▼
Outfit of the Day
Öelge nüüd päris ausalt, kas ma näen sel pildil välja nagu keegi, kes jaksab endale kaheksa tuhat dollarit maksva kleidi soetada? Küsimus oli retooriline, aga ma olen teiega nõus. Ei, otse loomulikult ei näe ma sedamoodi välja. Kuid Google miskipärast arvab, et mul on see raha tagataskust võtta. Jutt käib itaallaste Missonist, millest ma siin mõnda aega tagasi kirjutasin, ja rumala peaga ka linkisin. Google ilmselt haistis raha, mistap viimased paar päeva vaatab mulle igast aknast (arvutiaknast siis) vastu Missoni kleidivalik, teatud mudelid iseäranis. Reklaam, ühesõnaga. Hinnad algavad tagasihoidlikust kolmest tuhandest dollarist (see kleit) ja lõpevad, nagu juba öeldud, pealt kaheksa tuhandega (see kleit). Linkidele vajutate omal vastutusel, eks, minu käest ei maksa hiljem raha sisse nõudma hakata, kui mõne neist soetama peaksite.
Foto on tehtud kellaviiekohvi ajal, varahommikul, jahtisime kõige esimest päikesekiirt Mount Jeffersoni tipul. Mägedes on päeval palav, nii palav, varavalges aga kuluvad kõik kaasavõetud riidetükid marjaks, ülestikku muidugi, kiht kihi peal, et seda va kodutu puuraiduri stiili hoida. Mu istmikku soojendav sall on võlts-Missoni, et te teaksite. Sekkarist, maksis vist kaks dollarit. Ja pange tähele, kohvitermoste tarvis õmblesin vanade kampsunite varrukatest soojendajad, muidu hakkab käsi metalltopsi hoides külmetama. Mul on neid kohvivarrukaid lausa mitme mustriga, matkadel hästi praktiline. Ning pole midagi mõnusamat kui koiduaegne lõke, eeldusel muidugi, et lõkkekraam on õhtul valmis sätitud, ärgates jääb vaid tikku tõmmata.
Foto: Paul
June 28/2020
“The expected value of something is not a good guide to its price.”
― Martin Baxter, Financial Calculus: An Introduction to Derivative Pricing
Fotojaht 12: Pidu!
Mul on tegelikult väga ägedaid peopilte. Aga nendega on üks probleem – seal on hulk igasugu inimesi peal. Et neid fotosid näidata, peaksin mitmekümne sugulase ja sõbra nõusolekut küsima. Ja see oleks suur ettevõtmine. Niisiis otsustasin hoopiski kaadrite kasuks, mis kolmandaid isikuid ei kompromiteeri. Võin muretult avalikustada, et klaase hoidvad käed on minu ja Pauli omad. Ning vedelik pole teps mitte morss või vesi, ja kolmandal pildil on meil lausa mäed klaasides kummuli. Pidu!!
FOTO 1: Cape Kiwanda, Oregon
FOTO 2: Lake Billy Chinook, Oregon
FOTO 3: Organ Mountains, New Mexico
FOTO 4: Painted Hills, Oregon
Teised fotojahtijad on üles loetud Tegelinski juures.
June 26/2020
“At every party there are two kinds of people – those who want to go home and those who don’t. The trouble is, they are usually married to each other.” – Ann Landers
The answers are easy if you have the right questions vol. 3
Nonii, kullapaid. Esimene kord
Oled sunnitud veetma pool aastat asustamata saarel, muust maailmast ära lõigatuna. Sul on võimalik endaga kaasa võtta üks blogija. Kelle valid?
Appikene. Kohe alguses lajatame lagipähe, jah? Las ma võtan lonksu kohvi ja mõtlen pisut. Mõistlik oleks ilmselt valida keegi, kelle survival skills tõstaks tõenäosust, et ma poole aasta pärast veel elus olen. Ja kelle maailmavaade ei sunniks mind peale paari esimest nädalat tal une pealt kõri läbi lõikama. OK, nali, nali! Kust mul asustamata saarel see nuga peaks võtta olema? OK, jälle nali. Vabandust. Üritan end kokku võtta ja korralikult vastata.
Mu esimene valik oleks Maria. Mulle tundub, et temaga koos võiks rahuliku südamega luurele minna. Tasakaalukas, analüüsivõimeline inimene, huumorimeel haakub minu omaga, metsikus looduses hakkamasaamise kogemus olemas. Tugev nr 2 oleks Kaur ja nr 3 Rents, kuigi ma pole Rentsi ellujäämisoskustes just üleliia kindel. Aga ta on sihuke olemuselt vintske tükk, see kompenseerib tehnilised vajakajäämised. Ma juba näen vaimusilmas, kuidas ta negatiivse kaldega kalju otsa kajakapesi rüüstama ronib, hommikuse omleti tarvis. Või oot... mis minul neist kajakamunadest, mul on ju muna-allergia. Anyway. Kui ma peale dramaatilist laevahukku asustamata saare rannal Robinsonina ärkaksin, näeksin võimalike Reedetena Mariat, Kauri või Rentsi.
Oletame, et sul on õnnestunud tol saarel ellu jääda. Aga rumala peaga lähed järjekordsele merereisile, satud tormi kätte, ja voilà! taas kord maandud asustamata saarel, ihuüksi. Seekord on sul võimalik endale seltsiks valida üks blogi. Jaa, mitte blogija, vaid nimelt blogi. Sinu valik on... ?
Ritsiku blogi, otse loomulikult. See on nii turvaline ja armas koht, kindel seljatagune kvaliteetse sõnaseadmise ja mind paeluvate teemadega, pluss kuldaväärt kommentaariumiseltskond. Kõva nr 2 on Murca blogi. Tõsi, seal on seda va turvalisust natukene vähem, eelkõige selle tõttu, et Murca puurib ennast su ajju ja seab end seal sisse. Tema tekste loen ma alati vähemalt kaks korda üle, kui mitte kolm või neli, see tuleb üksikul saarel kasuks, surnuks löömist vajavat aega teadupärast laialt käes. Ja kui lugeda enam ei jaksa, saan ta fotosid nautida.
Kellega blogijaist tahaksid üheks päevaks kohad vahetada?
See võib üllatada, aga mu vastus on, et kellegagi, kellel on hulk lapsi. Näiteks Britiga. Mul ei ole emaks olemise kogemust, mistap väga valgustav oleks päeva lõpus näha, kas põgeneksin ummisjalu vabadusse või nuiaksin hoopiski paar lisatundi laste seltsis lisaks, et neile tekid lõuani tõmmata ja õhtujuttu lugeda.
Sul on tarvis Inglismaa kuningannale õhtusöök kokata. Keda palud kööki appi?
