Täna sain järjekordselt kinnitust tõdemusele, et eestlased ja ameeriklased on ikka väga erinevad, kui asi puudutab võõrastevahelist suhtlust avalikes kohtades. Mitte et ühed oleksid paremad või halvemad kui teised, aga just nimelt erinevad.
Nimelt käisime peenes linnas Bendis camperi tarvis üht-teist tarvilikku ostmas, kuna kuu aja jooksul sai kenasti selgeks, mis on täiuslikust matkaõnnest puudu. Jumal tänatud, mitte midagi suurt ja olulist, üksnes mõned küttesüsteemi vidinad ja paar vannitoariiulit jms. Veetsime poes jupp aega, Paul pidas klienditeendindajast noore mehega ka tehnilist nõu, camperile päikesepatareide paigaldamise osas, mina kõõlusin niisama riiulite vahel, näppides kaupa. Tehing tehtud, nõu saadud, raha makstud, ulatas noormees meile tsheki, küsides: "What are you gonna do for the rest of your day?" Paul vastas, et läheb koju ja keerab soetatud vidinad camperile külge, kui ilm just väga tuuline pole ning õues töötada laseb.
Olgu öeldud, et nimetet küsimus, nii- või naasuguste variatsioonidega, pole siinmail kauplustes ja muudes teenindusasutustes üldsegi mitte haruldane. Loomulikult ei oodata kliendilt mingit tõepärast aruannet, üldjuhul viskab teenindatav niisama nalja vastu, samas mõni võtab sõnast ja seletab täpsemalt, ning vestlus kassapidajaga venib pikemaks, ilma et ülejäänud järjekord pahandaks. Reeglina muidugi järjekorda polegi, enamikes poodides kehtib “three is a crowd” reegel, sabadel ei lasta venida, vajadusel pannakse otsekohe lisakassa(d) tööle.
Anyway. Kui nüüd eestlaste ja ameeriklaste võrdluse juurde tagasi tulla, siis mul on ausalt öelda raske, et mitte öelda võimatu ette kujutada, kuidas eestlasest klient reageeriks, kui teenindaja küsiks, mis tal pärastlõunal plaanis on. Õigemini, mul on raske, et mitte öelda võimatu ette kujutada eestlasest teenindajat, kelle suust säherdune küsimus üleüldse kuuldavale tuleks. Ja kuna mu eelmine Maarjamaa klienditeenindust kirjeldav postitus kõrgendatud emotsioone tekitas :-), rõhutan igaks juhuks veelkord üle, et sedakorda osutan oma endiste ja praeguste kaasmaalaste erinevusele, selmet anda hinnangut.
Foto: Paul. Et camper jutuks tuli, polnud postitusega passivat pilti raske valida.
January 28/2020
“But though there are frequent misunderstandings between the Europeans and the Americans, at least we’ve had decades of shared movies and TV to help us get used to each other. Outside those bounds you can’t make any assumptions at all. In China, for instance, the poet James Fenton was once stopped for having a light on his bicycle. “How would it be,” the police officer asked him severely, “if everybody did that?” ― Douglas Adams, The Salmon of Doubt
Ohh, see oleks täiesti põnev küll, mis näo sellise küsimuse peale eestlane teeks :D
ReplyDeleteMinu kõnekeele tõlkes tähendab küsimus "mida teed?", et kas sul on aega, et minuga kokku saada.
Kusjuures - viimase aasta jooksul on Tallinnas väga tavaliseks muutunud, et ka toidupoodide kassades on mehed. Nii võiks eestlased hoopis rohkem uusi tutvusi sõlmida.
Mmm...
ReplyDeleteEestlasest klient kangutaks ennast oma mõtetest natuke välja ja vaataks klienditeenindajale otsa järgmiste mõtetega:
"Minuga räägid vä?"
"Miks sa seda küsid?"
"Kas ma pean sulle vastama või?"
"Siinmail vist käivad asjad nii, oletame. Sellisel juhul..."
"Pekki, ma enne teadsin küll, mida ma täna veel teha kavatsesin, aga nüüd läks meelest."
"Viskaks mõne nalja?"
"Ühtegi ei tule meelde."
"Pekki, mis asja ma üldse ostsin siit just praegu?"
ja langetaks pilgu.
