindlat reisisihti. Tegelikult oli. Sihiks oli aeg. Vaba aeg. Panime lausa maksimaalse päevase sõidulimiidi paika, kaks-kolm-neli tundi, mitte rohkem. Tõsi, road-trippi alustades tegime paar pikemat päeva, et käbedamalt külmast sooja kätte jõuda. Aga muidu – ei mingit kella peale uhamist. Death Valleys olime üle nädala täitsa paigal, vaid ühe korra vahetasime laagrikohta, no et vaade teistsugune oleks või nii. Mitme ööga laagreid oli teisigi, kui liiga ilus ja mõnus tundus, et truckile hommikul hääled sisse lüüa, edasi liikuda.

Ma lugesin reisi jooksul läbi kolm raamatut. Pole ju veel sugugi suvi, õhtud pikavõitu ja pimedad ka lõuna pool, ja kaua sa ikka neid va tähti ja täiskuud ja Linnuteed vahid, onju. (For the record: Alice Steinbachi Without Reservations: The Travels of an Independent Woman, Winston Churchilli biograafia, Reinhold Messneri Free Spirit: A Climber's Life.) Esimese foto tegin oma lugemisnurgast, akna taga Death Valley, klaasis Dry Chenin Blanc. Pudel maksis miljon dollarit. Samas, patt oleks vinguda, kui inimene on nii rumal ja lühinägelik, et peab oma veinivarusid Surmaoru ainsas, turistidele mõeldud poekeses täiendama. Kolmandal pildil mängib Paul Lillile ukulelet.
January 24/2020 
“There's never enough time to do all the nothing you want.” ― Bill Watterson

Fire

Pulma-aastapäev tabas meid Death Valleys. Kaheksas!! Kasutasime pidulikku puhku, rikkusime seadust - lõket tohib USA rahvusparkides teha ainult selleks ettenähtud kohtades elik kämpingutes, milleks meie privaatne laagriplats kuidagimoodi ei kvalifitseerunud. Oli teine keset suurt mittemidagit, turismipaikadest kümnete miilide kaugusel. Aga no kuulge, süttimisohtlikku materjali võib 7800 ruutkilomeetrit hõlmavas Surmaorus tikutulega taga otsida (no pun intended), ikka ei leia, niisiis rahvuslikule looduspärandile vähimatki ohtu polnud, kui me kaheksanda jaanuari tuulevaiksel õhtupoolikul laavaplatool väikese lõkke süütasime. Puud olid targu kodunt ühes võetud.

Taiplikum lugeja mõistab selgitamatagi, et selliseid sokke, nagu esimesel pildil näha, ei kannaks me normaaltingimustes ka relva ähvardusel. Kuid Pauli noorem poeg saatis meile kummalegi paari jõulukingituseks, ja foto sai tehtud, et kinkijale rõõmu valmistada. Nood valged laigud all orus pole teps mitte lume-,  vaid hoopiski soolaväljad. Et mõõtmetest aimu anda: taustal kõrguv mäeahelik on me jalataldadest nii umbes kolmekümne kilomeetri kaugusel. Sama kaugelt, mäeaheliku jalamil lookevalt teelt leiab ehk mõne turisti, aga lähemat – mitte inimhingegi. Ahjaa, ja kas ma seda nimetasin, et olin kõik see kodunt eemal viibitud kuu aega totaalselt offline, arvutipaastul? Paul pidi töö tõttu paar korda nina oma meilboxi pistma, kuid see oli ka kõik. Väga värskendav.

Me pole suuremat sorti selfie-haid, mistap ei tekkinud kuigi palju neid pilte, kus me kenasti kahekesi koos näha oleksime. Ikka kas Paul Lilliga või mina Lilliga, teine meist kaamera taga. Samas, mõnikord näe õnnestub. Alumisel fotol oleme üles võetud California sadama- ja jazzilinnas Montereys. Klõpsu tegi lahke ettekandja. 
January 24/2020
“If I get married, I want to be very married.”― Audrey Hepburn

4428 km

Rändava elustiiliga on ülimalt lihtne ära harjuda. Eeldusel, et sul on võimalik oma kodu kaasas tassida. Väga väikest küll, aga sellegipoolest kodu. Matkamugavusi siinkohal paari sõnaga ülistama ei hakka, küll hiljem jõuab, pikalt ja põhjalikult, kuid fakt, et me truck camperi sisseõnnistamisreis venis plaanitud paari nädala asemel kuupikkuseks, peaks piisavalt kõnekas olema.

Ühesõnaga. Ma ei teagi, kust alustada, vöö vahel 2752 miili (4428 kilomeetit) ja Pauliga kahepeale pealt kahe tuhande foto. Kujunes säherduseks kindla marsruudita tuulenuusutamisreisiks, millest paar postitust tagasi juttu oli. Esialgne idee Arizona kõrbest muundus sujuvalt California ranniku avastamiseks. Aga lubatud Death Valley tegime ikkagi ära - kümme päeva liiva, laavakive ja kanjoneid.

Lähen nüüd ja pistan esimese laari pesu masinasse ja hakkan pilte sorteerima, ja muljeid, ja otsapidi üles laduma. Seda ka veel, et peale kitsukest camperi-elu tundub Oregoni kodumaja tohutusuur, saab ennast vabalt liigutada, kujutage ette. Ei pea matkakaaslast eest ära lükkama, kui tahad magamistoast vannituppa minna, või elutoast kööki.

Lilli? Tema tundub rahul olevat igal pool, nii kodus kui võõrsil, peaasi, et oma inimesed ja tennispallid käepärast. Ei, valetan. Lõhkise Varba Mägi, mille tippu me ta vedasime, Yarko mälestuseks või nii, Lillikest ei vaimustanud. Tuleb talle vist korralikud matkasaapad muretseda.
Pildil: mina ja Lilli. Torn Toe Top, Death Valley. Foto: Paul.
January 23/2020
“Not all those who wander are lost.” ― J.R.R. Tolkien, The Fellowship of the Ring