Oi. Kuninganna? No see on tõsine väljakutse. Ma vist paluksin VVNi appi. Ta tundub olevat eelarvamustevaba, inspiratsioonirikas söögitegija. Eks kuninganna ole pika elu jooksul igasugu mainstream menüüsid mekkinud küll ja veel, pakuks siis omalt poolt midagi julget ja üllatavat. Usutavasti oskab VVN ka minusugusele taskukohases eelarves püsida. Aga ta peab lubama, et köögist välja ei tule. Sest jumal teab, Her Royal Highness võtab äkki nõuks öelda midagi, mis VVNile ei meeldi, VVN saadab vanaproua sirgelt pimedasse kohta, ja pärast olen mina see, kes peab rahvusvahelise diplomaatilise skandaali suppi helpima.
Sul on vaja stiilinõu. Millise blogija käest küsid?
Hm. Kas me räägime riietusest? Või interjöörikujundusest? Või millestki kolmandast? Vaadake, ma ei tunne stiiliblogijaid, mind huvitab eelkõige kirjasõna. Samas, üks ei välista tingimata teist, onju. Näiteks Eveliisil, niipalju kui ma blogifotode põhjal kursis olen, on sisekujunduses silma shabby chic’i peale, ning kuigi see suund ei ole otseselt minu teetassike, koputaksin stiiliküsimustes vist ikkagi algatuseks tema uksele. Pealegi, tal on Fjällräveni seljakott.
Sul tuleb asendada loomaaia lõvipuuri talitajat, abiks võid võtta ühe blogija. Kelle valid?
Väga mõtlemapanev küsimus. Mu abiline peab olema nii-öelda jalad maas tüüp. Ja suhteliselt külma närviga. Ja musta töö peale mihkel nagu minagi. Oot ma lähen vaatan oma blogrolli üle... Ahaa. Lendav. Tema puhul on veel see boonus, et oskab püssi lasta (ja märki tabada), kui olukord peaks kontrolli alt väljuma.
Sa hakkad tähtsale kohtumisele hiljaks jääma lihtlabase hommikuse laiskuse tõttu. Et laiskus ei kvalifitseeru mõjuva põhjusena, vajad usutavat vabandust, head Lugu. Kes blogijaist võiks sind selle väljamõtlemisel aidata?
Kaamos, kahtlemata. Tal on maailma parimad Lood.
Sul on võimalus ühe blogija isikliku elu kohta mistahes küsimusi esitada. Kelle valid?
Ma ei taha mitte kellestki kõike teada. Isegi mitte iseendast.
Nimeta mõni blogi, mida sa oma blogrollis presenteerimast hoidud, kuid sellegipoolest teinekord salaja lugema hiilid.
Neid on lausa paar tükki. Näiteks see... misasja, te ometi ei arvanud, et ma nii lihtlabasesse lõksu kukun? Kui ma nimed välja käin, siis pole ju enam „salaja“. Vot ei ütle, grillige või aeglasel tulel.
Millised blogid sind ärritavad?
No see on nüüd kah sihuke konksuga küsimus, nagu eelminegi. Tegelikult ei pruugiks ju neid blogisid lugedagi, mis ärritavad, eks. Aga noh, kui te just kangesti teada tahate... Mind ärritavad blogid, kus blogijal on juba iidamast-aadamast pind näpus, muudkui oigab, et ai, valus, nii valus, aga pintsette ei haara, et pind välja tõmmata. Blogid, kus blogija süüdistab kogu maailma selles, et tal pind näpus, jättes tähelepanuta fakti, et see on tema ise, kes pinnulist planku näpib, järeljätmatult. Blogid, kus blogija enesekindlus tuleneb enesekesksusest, vähemasti minu hinnangul. Samas, blogimine ongi ju eelkõige enesekeskne tegevus. Selle asemel et siin kivisid pilduda, peaksin vist hoopiski omaenda isikliku kapsaaia põhjalikult üle vaatama.
Millised blogid sind vaimustavad?
Blogid, kust õhkub intelligentsust. Ja tolerantsust. Tähelepanelikkust ja mõistmist ilma ning inimeste suhtes. Uudishimu. Blogid, kus mõtestatud, faktidele toetuv ühiskonnakriitika on tasakaalustatud eluterve enesekriitikaga. Blogid, mille autoriteks on täiskasvanud inimesed, kusjuures täiskasvanuks olemine ei sõltu vanusest - vähemasti minu tähelepanekute kohaselt.
Kõige ilusam blogija?
Issand, mis küsimused! Kõige ilusam näolapilt, või kõige ilusam hingelt? Ah et mõlemad kokku? OK. Kõige ilusam on Notsu. Ta kohtleb inimesi alati ilusti. Kõiki inimesi. Ja ma olen ta pilti ka näinud. Ning Frieda on ilus. Aga temast tean ma vähem kui Notsust.
Kõige ausam blogija?
Sellele, vabandage väga, on absoluutselt võimatu vastata. Kuidas peaks lugeja teadma, kas blogija on oma kirjatükkides aus või mitte? Avameelsus ei ole sama mis ausus, muide.
Kõige mõistlikum blogija?
Kuidas Kasvatada inimest.
Kõige hingekosutavam blogija?
Maarja.
Blogija, kellega sa hingesugulust oled tundnud?
Morgie. Autosõiduoskuse ning juhilubade teemal. Ka mina läbisin umbes samas vanuses autoga sõitma õppimise õudse, vaevarikka, pika teekonna. Ka mina keeran tänaseks rooli suhteliselt nautimisi ja enam-vähem vigadevabalt.
Blogija, kes sind naerma ajab?
Rents. Ma ei hakka kokku arvamagi, mitu korda mul tema postitusi lugedes kohv ninast on pursanud. Ja Maarja, aga tema huumor on hoopis teist sorti kui Rentsi oma, hiiliv, mitmekihiline. Ja Klari. Nii talle kui mulle meeldivad Robert Rodrigueze filmid, see peaks üht-teist ütlema.
Blogija, kes on sinu jaoks salapärane?
Tavainimene. Ma ei tea temast praktiliselt mitte midagi, ta kirjutatut aga loen ülima mõnuga.
Blogija, kelle postitusi sa pikisilmi ootad?
Murca.
Sinu lemmikkommentaator(id)? Paluks vaadata laiemalt kui vaid su omaenda blogisabade piires.
AbFab. Ta võtab harva sõna, aga on alati nii... kuidas nüüd öeldagi... vaimustavalt kainestav. Lisaks tundub olevat koerainimene, minu silmis annab see kindla lisapunkti.
Ja lõpetuseks üllatus: saad kuldkalakesele esitada kolm blogiteemalist soovi. Lao lagedale.
