Mu kleitide kujuteldav elu

 

Tulin riietusest kirjutama, alustan siiski pisut kaugemalt. 

Ma vist väga mööda ei pane, pakkudes, et kusagil viiekümnenda eluaasta kandis, hiljemalt kuuekümnenda, peaks inimene eeldatavalt juba täpselt teadma, mida elult tahab. Ja soovitavalt selle vähemal või suuremal määral ka saavutanud olema. Pragmaatilisest küljest vaadates saan säärasest vaatenurgast aru. Katus pea kohal, toidupoes sente ei loe, säästud tallel, võimalus reisida, hobidele kulutada, muu säärane. Mõistlik ju. Kuid asja mittemateriaalne külg ei taha minu nägemusega kuidagimoodi sobida. Sest tundub, et üksiti eeldatakse, et nimetet vanuses inimene peaks ka persoonina “valmis” olema. Väljakujunenud isiksus. Mine tea, ehk paljud (või lausa enamus) ongi, mina paraku pole. Ei hakka selles postituses kirjutatut uuesti üle heietama, aga ausalt, aru ma ei mõista, kuidas on võimalik, et mingil eluhetkel on inimene isiksusena “valmis”. Lõpetatud. Igal aastal, igal kuul, päeval, tunnil, minutil toimub minuga ju miskit, kasvõi imetillukest, mis teeb võimatuks “vana mina” eksisteerimise. No näiteks tõstan praegu silmad arvutiekraanilt, vaatan köögiaknast välja. Nähtu muudab mind. Mitte, et ma miskit erilist silmaks, puud ja põõsad ja mõned linnukesed, aga enne toda vaatamist olin ju tibake teistsugune kui nüüd, ei? Teistsugune olin ka enne nende sõnade kirjutamist, mis just praegu mu näppude alt tulid. Tõsi, muutus on märkamatu, kuid eksisteerib siiski. Ja mulle see hirmsasti meeldib. Ma ei tahagi "valmis" olla, see tundub kuidagi igav, tuim, lõplik. Punkt taga, joon all, vot sihuke Epp, ning teistsugust ei saa enam enam iial olema.

Oih, tegelikult tahtsin ju hoopiski riietusest rääkima. Läheme asja juurde. Sarnaselt isiksusena “valmimisele” eeldatakse sama mu meelest ka stiiliküsimustes. Et keskealine või vanem inimene (täpsemalt, naine, kuna räägin endast) võiks ja peaks juba üsna hästi teadma, mis ta kehakujuga, elustiiliga, olemusega sobib. Paraku, mul on ka selle asjaga kehvasti. Ma ei tea. Või õigemini, tean periooditi. Mõnda aega olen kindel, et vot see on minu stiil, vau, super, seda viljelen nüüd surmani. Aga siis muutub miskit, kas oludes või mus endas, ning tasapisi teiseneb ka mu väljanägemine. Tänaseks, näe, on kodutu puuraidur mõnevõrra tagaplaanile lükatud, mu garderoob on… las ma otsin täpset väljendit… edevamaks muutunud. Kusjuures kummaline, et edevus ei tulene oludest, pigem vastupidi. Seda saab natukene keeruline olema selgitada, kuid püüan.

Olen nüüd siin kolimiseelselt oma hilpe inventeerinud, ja mis selgub. Juba paar aastat elan kujuteldavat elu läbi rõivaostude. Mitmeid ja mitmeid ilusaid kleite soetades teadsin ju tegelikult, et praeguses kodus, praeguse elukorraduse juures pole tõenäoline, et neid kusagil näidata saan. Sest kuigi me seltsielu on üsna kenake, sõbrad ja naabrid ja üritused naaberlinnades, asuvad needsamused naaberlinnad me kanjonikaldast siiski oma kuuekümne kilomeetri kaugusel. Seda siis ühtpidi, eks. Edasi-tagasi tuleb üle saja ära. Mis lisaks pikavõitu ning külmale talvele ongi peapõhjus, miks mujale elama tahame asuda. Kümme aastat kadakametsas kivi taga resideeritud, aitab küll. Igatseme inimeste sekka. Ja sedasama, tuleb välja, igatsevad ka mu kaunid kleidid. Asju õigete nimedega nimetades: läbi kandmata kleitide elan oma unistuste elu. Kurb ju, pisut ehk isegi naeruväärne. Järeldus? Tuleb elumuutus ette võtta. 

Natuke teise nurga alt: mäletate, mõnda aega tagasi kurtsin, et saan “dressed up” kommentaare, kui enda meelest täitsa kohases väljanägemises koosviibimistele ilmun. Selles mures lohutas mind suurepärane blogipostitus On the Importance of Overdressing: "I feel almost physical pain when people say that they love something, but have nowhere to wear it. What do you mean? Just wear it. Anywhere. Create an occasion. Throw a party. Have a sandwich. There is nothing quite like sitting in your own kitchen in a silver maxi skirt and having a sandwich with yesterday’s meat balls. There are some good reasons for understated looks, but worrying about what others think is not one of them. Overdressing is underrated. You should get on it." Võite nüüd muidugi täiesti õigustatult märkida, et milles küsimus, kanna oma kleidikesi kanjonikaldal, nagu viidatud postituski soovitab. Ei pea ju seepärast kohe kolima hakkama. Kuid ümber te mind ei veena. “We want new smells”, nagu Paul ütleb.  

p.s. Uutest lõhnadest rääkides. Me sõber-naabrid, needsamad Carl ja Carla, kellest eelmises postituses juttu, lendasid kaks nädalat tagasi Palm Springs'i, Carla õele ja õemehele külla. Viimased elavad alaliselt Oregonis, talvekuud aga veedavad soojemas kliimas. Meiegi oleme nende California rendikodus kahel korral mõneks päevaks kostil olnud. Eile õhtul tuli Carlalt sõnum: "Ostsime Palm Springsi's maja. Kolime märtsis." Kujutage ette! Niisama, põmm, paugust, äkkuiu ajel otsustasid elule uue lehekülje pöörata!! (Mainisin garaazhidisko postituses, et nad on meievanused, aga tegelikult eksisteerib siiski pisuke vanusevahe, proua minust viis, härra Paulist seitse aastat vanem.) Ja mis iseäranis vahva – nad ütlesid, et inspiratsioon tuli meilt, st. Paulilt ja minult, seesama “new smells”. Kusjuures, kas teate, miks ja kuidas too väljend Pauli sõnavarasse sattus? Yarko tõttu. Eestist ära kolides oli Yarko kümnene, ning juba üsnagi…aeglane. No mitte just elule käpaga löönud, aga miskit sinnapoole. Ja kui ta siis New Mexicosse maandus, tõid uued lõhnad loomale uue hingamise. Yarko noorenes nii füüsiliselt kui vaimselt mitme aasta jagu. Ühesõnaga, lõpetuseks sobib suurepäraselt Coelho tsitaat: “If you think adventure is dangerous, try routine; it is lethal.”

January 31/2024

“In my mind, being overdressed is not a bad thing at all. What's the worst case scenario? That you are the best-dressed person in the room? Who cares!” ― Rachel Zoe

Dirty dancing

 

Ühel noist jõleda ilmaga päevadest, millest eelmises postituses kirjutasin, tekkis meil naabritest sõpradega, meievanuse abielupaariga, plaan lemmikpubisse minna. Cabin fever kimbutas, talvemasendus tükkis peale. Paraku, maanteed polnud sõidetavad, vähemasti mitte inimeste jaoks, kes elusate ja tervetena punktist A punkti B soovisid jõuda. Ühesõnaga, tuli leida alternatiiv. Kuna meil Pauliga on avar, köetav, sileda betoonpõrandaga autovaba garaazh (sõidukeid hoiame õues), korraldasime garage disco. Diskokera puudumisel riputasin lakke hulga jõulutulesid, söögiks Pauli pizza, mehed pruukisid õlut, naised veini. Alustasime varasel pealelõunal, pidutsesime hilise õhtuni välja. Mul ja Paulil oli muidugi lihtne, juba oma paar kuud igapäevast tantsutrenni vöö vahel, sõpradel aga said talveunes olnud tantsulihased korralikult vatti. Carla*, kellest siin ennegi juttu tehtud, oli noorpõlves cheerleader, teda polnud tantsupõrandale tirida tarvis. Carl* aga ei tahtnud alguses sugugi vedu võtta. Mõni ime, ta ju erusõjaväelane, allveelaevastiku ohvitser, veealustes tingimustes tuli tantsukeerutamist ilmselt harva ette. Sellegipoolest ei andnud me alla, kasutasime vaheldumisi piitsa ja präänikut, ning õhtu lõpuks tvistis Carl nii, et vähe polnud (vt. ka Pulp Fiction, Vincent Vega). Milline vaka all hoitud anne! 