Jaa, Morgie, ma arvan, et sul on õigus. Vähemasti selles osas, mis puudutab eestlaste vanemat generatsiooni. Noored tundusid avatumad. Mulle jäi näiteks toredasti meelde üks patsiga noormees, kes meid Tallinnas Lisanna vegankohvikus teenindas, Balti jaama lähedal, tema küsis umbes sama, et mis plaanis, ja siis nad Pauliga jutustasid tükk aega, noormees oma reisidest ja Paul omadest.
ReplyDelete... ja poodides, kui kassasse jõuad, on siinpool ookeani kassapidaja stampküsimuseks „Did you find everything OK?“, mis annab sulle võimaluse kurta või kiita või mõne spetsiifilise kauba järele pärida, mida sa ei leidnud. OK, ma saan muidugi väga hästi aru, et see „everything OK?“ küsimine on tööandja poolt ette kirjutatud, et klient nö. maksab selle küsimuse eest, aga miskipärast suudavad siinsed teenindajad seda väga loomulikult ja inimlikult esitada. Nagu ka „mida pärastlõunal teed“ ja muid sarnaseid.
ReplyDeleteKommentaar läks lappama, tegin eraldi postituse.
ReplyDeleteMina, Eestis sündinud suuremas osas eestlane ei läheks sinna poodi enam vähemalt kaks kuud, kus minu käest selliseid küsimusi küsitaks. Võimalik, et kaaluks üksikule saarele elamakolimist.
ReplyDeleteAga ma olen ka võibolla liiga ekstreemne näide, teised inimesed (ka eestlased) on üldjuhul palju suhtlemisaltimad kui mina. Mina väldin inimkontakti nii palju kui vähegi võimalik.
Ahjaa, ja kui ma olekski olukorras, kus ma peaks sellise küsimusega silmitsi seisma, teeskleksin ma ilmselt, et mu pangakaardil seisev nimi tähendabki seda, et ma ei ole eestlane ja ei oska eesti keelt.
ReplyDeleteMa vastaks nagu su abikaasa.
ReplyDeleteLugu ka. Murdsin kunagi käeluu, sain igasugu taastusravi, muuseas meditsiinilist massaaži. (Valus, aga tõhus.) Massöör oli vene proua, minust veidi vanem. Ja meie esimese seansi 10. minutil jõudis ta küsimuseni "kas teie naine on teiega rahul?".
Ma siis informeerisin teda, et mitte ükski eestlane ei küsiks teiselt sellist küsimust, isegi parimalt sõbralt mitte. Aga et ma talle teen eraldi ja lähen küsin kodust järele, et kas siis on v ei :)
Nodsul on suurepärane selgitus selle kohta, miks niisugust küsimust on introvertse tõearmastajast eestlase käest ohtlik, väga ohtlik küsida. :D
ReplyDeleteIsiklikult ma vist vastaksin nürimeelselt: "Kuidas?" ja selle peale peaks ka kõige entusiastlikum sotsiaalse sidususe spetsialist aru saama, et parem ära rohkem kanguta.
Suhtlemine on üle hinnatud.
teisest küljest olen ma lõuna pool Euroopas elanud ja omandasin selle ajaga sujuva viisakuste vahetamise automaatpiloodi, mida ma hakkasin väga armastama just sel põhjusel: tänu sellele automaatpiloodile ei pea TEGELIKULT suhtlema, kui ei taha, aga asjad saab ära aetud. See viisakustesüsteem on määre, mille abil teistest inimestest sujuvalt mööda libiseda, ilma et peaks haakuma.
ReplyDeleteNotsu, nii hästi öeldud - viiskustesüsteem on määre, mille abil sujuvalt kaasinimestest mööda libiseda.
ReplyDeleteKaur, ja mida su naine vastas, kui järele küsisid? (eeldades muidugi, et pidasid sõna ja küsisid? =)
Klari, jaa, sa koliks üksikule saarele, aga midagi siiski ses teemas torgib ja kripeldab, muidu sa meiega siin ei suhtleks ega kommenteeriks? =)
Ja veel. Mäletan, et kui iseseisvuse algul piirid lahti läksid ja USA turistid Tallinnasse voolasid, pakkus mulle galeristina palju nalja nende viisakusküsimusele "How are you doing" üksikasjalikult vastata. Nüüd saan ise kah aru, et olin nõme. See küsimus kuulub ameeriklaste kultuuriruumi samamoodi, nagu eestlaste omasse kuulub kaasinimestega suhtlemise vältimine.
Ikka küsisin :)
ReplyDeleteAhaa, no väga tubli, et küsisid. Delikaatse inimesena ei hakka ma pärima, mida vastuseks said =)
ReplyDelete