1. Soovin, et 5500'le tekiks uus ja äge kujundus, üleöö, ilma vähimagi minupoolse vaevanägemiseta.
2. Soovin, et anonüümsed nõmedikest kommentaatorid oma urgudes püsiksid, igavesest ajast igavesti.
3. Soovin, et Tilda saadaks mulle oma blogi parooli. Ma ise ei tihka talt küsida.
P.S. Kui keegi kalleist kaasblogijaist peaks tahtma seda küsimustikku laenata, võtke julgelt.
Image: Internet
June 24/2020
“Answers do not matter so much as questions, said the Good Fairy. A good question is very hard to answer. The better the question the harder the answer. There is no answer at all to a very good question.” ― Flann O'Brien, At Swim-Two-Birds
Hommikune
Pauli fotod.
June 21/2020
“I love the empty, silent, dewy, cobwebby hours.” ― C.S. Lewis
Mount Jefferson
Koht: Mount Jefferson Wilderness
Mees: Paul
Koer: Lilli
Päev päeva järel ilma inimasustuse häälteta. Jumalik. Ja see polnud meil esimene kord Mäge vahtida.
June 21/2020
“The whole concept of 'wild' was decidedly European, one not shared by the original inhabitants of this continent. What we called 'wilderness' was to the Indian a homeland, 'abiding loveliness' in Salish or Piegan. The land was not something to be feared or conquered, and 'wildlife' were neither wild nor alien; they were relatives.” ― Doug Peacock, Grizzly Years: In Search of the American Wilderness
Lill
Kuidas sa tead, et su mees sind armastab? Noh, tead näiteks niimoodi:
sa juhtud olema sündinud riigis, mille rahvuslill on rukkilill. Üksiti juhtud elama oma sünnimaast kaugel, kohas, kus rukkilill niisama naljalt ei kasva. Ning sul juhtub olema maja ümber üüratult suur, kivine aiamaa, mille igasse nurka sa iga päev ei satu - hea, kui kord nädalaski valdustele tiiru peale teed. Ja siis ühel päeval juhtub, et märkad nonde kivide vahel midagi sinist. Lähed lähemale, ei usu oma silmi – rukkilill. Ahhetad ja ohhetad, jooksed mehele leiust teatama. Mees ahhetab kaasa, endal sihuke B-kategooria filminäitleja nägu ees. Sinus tõstab pead kahtluseuss. Kuidas see rukkilill sinna laavakivide vahele sai, ah? Väänad mehel käed selja taha, ähvardad ühe koma teisega, ning selgub tõde – mees on salaja rukkililleseemneid hankinud, need maha külvanud, ja nii nad nüüd seal kivirägas õitsevad, paar tugevat taime, rukkilillemaal sündinud naise üllatuseks ning rõõmuks.
June 14/2020
“Love is the flower you've got to let grow.” ― John Lennon
P.S.
… ja siis on SEE Lotmani sõnavõtt.
Ma pean temast väga lugu. Aga lugedes on vesiselge, et inimkond elab erinevates reaalsustes. Antud konkreetsel juhul näen kahte lõikumatut, lõimumatut reaalsust: üks, kus elegantselt mängeldakse mõistetega nagu diskursus, narratiiv, proportsioonid, ning teine, kus lendavad kuulid, klõpsuvad käerauad, kus on vaesus, harimatus, hirm ja veri. Lotman sealt kaugelt Eestist toda teist reaalsust ei näe, ei saagi näha, ei peagi nägema. Mina aga näen mõlemat, sest ma elan siinpool, kuid käin seal teie pool lugemas.
Mind on juba protestide esimesest päevast hämmastanud, kuidas mõistlikud ja mõtlemisvõimelised eesti keeles (aja)kirjutajad/kommentaatorid toovad rahutuste põhipõhjusena välja Floydi tapmise, eirates asjaolu, et George Floyd on üksnes pikalt kogunenud viha “kaanenägu”, trigger, nö. õlekõrs, mis murdis kaameli selgroo, hästi dokumenteeritud kõrs, nii et politseil pole antud juhtumi puhul millegagi end välja vabandada. Peaks ju arusaadav olema, et ainuüksi Floydi pärast, keda Maarjamaal mõnuga retsidivistiks tituleeritakse, ei oleks miljonid täna tänavatel. (Muide Postimees tuli lausa sellise vahva pealkirjaga välja, kus seisis “kinnivõtmise käigus surnud George Floyd”. Et mees võttis kätte ja lihtsalt suri ära, eks.)
Floydi kriminaalset tausta kasutavad needsamad (aja)kirjutajad/kommentaatorid varmalt politsei puhtakspesemiseks, jättes tähelepanuta asjaolud, et
a) Ühendriikide politsei ei tohi kahtlustatava või seaduserikkuja kinnivõtmisel ülemäärast, õigustamata jõudu kasutada,
b) Floydile polnud ta minevik otsaette kirjutatud, vabalt oleks võinud tema asemel olla täiesti puhta paturegistriga kodanik, väljakutse peale kohale ilmudes ei teadnud politseinikud, kellega neil tegu,
c) politseinikud olid Floydi mõrvates teadlikud, et kinnipeetul pole relva,
d) politsei pädevuses ei ole otsustada, kas tegu on “paha” või “hea” kinnipeetavaga - kui kinnipeetav kinnipidajate jaoks eluohtu ei kujuta, pole kinnipeetava tapmisele vähimatki õigustust. Ka mitte füüsilisele julmkohtlemisele, et nagunii on pätt, anname talle täie rauaga. Kohtumõistmine, süüdi või süütuks tunnistamine ja karistamine ei kuulu politsei ametikohustuste ega ka -õiguste hulka, selleks on meil siin USAs teised instantsid.
Floyd üritas maksta kahekümnedollarise võltskupüüriga ning väidetavalt hakkas arreteerimisel vastu. Viimase kohta on tunnistajailt vastukäivaid ütlusi, aga isegi kui vastuhakk vastab tõele, ei õigusta kakskümmend valedollarit ja rüselus kinnivõetava avalikku hukkamist kohapeal. Näiteks kasvõi ma ise võin vabalt olla mõnest kaubandusasutusest vahetusrahana omandatud valeraha kotis kandnud ja sellega ka maksnud, ega ma pangatähti vastu valgust ju ei uuri, nagu poemüüjad seda mõnikord teevad, mult ostu eest sisse kasseerides. Jaa, kui roheline kiri ja pilt oleks vaid kupüüri ühel küljel, teine oleks trükist sootuks tühi, siis saaksin küll aru, et asi pole õige.
Narratiiv ja diskursus, my ass.
