Fotojaht 8: Siluett

 

No mis sa selle teema all ikka muud eksponeerid kui päikeseloojangu-kitshi, eks ole.
FOTO 1: Ocotillo-oksad New Mexico kõrbes.
FOTO 2: Paul katsub Kauai päikest täieliku kuuvarjutuse õhtul.
FOTO 3: Sigar Polihale rannal.
Ja kui juba vanematele postitustele linkimiseks läks, siis siin on veel siluette, Las Crucese fotoklubi liikmeks olemise aegadest.
May 29/2020
“Actually, I do happen to resemble a hallucination. Kindly note my silhouette in the moonlight." The cat climbed into the shaft of moonlight and wanted to keep talking but was asked to be quiet. "Very well, I shall be silent," he replied, "I shall be a silent hallucination.” 
― Mikhail Bulgakov, The Master and Margarita

Green Ridge

Hommikul kodunt startides näitas termomeeter +25°C. Tuuletu. Vähem kui tunni pärast ronisime paigas nimega Green Ridge truckist välja ja ennäe, sooja viisteist kraadi vähem, ning tuul tahtis sokid jalast viia. Mäed ei hooli ümbritsevast ilmast, tekitavad omaenda isikliku kliima. Ja nagu igal kevadsuvel, on kohalikud meediaväljaanded täis uudiseid, kuidas kodanik X või Y võttis nõuks mõne Kaskaadide mäeaheliku kõrgemal künkal väikene day hike teha. Et mis see siis ära ei ole, paar tuhat meetrit kõrgust. Mäe jalamil, näe, nii kena ilmake ja puha. Uljamad lähevad lausa lühikestes pükstes ja joogipudelita, sest noh, kõrgemal paistab ju lund, seda saab suus veeks sulatada. Ega muud varustust polegi tarvis kui nutitelefon, seal on kõiksugu teed juhatavad äpid, ja kui häda käes, saab 911 valida. Mida muidugi ka tehakse, kui kusagil kahetuhande meetri altituudi peal lumetormi satutakse ja sääred külmetama hakkavad. Eks vabatahtlikest koosnevad päästemeeskonnad peavad siis üles ronima ja seikleja koos ta nutiseadmega alla lohistama, nutiseadmega, mis nonde mägedes hulkuvate ullikeste meelest kompenseerib soojade riiete, proviandi, orienteerumisoskuse ja last but not least, ka mõistuse puudumise.
Meil Pauliga mõistusest puudu pole, jumal tänatud :-) Isegi autoga mäkke minnes arvestame võimalusega, et tuleb välitingimustes öö mööda saata, kui juhtub masinal mingi tehniline rike näiteks. Söök, jook ja soojad riided on alati kaasas.

Kolmandal pildil valendab silmapiiril kolmekilomeetrise Mount Jeffersoni vöökoht, pea on tal pilvedes. Jeffersonilt on paari viimase nädala jooksul vähemalt paar lühikestes pükstes idiooti alla transporditud.
Oregonis on muide tore võimalus looduskaunitesse kohtadesse püstitatud tulevaatlustornides ööbida, üks selline on ka Green Ridge’l. Süsteem sarnaneb mõneti Eesti RMK majutusele.
Metsatulekahjud on noist paigust korralikult üle käinud, aga uus elu juba tärkab.
Pauli fotod.
May 28/2020 
“Sometimes a man wants to be stupid if it lets him do a thing his cleverness forbids.” ― John Steinbeck, East of Eden

Lillipildid

Käisime väikesel väljasõidul. Ilm oli üsna jube, aga et plaan sai tehtud, võtsime end siiski kokku, trotsisime tuult ja tormi, lastes Lillil hullumiseni mäeharjadel ringi kablutada. Paul tegi tast mõned ülesvõtted. See oranzhi rihmaga kobakas koera kaelas on distantsjuhtimisega mõjutusvahend. Kodus ta seda (enam) ei kanna, kuna treening on andnud suurepäraseid tulemusi, aga kui kusagil tundmatus kohas, metsikus looduses aega veedame, tunnen end kindlamini, kui mul pult pihus, et saaksin Lillit vajadusel korrale kutsuda, kui ta peaks otsustama otsustab mõne metsaeluka sabas ajama panna. Hirm on tegelikult ainult minu peas, reaalsuses püsib Lillikene truult meie lähedal.