Kui nüüd minu ja Pauli igapäevase pärastlõunaste tantsutundide juurde tulla (“tunnid” nii ajalises kui oskuste omandamise tähenduses), siis jah, omandanud oleme üksjagu. YouTube!! Kusjuures stiimulgi täitsa olemas: alanud aastal ning järgmisel on oodata ühte kihlus- ja paari pulmapidu. Kutsed käes ja puha. Esiteks, Pauli noorem poeg ning ta elukaaslane vormistavad oma pikaaegse suhte ametlikuks. Mul pole volitusi detailidesse laskuda, ütlen vaid nõndapalju, et nii peig kui pruut on tegevad filmitööstuses, mistap pidustuste sari saab eklektiline, ebatraditsiooniline olema. Lisaks heidavad paari veel paar noort lähemat ja kaugemat sugulast. Ja ma nüüd räägin teile midagi, aga te peate lubama, et mu selja taga pihku ei itsita. Igaüks, kes kasvõi muigabki, saab karistatud. Ma küll täpselt ei tea, mil moel, aga igatahes karmilt :) 

Ühesõnaga. Siinmaal on tänini populaarseks pulmatantsuks vana hea klassik, Time of my Life. No teate küll, Patrick Swayze ja kena neiu, kelle nimi mul ilmaski meelde ei jää… Jennifer Grey. Ja… ei naera nüüd!... me Pauliga harjutame Dirty Dancing filmi lõputantsu, et saaks pulmades tantsuoskusega eputada. Ei, otse loomulikult ilma tolle kuulsa tõsteta, issand jumal - kesse neid kiropraktiku arveid hiljem kinni jõuaks maksta. Aga muidu, jah, enam-vähem hakkab etteaste juba ilmet võtma, YouTube tantsuõpetajate abiga muidugi. Põhisammude ja peenema koreograafia videoid on nimetet kanal tuugalt täis, hoolimata sellest, et film ise 37 aastat vana. Oot, las ma kontrollin, kas näen mõnda muiet? Ei? Kõigil lugejail kenasti pokkerinäod ees? Väga tublid olete. Et siis jah, naudime asja täiega, iseend siiski ülearu tõsiselt võtmata. Kusjuures ka tolleks kuulsaks tõsteks punusime kavala varuplaani. Kasutame Barbie-nukku, õmblen talle mu enda omaga sarnase peokleidi, vajalikul hetkel tõmbab Paul siis Barbie taskust, tõstab pea kohale. Või noh, ehk õnnestub Paulil enne pulmahooeage end Kauaile komandeeringusse sebida, seal saaksime ookeanis tõstet harjutada, ilma vigastusriskita, nagu Patrick ja Jennifer muiste. 

Lisaks oleme üksjagu ka East Coast swingi treeninud, ja muud sihukest kergemat värki. Uskumatu, kuidas keha kohaneb ning kaasa tuleb, kui regulaarselt asjaga tegeled. Ma suudan täitsa vabalt Pauli käe alt juba tervelt neli korda kiirelt läbi keerutada, liikumise pealt, ilma et pärast piruette suunataju kaotaks või sammud segi läheks või miskit. Ja ladina tantsude puusa-kaheksad tulevad mõlemal juba enam-vähema kaheksate moodi välja. 

* Sõprade nimed privaatsuse huvides muudetud.

January 29/2024                                                                                 Image: Internet

“Do a loony-goony dance 'cross the kitchen floor, put something silly in the world that ain't been there before.” ― Shel Silverstein, A Light in the Attic

More champagne, less complain

 

Tundub, et Universum saatis mulle tolle esimesel fotol oleva särgikese näol sõnumi, ega muidu poleks riidetükk sekkaris näppu jäänud. Jaa, kompleininud olen viimase paari nädala jooksul nii, et vähe pole. (Teine shampanjateemaline pilt peaks teile tuttav olema, postitasin selle juba teist aastavahetust tähistama.) Anyway. Vingunud olen põhiliselt ilma üle. Meil on siin tõesti jubedad tingimused valitsenud, viimased kaks nädalat või rohkemgi. Ma muidugi teada-tuntud talvevaenaja, kuid seekord leidsin lugematul arvul mõttekaaslasi, kuna Kesk-Oregonis sadas neli-viis päeva jutti jäävihma. Temperatuur nii miinus kümme Celsiust, samal ajal kui taevast lahmab jäätunud vett. Te nüüd ilmselt arvate, et liialdan, aga ausõna, ma ei saanud kolmel päeval mitte sammugi koera jalutatud, maapind oli igal pool sile ja libe kui klaas, ohtlik mitte üksnes inimesele, vaid ka koerale. Lillikene sõna otseses mõttes ei suutnud õhukese veekihiga kaetud jääl püsti püsida, vaatamata sellele, et tal neli jalga, minu kahe asemel. Oma hädad tegi vastumeelselt, pika sundimise peale kõnniteekividele, neile, mida me maja ülemise korruse terrass taevast sadava jälkuse eest kaitses. Koolid olid suletud. Teed-tänavad olid suletud. Meie piirkonna ainukeses suuremas liikluskoridoris nimega Highway 97 peatati liiklus ca 200 kilomeetri ulatuses kahel korral pikkadeks tundideks päevasel ajal, ning kahel korral kogu ööks. Ausalt, kümme aastat Oregonis elatud, aga no säendseid ilmaolusid pole minu ja Pauli silmad veel näinud. Kusjuures pooleteise sentimeetri paksuse jääkihi tekkimisele eelnes mitu päeva tõsist lumesadu, tembituma krõbedate külmakraadide ning tugeva tormiga. Üks hiiglaslikest kadakapuudest me maja ees kaotas kolmandiku oma kõrgusest, latv murdus keset ööd valju raginaga.  

Kogu selle rõveduse peale tundub Arizona muidugi eriti ahvaltev. Pakkumisi juba tuleb, kuid ükski neist pole säärane, millest keelduda ei suudaks. Jah, võtame omaks, oleme oma uue kodu osas ülimalt valivad, ajame taga parimat hinna/kvaliteedi suhet. Muidugi, kui miljonid tagataskust tõmmata oleks, võiksime kohe homme kolida. Või kui oleks enam-vähem ükskõik, millisesse Arizona piirkonda maanduda. But we want to have our cake and eat it too… Ning kannatlikkus viib teadupärast ka miljoniteta sihile, viis praeguse kodugi puhul. (Olgu see postitus siis veelkord ära toodud.)

Peale selle ajab kompleinima ka kohalik poliitiline tsirkus, kuigi tõotasin endale pühalikult, et juhtugu mis tahes, ei lähe säärasel moel leili nagu 2016. ja 2020. aasta presidendivalimiste eel ning ajal. Ei lase Trumpil mu elu üle võimust võtta. Ning praeguse valimistsükli puhul peaks vist ütlema, et ei lase ka Bidenil, sest no varsti tõesti enam ei tea, kumb geront Ühendriikidele haavavam ning halvavam on. Peale kahe osariigi eelvalimisi, kust T. võitjana välja tuli vastaskandidaadi Nikki Haley ees (DeSantis pani pillid kotti, vaid kaks nime ongi jäänud vabariiklaste pingile), tundub Biden ja ta meeskond väikest räpast mängu mängivat. Selle asemel, et Trumpi võidukäigu üle kurvastada, hõõrutakse Valges Majas hoopis käsi kokku, kuna Haley vastu oleks Bidenil palju vähem shansse kui Trumpi vastu. Juhtub T. novembrikuu üldvalimistel Papa Joe oponendiks, on viimasel kõigest hoolimata (vanus, tervislik seisund, ülimadal reiting) suhteliselt kenad shansid. Nagu üle-eelmises postituse mainisin, olukorras zombi (Biden) versus diktaator-zombi (Trump) hääletab USA tõenäoliselt zombi tagasi pukki, nii jääb vähemasti riigikord muutmata, olgu muuga kuidas on.  