June 12/2020
Olukorrast riigis
Vaatan, et eestikeelses kirjasõnas levib USAs toimuva kohta… kuidas nüüd öeldagi… soovmõtlemisel põhinevat materjali, ilma et tegelikule olukorrale osataks, viitsitaks, tahetaks või julgetaks otsa vaadata. Ilma kohapealset olukorda omal nahal kogemata, samal ajal meedias vabalt kättesaadavaid fakte tähelepanuta jättes. Tõenäoliselt lootuses, et me siin Ühendriikides topime paar nädalat tagasi pudelist välja pääsenud dzhinni viisakalt vabandades anumasse tagasi, ning elu jätkub nagu ennegi – kellel turvaliselt, kellel turvatundetult, peaasi, et status quo säiliks.
Ma siinkohal ei oskagi muud soovitada, kui et CNN Live Updates on koht, kust saab lihtsa vaevaga enam-vähem adekvaatset infot USA protestilainega seotud arengute kohta. Allpool paar eilset-tänast pealkirja, et anda aimu, kuhupoole asi liigub. Maitseküsimus, kas need arengud rõõmustavad või ärritavad, kas tekitavad tulevikulootust või ebamugavust, aga faktidest ei ole võimalik mööda vaadata - ja see on vaid murdosa paari viimase päeva muutuste/muudatusettepanekute laviinist:
- New York governor signs police reform bill into law
- Boston mayor announces major changes in law enforcement accountability
- Minneapolis City Council backs resolution to evaluate how policing is handled
- The Miami police department banned officers from using a “carotid restraint,” or chokehold
- Congressional Democrats announced a proposal to ban tear gas in the wake of police using the chemical crowd control agent on demonstrators
- The NFL commits $250 million over the next 10 years to help fight racism
- NASCAR bans display of Confederate flag at all events
- Seattle Mayor: "Our country was born out of a protest"
Image: Internet
June 12/2020
“Those who make peaceful revolution impossible will make violent revolution inevitable." [Remarks on the first anniversary of the Alliance for Progress, 13 March 1962]” ― John F. Kennedy
Fotojaht 10: terav
Ma elasin pea neli aastat Chihuahua kõrbes, New Mexico osariigis. Seal, teate, on taimede hulgas raske midagi mitte-teravat leida. Isegi see, mis pealiskaudsel vaatlusel tundub sõbralik ja/või õitseb kaunilt, peidab kusagil kindlapeale julmi okkaid,
Esimesel pildil mu toonased kodumäed, Organ Mountains, esiplaanil yucca. Teisel yucca lähivaates. Uskuge, te ei taha end ta lehtede vastu kriimustada. Või mis lehed, lausa mõõgad. Ja näete neid valgeid kiude? Tugevad nagu tamiil, põlisrahvas kasutas õmblemiseks. Yucca õied ja viljad on magusad, süsivesikurikkad, juurt pruugiti ning pruugitakse siiani rahvameditsiinis, põletikuvastase toimega, tuubil täis B ja C vitamiini, rauda ja kaltsiumi, ravib muuhulgas peavalu ja artriiti. Kolmandal fotol tünnkaktus, neljandal ...kaktus. Ei mäleta, mis sorti just.
----------
Tuleval nädala fotojahi teemaks kuulutati K täht. “Millised kolm K-d sind kummitavad? Või kõnetavad?” küsib korraldaja. No mul pole K-dest puudus. Kanjon. Koiotid. Kadakad. Paraku olen mõnda aega levist väljas, väikesel kämperituuril koos koera ja kallimaga, nii et Fotojaht 11 jääb minust pidamata.
Teised fotojahtijad on üles loetud Tegelinski juures.
June 12/2020
"The sword the body wounds, sharp words the mind." ― Menander
Pleats please
Aga täitsa tõsiselt kaalun viisaka väljanägemisega õhukindla klaaskonteineri soetamist, siis on kollektsioon kenasti silma all, aga haistmismeelt ei torgi. Kusjuures Paul ütleb, et tema ei tunne mingit lõhna. Hmm. Tegelikult on ju loogiline, et kui pudelist piserdad, jäävad lõhnamolekulid ka pudelile? Paned küll korgi peale, aga ikkagi? Anyway. Alati tuleb arvestada võimalusega, et ma ise olen imelik.
Mu lõhnahobi on süvenenud, aga mitte ainult ses võtmes, mida teie arvate. Et muudkui testin ja ostan. Mkmm. Olen hakanud huvi tundma ka parfüümitööstuse tagamaade vastu. Et mis X või Y disainerit inspireeris, kes oli konkreetse lõhna parfümeer ehk looja, kes kujundas pudeli, ja nii edasi.
Ja mul on ikka mingi asi nende jaapanlastega. Eelmine moekunstnikust lõhnaiidol oli Kenzō Takada, nüüd olen enda jaoks avastanud Issey Miyake, sünninimega Miyake Kazumaru. Mõlemad on… kuidas nüüd öeldagi… pealiskaudsel vaatlusel säärased väikesed tagasihoidlikud jaapani vanamehed. Kui nad mulle täna tänaval vastu tuleksid, võiksin pea pandiks anda, et need mehed küll mu lemmiklõhnade autorid pole.
Ühesõnaga. Miyake kohta sain teada, et ta on Hiroshimas sündinuna aatompommitamise üle elanud. Ja et mu uue lemmiklõhna L'eau d'Issey pudeli, geniaalselt lihtsa klaaskoonuse disainis ta inspireerituna oma Pariisi korteri aknast paistvast Eiffeli tornist ning selle tipus istuvast täiskuust. Ja et L'eau d'Issey on üleüldse Miyake esimene parfüüm, aastast 1992, parfümeeriks Jacques Cavallier.
Miyake on mihkel sõnamängudele, L’Eau d’Issey näiteks hääldub prantsuse keeles sarnaselt sõnale odyssey, 2009. aastal loodud A Scent by Issey Miyake kuuldub nagu ascent by Issey Miyake, ta parfüümipood Jaapanis kannab nime Elttob Tep, tagant ettepoole lugedes pet bottle, ja muud samas vaimus. Naljavend. Steve Jobsi kuulsad mustad turtleneckid olid muide Miyake töö, nad olid Jobsiga sõbrad, Jobs palus enda sõnul paar lihtsat, universaalset musta värvi pallonit valmistada, Miyake ilmus kohale paarisaja sellisega, kõik täpselt ühesugused.
