Rändava elustiiliga on ülimalt lihtne ära harjuda. Eeldusel, et sul on võimalik oma kodu kaasas tassida. Väga väikest küll, aga sellegipoolest kodu. Matkamugavusi siinkohal paari sõnaga ülistama ei hakka, küll hiljem jõuab, pikalt ja põhjalikult, kuid fakt, et me truck camperi sisseõnnistamisreis venis plaanitud paari nädala asemel kuupikkuseks, peaks piisavalt kõnekas olema.
Ühesõnaga. Ma ei teagi, kust alustada, vöö vahel 2752 miili (4428 kilomeetit) ja Pauliga kahepeale pealt kahe tuhande foto. Kujunes säherduseks kindla marsruudita tuulenuusutamisreisiks, millest paar postitust tagasi juttu oli. Esialgne idee Arizona kõrbest muundus sujuvalt California ranniku avastamiseks. Aga lubatud Death Valley tegime ikkagi ära - kümme päeva liiva, laavakive ja kanjoneid.
Lähen nüüd ja pistan esimese laari pesu masinasse ja hakkan pilte sorteerima, ja muljeid, ja otsapidi üles laduma. Seda ka veel, et peale kitsukest camperi-elu tundub Oregoni kodumaja tohutusuur, saab ennast vabalt liigutada, kujutage ette. Ei pea matkakaaslast eest ära lükkama, kui tahad magamistoast vannituppa minna, või elutoast kööki.
Lilli? Tema tundub rahul olevat igal pool, nii kodus kui võõrsil, peaasi, et oma inimesed ja tennispallid käepärast. Ei, valetan. Lõhkise Varba Mägi, mille tippu me ta vedasime, Yarko mälestuseks või nii, Lillikest ei vaimustanud. Tuleb talle vist korralikud matkasaapad muretseda.
Pildil: mina ja Lilli. Torn Toe Top, Death Valley. Foto: Paul.
January 23/2020
“Not all those who wander are lost.” ― J.R.R. Tolkien, The Fellowship of the Ring
Tore, et sa tagasi 🙂. Mõtlesingi juba, et kuidagi nii kaua kestab see reis teil. Paulil pikk puhkus?
ReplyDeletePauli töö käib väljakutse peale. Kuni ei kutsuta, seni on vaba mees =)
ReplyDeleteTere tulemast tagasi :) Nüüd jääb virtuaalmaailma sõbral muljeid, pilte oodata ;)
ReplyDeleteTuleb muljeid ja pilte, ikka tuleb, kuis muidu. Mul on pakkuda umbes 200 Lillipilti ja teist samapalju camperipilte ja... just kidding!
ReplyDeleteAga tõsisemalt - valikut on oi kui raske teha, sest keegi, isegi mitte ma ise, ei viitsi lõputult näiteks Death Valley laavakivifotosid vaadata, kuigi iga kivi on omaette isiksus.
Minu perel on tavaks saanud igalt reisilt kaasa tuua kivi(-d), igal on oma lugu, kuju, värv ja tuju ;)
ReplyDeleteJuba vaatasin pilte, mõte rändas ... silm kujutles...
Cranberry, meie toome kah igalt reisilt kive kaasa!
ReplyDeleteGreat minds think alike... =)