Aga jah, viis, kuidas Biden presidenditoolist kümne küünega kinni hoiab, selmet riigi uuele hingamisele võimalus anda, vot see muutub iga päevaga mu jaoks üha eemaletõukavamaks. Tal tundub kama kaks, et Trump demokraatiale ohtlik – peaasi, et saab vastase, keda ameeriklased veelgi vähem riigijuhiks tahavad kui teda ennast. Paraku, kui eesootav november pakub mulle valikut Trump versus Biden, surun minagi hambad risti, lähen ja hääletan 81 aastase pooldementse vanapapi poolt, sest alternatiiv on tükk maad hullem. Kuid et parim, mida pealt kolmesaja miljonilise elanikkonnaga suurriigil pakkuda, on kaks poolearulist vanurit presidenditooli nimel kähmlemas, see ajab küll käsi ringutama, shampust veini jooma. Samas, mis ma ikka kurdan. Teil endalgi seal teispool ookeani käed-jalad tööd täis igasugu poliitiliste vangerdustega, peaminister keeldub presidendi vastuvõtule minemast, ja nii edasi. Kohalikel moeloojatel tuleb tõenäoliselt kasin veebruarikuu?

After Trump’s NH win, Biden gets the opponent he wants: Biden’s aides believe that Trump poses a far greater threat to the nation’s democracy than any of his Republican rivals would. But they also feel the most confident about their chances in that looming matchup. That’s despite some reasons for concern — top among them Biden’s low approval ratings and recent polls showing the president trailing Trump in key battlegrounds. A wide swath of his own party doesn’t want Biden to seek a second term. Biden’s advisers and allies also think that Trump’s successful performance in the first two nominating states exposed his weaknesses with moderate Republicans, suburbanites and independents. In the Iowa caucuses last week, for example, almost half of Republican voters did not support Trump.

Lõpetuseks häid uudiseid kah! Vähemasti midagi head Bideni Valgest Majast: White House Issues Unprecedented Pardons After FDA Finds Cannabis to Be More Like Tylenol Than Heroin: On Friday, January 20th, the federal government waved the white flag in the war on drugs as it regards the cannabis plant. President Biden issued presidential pardons to any American or lawful permanent resident who has a conviction of cannabis possession on their record. At the same time, he ordered the Dept. of Health and Human Services to compile a case for the reclassifying of cannabis from a Schedule 1 drug, such as heroin and cocaine, to a Schedule 3 drug, like testosterone and fortified Tylenol.

January 25/2024

“There comes a time in every woman's life when the only thing that helps is a glass of champagne.” ― Bette Davis

Järjekordne väljakutse

 

Nonii, kuupikkuse lakkamatu blogimise väljakutse sain möödunud aastal kenasti tehtud, võtan nüüd järgmise tuleproovi käsile. Kõigepealt lühike, kaheosaline sissejuhatus. 

Esiteks. See postitus ilmub tänu eelnimetet “blogin iga päev” käigus aset leidnud muutusele mu blogija-isiksuses. Muutusele, millest siin rääkisin, teises lõigus. Et olen justkui vähem jäigaks muutunud. Julgen rohkem, julgen avameelsemalt.

Teiseks. Inspiratsiooni väljakutseks sain HuffPostist. Varem olin nimetet väljaande andunud fänn. Kuid siingi on muutus toimunud, sellest kirjutasin pikemalt eelmises postituses. HuffPost asetseb tänaseks mu jaoks poliitikamaastikul liiga vasakul, no umbes samal moel, nagu Fox News liiga paremal. (Ühendriikide kontekstis räägin, siinses vasak/parem mõistes.) Mulle enam ei istu äärmused, ei istu vastaspoole poliitiliste vaadete valimatu, vahutav materdamine. Kuigi, jah, justnimelt HuffPost mind kõneksolevas väljakutses osalema inspireeris. 

Asja juurde. Mis väljakutse, küsite? Aga vot säärane: Januhairy Movement Challenges Women To Rethink Their Body Hair. Olen küll sutsu hiljaks jäänud, aga noh, suvi veel kaugel, kolmkümmend päeva karvakasvatamist mahub vabalt talveriiete varju ära. Tegelikult sain esiotsa artikli autori peale suisa pahaseks, põhjuseks ta asjatundmatu väide “Januhairy serves as a reminder that women removing their body hair is a relatively recent phenomenon. Prior to the 1920s, women mostly did not remove their body hair voluntarily.” Halloo?! Relatively recent? Did not remove voluntarily? Kulla kirjaneitsi, kehakarvade vabatahtlik eemaldamine on vaat et sama vana kui tsiviliseeritud inimkond. Võta kasvõi säendne käepärane allikas nagu Wikipedia ette ja hari ennast. (Minagi harisin, huvitav lugemine, vanad egiptlased ja roomlased ja erinevad põhjused siledat ihu ihaldada, alates klassikuuluvusest lõpetades hügieeniga. Kusjuures mõlema soo puhul.) Miks HuffPost sääraseid faktivigu läbi laseb? Kus on peatoimetaja silmad? 

See selleks. Jätame infovääratused kõrvale, räägime väljakutsest endast. Kuu aega, 19. jaanuarist kuni 19. veebruarini ei lähe mitte ma ühegi oma kehakarva kallale. Alates kulmudest ja ülahuulest lõpetades säärtega. (Juustele teen erandi.) Tunnen eksperimendi tulemuste vastu siirast huvi, sest ma tõtt öelda ei mäletagi oma täiskasvanu-elust säärast perioodi, mil küll üht, küll teist kehapiirkonda depileerinud või epileerinud poleks. Ja nüüd, tähelepanu, padufeministid – ma ei ole seda teinud ühiskonna survel, vaid täitsa vabal tahtel. Küll hügieeni-, küll esteetilistel kaalutlustel. 

Ning ma ei nõustu väitega, vähemasti mitte 100% ulatuses, et naisi survestatakse sotsiaalselt, seetõttu peavad nad oma keha eest teatud kindlate parameetrite kohaselt hoolt kandma. Mkmm. Ma ei väida, et enamikule, kuid paljudele meist meeldib end moel või teisel tuunida. Tõsi, traditsioonid ehk mängivad samuti mõningast rolli, olgu või alateadvuses. Samas, kui omaenda esiemade peale mõtlen, näiteks nende, kellega mul saunas või muus sarnases kohas kokkupuuteid olnud, siis neilt mu depileerimis-harjumused kohe kindlasti ei pärine. Lisaks tunnen üleüldist vastumeelsust laia lauaga lööva ohvrimõtteviisi suhtes, à la meie, naised, teeme enam-vähem kõike eesmärgiga ühiskonda sobituda, meestele meele järele olla. Sest muidu... muidu läheb meil haprasti. Ei. Mu meelest on suur osa naistest tugevad, iseteadlikud. Ja seda mitte mingeist feministlikest hoovusest tõugatuna, vaid nad ongi tugevateks loodud.

Anyway. Nagu alguses mainisin, veel paar kuud tagasi poleks ma blogis sel teemal sõna võtnud, oleks oma eksperimendi privaatselt läbi viinud. Aga täna tunnen, et tahan kirjutada, ja vot kirjutangi, torpedoes be damned. Mässumeelne, pool sajandit hilinenud murdeiga käsil, või mis? :)

January 20/2024                                                                                  Image: Internet

“Interviewer: 'So Frank, you have long hair. Does that make you a woman?' Frank Zappa: 'You have a wooden leg. Does that make you a table?” ― Frank Zappa

Paremale kaldu

 

Disclaimer: see pole poliitiline analüüs. See on enamjaolt emotsioonidel põhinev sõnavõtt. Mistap luban endale eksimisi. Lisaks, ainuüksi USA valimissüsteemi ja –seaduste lahtiseletamine võtaks mitu päeva. Ja kes üldse viitsiks seda lugeda? Sellegipoolest pean oma juttu mõningate selgitustega pikkima, et lugeja, kes siinpool ookeani kehtiva elukorradusega kursis pole, päris pimeduses ei kobaks. Pange vaim valmis, järgneb pikk ning igav postitus. 

Kõigepealt teade. Ma vahetasin ametlikult oma parteilist kuuluvust. Eile olin demokraat, täna olen vabariiklane. Seda võib lugeda ka nii: eile olin Bideni parteis, täna olen Trumpi omas. Aga enne, kui te käsi ringutama hakkate ning mind oma tutvusringkonnast välja arvate, kuulake ära, miks sedasi talitasin. Juttu tuleb eelseisvatest presidendivalimistest (5. novembril 2024).   