Miyake Pleats Please - sellele lõhnale ei pannud ma esialgu suuri ootusi, kaks korda ei saa ju ometi kümnesse tabada, või õigemini kolm, vana lemmik on Le Feu D'Issey, mille tootmine paraku lõpetatud, nüüd otsin seda mööda nurgataguseid taga, vintage, igal pool hingehinnaga – anyway, tuleb välja, et saab küll mitu korda kümnesse tabada. Pleats Please troonib mu lõhnaarsenalis hetkel tugeval kolmandal kohal (teisel kohal on Kenzo L’Eau). Parfüüm lõi Miyake täienduseks plisseeritud rõivakollektsioonidele - tehnika, mille ta leiutas ning 1993. aastal ka patenteeris. Klassikaline plisseeringu kasutamisel töödeldakse kõigepealt kangas ja alles seejärel õmmeldakse rõivaks, Miyake teeb vastupidi, saavutades skulpturaalse, võiks öelda isegi arhitektuurse tulemuse. Miyake on muide teinud koostööd ka paljude nimekate moderntantsijate ja -kompaniidega, ta looming annab inimkehale kordi enam liikumisvõimalusi kui tavapärase lõikega kehakatted. Nagu vanameister ise ütleb: "Clothes should fit comfortably - not too tightly - so that you have space to move in and think freely."
Lõhna juurde tagasi - Pleats Please on jupp maad jõulisem kui L'Eau, aga taltsam kui Le Feu. Ei, kuhu ma pääsen, pean vist ikka hambad kõvasti kokku pigistama ja rahakoti lahti tegema, et viimatinimetatu kah hankida. Kui mitte muu, siis kollektsiooni täiuslikkuse huvides.
Perfumesociety - Issey Miyake: Though his designs – particularly his signature ‘pleats’ – are loved by women all over the world, it was the launch of a certain perfume, in 1992, which truly put Issey Miyake on the map. After a decade of ‘room-rockers’, there was something so refreshing – literally – about a fragrance as clear as water, in a stupendously simple and beautiful bottle, which smelled so pure and so fresh. L’Eau d’Issey was literally an antidote, for many, to those so-opulent scents – and the fragrance became a true scent icon.
And in 2013 – after a wait of almost 20 years – a second Issey Miyake fragrance appeared on the scene: Pleats Please, a counterpart to the iconic pleated clothing which is so much a part of Issey Miyake’s signature. Perfumer Aurélien Guichard‘s inspiration was light – so important in the world of Issey Miyake – and the result a fragrance which opens sparklingly with nashi, a hybrid between pear and apple.
Image: Internet
June 11/2020
"I did not want to be labelled 'the designer who survived the atomic bomb,' and therefore I have always avoided questions about Hiroshima. But when I close my eyes, I still see things no one should ever experience: a bright red light, the black cloud soon after, people running in every direction trying desperately to escape - I remember it all." ― Issey Miyake
More good news
Tänane uudis: USA Kongress tõstatas politseireformi küsimuse. Tõsi, vabariiklaste ja demokraatide nägemus vajalikest ja võimalikest läbiviidavatest muudatustest on esialgu üsna erinev, aga – hoiatus, kasutan valju häält – USA KONGRESS ARUTAB VÕIMALIKKU POLITSEIREFORMI. Wow. Fakt, mis veel kaks nädalat tagasi tundus täiesti utoopiline. Fakt, mida me täna uudistest ei loeks, kui rahvas üle Ühendriikide poleks tänavatele tulnud sõnumiga enough is enough, politseivägivald ja rassiline diskrimineerimine peab lõppema. Tänu protestidele tunnistab valitsus täna mõlema partei tasandil, et probleem on olemas. Ning jaa, pikk tee on minna, aga esimene samm on tehtud.
CNN, live updates: House Judiciary Committee chair Jerry Nadler opened today's hearing on police reform urging Congress to bring change, saying lawmakers have an "obligation" to do "everything in our power" to deliver that change. "If there is one thing I have taken away from the tragic events of the last month, is that the nation demands and deserves meaningful change. We can and should debate the specifics, but at the end of the day, it is the responsibility and the obligation of the House Judiciary Committee to do everything in our power to help deliver that change for the American people," Nadler said.
Even republican senators — confronted by marches in cities and small towns across America — are growing more vocal that the party must act on policing reform, a stark contrast to just a week ago when many members dismissed the idea of the Senate acting at all.
Image: Internet
June 09/2020
“Leaders who do not help the people must be replaced by the people.”
― DaShanne Stokes
Pulk
Meil oli siin paar päeva tagasi õnneliku lõpuga õnnetus. Lilli jooksis pulgamängu mängides endale orgi suulakke, tagajärjeks pikk, sügav, veritsev kriimustus. Ega me haava muidu poleks avastanudki, aga Lillikene käitus peale intsidenti kahtlaselt. Kõrvad hoidis ludus, pea ripakil, söömast–joomast keeldus. Tegime küll koduse ülevaatuse, kuid omal käel midagi ei tuvastanud. Ei hakanud pikalt venitama, selge pilt, et asi pole õige. Kohalikku väikesesse loomakliinikusse saime vastuvõtule samal päeval. Kolmveerand tundi ja sada kakskümmed dollarit hiljem olime kodus tagasi, põletikuvastased rohud taskus, pilt Lillikese haavatud suulaest silme ees. Pole ime, et me kodus vigastust ei tuvastanud, see on kurgulae kõige tagumises otsas, vaat et otsapidi neelus. No mis sa teed. Paganama instinktihull ja kiire tööliini saksa lambakoer, jõuab visatud pulgale järele, kui see veel korralikult maandunudki pole, ja ahmib suhu, ükskõik kas põiki või pikuti. Tänaseks on haav juba kenasti paranenud, Lilli taas pulgapüüdmiseks entusiastlikult valmis, kuid meie Pauliga siiski veel mitte. Piirduks esialgu tennispalliga, palun.
Aga arsti juures käitus Lillikene musterpatsiendina. Tohtrionu kangutas lõuad laiali, vet-õde, marurahulik, tugev ja vägev proua suunas valgusvihu Lilli kurku, Paul ja mina kummardusime kah lähemale, et näha, samal ajal kui Lilli istus kenasti paigal, suu ammuli, rabelemata, häält tegemata. Tal on arsti juurde minekuga muidugi omad huvid mängus. Me käime samas kliinikus ka vaktsineerimas, ja korra oli vaja rohuseemet sisekõrvast välja urgitseda. Nii et ta tunneb arsti ja abilist ja retseptsionisti ning teab, et nendega saab musitada. Pauli ja minu jaoks on koera musitamine, st. koeraga miilustamine viisil, et loom su nägu lakub, big no-no. Lilli juba ammu enam ei üritagi, peale seda, kui talle kutsikaeas reeglid üheselt selgeks tegime. Mina, tõsi küll, võtan vahel Lillil põskedest kinni ja panen oma ninaotsa õrnalt tema ninaotsa vastu, aga Pauli jaoks on ka ninahõõrumine liiast, kuigi ta Lillikest muidu igatpidi hellitab. Ühesõnaga, mis ma tahtsin öelda – kliinikukülastus on Lilli võimalus inimesi näost lakkuda. Mine tea, äkki jooksis endale meelega pulga kurku? Teinekord võiks midagi vähem verist ja vähem maksvat välja mõelda, kirbud või midagi.