Piltidelt on päris hästi näha, et kihvad näitavad kulumise märke. Eks see ole nende va kontide süü, mida talle juba kutsikast peale närida olen andnud. Ma nimelt kalkuleerin niimoodi, et jaa, selleks ajaks, kui ta vana on, pole enam väga millegegi närida, aga vana koera seedimine kondivärki nagunii ei kannata, ning vähemalt on loom saanud elu nautida, ei ole pidanud aasta aasta järel üksnes mömmiks leotatud krõbinatega leppima.
May 27/2020
 “The best cure for a stick up your butt is a dog to play fetch with.” ― Ryan Lilly

Ootused ja tegelikkus

Ei, ma ei ole oma parfüümiproovimise sõltuvusest priiks saanud, tänan küsimast. Pigem veelgi sügavamale sohu vajunud. Aga tänaseks on mul ka hea vabandus olemas, sest testmine paljastas Pauli oskuse lõhnu kirjeldada. Mitte et ma ta kujutlusvõimest ja sõnaseadmisoskusest ennegi teadlik poleks olnud, aga no lõhna-arvustused on ikka täitsa omaette ooper.

Asi näeb välja niimoodi. Istume õhtuti ülemise korruse terrassil, minul järjekordne testitav lõhn randmele pihustet, klaasike veini kummalgi ligi. Lilli lebotab läheduses, sõõrmed liikumas, niisamuti ka Pauli omad. Mõlemad pruugivad nina samal põhjusel – hindavad mu parfüümi. Paul võtab aega, et muljet võimalikult tabavalt sõnastada. Ma võiksin teile siin terve kollektsiooni lõhnakirjeldusi lagedale laduda, aga praegu üksainus näide, hinnang Itaalia moemaja Missoni parfüümile. Ega ma muidu poleks seda soetanudki, aga mul on nimelt nõrkus Missoni kangaste, muuhulgas ka kodutekstiilide vastu. Rahakott seda fännamist vastu ei peaks, kuid üks tükk siiski on, soetatud Tallinnast, enne USAsse kolimist. Vaata fotot - sellest sai mu pulma teise päeva kleit, kannan pidulikematel puhkudel siiani. Anyway. Kuna Missoni vaimustab, panin lõhnale suhteliselt suuri ootusi. Nagu selgus, asjatult. Parfüüm kui niisugune ei olnud eriti minu maitse, ja Pauli kirjeldus lõi viimase naela Missoni by Missoni kirstukaande. Tahate kuulda, millise lausega mu abikaasa seda iseloomustas? “It makes me think of a woman with big breasts”.

Eks ta ole. Muidu ma võib-olla isegi kaalunuks tolle väikese sämplipudeli endale jätmist, et hea peale piserdada, kui teinekord pulmakleiti kannan, no nii põhimõtte pärast, firma nimilõhn ikkagi. Aga kuna lõhnaga sobitumine nõuab rinnaimplantaatide paigaldamist, pole parfüüm ilmselgelt minu jaoks :-) Missoni sämpel rändab niisiis sama teed nagu kõik teised, mulle mitte meele järele olnud lõhnade pisipihustid – kingituseks mu juuksurile Dianale, et ta nendega oma salongis mürada saaks, klientide peal inimkatseid läbi viia.
May 24/2020
“Reality leaves a lot to the imagination.” ― John Lennon

Fotojaht 7: Ärkamine

Üks minu headest sõpradest käis ammuaastaid tagasi välja mõtte, mis mul siiani meeles seisab: Loodus avaldab oma saladused, kui Inimesel jätkub kannatlikkust ühte ja sama metsatukka, põlluveert, rannariba, puud, lille, rohupuhmast jälgida - nädalast nädalasse, kuust kuusse, soovitavalt lausa aastast aastasse. Üksnes sel moel saab Looduse hingeelust aimu. Korraks kaemisest, põgusa pilgu pealeviskamisest ei piisa. Sest kuni sa ei ole võtnud aega, et näha muutumist, on su kogemus pealiskaudne. Nagu turistil.
Mul tuleb see tark tõdemus ikka ja jälle meelde, kui siin Oregoni kodus ärgates pilgu üle kanjoni ja rohumaade viskan, taamal küürutavate küngaste tagant piiluvate Ochoco mägede suunas. Installatsioon kui niisugune on ju jätkuvalt üks ja seesama - aiatiigid, paar ilupuud-põõsast, kanjonis kõrguvad kadakad. Sellegipoolest näevad ärkaja silmad igal hommikul isesugust vaatepilti.