Meil siin Ühendriikides on põhimõtteliselt kahe partei süsteem: Demokraatlik Partei ja Vabariiklik Partei. Pluss umbes ühe käe sõrmede jagu pisikest mudru lisaks, Sõltumatud ja Rohelised ja veel paar tükki, kõik sama hea kui olematud. Juba ammustest aegadest on USA üksnes vabariiklaste ning demokraatide valitseda. Iga nelja aasta tagant toimuvad presidendivalimised, mille tarvis mõlemad parteid ka eelvalimised korraldavad, selgitamaks, kes läheb üldvalimistele demokraatide, kes vabariiklaste kandidaadina. (Each of the 50 U.S. states, the District of Columbia, and territories of the United States holds either primary elections or caucuses to help nominate individual candidates for president of the United States. This process is designed to choose the candidates that will represent their political parties in the general election. During the first six months of the election year, primaries and caucuses are separately held in each of the 50 states. Each party sets its own calendar and rules.)

Iga osariik viib eelvalimised läbi erineval moel. Valimisõigus on riigikodanikel, kes end valijaks ja/või ühe või teise partei liikmeks registreerinud. Oregonis käib asi nii: Democratic Party kandidaatide vahel saavad valida üksnes demokraatliku partei liikmeks registreerunud; Republican Party kandidaatide vahel vastavalt siis vabariiklaste partei liikmed. Asja ametlik nimetus: suletud eelvalimised (closed primaries). Mõnes osariigis praktiseeritakse avatud-, mõnes poolsuletud eelvalimisi. Juhuks, kui huvitab: kaart, mis näitab, kuidas erinevates osariikides eelvalimised käivad. (Registered party members are allowed to vote in closed primaries, while registered party members and unaffiliated voters are allowed to vote in semi-closed primaries, and all voters are allowed to vote in open primaries.) Üldvalimistel saab iga kodanik hääletada ükskõik kumma partei presidendikandidaadi poolt, selleks ei pea ühe või teise partei nimekirjas ega ka eelvalimistel hääletanud olema. 

Võtame minu kui (siiani) demokraadina registreerunu näite. Põhjus, miks end üleüldse parteiliikmeks registreerisin, oli, et soovin ka eelvalimistel osaleda. Sõna sekka öelda, milline konkreetne demokraatide presidendikandidaat üldvalimistele läheb. (Registreerumisprotsess iseenesest on megalihtne, paar klikki internetis või paar kirjatähte paberil kohalikus omavalitsuses.) Tulles tänasesse päeva, pole vist Eestimaalgi uudis, et, nii võikalt kui see ka ei kõla, on Trump vabariiklaste presidendirallit juhtimas, pikalt Ron DeSantisest ja Nikki Haleyst ees. Paraku, Demokraatliku Partei liikmena ei saa ma maikuus toimuvail eelvalimistel mitte muhvigi teha, et takistada vabariiklasest Trumpi üldvalimistele jõudmast, takistada teda saamast vabariiklaste presidendikandidaadi nominatsiooni. Teisisõnu, ma ei saa anda oma häält kui mitte niivõrd DeSantise või Haley poolt, siis vähemasti Trumpi vastu, kuna demokraadina ei tohi ma Republican Party eelvalimistel osaleda. Ja nüüd lõpuks jõuame asja tuumani: tõhusaim minu kui valija käsutuses olev relv on püüda juba eelvalimistel Trump elimineerida. Siit ka põhjus, miks ajutiselt vabariiklaste parteisse üle kolisin - niimoodi saan eelvalimistel Trumpi vastu hääletada. Tõenäoliselt registreerin end hiljem demokraadiks tagasi. 

Aga vaatame nüüd järgmist stsenaariumi: Vabariikliku Partei eelvalimisi ei võida Trump. Bidenile (juhuks, kui vana novembrikuus veel elus ja vähekegi tegutsemisvõimeline juhtub olema) astub üldvalimistel vastu Haley. Kumma ma siis valin, demokraadi või vabariiklase? Ausat avaldust tahate, jah? Olge lahked. Hääletan Haley poolt. Biden on... zombi. Kuid, nagu eespool öeldud, isegi zombi on parem kui Trump, mistap, kui novembris lähevad vastamisi Trump ja Biden, ei jää mul muud üle kui Biden valida, kuigi olen surmani tüdinud kellegi vastu hääletamast. Tahaks lõpuks ometi siira poolthääle anda, nooremale, värskemale, korruptsioonist liialt saastamata poliitikule. Aga kui juhtub stsenaarium Biden versus DeSantis? Vot praegu ei oska öelda, kumma siis valiks. DeSantis olla viisakama väljenduslaadiga mini-Trump, väike mees igas mõttes. Aga kui Biden selleks ajaks oma margi minu silmis veelgi enam täis teeb… hmm... ei, olukorra Biden/DeSantis osas jään hetkel vastuse võlgu. Ja siin tuleb ka abordiküsimus mängu, ja seksuaalvähemused, mõlemas teemas on DeSantis tagurlik. Jep... kui Biden peaks sügiseks juba pooleldi koolnud olema, ning vastaseks DeSantis, siis pean vist sihukese inetu tembu tegema, et jätan valimata. Mu meelest on riigil elusat presidenti tarvis, praeguse äreva maailmakorralduse juures iseäranis. (Bideni administratsiooni asepresidendist, Kamala Harrisest ma üldse rääkima ei hakkagi. Panin talle väga kõrgeid lootusi, mida ta on täiega petnud.)  

Muidugi, ühest küljest saan parteipõhisest hääletamisest aru. Ära vali isikut, vali maailmavaade. Demokraadid on mulle sada korda südamelähedasemad kui vabariiklased. Teisest küljest loeb siiski ka persoon. Ja Biden on eilne, ei, üleeilne päev. Ta teeb mu meelest saatusliku vea ning karuteene Demokraatlikule Parteile, et võimust sedasi kümne küünega kinni hoiab. Ja Demmid ise on nii kuradima korrumpeerunud või ajupestud või mis iganes, et pole võimelised nooremat, värskemat, vähem dementset kandidaati Papa Joe alternatiiviks üles seadma. Nad, kurjadvaimud, ei korralda valimiseelseid debattegi, kuigi neil on kaks närust, naeruväärset kandidaati kusagil kulisside vahel täitsa olemas (Robert F. Kennedy ja Marianne Williamson). Sest esiteks, kellelegi kusagil on kasulik, et Joe Valgest Majast järgise nelja aasta jooksul jalad ees välja kantakse, ja teiseks, ma tahaks näha, kuidas vanapapi debatilaval hakkama saab. Abikaasa Jill tuleb appi, nagu ta seda juba mõnigi kord teinud on? 

Vabandust. Kiskus rändiks. Ühesõnaga, nüüd olen kassi kotist välja lasknud, nüüd siis teate, et kuigi mu eesmärk on üllas, teete minu näol sellegipoolest tegemist Republican Party liikmega. Aga postituse pealkirjast veel, paremale kaldumisest. Sellega ei pidanud ma tegelikult silmas enda vabariiklaseks möllimist. Mkmm. Mu poliitilised vaated on päriselt paremale kiskunud. (USA poliitikamaastikul asuvad vabariiklased paremal, demokraadid vasakul. Eestlase/eurooplase jaoks tundub see ehk pisut segane, või, vastupidi, liiga lihtsustatud, aga no nii on.) Ühesõnaga. Kui näiteks Bideni administratsiooni immigratsioonipoliitikast rääkida, või sõjalistest kulutustest, siis mu arvamised on mõne viimase aasta jooksul muutunud. Veel hiljaaegu vastasin küsimustele, kuidas legaalse immigrandina suhtun illegaalsetesse: pole probleemi, minul olid legaalseks immigreerumiseks rahalised vahendid olemas, kuid mind ei häiri, et need, kel pole, niisama üle piiri jalutavad. Täna? No täna küsin endalt, et kui teised riigid saavad oma piire kontrollitud, miks USA ei saa? Miks peavad minusugused tuhandeid dollareid välja käima, et USA elamisluba saada? (NB! Ma ei räägi asüülitaotlejaist, neist, kel kodumaal elu ohus.) OK, me võime siin rääkida põllumajandusest ja majutustööstusest jne, elualadest, mis ilma illegaalsete immigrantide tööpanuseta ehk kokku kukuks, stiilis “kas sina läheksid põllule maasikaid korjama”. Ma ei oska vastata, kas läheksin, kuid mulle tundub ebaõiglane, et legaalne sisserändaja maksab end vigaseks nii elamisloataotluste kui hiljem riiklike ja osariiklike maksude näol, aga illegaalselt üle piiri tulijad võtab papa Joe administratsioon kahel käel ja täitsa tasuta vastu. Mistap, jah, olengi kaldunud paremale, vabariiklaste poole, kes promovad rangemat piirikontrolli. Ütlen promovad, sest noh, reaalselt justkui miskit ära ei tee, peale selle, et Trump paar jupikest müüri ehitas. (Mitte, et ma müüri-usku oleks, jumala pärast, aga leidub ju ka tänapäevasemaid vahendeid piirikontrolliks, ei?) 