Foto: Paul. Ei, see ei ole see pulk.
June 09/2020
Good veterinarians talk to animals. Great veterinarians hear them talk back.
Good news
Ma ei hakka varjamagi, et peale blogides ja kommentaariumites kohatud arvamuseavaldusi, et USA politsei on rassiliselt erapooletu, et siinse seadusesilma rusikas võiks veelgi kõvem olla, et politseivägivalla vastu protestijad on a) ühiskonna põhjakiht ja b) võitlevad tuuleveskitega – ühesõnaga, pärast kõike seda on mul heameel raporteerida et:
"Something extraordinary is happening in America: 14 days of protests from coast to coast against police brutality and racism have produced a wave of change in public opinion on police reform. The gruesome video of George Floyd's killing at the hands of a Minneapolis police officer has prompted the kind of soul searching about the role of police in society and the systemic racism in the criminal justice system that many advocates have been pushing for decades. And in Washington and in cities and states across the country, political leaders are beginning to listen. A rare bipartisan consensus has emerged that police reform will be necessary to respond to the groundswell.”
CNN: George Floyd protests have made police reform the consensus position
Image: Internet
June 09/2020
“Those who make peaceful revolution impossible will make violent revolution inevitable." [Remarks on the first anniversary of the Alliance for Progress, 13 March 1962]” ― John F. Kennedy
Aardejaht !
Mulle tundub, et üks HEA UUDIS kulub praegu marjaks ära.
Kümme aastat tagasi peitis USA miljonär ja antiigikoguja Forrest Fenn Kaljumägedesse aardelaeka, mis sisaldas kulda ning kalliskive ca miljoni dollari väärtuses. Põhjus? Õhutada inimesi loodusesse minema, anda lootust majanduslanguse järgse depressiooni all kannatajaile. Paar päeva tagasi teatas õnnelik anonüümne leidja, et aare on tema omanduses. Leiuni aitasid Fenni poolt juhiseks kirjutatud värsiread. Kas pole äge?? Midagi südentsoojendavat, vahelduseks. Ja nüüd kõik marss metsa aardeid otsima!
"Thousands of brave souls have ventured into the Rocky Mountains for the past decade, searching for a treasure chest filled with gold, rubies, emeralds and diamonds. Forrest Fenn, the 89-year-old art and antiquities collector who created the treasure hunt, made the announcement on his website. The treasure, estimated to be worth over $1 million, was a way for Fenn to inspire people to explore nature and give hope to people affected by the Great Recession, he said. Clues leading to the treasure's location were included in a 24-line poem published in Fenn's 2010 autobiography "The Thrill of the Chase." Fenn estimated that as many as 350,000 people from all over the world went hunting for the treasure."
CNN: A treasure chest hidden in the Rocky Mountains for a decade has finally been found
Instagram: @forrest.fenn
Koduleht: oldsantafetradingco.com
Images: Internet
June 07/2020
“Of course. Treasure hunts make much better stories when there’s treasure at the end.” ― Eric Berlin, The Puzzling World of Winston Breen
Elukestev õpe
Olen viimastel päevadel palju õppinud.
Teiste inimeste kohta sain teada:
ESITEKS. Nii nagu ameeriklased loevad enda põhiõiguseks relva omada ning kasutada, on eestlaste pühaks lehmaks õigus nalja visata. Kõigi ja kõige üle, avalikult, olenemata kontekstist ja/või ühiskondlikust taustsüsteemist. Võiks lausa öelda, et mida keerulisem ja valusam teema, seda parem – seda kindlamini annab huumori kasutamine tunnistust, et Eesti demokraatia ja sõnavabadus on jätkuvalt täie tervise juures. Võta ameeriklaselt püss ja eestlaselt nali, ja kodanikud kogunevad barrikaadidele. Sest noh, need, kelle pihta tulistatakse või kelle arvel nalja visatakse, need võiksid ometi kord paksema naha selga kasvatada. Mis see väike kuuli- või hingehaav ikka teeb, plaaster peale, ja elu läheb edasi.
TEISEKS. Siinpool ookeani on käibel vanasõna: 'You can lead a horse to water, but you can't make him drink'. Sattusin läinud päevadel Eestimaa foorumites ja blogisabades kommentaaridele stiilis 'USA politsei kohtleb kõiki rasse võrdselt', 'George Floydi tapmine oli Sorose poolt lavastatud', ning muidugi ei puudunud ka vana hea 'Hillary pidas pizzarestoranis lastepornourgast'. Mis sa selle peale oskad kosta. Käed langevad jõuetult rippu, sõna otseses mõttes – nimelt plaanisin põhjalikku postitust koos faktikontrollitud linkidega politseivägivallale ja rassilisele diskrimineerimisele USAs, kuni tuli meelde eelnimetet vanasõna. Eks vanarahvas teadis, millest rääkis. Kes tahab informeeritud olla või informeerituks saada, leiab allikad minutagi. Kes aga otsustab vandenõuteooriate valgel pizzarestoranides hängida, neile bon appétit. Seda öelnud, võtan veelkord mütsi maha kaasblogijate ees, kes tõese info jagamisega vaeva on näinud, oma aega kulutanud. Lingid postitustele leiab siit.
Iseenda kohta sain teada:
Arvasin, et olen veebisuhtluse peenes kunstis juba üsna kõva käsi. Kõva ses mõttes, et kui (tuliseks) aruteluks kisub, käitun üheksal ja poolel juhul kümnest rahulikult, sõbralikult, mõistlikult argumenteerivalt, mittesildistavalt. Saladuskatte all paljastan, et põhjuseks pole fakt, et olengi säärane kvaliteetne inimene, vaid läbi eksimuste omandatud arusaam, et kui diskuteerides ründavaid võtteid kasutad, lendab Internet sulle laksuga näkku tagasi, kuna oled vastasele hea hulga laskemoona kätte jaganud, täitsa tasuta. Ning ei, ma ei ebaõnnestunud seekordki täielikult. Suutsin, vähemalt omaenda hinnangul, täita kolm esimest punkti – rahulik, sõbralik, mõistlikult argumenteeriv. Aga neljandaga kukkusin emotsioonide lõksu. Sildistasin. Ja mitte üks, vaid kaks korda. Või noh, üks ja pool. Nii nõme. Eelkõige iseenda ees muidugi. Vabandasin ka, avalikult, üldse polnud raske, aga nüüd pean, küüned pahupidi, mõnda aega mööda enesehinnagu seina üles ronima, et jälle lage ulataks puudutama. Kurat küll. Tuleb vist Rentsi käest talki laenata, ja ronimiskingad.