FOTOD: varahommikused ärkamisjärgsed vaated elutoa terrassiukselt, erinevatel aastaaegadel.
May 22/2020
“She sighed as she always does, a deep, gathered breath and a low release of luxury. Some people resent awakening, but not Mary. She comes to a day with the expectancy that it will be good.”
― John Steinbeck, The Winter of Our Discontent

"It's not unpleasant"

Jaa, tean, tean, see on juba umbes kolmas parfüümiteemaline postitus väga lühikese ajavahemiku jooksul, aga ma unustasin paar seika, mida kohe kuidagi ei raatsi jagamata jätta.
Esiteks. Tähelepanelik lugeja mäletab, et üks noist miljoneist soetatud lõhnadest oli Elizabeth Ardeni ‘Green Tea’. Novot. Olen eelmises elus seda hea mitu pudelit ära pruukinud, sissetöötatud lõhn nii-öelda. “Fantaasiavaba, aga selle eest töökindel” ja “kujutlusvõimevaene valik argipäevasteks puhkudeks”, nagu eelmistes postitustes kirjeldasin. Tundub, et palju mööda ei pannudki. Paul, olles Green Tea'd mu randmel nuusutanud, jäi arupidavalt mõttesse. Üsna pika pausi järel tuli hinnang: “It’s not unpleasant”.
Ei noh. Palju tänu otsekohesuse eest. Igaüks, kes vähegi inglise keele hingeelu tunneb, saab aru, et selle lõhnaga mehi ei hulluta.

Teiseks. Mõne päeva eest, päikeselisel pärastlõunal nihelesin kannatamtult, oodates FedEx'i kullerit, kes järjekordse parfüümilaadungi minuni pidi toimetama. Lilli haukus, kostus mootorimürinat ning lühike signaalitörts, järelikult kaup kohal. Paul läks saadetist värava tagant ära tooma. Aga kuna minu kraam polnud ainuke, mida sel päeval oodata, hõikasin talle üle ukse “Was it my stuff?” “Yes, dear” vastas Paul, “your wax is here.” Esimese hooga ei saanud ma mõhkugi aru. Mis vaha?? Kas ma tellisin vale toote? Bikiinihooaeg on küll ukse ees, aga kui keegi arvab, et ma ennast vahaga piinama hakkan, siis eksib rängalt. Läks paar sekundit, enne kui mulle meenus, et tellisin nädalake tagasi autovaha, et me sõiduriistad suveks läikima lüüa.

Foto tegi Paul jaanuarikuus Death Valley's. Postitusega sobiks kenasti, kui saaksin nii muuseas, muu jutu sees hooletult mainida, et "sellel pildil kannan X või Y parfüümi". Paraku olen üles võetud enne, kui corona-aegsest kodusistumisest tingituna lõhnalõksu langesin.
May 17/2020
Mr. Kesuke Miyagi: "Hai! [makes circular gestures with each hand] Wax on, right hand. Wax off, left hand. Wax on, wax off. Breathe in through nose, out of mouth. Wax on, wax off. Don't forget to breathe, very important. [walks away, still making circular motions with hands] Wax on... wax off. Wax on... wax off." ― The Karate Kid, directed by John G. Avildsen

