Fire

Pulma-aastapäev tabas meid Death Valleys. Kaheksas!! Kasutasime pidulikku puhku, rikkusime seadust - lõket tohib USA rahvusparkides teha ainult selleks ettenähtud kohtades elik kämpingutes, milleks meie privaatne laagriplats kuidagimoodi ei kvalifitseerunud. Oli teine keset suurt mittemidagit, turismipaikadest kümnete miilide kaugusel. Aga no kuulge, süttimisohtlikku materjali võib 7800 ruutkilomeetrit hõlmavas Surmaorus tikutulega taga otsida (no pun intended), ikka ei leia, niisiis rahvuslikule looduspärandile vähimatki ohtu polnud, kui me kaheksanda jaanuari tuulevaiksel õhtupoolikul laavaplatool väikese lõkke süütasime. Puud olid targu kodunt ühes võetud.

Taiplikum lugeja mõistab selgitamatagi, et selliseid sokke, nagu esimesel pildil näha, ei kannaks me normaaltingimustes ka relva ähvardusel. Kuid Pauli noorem poeg saatis meile kummalegi paari jõulukingituseks, ja foto sai tehtud, et kinkijale rõõmu valmistada. Nood valged laigud all orus pole teps mitte lume-,  vaid hoopiski soolaväljad. Et mõõtmetest aimu anda: taustal kõrguv mäeahelik on me jalataldadest nii umbes kolmekümne kilomeetri kaugusel. Sama kaugelt, mäeaheliku jalamil lookevalt teelt leiab ehk mõne turisti, aga lähemat – mitte inimhingegi. Ahjaa, ja kas ma seda nimetasin, et olin kõik see kodunt eemal viibitud kuu aega totaalselt offline, arvutipaastul? Paul pidi töö tõttu paar korda nina oma meilboxi pistma, kuid see oli ka kõik. Väga värskendav.

Me pole suuremat sorti selfie-haid, mistap ei tekkinud kuigi palju neid pilte, kus me kenasti kahekesi koos näha oleksime. Ikka kas Paul Lilliga või mina Lilliga, teine meist kaamera taga. Samas, mõnikord näe õnnestub. Alumisel fotol oleme üles võetud California sadama- ja jazzilinnas Montereys. Klõpsu tegi lahke ettekandja. 
January 24/2020
“If I get married, I want to be very married.”― Audrey Hepburn