P.S. Ilmselt ei pruugiks seda lisadagi, kuna mu kommentaariumi reeglid on mustvalgelt ja nähtaval kohal kirjas, aga igaks juhuks siiski: ebasõbralik tagasiside, iseäranis anonüümne, läheb sirgelt kustutamisele. Ma ei tee nalja. Vist olen juba liiga kaua välismaal elanud, rahvuslik naljasoon (vt. postituse esimene lõik) on mõneti kokku kuivanud.
Image: Internet
June 07/2020
“Men build too many walls and not enough bridges.”
― Joseph Fort Newton
Täiskuu
Mis meil nüüd siis ongi… seitsmes kevad siin Oregoni kodus? Ja hoolimata sellest, et igal suvel pesitseb vähemalt kolm-neli punarinnapaari teise korruse terrassi kandetaladel, näen ma sel aastal esimest korda, et varblasepere on võtnud julguse oma elamine otse punarinnapesa kõrvale sisse seada. Ülemisel pildil vaataja jaoks vasakul varblasemamma, paremal uhkeldab punarinnapoeg, selle kurna viimane. Kaks hakkajamat venda-õde nihverdasid end juba eelmisel päeval pesast välja. Toda punarinnaperet kutsume grill-punarindadeks, sest pesa on õuegrilli kohal. Meil on sel aastal ka köögi-punarinnad ja kontori-punarinnad, nimelt elutoa akna taga, Pauli töölaua juurest hästi vaadeldavad.
Ühest mu vanemast punarinnapostitusest: "Poolpiduseid punarinnapoegi leiab praegu pea iga põõsa alt. Paanikaks ja/või päästeoperatsioonideks pole siiski mingit põhjust. Ameerika punarind ongi sedasorti. Noorlinnud lahkuvad pesalt varakult, enne kui õieti lendamagi õpivad. Hoolitsevad vanemad (enamjaolt isalind) valvab läheduses, varustab toiduga. Pole haruldane, et emalind haub samal ajal juba uut kurna."
Aga traagikat tuleb ka ette. Peaksin sääraste sündmustega küll juba ammu harjunud olema, looduse keskel elamine ülevoolavat õrnasüdamelisust ei soosi. Köögi-punarindade esimeses kurnas oli neli muna, koorus üksainus poeg, ja sellegi viskasid vanemad eile pesast. Lugu oli nii, et lõuna paiku vaatasin köögiaknast välja – pojake, säärases vanuses, et pesalt lahkumisega pole veel kaugeltki asja, lebab sillutisekividel. Arvasin esiti, et õnnetus, tõin treppredeli, sooritasin tagastamise. (Punarinnad on meiega harjunud, olen ennegi õnnetult allakukkunud poegi tagasi koju toimetanud, ei maksa arvata, et ma teadmatusest loodusele vahele astun ja vanalind enam pesale ei tulegi vms.) Mingi tunnikese pärast vaatan – väike mütsak jälle sealsamas maas. Asi hakkas kahtlane tunduma. Katsetasin veel kaks korda, kolmandal korral märkasin seljal, sulgede vahel haava. Selge pilt. Vanemad on otsustanud pojast vabaneda, ilmselt mingi arengu- või terviseviga. Kuulasin südant (enda oma siis), mitte mõistust, tõstin linnu veelkord pessa tagasi. Ei läinud kaua, kui teda taas maas silmasin, üsna jõuetu teine juba, tugevasti hingeldamas, aga vapper väike elu siiski veel sees.
Alguses plaanisin, et peidan hukule määratu lihtsalt põõsa alla, okste varju. Siis tuli parem mõte. Korjasin pehmeid kuivanud kõrsi, kehastusin punarinnaks, punusin pesa, vooderdasin veelgi pehmemate kõrtega, asetasin oma kätetöö maja kõige tuulevarjulisemasse, soojemasse nurka, turvaliselt tooli alla, ja sättisin õnnetukese nii mugavasse asendisse kui oskasin, kohendades pesa tihedalt ta ümber. Linnulaps laskis endaga rahulikult toimetada, häält tegemata. Punarinnavanemaid polnud kuulda ega näha, selge märk, et poja hüljanud. Kui nonde õigeaegselt pesast pudenenute, maapinnal ringi hüplevate pisipunarindade lähedusse satud, tõstavad vanemad sihukest kisa, et rumalalegi on selge – ära puutu, või muidu…
Õhtupoole käisin mitu korda lahkujat vaatamas, lootes, et hüpotermia tuimestab ning minek on valutu. Väikese tumehalli sulepuntra hingamine jäi iga korraga aeglasemaks, aga pesaküljed toetasid, toolipõhi turvas pea kohal, ja mul sai süda rahu. Täiskuuöö järgne hommik koitis sooja, tuuletuna. Võtnud Lilli sappa, viisin linnupoja keha koos pesaga alla kanjonisse, kivirahnule. Kingituseks neile, kel tarvis. Väike punarind elab nüüd edasi sipelgana, raisakullina, või mine sa tea, vast isegi koiotina. Seitse aastat looduse keskel on õpetanud, et matmine on raiskamine.
"Young Robins leave the nest about 14-16 days after hatching. Male may tend the fledged young while female begins second nesting attempt. Baby robins can't really fly when they leave the nest. They sort of make a controlled crash to the ground and just walk about and hide in underbrush for a few days until they are able to take the skies. So don't be tempted to catch a baby robin and place it back to the nest. The father will be close by, and will continue to feed and and care for the young as they mature."
- Michael Berger, The Best Bird Houses For Your Back Yard.
June 06/2020
“The robin flew from his swinging spray of ivy on to the top of the wall and he opened his beak and sang a loud, lovely trill, merely to show off. Nothing in the world is quite as adorably lovely as a robin when he shows off - and they are nearly always doing it.” ― Frances Hodgson Burnett, The Secret Garden
Fotojaht 9: Mustvalge
Must ja valge. Milline kokkusattumus. Vaevalt jahikorraldaja teemat välja kuulutades ette aimas, et sel nädalal blogivad sellest paljud. Rassist. Rassismist. Mustadest ja valgetest inimestest.
Aga jahiülesanne ise oli mulle raske, et mitte öelda võimatu, sest ma ei tee mustvalgeid fotosid. No põhimõtteliselt annaks ju iga pildi mustvalgeks keerata, eks, aga see tundus kuidagi nadi. Pettus! Ega midagi. Otsisin ja leidsin kolm ülesvõtet, mis nii kasina valgustusega, et värve pole peaaegu nähagi. Kolm väljavaatamist:
ESIMENE me kodulinna Madrase lennundusmuuseumi angaarist, taustal Kaskaadide mäeahelik.
TEINE Airbnb rõdult, Oregoni lääneranniku linnakeses Neskowinis, Vesi on Vaikne ookean.