Fotojaht 6: Väsinud

Kuidas ma ka ei üritanud selle nädala fotojahi teema all millegi sügavmõttelisemaga välja tulla kui koerapildid - no ei õnnestunud. Lappasin oma fotoalbumit, lootuses eksponeerida väsinud vana maja või väsimusest murtud puud või sõitmisest väsinud autoromu - midagi ju leidsingi, kuid kõik ülesvõtted tundusid kuidagi iseloomutud, nõrgukesed. Ega midagi. Hoian siis vähemalt koeraomanike lippu kõrgel.
FOTOD:
1. Lilli, peaaegu kahekuune
2. Lilli, kolmekuune
3. Yarko, peaaegu üheteistkümne aastane
May 08/2020
“A conclusion is simply the place where you got tired of thinking.” ― Dan Chaon, Stay Awake

Meditsiinipostitus

Nagu Morgie mu parfüümipostituse all mainis, täidab minu äsjatekkinud lõhnahullus ka praktilist eesmärki. Kuna Viiruse üheks sümptomiks olla lõhnataju kadumine, pole koroonatesti tarvis tehagi, nuusutan soetatud lõhnu ja tean, et olen terve kui purikas. Mistap ei tarvitse keerulise kriisiaja parfüümioste üleüldse õigustadagi, onju. Tegutsen tervise nimel. Sest noh, meil siin USAs on selle arstiabi saamisega nagu on, tõmbasime ise hambaid välja ja õmblesime haavu kinni juba enne, kui haiglad koroonapatsientidest täis tuubitud said, asi mul see siis siinsamas kodus põlve otsas viirusetesti teha pole.

Anyway. Lisaks tolles viidatud postituses kirjas olnud parfüümiostudele olen viimastel päevadel tellinud veel 12 (kaksteist) lõhnanäidist lisaks. Jätke palun otsekohe see silmade pööritamine, arvate, et ma ei märganud või? Panka lõhki ei ajanud, iga näidis vaid 2-3 dollarit, sihukesed imepisikesed põššpudelikesed, teate küll. Need pole veel kohale jõudnud, aga laske ma annan lubatud tagasisidet neile kommentaatoritele, kes mõistlikult märkisid, et mu vanad head kümnete aastate tagused lemmikud ei pruugi täna enam meeldidagi. Oot, kus see parfüümipostituse nimekiri mul oligi? Leidsin.

Kenzo 'L’Eau' – oojaa, Kenzo vesi oli, on ja jääb minu lõhnaks.
Jean Patou 'Joy' – ei tekitanud samasugust eufooriat, millist aastate tagant mäletan. Kasutan ilmselt pisikese pudeli lõpuni, aga juurde ostma ei kipu.
Elizabeth Arden 'Green Tea' – täpselt nagu minevikuski, ei midagi enamat kui kindel, kuid paraku ka kujutlusvõimevaene valik argipäevasteks puhkudeks.
Aga nüüd. Cacharel 'Lou Lou'. Oh. My. God. See vaimustab mind veelgi enam kui vanul ajul, kui üldse on võimalik rohkem vaimustada. Jumalik. Võrratu. Kirjeldamatu. Lisan teie jaoks siiski ka kirjelduse: “Floral notes mingle with warm spices and alluring aquatic scents in this classic women's fragrance. Created in 1987 by French fashion house Cacharel, the scent captures boldness, mystery and femininity.” Kui keegi nüüd järeldab, et see on magus lõhn, siis ei, kaugel sellest. Ma ei magusainimene.

Lõhnadest, mida ma eluski proovinud polnud, saabusid sämplitena Thierry Mugleri ‘Alien’, mis oli minu nahal jube, Jean Paul Gaultieri ‘Classique X’, mis oli veel jubedam, ja Kenzo ‘Jeu D'amour L'elixir’, mis on võr-ra-tu, ja mille kohta Paul ütles "happy scent". Selle nn. põhjanoodid (jaa, olen juba kõva käsi parfüümiterminites!) püsisid mu randmel lausa kaks päeva ja üks vanniskäik peale lõhnastamist, vaevutuntavalt, kuid veetlevalt. Nüüd ootan pikisilmi toda kaheteistkümnest lõhnaveest kokku pandud näidistesaadetist, seal on muuhulgas ka järjekordsed kaks mu vanadest lemmikutest, Moschino ‘Cheap & Chic’ ja Jean Paul Gaultier ‘Jean Paul Gaultier’. Saab näha, kuidas aeg neid on kohelnud, sest pole ju ometi võimalik, et mina muutunud olen.