Ja sõjalised kulutused. Biden, tundub, kisub poole maailmaga praegu tüli, kuigi ajalooliselt on ju hoopiski vastaspartei, vabariiklased, need suured sõjardid meil siin. Ehk siis need, kelle käsi Pentagoniga kätt peseb, sest noh, sõda peab käima, kust muidu see rahakopikas tuleb, kui mitte relva- ja laskemoonamüügist. Aga praegu paistab, et ka demokraatidel pole miskit kahuri-rahade vastu. Ja üleüldse, ärge nüüd kambaga kallale tulge, aga see Ukraina teema… Kõik venitavad kummi, nii NATO kui EU kui USA, mõmisevad iseendale habemesse, et sõda on paha ja Ukraina vabaks ja nii edasi, samal ajal kui on selge, et sõjatööstused nii siin kui sealpool vett roobitsevad rehaga rasket raha kokku. Ja kui nüüd kõvasti riskida ja üdini aus olla, siis on meil siin USAs igasugu hädalisi asju ja inimesi, kellele ja kuhu needsamad Ukrainasse taotavad miljardid ära kuluksid, kasvõi osagi neist. Jah, ma tean, kuidas see kõlab. Ning ma tean, kus Eesti geograafiliselt asub. Ja ma tean ka, et tegelikult tuulutab USA oma dollareid Venemaa vastu, mitte Ukraina poolt, sest noh, ei pea eriline intelligent olema, et aduda, mis plaanid Putjal on. Aga ikkagi. Kõik need kulutused pole miskipärast tulemust (st. sõja lõppemist) tootnud/toonud. Miskit on kuskil väga mäda, ja isegi kui mul oleks varrukast mõni teooria võtta, konspiratiivne selline, ei hakkaks ma toda siin kõva häälega välja hõikama, kuna Rentsi juures oli just täna sisalik-inimestesse uskujaist juttu, ja seda üldse mitte positiivses võtmes :) 

Ja veel Ukrainast. Tanja, mu hambahügieenik, on ukrainlanna. Eelkooliealisena emigreerus koos ema-isaga USAsse. Ta sünnilinn, kus suur osa nende perest siiani elab, on praegu vene okupatsioonivõimude käes. Tahtsin juba ammu pärida, mis tal sõja kohta öelda. Lõpuks võtsin julguse kokku, ette ja taha vabandades, et kui pärimine liig isiklik, andku andeks, ärgu vastaku. Tanja vaikis tükk aega, lõpuks pillas üheainsa lause: “There's a lots of propaganda on both sides.” Vastus üllatas mind ebameeldivalt. Ses mõttes, et ukrainlannalt ootasin hoopis miskit muud... Ei teagi nüüd, mida arvata. Igatahes mingi kummaline, tabamatu alatoon peitus nois sõnades. Minu ja tema häid suhteid see põgus vestlus muidugi ei mõjuta, kuid küsimärgi mu mõtteisse jättis siiski.  

Ahjaa, enne kui otsad kokku tõmban: kommentaariumis olen heal meelel nõus neil teemadel üldises plaanis vestlema, noh et Trump on saadanast ja nii edasi. Ja et USAs on poliitiliselt asjad ikka puhta pekkis ja. Samas puudub mul ausalt öeldes vähimgi soov näiteks immigratsiooni- ja sõjatööstuseteemalistesse statistilistesse jäneseurgudesse pugeda. Ma ei taha, ma ei viitsi, mu elu on selleks liiga lühike. Peidangi südamerahuga mõnes asjas pea liiva alla, et saaksin oma lünklikele teadmistele apelleerides emotsioone välja elada :)

January 19/2024                                                                                   Image: Internet

“The oppressed are allowed once every few years to decide which particular representatives of the oppressing class are to represent and repress them.” ― Karl Marx

Tali tuli

 

Lugesin ERR-i kultuuriküljelt intervjuud luuletaja Mari-Liis Müürsepaga. Ma loen sealt üleüldse enam-vähem kõike, hoiab mind mõneti Eesti eluga kursis, sest uudistesaidid… noh, neist saan põhiliselt negatiivseid emotsioone, pahatihti ka kehvakest emakeelt. Millalgi plaanisin keeleväärakaid artiklipealkirju lausa koguma hakata, seejärel ühte postitusse koondada, et appi, vaadake ometi, mis toimub. Aga lõin käega. Milleks nõmedust paljundada. Anyway. Tagasi ERR-i kultuurikülgede juurde. Müürsepa intekas olid muuhulgas säärane küsimus + vastus: “Oled sa näiteks pseudonüümi peale mõelnud?” “Ei, ei ole. Ma arvan, et ma kirjutan enda nime alt selle piirini, milleni saan, ja kui mingi teema tundub liiga ohtlik, siis ma ei kirjuta sellest ka pseudonüümi alt. Ma pigem proovin enda piire veidi nihutada, et julgeksin oma nime alt rohkem kirjutada ja veelgi ausamalt.” 

Täielik ahaa-efekt mu jaoks! Täpselt see, millega siin praegu maadlen. Olles kergemeelselt uue aasta lubaduse andnud kinnise blogi osas, piinlen nüüd omaette, et kas ja kuidas, ja kas peaksin, hambad ristis, lubatu ellu viima, või oleks targem blogimiskuu käigus tekkinud “avanemise” tõttu üksnes 5500-ga jätkata, aga veidi julgemalt laiali sirutatud tiibadega, tagasiside pärast üleliia muretsemata, liiatigi, et kommentaariumireeglid on mul ju nagunii karmid, stiilis “ütle hästi, või ole üldse vait.” Jep, mul on (blogija)isiksuse lõhestumine praegu käsil, üks pool tahab olla Mallukas (sans money), teine aga sinnasamasse paigale jääda, kuhu kolmteist aastat tagasi (issake, nii kaua olen bloginud juba?) tokk maasse sai löödud. Kuid eks mul ole veel üksteist kuud aega sel teemal aru pidada. Kinnise blogi avamise (oksüümoron?) lubadusest võin ka alanud aasta detsembris taganeda, siis rahval nagunii jõulu ja muu säärasega tegemist, ehk ei jää aega mulle peksa anda. Ja 5500 ma hingusele ei lase, selle olen kindlalt ära otsustanud. 

Aga aitab nüüd minust. Tegelikult tulin hoopis ühest teisest blogist rääkima. Teate ju seda tunnet, kui avastad enda jaoks senitundmatu veebipäeviku ning armud esimesest pilgust? Ja loed kohe mitu tundi järgemööda, sest nii äge on? Ma eile komistasin sellisele. Sääraselt, nagu see ikka juhtub: lähed ühe blogi reading listist teise, sealt kolmandasse, eneselegi märkamatult triivid üha kaugemale, tundmatutesse vetesse, kus satud tõelisele pärlile. Life in A Cold Climate. No nii minu maitse – moodi ja mõtteid võrdsetes kogustes, vaimukas keelekasutus, enesekindlus segatuna eluterve eneseirooniaga. Mõned nopped (ja ma tegin lugemisega alles algust!)  

• I think I’m at least mildly afraid of most of the women I like. But that’s fine. Cool women simply do terrify lesser beings, without making any active effort to do so. 
• Elegance is like porn: difficult to define, but you’ll know it when you see it. 
•  I love maxi dresses all year round, but especially for summer. Minimum effort, maximum impact.
• If you tried strictly seasonal eating in Estonia, you’d have to survive on snow and bare branches for six months. 
• When you go out at night, the light will be dim and most people will be slightly drunk, so there is no point to invest in subtlety and lovely fabrics. 

Kusjuures tegemist pole… ee… elukutselise influenceriga (lisage sellele sõnapaarile minupoolne kerge sarkasm. Just can’t help myself.) Proua töötab, nagu tutvustuses kirjas, poliitkommunikatsiooni alal. Jah, läksin täitsa leili kohe, ta tekstid on inspireerivad, vähemasti minu jaoks, riietumispõhimõtted samuti. Lisaks üksjagu Eesti rõivadisaini ja puha. Ning parfüüme, raamatuid, interjööre... Ülimalt värskendav leid igatahes.  