KOLMAS endise konservitehase koridorist, Oregoni osariigi loodetipus, sadamalinnas nimega Astoria. Tänaseks majutab hoone hotelli, pubi, ning mitut käsitöö-töökoda. Kui silma teritate, siis näete, et käib kõva action – piirivalvehelikopter, see punakas täpike taeva taustal, harjutab laevalt inimeste päästmist.
Teised fotojahtijad on üles loetud Tegelinski juures.
June 05/2020
“Mastering black and white photography is about learning to see in shades of gray.” – Ted Dillard
Samal teemal
Be sociable, share, nagu öeldakse. Mistap paar viidet blogidele, kus lahatakse rassismi ja/või politseivägivalla teemat minu maailmavaatega haakuvas võtmes:
Enel on mõistlik ja põhjalik jutt.
Rentsi pool soovitan kommentaride lugemiseks vähemalt sama palju aega varuda kui postituse jaoks. UPDATE: Rentsilt lisaks USA politseivägivalda käsitlev postitus.
Kuidas Kasvatada Inimest kirjutab hetkeolukorrast USAs üldisemalt, ning sellest, mismoodi see Eestit mõjutada võib. UPDATE: samalt kirjutajalt ka kitsamalt rassismiteemat puudutav postitus, soovitan soojalt.
Ritsiku juures on asi jutuks põhiliselt kommentaariumis.
Image: Internet
June 04/2020
"Privilege is when you think something is not a problem because you aren’t affected personally." ― David Gaider
Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja
TEISEKS. Rassism. Olen üsna kindel, et valge nahaga inimene, liiatigi Eestimaal elav, kelle tutvusringkond koosneb enamjaolt ühe ja ainuma rassi esindajaist, pole kordagi pealt näinud, veel vähem omal nahal kogenud rassipõhist profileerimist seadusesilma poolt. Sellegipoolest arvab mõnigi eestlane, et “eks politseiniku poolt tapetu oli ise süüdi”, ja “politseinik peabki karm olema, kui tahab ellu jääda, tal ju ohtlik töö”, ja muud sarnast. Vale. Absoluutselt vale. USA politsei moto kõlab: “To protect and to serve”. Politseiniku asi pole kohut mõista ja/või karistada, vaid vastupidi, kodanikke kaitsta ning teenida. Selle eest maksavad kodanikud talle ka palka.
KOLMANDAKS. Meeleavaldused. Ei maksa unustada, et lõviosa USA viimaste päevade väljaastumistest on olnud siiski rahumeelsed. Kuidas saab üleüldse nii pealiskaudne olla, et meeleavaldajad ja marodöörid ühte patta panna? Kas sellepärast, et üks põletab ja poode röövib, peaks teine, kes õiguse ja õigluse eest tahab seista, suu kinni hoidma ja koju jääma?
Mitte mingil juhul ei soosi või õigusta ma marodöörlust, kuid neile, kes süütamiste ja rüüstamiste peale käsi ringutavad ja silmi pööritavad, siinkohal mõtteaineks tsitaat Rentsi blogisabast: " You keep saying: ‘It’s horrible that an innocent black man was killed, but destroying property has to stop.’
Try saying: ‘It’s horrible that property is being destroyed, but killing innocent black men has to stop.’
You’re prioritizing the wrong part."
Nimelt suhtumine, et mammona on olulisem kui inimelu ongi ju praeguse protestilaine põhjuseks. Poodnik, arvates, et George Floyd esitas kahekümnedollarise valeraha, helistas politseisse. Politsei tuli kohale ja tappis Floydi. Kakskümmend dollarit versus inimelu. Samal ajal kui (valgeid) automaatrelvadega mehi, kes USAs massimõrvu toime panevad, hoitakse kinnivõtmisel kui sitta pilpa peal, jõuavad kohtu ette ja puha. Floyd (pluss sajad, tuhanded temasugusused) ei jõua, kuna politsei mõistab kohut kohapeal.
Ühest täna ette jäänud kommentaariumist: “We don't even know if Mr. Floyd realized he passed a counterfeit bill. If it were me, I wouldn't know. I don't inspect my twenties. I don't think I'd be able to identify a phony bill even if I did. Surely there was another way to deal with this, without cuffing Floyd, pushing him to the sidewalk, standing him back up, marching him to the cop car, putting him prone on the road and kneeling on him and killing him. They did it as a group. The only cop who didn't kneel on the body, stood by George Floyd's head, heard his cries, heard the public begging the cops to get off him and he did nothing.”
NELJANDAKS. Sotsiaalmeedia. Lakkamatu jäädvustamine, mida minagi korduvalt materdanud olen, on sedakorda Õigluse teenistuses tänu 17 aastasele USA neiule, politseinike poolt toime pandud mõrva tunnistajale, kes kogu episoodi telefonikaameraga üles võttis. “Too often white Americans hear about a police shooting of an unarmed black man, woman, or child and begin by asking: what did the dead black person do to provoke the police? This time we saw the beginning, the during and after. There were no excuses anyone could come up with.”
VIIENDAKS. Liikumine Black Lives Matter. See nimetus ärritab paljusid. Mis mõttes ainult black lives? Iga elu on ju ometi oluline, olgu nahavärv milline tahes? Kuid asi on kontekstis. USA kontekst on paraku järgmine: politseijõud ei kohtle inimesi võrdselt. Vahet tehakse rassipõhiselt. Huvilistele lühike ülevaatlik artikkel CNNilt, kus osutatakse vastvale statistikale ning statistika allikatele.
LÕPETUSEKS kaks paljudest sarnastest täna tehtud avaldustest.
USA ekspresident Jimmy Carter, keda nii vabariiklased kui demokraadid kõrgelt hindavad: "Silence can be as deadly as violence. People of power, privilege, and moral conscience must stand up and say 'no more' to a racially discriminatory police and justice system, immoral economic disparities between whites and blacks, and government actions that undermine our unified democracy. We are responsible for creating a world of peace and equality for ourselves and future generations." Loe
USA endine kaitseminister James Mattis: "Donald Trump is the first president in my lifetime who does not try to unite the American people—does not even pretend to try. Instead he tries to divide us. We are witnessing the consequences of three years of this deliberate effort. We are witnessing the consequences of three years without mature leadership. We can unite without him, drawing on the strengths inherent in our civil society. This will not be easy, as the past few days have shown, but we owe it to our fellow citizens; to past generations that bled to defend our promise; and to our children." Loe
Ma ei taha asjatuid lootusi üles kütta, kuid paari viimase päeva sündmused ning Trumpi reaktsioon neile on ta niigi logiseva presidentuuri alustalasid oluliselt kõigutanud, tagasivalimise väljavaadete kahandamisest rääkimata.
Image: Internet.
June 03/2020
"Privilege is when you think something is not a problem because you aren’t affected personally." ― David Gaider