Aga eriolukorra ajal on parfüümitestimine raskendatud, seda ma ütlen. Ei ole kusagile minna, et ennast ja oma lõhna lehvitada. Kuid kus häda kõige suurem, seal koduterrass kõige lähem (foto tehtud sügisel, juhuks kui te imestate, et miks lehed kollased). Korraldasin pidulikud degusteerimisõhtud, üks lõhn per õhtu loomulikult, pluss väike vein ja rohkem või vähem täis kuu. Paul ja Lilli olid hindajateks. Lilli läks Lou Lou peale täitsa täkku täis, kukkus Pauliga miilustama ja puha, ja käis mind ikka ja jälle nuhutamas. Teiste lõhnade peale ta niimoodi ei reageerinud, Gaultieri ‘Classique X’ puhul hoidis lausa distantsi terve õhtu jooksul. Eks see mõneti loomapiinamine ole, värskelt pealepiserdatud parfüümiga ta lähedusse ilmuda, arvestades, et koera nina tunneb lõhna kümneid kordi tugevamalt kui inimese oma. Aga noh, terrass suur ja lai, jookseb ümber kogu maja, loom ei pea tingimata mu jalge ees lamama, eks ole.
May 11/2020
“An idealist is one who, on noticing that a rose smells better than a cabbage, concludes that it makes a better soup.” ― H.L. Mencken, A Book of Burlesques

Horrror!

Meil on see vana väike Nissan truck, eks, 1986. aasta mudel. Sõidame temaga üliharva, kuid maha müüma ei kipu, kuna turuväärtust pole tal enam ollagi, küll aga on museaalne väärtus. Pauli Idaho-aegadest karuküünte jäljed aknaklaasil, minagi sõitsin truckiga hea mitu aastat, Pauli värske pruudina. Nostalgia, noh. Ja New Mexicost Oregoni kolimisel olin nimelt mina see, kes Nissanikese uude koju roolis, läbi kolme osariigi. Polnud teps mitte kerge töö. Eestis oli mul ju automaatkastiga masin, Nissanil on manuaal. Esimestel USAs viibimise kuudel suretasin teda ikka üsna tihedasti siin ja seal välja, põhiliselt keset ristmikke, nagu hea toon ette näeb.

Anyway. Säärast südame külge kasvanud sõiduriista juba niisama heast peast romulasse ei veereta, onju. Me teeme temaga umbes viis-kuus korda aastas mõne lühema treti, ja peseme kah ikka vahel, ja kontrollime vedelikke jne. Aga suures plaanis seisab vanake siiski jõude, ning mitte maja ees, kus me teised sõiduriistad, vaid maja taga. Küllap see vaikne, varjuline asukoht oligi põhjuseks, miks me hiljuti truckipõrandalt hiiremusta leidma hakkasime. Ega midagi. Kraamisin lõksud lagedale. Kaks tükki, et kindlam oleks, üks juhiistme ette, teine kaassõitja. Söödaks isuäratavad tükid gouda juustu. Järgmisel hommikul suundusime esimese asjana lõkse üle vaatama, nagu trapperid muiste. Saak oli priske, sõna otseses mõttes. Hiir, aga milline! Suur, rasvane. Teine lõks oli tühi, siiski otsustasime veel ühe katse teha. Nagu selgus, asja pärast. Öö möödus, hommik jõudis, ja ennäe, mõlemas lõksus kobe hiir. (Igaks juhuks märgin, et ma ei naudi loomakeste elu lõpetamist. Aga kui on valida, kas läbinäritud autojuhtmed või hiiretapp, valin viimase. Igasugu 'catch and release' lõksud on siinses elukohas mõttetud – püüan hiire kinni, lasen ta kanjonisse lahti, ja jään ootama, kuni ta otsustab tagasi tulla või?)