Mis siis veel. Paul on lühikesel töölähetusel idarannikul, ja otse loomulikult tabas mind siin Kesk-Oregonis aasta esimene rõve talvetorm. Eile rookisin kolm korda lund. Kolm. Ühest ja samast kohast kusjuures, majaesiselt, et pääseks uksest välja ja nii. Lillikene muidugi vaimustuses, rookiv inimene on ta lemmik-inimene. Labidat loom õnneks ei ründa, küll aga labidalt lendavat lund. Magab mul siin köögis õndsat und praegu, peale tänast esimest, hommikust rookimist, kasukas veel sulatama jääkuulikesi täis tipitud. Õuekennelisse teda jätta ei tihka - koos tormiga tuli ka äkiline temperatuurilangus, miinus kakskümmend Celsiust hetkel. Arizona, here I come! Lumelabidad viin heategevuspoodi, ühtegi kuramuse lumehelvest ei taha enam näha, ausõna.Vot sihukeseks talvevaenajaks olen muutunud, võtke heaks või pange pahaks. Piltide pealt vaatan muidugi hea meelega, Kaur just postitas mõned imelised ülesvõtted. 

Tahtsin poliitikast ja maailmavaatest kah kirjutada, tolles uues, piire nihutavas võtmes, aga seda teemat paari lõiguga ei kata. Jääb järgmiseks korraks. Fotodel: lumerookimisest väsinud, jäätunud vurrudega Lilli. Näeb üsna snautseri tõugu koera moodi välja, kas pole? 

p.s. Allolevat tsitaati kasutan vist juba kümnendat korda, kuid miski ei saaks mu tänaseid tundeid paremini väljendada.

January 14/2024 

“A lot of people like snow. I find it to be an unnecessary freezing of water.” ― Carl Reiner

Pakkimisest ja paberist

 

Me siin tasapisi juba pakime, kuigi pole Arizonasse majaotsinguile siirdumise aegagi veel täpselt paika pannud, üksnes udune “ehk millalgi veebruaris.” Üritame küll iseennast veenda, et pakkimine tuleneb ettenägelikkusest. Et kui asjaks läheb, siis on ju hea, kui osa kraami juba kastides, kuigi tegelikult tegutseme ilmselt talvemasenduse peletamiseks. Pappkastide kerkiv virn sümboliseerib Arizona päikesepaistet, või miskit sinnakanti. 

Kõige lihtsam on pakkimist alustada teadagi millest – raamatutest. Ja neid meil jagub. Jõudumööda küll harvendame, viime heategevuspoodi, aga mitut suurepoolset riiulit täidavad köited, millest pole parimagi tahtmise korral võimalik loobuda. Minu isiklik raamatukogu on arusaadavatel põhjustel õhem, pole ma ju siinpool vett teab mis kaua elanud, kuid Pauli oma see-eest muljetavaldav. Ajalugu, külm- ja tulirelvad, viikingivärk, idamaised võitluskunstid, geoloogia, aviatsioon, kirjandusklassikud, just name it. Pluss kõikvõimalikud how-to raamatud, ellujäämisõpikud, kalastamine, purjetamine, sepistamine... Teame, teame, YouTube’s kõik säärane ju olemas. Aga mis siis saab, kui ühel päeval YouTube enam pole? Mis saab pärast zombirünnakut? Või pärast seda, kui Muskil katus lõplikult sõidab ning ta hiinlastega kampa lööb, kogu kosmose oma satelliitidega täidab, ja ei mingit YouTube enam, üksnes X ja TikTok? Nali naljaks, tegelikult tuleneb mu tänane jutt ühest asjade ajalikkuse üle toredasti arutlevast postitusest, mida hommikul lugesin. Põhiliselt noogutasin kaasa, üks nüanss jäi siiski vaevama. Et kas tõesti on trükitud materjalid, kaasa arvatud ilukirjandus, tänasel päeval juba täiesti mõttetud, kõlbavad üksnes paberihundile närida, ja kas digitalletatud info ikka tõepoolest aegade lõpuni säilib.  

Mu teadmised digivärgist on pea olematud, aga eks see, kes asjast midagi ei tea, ongi ju kõige õigem inimene sõna võtma. Enda arvamistele kinnitust otsides vaatasin ka veebis natuke ringi, ja ennäe, ma polegi ainuke, kes vana hea paberi surnukskuulutamist enneaegseks, lausa lühinägelikuks peab. Leidub spetsialiste, kes samuti ei taha paberil info kadumisse uskuda ja/või panustada, ning kes väidavad, et kui see nii peaks minema, on inimkond iseendale mütsi sittunud, kui maakeeli väljenduda. 

Esiteks, digi-info säilitamisest, pikk jutt, aga päris põnev: Problems and Challenges in the Preservation of Digital Contents - Digital contents are machine-dependent and necessitate specialized hardware and software for data storage and retrieval. However, because the computer (hardware and software) and storage technologies are constantly evolving, the storage equipment must be changed and upgraded accordingly. Otherwise, it could pose the greatest technological threat to the continued availability of digital content.

Teiseks, digi versus paber, ökoloogiline jalajälg: Is Digital More Environmentally Friendly Than Paper - “Go paperless, save trees”. Is that really the case? According to this popular motto, documents in digital versions are environmentally sounder than their old-school, paper counterparts. It may be easy to think so since we’re quite aware of the link between a tree and our notebook. Yet the largely hidden life cycle of electronic devices, from production through powering to disposal, adds up to their environmental impact. Accounting for the supply chain of electronic appliances may well disqualify digital as the ‘greener alternative’. Besides, the paper has the potential to contribute to carbon-storing while the digital is limited in this regard.

Kolmandaks, inim(lik) faktor. Artikkel (olgugi, et trükitööstuse promo) võtab minu arvamised suurepäraselt ning väga lühidalt kokku: The Role of Print in a Digital World: Why Tangible Materials Still Matter - In an age dominated by digital media and communication, it may seem as if print is becoming obsolete. However, despite the growth of digital platforms, printed materials, especially paperback and hardback books continue to hold a vital role in various industries and personal life. In this article, we’ll explore the importance of print in a digital world, delving into the unique qualities and advantages of tangible materials that ensure their continued relevance.

Üritasin sellegi kohta selgust saada, kumb lastele parem on, kas e-raamat või paberraamat. Selgus jäi paraku saamata, üks koolkond promob ekraani, teine paberit. Mõlemad tõdevad aga, et ekraanilt lugemine halvendab/halvab keskendumisvõimet. Ja siis jäin veel mõtlema kivisse raiutud kirjade üle… ei võta neid tuli ega vesi, ei zombid ega Musk... Mkmm, mina küll ei usu, et tulevik saab olema paberihundi tootjate päralt, kuna kogu maailm kolib kirjasõna kuhugi pilvesse või pulgale või kuhu iganes. Või noh, koligu, kui muidu ei saa, aga oodaku ära, kuni mina pilve peale kolin, sest ma tõesti ei taha paberraamatute väljasuremise tunnistajaks olla. 

January 12/2024                                                                                  Image: Internet 

“There's nothing like a printed book; the weight, the woody scent, the feel, the look.” ― E.A. Bucchianeri

12

 

Disclaimer: see ei ole suhtenõuande-postitus. Siin on kirjas mu isiklik vaatenurk, mis ei pruugi teie vaatenurkadega kokku kokku klappida, inimesed ongi teadupärast erinevad. Ning täitsa vabalt võite “aga mul on nii” kommentaare jätta! 