Ühesõnaga. Kus ma olingi? Ahjaa, kaks hiirt lõksus. Kas me saime kindlad olla, et need kaks on nüüd viimased tollest kapoti all elutsenud kolooniast? Muidugi ei saanud. Ega midagi. Lõksud taas vinna. Ja mis te arvate, milline pilt avanes järgmisel hommikul? Jälle mõlemad lõksud oma töö teinud! Aga see polnud veel kõik. Nood lõksujäänud hiired olid… olid… oi mul on õudne seda kirjutadagi… poolenisti ÄRA SÖÖDUD!! Jah! Söödud! Näritud! Vaatasime Pauliga teineteisele otsa, mõlemal silmad õudust täis, kuna avanenud vaatepilt pakkus vaid ühe, verdtarretava järelduse: meie trucki mootoris elab hiir-kannibal, kes sööb oma suguvendi. Võib-olla on ta mitu korda suurem kui need vaesed lõksu jäänud vennikesed. Võib-olla… võib-olla on tegemist kõige kohutavama, võimukama, tugevama isendiga, no umbes nagu tulnuka-filmides see Mother, kes kusagil kosmoselaeva kaugemates, pimedamates koridorides resideerub, julmem, kavalam, verejanulisem kui kõik ta liigikaaslased kokku. Võib-olla tuleks suurem lõks muretseda? Võib-olla… oh jah. Mis ma siin ikka oletan. Vaatame, mis homne hommik toob. Hoian teid asjaga kursis.
May 09/2020
“The second mouse gets the cheese!” ― Terry Pratchett, The Amazing Maurice and His Educated Rodents

Fotojaht 5: Märka mind!

Sellenädalase teemaga seotult tuli mul mitu kontseptsiooni mõttesse. Esitada pildivalik pisikestest putukatest-mutukatest? Või hoopiski märkamisväärsetest inimestest? Lõpuks otsustasin näidata kolme elukat, kes kaamera ees poosi sisse võtsid ühe ja ainsa eesmärgiga: "MÄRKA MIND!"
P.S. Järgmise nädala fotojahi saagi panen üles paaripäevase hilinemisega, me nimelt läheme ja teeme väikese camperi-tuuri koduosariigis.
P.P.S. Ma pole auhindu veel posti pannud, kuna avastasin, et kaardivalik on kesiseks jäänud, paremad maha müüdud. Keskpärast kraami ei taha saata, niisiis alustasin uut portsu. Varuge kannatust, palun.

FOTOD:
1. Laagripaik Colorados, Rio Grande kaldal. Vöötorav on okupeerinud Pauli jalavarjud.
2. Tucson, Arizona. Paul oli vanal sõbral külas, ajasid meestejutte, suitsetasid sigareid. Mina jalutasin suures aias ringi. Aianurgas vaatas lisaks saquaro-kaktusele ka üks sõbralik pea üle müüri.
3. „Mis täna õhtuöögiks on?“ - emane mustsaba-hirv me Oregoni kodu köögiakna taga.
May 08/2020
“I wanted people to notice me...but at the same time, I wanted to be left alone.” ― Natsuki Takaya, Fruits Basket Collector's Edition Vol. 5

Kassipilt

Pusskin. Üles võetud mõned aastad tagasi Teton Valleys, Idahos.
May 05/2020
 “I meant," said Ipslore bitterly, "what is there in this world that truly makes living worthwhile?" 
Death thought about it. 
CATS, he said eventually. CATS ARE NICE.”
― Terry Pratchett, Sourcery

Küsin nõu

Küsimus.

Kas siin minu pool külas käijate hulgas leidub blogijaid, kes on oma blogi kõige täiega Bloggerist WordPressi ümber tõstnud?
Kui jah, siis kuidas see ettevõtmine sujus, ja kas olete WordPressiga rohkem rahul kui Bloggeriga?
Many thanks ahead.
Image: Internet
May 03/2020
“Communications tools don't get socially interesting until they get technologically boring.” ― Clay Shirky, Here Comes Everybody

Nähud

On sellest nüüd paar päeva, või pole sedagi, kui siin kelkisin, et minu jaoks ei ole Viirus midagi muutnud, elan kui ennemuiste. Aga täna, näe, pean oma sõnu sööma. Nimelt tabas mind, veebis shoppamise vastu ükskõikset, äkitselt ning ette hoiatamata ostupalavik. Ja oleks siis tegemist olnud riideesemete või jalavarjude või majapidamistarvete või raamatute või muu säärase mõistliku kraamiga. Ei, kus sa sellega. Mina binge-shoppasin... wait for it... parfüüme.