Suhteteemalistesse soovitustesse suhtun sügava skepisega. (Hm, milline susisev lause.) Nagu ka üldistusse stiilis “naised on niisugused, mehed naasugused”. Ja ärge tulge ütlema, et klisheed on ju ometi kusagilt välja kasvanud. Mina arvan vastupidist: inimestele lihtsalt meeldib laia lauaga lüüa, klisheesid genereerida, kuna need pakuvad petlikku kindlustunnet. Klisheesid saab vajadusel kogetuga sobitada, või siis parasjagu käsil olevaga. Lisaks pakun puusalt, et vähemasti mõningane osa suhte-soovitustest tuleb nimelt nende suust ning sulest, kel enda pikemat püsisuhet pole ette näidata. Mitte, et korduvas partnerivahetuses või elukaaslaseta elus miskit taunitavat oleks. Kaugel sellest. Kõik pole püsisuhteks loodud. Miks peakski? Kuid suhte-esmaabi andjat ei saa sama puuga mõõta kui, ütleme, kirurgi, kes ei pruugi tingimata iseenda konte murda, et teiste omi lappima õppida. Luuparandamist saab mudelite peal harjutada, suhteseadmist mitte. Kondiotste kokkuklappimine on üks asi, kahe eraldiseisva indiviidi liitmine hoopis teine. Mina ütlen, et igaüks rääkigu vaid iseenda eest. Mistap teie ärge allpool kirjeldatut kodus järele tehke, eks. Kui, siis üksnes omal riisikol - võimalike tagajärgede eest ma vastutust ei võta :) 

Ah et miks ma täna suhetest räägin? No eks ikka seepärast, et mul ja Paulil täitub kohe-kohe 12 abieluaastat, ning peagi möödub 14 aastat päevast, mil meist armastajapaar sai. Vaimustav sõit on see olnud, ja kuigi kohalikku konteksti sobiks väljend “sõit Ameerika mägedel”, seisab me suhe nimetet atraktsioonist valgusaastate kaugusel. Ses mõttes, et ei mingit üles-alla pendeldamist. Püsime kogu aeg kenasti kõrgel, kui mõni üliharv, tegelikult isegi mitte mainimist väärt pisitilluke jõnkatus välja arvata. Paul tavatseb küsijaile, kes me kooselu pikkuse vastu huvi tunnevad, siiani vastata, et käsil mesinädalad, mispeale tavaliselt uuritakse, et ohoo, värske paar, jah? no millal siis abiellusite? Mille peale tema omakorda süütu näoga märgib, et 12 aastat tagasi, ja küsijate reaktsioone naudib. Aga jah, ega ta väga ei liialda, enam-vähem nii ongi. Enamjaolt elamegi äsjaabiellunute kombel. 

Siit saan nüüd õkva jätkata teemal “kas suhte sujumiseks tuleb tööd teha, või peaks kestev abieluõnn iseenesest õuele jõudma". Mina igatahes väidan, et peab tööd tegema, kuigi sõna "töö” ajab oponendid tagajalgadele, kui romantiliste suhete teemal arutluseks läheb. Taas saan Pauli tsiteerida, ta kirjeldab me kooselufilosoofiat nõndaviisi: “You have to work in the relationship, otherwise you end up working on the relationship”. “On” tähendab, et asjad juba hapud, ei olda enam kooselu “sees”, vaid seda tuleb väljaspoolt putitama hakata. Jaa, “working on the relationship” on mõlemapoolse hea tahte korral igati võimalik, kuid mitu keerdu keerulisem kui “working in the relationship”. 

Mida suhte kallal "töötamine" meie kahe puhul tähendab? Lühidalt kokku võttes: kumbki ei lase laiskusel võimust võtta, hoiab sedasama mesinädalate vaibi. Kui mitte just igapäevases praktikas (sest noh, selleks peaks üliinimene olema), siis tingimata meeles, mälus, periooditi välja kaevamiseks, kasutamiseks. Kumbki ei võta teist iseendastmõistetavalt, justkui mööblieset, või veel hullem, piksevarrast. Mõlemad väljendavad tegude ja sõnadega, et jätkuvalt eksisteerivad nii love kui like. Need on erinevad tunded muide. Vägagi erinevad. Sa võid inimest armastada, aga ta ei pruugi sulle meeldida. Ning vastupidi. Illustratsiooniks suhted veresugulastega, keda võid küll armastada, aga kelle käitumine sulle tingimata ei meeldi. Muidugi, paarisuhtes võib ühe või teise puudumisel kah täitsa kenasti hakkama saada, pragmaatilise kooselu näol, või üksnes füüsilisel külgetõmbel põhineva. Meil, nii mul kui Paulil, on siiski soov mõlema tahu järele, vähemasti siiani - inimesed aastatega ju muutuvad, eks sellegagi peab arvestama. 

Semantikesse laskudes: eestikeelne sõna “abielu” on kõnekas, kas pole? Ühest küljest sobib see minu ja Pauli mõtteviisiga. Teisalt vaename sääraseid väljendeid nagu “minu teinepool” või “my better half”. Sest mis mõttes pool? Suhe saab ju selgelt seda viljakam, mida suurem kogus kumbagi inimest selles sisaldub, mida tervemad, terviklikumad on isiksused. Jaa, 50% + 50% annab täitsa toimiva 100% kokku, pole hullu. Aga näiteks 70%+80% = 150% on ometi parem? Ja 100%+100% = 200% oleks lausa suurepärane ju? Paraku, sajaprotsendiliselt kasutuskõlblikku isiksust annab otsida, vähemasti meie vanuses; säärast, kel kõikvõimalikud eluhaavad täielikult armistunud, kuid kes samal ajal kaledusest ja/või künismist vigastamata.

Jaa, liig palju suhte-teooriat toodab minu puhul pigem kahju kui kasu. Kõik need armastuse keelte defineerimised ja partneriotsingu lati asetamised teatud kõrgusele, ja nii edasi. Iseäranis tolle lati teemaga on mul juba ammuilma väike kana kitkuda, sest latist rääkides piiratakse kõrgusele lisaks tihtipeale ka… kuidas seda selgitatagi… lati pikkust. Elik ülalpool latti pakutakse ühtainust väikest ava, kust läbi pugeda, ülejäänu on justkui kinni müüritud. Teisisõnu: latist üle pääseb üksnes väga kindlate parameetritega indiviid. Samal ajal kui eksisteerib hea hulk neid, kes täiesti sujuvalt lati ületaksid, kui kohustuslikke näitajaid väheke loomingulisemalt võetaks. Ja siis veel iseenda ehitatud kasti pugemine, kaane seestpoolt kinni naelutamine, külge silt “olen täpselt selline, mistõttu vajan täpselt sellist partnerit”.  Olen säärases kastis olnud. Eiranud asjaolu, et kahe inimese suhe on keemia, ja kui end kasti surud, ei saa reaktsiooni toimumagi. Oot, kuidas see Jungi tsitaat kõlaski... “The meeting of two personalities is like the contact of two chemical substances: if there is any reaction, both are transformed.” (Ja ma üldse ei süüdista teid, kui te mu lati-selgitusest aru ei saanud, kukkus segaselt välja, aga noh, paremini praegu ei oska.) 

Veel mõned hüplikud mõtted. Kuigi minu ja Pauli suhe sai alguse internetis, ei tunne me kumbki vajadust oma õnne veebis ülemäära presenteerida. Noh, mõningad pildid mul siin blogis siiski on, eks, parasjagu niipalju, kui endale sobiv tundub, ja ka Paulile, sest uurin alati ka tema mugavustsooni kohta. Oleksime sotsiaalmeedia põlvkonnast pärit, talitaksime ehk bravuurikamalt, me elustiili arvestades ideaalne Insta-paar ju:) Samas, veebiväliselt pole kummalgi PDA-ga probleemi, täitsa vabalt kallistame või suudleme avalikus kohas, kui tuju tuleb, olemata oma vanusegrupis erandid kusjuures. Ühendriiklased ei pelga tundeid välja näidata, olgu tegu noorte või vanadega, ning see on üle mõistuse äge, arvan ma. 

Veel arvan, et tõestame toredasti, mina ja Paul, et kohtinguportaalist võib vaimustava elukaaslase leida, et vanemas eas võib suurepärast suhet alustada, et erinev emakeel ning kultuuritaust pole harmoonilisele kooselule takistuseks. Võtmesõnad: emotsionaalne söakus, eelarvamuste puudumine. Kui me tutvus alles värske oli, ennustasid Pauli sõbrad, et küll näed, Ida-Euroopa tibi saab oma elamisloa kätte, teeb su rahast lagedaks, seejärel paneb kõige nelja tuule poole ajama. Minu sõbrad jällegi hoiatasid, et ameeriklane tarvitab su kallal vägivalda, lõpetad kusagil kõrbes, kaktuste vahel, madalas nimetus hauas. Noh, kumbagi õudust, nagu näha, ei juhtunud. Ja ei maksa “te olete reeglit kinnitavad erandid” tuure  üles võtta - me lähemast tutvusringkonnast leiab hea mitu sarnase ajalooga paari, laiemast ringist rääkimata. 