Et te asja harukordsusest aru saaksite, pean vist sellesamuse lõhnateema natukene lahti seletama. Ma nimelt olin igapäevane parfüümitarbija kogu oma teise ja kolmanda aastakümne. Mitte et mul oleks neid pudelikesi üle mõistuse palju olnud, kuid paar-kolm kvaliteetset (loe: kena kopika maksnud) lõhna oli alati olemas. Aga neljanda aastakümne alguses võtsin saksa lambakoera, andes üksiti sõrme koeraspordile. Teadupärast tunneb koer lõhnu umbes nelikümmend korda paremini kui meie, inimesed, ja sinna nahka mu parfüümi-armastus läkski, paljudeks aastateks. Sest kujutage nüüd ette, et suundute varahommikul jäljetrenni tegema, aga eelmisest õhtust hõljub teie ümber parfüümipilveke. Teie seda vast ei tunnegi, küll aga koer. Ning jäljeajamine läheb aia taha. Pealegi, koerasport on räpane ala. Mudased staadionid, karvu täis auto, määrdunud rõivad, pooltoored maksatükikesed taskutes... you get the picture. Mis peentest disainerparfüümidest me üleüldse räägime, eks ole.

Novot. Koer jäi vanaks, sport tahaplaanile, aga mu lõhnatajutuju oli kuidagi/kuhugi kaduma läinud. Ei tulnud tahtmist parfüümipudelikest haarata isegi siis, kui ookeani taha oma tulevast abikaasat võluma lendasin. Kuid koroona, põrguline, tõi lõhnaisu tagasi. Juba paar nädalat olen suud vesistanud, eile tegin asja teoks. Ja oleks edevik siis ühe lõhnaga piirdunud. Mkmm. Tervelt neli soetasin. Ja veel kahega olen ootelistil, need on nö. „vanad“ lõhnad, tootmisest maha võetud, aga üksikuid eksemplare siiski liigub. Enda kaitseks võin öelda, et iga lõhna (enamik on EDT, EDP kipub mu jaoks liiga tummine olema) tellisin võimalikult tagasihoidlikus koguses, sest mine tea, äkki mu lõhnamaitse (äge sõna, kas pole?) on ajapikku muutunud. Ahjaa, peotäie sämpleid ostsin ka, noid imepisikesi pritspudeleid, et oma lõhnahorisonti laiendada. Kõike muud võib netist jah poolpimesi osta, aga parfüümi, seda mitte.

Eelnimetet põhjusel saigi valik tehtud vanade lemmikute hulgast, nonde, mida ammustel aegadel omajagu kasutanud olen ja tean, kuidas mu naha- ja ajukeemia ühe või teisega kokku passib. Kusjuures parfüüm seondub ju vältimatult teatud eluetapi või sündmuse või inimesega, need vajutavad lõhnale tugeva, raskesti- või üldse mitte eemaldatava pitseri. Mistap pole ime, et otsustasin „õnnelike“ lõhnade kasuks. No näiteks Kenzo Le Monde Est Beau’ga käisin Pariisis. Jean Patou Joy tuletab meelde loomingulist plahvatust, mis päädis kenakese rahalise sissetulekuga. Issey Miyake Feu D'issey – no see, kullakesed, on peolõhn. Raju peo. Ainuke vaoshoitud valik mu nimekirjas on Elizabeth Ardeni Green Tea. Fantaasiavaba, aga selle eest töökindel. Säärast läheb teinekord tarvis.

Vaatame siis saagi üle, või mis?
Kenzo 'L’Eau' 
Jean Patou 'Joy' 
Cacharel 'Lou Lou'
Elizabeth Arden 'Green Tea' 
Ootel: 
Issey Miyake 'Feu D'issey' 
Kenzo 'Le Monde Est Beau'

Ning siin on nüüd see koht, kus lugejate eneseväljendusvajadusest hooliv blogija küsib: kas sinul on lemmikparfüüm? Ja mida/keda see lõhn sulle meelde tuletab?
Image: Internet
May 02/2020
“A woman who doesn't wear perfume has no future.” ― Coco Chanel