Kõige suurem väljakutse kooselus? Oskus ühendada iseendaks jäämine ja kompromisside tegemine.  Sest kompromisse tuleb teha, mõlemal, sellest ei saa üle ega ümber. Ei ole ju võimalik, et kaks persooni 24/7/365 täpselt ühtmoodi mõtlevad-tunnevad. Paul, tõsi küll, on selline inimene, kellega üliväga lihtne koos elada. Igas mõttes täiskasvanud mees, kes üksiti säilitanud värskendava, poisikeseliku uudishimu elu vastu. Jalust nõrgaks võttev kombinatsioon, ma ütlen. Me kooselus püsivad spontaansus ning turvalisus kenasti tasakaalus. Lisaks sarnane huumorimeel, üle mõistuse oluline mu meelest. Ja lähedusest hoolimata laseme teineteisel hingata, tunnistame-tunnustame teineteist kui indiviidi, mitte vaid ühte kahendikku institutsioonist nimega abielu. Arvata, et olulist osa  praeguses õnnestumises mängivad ka eelmiste suhete ebaõnnestumised, ning kui nüüd... khm… klisheedesse laskuda, siis nendest saadud õppetunnid.

Igal pulma-aastapäeval loeme uuesti üle jaanuris 2012 kõrgel New Mexico mäeharjal antud abielutõotused. Üsna lühikesed teised, kontsentratsioon sellest, mismoodi kumbki suhte toimimisse panustab. “Kuni surm meid lahutab” klauslita kusjuures - see tundus toona ahistav, tundub tänagi. Me oleme koos, kuna ja kuni peame kooselu vahvaks, ja sedaviisi on hästi kerge abielus olla.  

Jaanuar 06/2023 

“I no longer believed in the idea of soul mates, or love at first sight. But I was beginning to believe that a very few times in your life, if you were lucky, you might meet someone who was exactly right for you. Not because he was perfect, or because you were, but because your combined flaws were arranged in a way that allowed two separate beings to hinge together.” ― Lisa Kleypas, Blue-Eyed Devil

Uus tuub

 

Kaks kuud tagasi sai Anu juures räägitud sellest, kui erinevalt inimesed hambapastatuube kohtlevad. Mõni viskab prügikasti, kui seal veel kõva kogus pastat sees, aga päris ühe käega enam välja ei pigista, vaid tuleb teinegi appi võtta. Mõni (nagu Anu ja mina ja veel hea mitu kommentaatorit) lõikab tuubi vaat et lausa pooleks, et seda va viimast tilka kätte saada. Kusjuures ma pole ilmselt ainuke, keda ei kannusta niivõrd rahaline kokkuhoid, kuivõrd… ma ei teagi… mingi “kasuta kõik viimseni ära, muidu oled laisk ja lohakas” mõtlemine? Jaa, raha mängib samuti mõningast rolli, kuigi olen piisavalt heal järjel, ei pea toitu ning esmatarbekaupu ostes sente lugema. Muidugi säästan meelsasti, kuid kindlasti pole üksnes raha see, mis mind kääridega hambapastatuubi kallale ajab. Meeldiv oleks mõelda, et tõukavaks jõuks on keskkonnasäästlikkus, paraku pole ka see ainuke põhjus. Impulss on kusagil mujal -  alateadvuses, lapsepõlves, elu jooksul kogetus. Tõenäoliselt nende kolme summa, pluss väiksemat, hoomamatumat mudru veel lisaks. 

Täpselt samamoodi talitan kõikvõimaliku muu pakendis müüdava kraamiga, st. kasutan viiiiimse tilgani. Kreemid, shampoonid, nõude- ja pesupesuvahendid. Toidule teen erandeid; kui mõni õli või määre liig kauaks seisma jäänud, rändab komposti. Kuid seda juhtub harva. Ühesõnaga, jah, mu on mingi kiiks, et pakend peab sisust täiesti tühi olema, enne uut kasutusele ei võta, olgu seda lõppu välja koukida/pigistada nii keeruline ning aeganõudev kui tahes.   

Ahjaa, lubasin Anu juures, et annan teada, kaua mul üks hambapastatuub kestab. Märkisin lausa kalendrisse: uus sai kasutusse võetud 1. novembril. Täna on 2. jaanuar, ning tuubis veel kõva 5-6 hambapesu alles, ilmselt rohkemgi, kui põhi alt lõigata. Aga vot seekord tegin uue aasta puhul sihukese triki, et panin tolle vana tuubi tallele, paaripäevaste matkade tarvis, ning korkisin tuttuue lahti. Ütlen sellegipoolest, et hambapasta (100-grammine) pidas vastu täpselt kaks kuud. Mul pole õrna aimugi, kuhu end selle tulemuse põhjal paigutada. Kas ohtra pasta kasutajate sekka, või vastupidi, nende, kel seda vähe kulub? Hambaid pesen, nagu tsiviliseeritud inimesele kohane, kaks korda päevas, teinekord ka rohkem, kui kuskile välja minekut või nii. 

Aga! Toda obsessiivset tuubitühjendamist võib vaadata ka hoopis teisest, mittemateriaalsest küljest. Kõigepealt tähendusrikas asjaolu, et alanud aastal võtsin täiesti vabatahtlikult kasutusele uue tuubi, kuigi vanas veel mingil määral eluvaimu sees, vähemasti minu standardite kohaselt. Mõne teise jaoks oleks tuub ilmselt juba ammu tühi olnud. Teate, mida see näitab? Seda, et olen tasapisi ära õppimas, et iga kord ja igas asjas pole mõtet tuubi tilgatumaks pigistada, veel vähem terariistaga torkima minna. Tükk maad mõistlikum ja tervislikum on võtta uus tuub, selmet jubedalt jõudu ning aega kulutada, halvemal juhul end kääriotstega veristades. Jah, mulle tundub, et olen tasapisi omandamas oskust aru saada, millal on tuub piisavalt tühi, et sellega tegelemine üksnes energia tuuldeloopimiseks kujuneks. 

Näiteid? Olge lahked. Esiteks, eraelu. Mu esimese abielu tuub oli ammuilma tühi, samal ajal kui mina üritasin sealt aastate kaupa miskit välja pigistada, ühtepuhku sõrmehaavu plaasterdades, sest käärid, eks. Teiseks, looming. USA-elu algusaastatel pigistasin, hambad ristis, kunsti- ning käsitöötuubi, mille sisu ei klappinud kohaliku ostjaskonna huvidega. Mina aga muudkui pressisin, et no peab ju lõpuks välja tulema. Ei tulnud. Viskasin vana minema, võtsin uue tuubi, asjal kohe teine jume. Kolmandaks, elukoht. Mäletate, onju, et sain me Oregoni kodu umbes aastake tagasi viimse vindini lihvitud, alates interjöörist lõpetades eksterjööriga. Sisustus, iluaed… ja nüüd kolime Arizonasse, kus sama trall otsast pihta hakkab, elamise omaenda käe järgi sättimine. “Vana” mina oleks ülalpool nimetet puhkudel kasutanud sääraseid sõnu nagu püsimatus, pealiskaudsus, allaandmine, läbikukkumine, enese mahasalgamine… Uuem mina haarab uljalt uue tuubi, isegi kui vanas veel paar hambapesu sees. 

Kui nüüd hoolega meenutada, siis “uus” mina hakkas tegelikult juba mõnedkümned aastad tagasi pead tõstma. Ja ma tahan lausa nimeliselt välja hüüda kaks tarka naist, lähedast sõpra, kes seda tekitada on aidanud; üks Eesti ajast, teine mu esimestest Ühendriikide aastatest. Marju ja Pamela. Kummagagi ei suhtle ma tänaseks enam väga tihedalt. Ei, mitte kõige vähematki negatiivset pole me vahel. Lihtsalt elu tuli vahele, viis erinevatesse suundadesse, nii otseses kui kaudses tähenduses. Mõlemad naised aga on mulle vähemasti korra öelnud, et tuleb osata lahti lasta. Inimestest, asjadest, oludest. Jaa, jaa, tean, vana tõde ju, võiks lausa öelda, et äraleierdatud. Kuid minu jaoks on mõnigi kord märgilisem see, kes, kuidas, millal ütleb, kui see, mida öeldakse. Ning miskipärast sööbis just too nõuanne nende mõlema suust eriti eredalt mällu, seda eredamalt, et nad kasutasid vaat et samu sõnu, kuigi erinevates keeltes. Postituse konteksti pannes: mõlemad ärgitasid uut tuubi avama, kui vanaga hambapesu puhul juba liig kõvasti tegemist. 

Vot sihuke uusaastapostitus siis minu poolt. Tulgu teil kõigil täistuubi aasta!

 Jaanuar 02/2024                                                                              Image: Internet

“The key to dancing is to do it without music. Whoever first paired dancing and music together was an absolute lunatic, and would have been more useful to society if squeezed out of a tube of toothpaste. Nine out of ten dentists agree with me.” ― Jarod Kintz, There are Two Typos of People in This World: Those Who Can Edit and Those Who Can't