▼
Elukestev õpe
Olen viimastel päevadel palju õppinud.
Teiste inimeste kohta sain teada:
ESITEKS. Nii nagu ameeriklased loevad enda põhiõiguseks relva omada ning kasutada, on eestlaste pühaks lehmaks õigus nalja visata. Kõigi ja kõige üle, avalikult, olenemata kontekstist ja/või ühiskondlikust taustsüsteemist. Võiks lausa öelda, et mida keerulisem ja valusam teema, seda parem – seda kindlamini annab huumori kasutamine tunnistust, et Eesti demokraatia ja sõnavabadus on jätkuvalt täie tervise juures. Võta ameeriklaselt püss ja eestlaselt nali, ja kodanikud kogunevad barrikaadidele. Sest noh, need, kelle pihta tulistatakse või kelle arvel nalja visatakse, need võiksid ometi kord paksema naha selga kasvatada. Mis see väike kuuli- või hingehaav ikka teeb, plaaster peale, ja elu läheb edasi.
TEISEKS. Siinpool ookeani on käibel vanasõna: 'You can lead a horse to water, but you can't make him drink'. Sattusin läinud päevadel Eestimaa foorumites ja blogisabades kommentaaridele stiilis 'USA politsei kohtleb kõiki rasse võrdselt', 'George Floydi tapmine oli Sorose poolt lavastatud', ning muidugi ei puudunud ka vana hea 'Hillary pidas pizzarestoranis lastepornourgast'. Mis sa selle peale oskad kosta. Käed langevad jõuetult rippu, sõna otseses mõttes – nimelt plaanisin põhjalikku postitust koos faktikontrollitud linkidega politseivägivallale ja rassilisele diskrimineerimisele USAs, kuni tuli meelde eelnimetet vanasõna. Eks vanarahvas teadis, millest rääkis. Kes tahab informeeritud olla või informeerituks saada, leiab allikad minutagi. Kes aga otsustab vandenõuteooriate valgel pizzarestoranides hängida, neile bon appétit. Seda öelnud, võtan veelkord mütsi maha kaasblogijate ees, kes tõese info jagamisega vaeva on näinud, oma aega kulutanud. Lingid postitustele leiab siit.
Iseenda kohta sain teada:
Arvasin, et olen veebisuhtluse peenes kunstis juba üsna kõva käsi. Kõva ses mõttes, et kui (tuliseks) aruteluks kisub, käitun üheksal ja poolel juhul kümnest rahulikult, sõbralikult, mõistlikult argumenteerivalt, mittesildistavalt. Saladuskatte all paljastan, et põhjuseks pole fakt, et olengi säärane kvaliteetne inimene, vaid läbi eksimuste omandatud arusaam, et kui diskuteerides ründavaid võtteid kasutad, lendab Internet sulle laksuga näkku tagasi, kuna oled vastasele hea hulga laskemoona kätte jaganud, täitsa tasuta. Ning ei, ma ei ebaõnnestunud seekordki täielikult. Suutsin, vähemalt omaenda hinnangul, täita kolm esimest punkti – rahulik, sõbralik, mõistlikult argumenteeriv. Aga neljandaga kukkusin emotsioonide lõksu. Sildistasin. Ja mitte üks, vaid kaks korda. Või noh, üks ja pool. Nii nõme. Eelkõige iseenda ees muidugi. Vabandasin ka, avalikult, üldse polnud raske, aga nüüd pean, küüned pahupidi, mõnda aega mööda enesehinnagu seina üles ronima, et jälle lage ulataks puudutama. Kurat küll. Tuleb vist Rentsi käest talki laenata, ja ronimiskingad.
P.S. Ilmselt ei pruugiks seda lisadagi, kuna mu kommentaariumi reeglid on mustvalgelt ja nähtaval kohal kirjas, aga igaks juhuks siiski: ebasõbralik tagasiside, iseäranis anonüümne, läheb sirgelt kustutamisele. Ma ei tee nalja. Vist olen juba liiga kaua välismaal elanud, rahvuslik naljasoon (vt. postituse esimene lõik) on mõneti kokku kuivanud.
Image: Internet
June 07/2020
“Men build too many walls and not enough bridges.”
― Joseph Fort Newton
Mu poolest võiks sa küll postituse teha, USAs elava inimesena on sul tõenäoliselt ikka teine pilt, kui siit kaugelt vaadates. Rääkimata sellest, et vähemalt vahepeal oli osa USA saitide sisu andmekaitselistel põhjustel Euroopa Liidus plokitud (ei ole kõiki neid kohti viitsinud üle kontrollida), lehte avades tuli ette ainult lakooniline teade.
ReplyDeleteNotsu, eks ma millagi ilmselt teengi, aga praegu muutub olukord nii kiiresti, et vaevalt jõuaks postitust alustada, kui juba uued uudised peal.
ReplyDeleteNo nii kiirkorras - tänased arengud ei tee ilmselt rõõmu neile eestlastele, kes väitsid, et USA politseijõud ei harrasta rassilist profileerimist, ja et oleks kõvemat kätt vaja, ja üleüldse, milleks tänavatele tulla. Nagu näha, tasub tulla. Kusjuures tänaseks on enamik proteste rahumeelsed, üks linn teise järel kaotab komandanditundi jne.
----Minneapolis (linn, kus George Floyd tapeti) City Council members intend to defund and dismantle the city's police department. "We committed to dismantling policing as we know it in the city of Minneapolis and to rebuild with our community a new model of public safety that actually keeps our community safe."
----New York Mayor Bill De Blasio Unveils Proposed Police Reforms Amid Nationwide Protests
----New York plans to move some police funding to youth and social services
----Trump Orders Withdrawal Of National Guard In D.C. As Anti-Racism Protests Continue
Ma ütleks, et õiguse võtmine nalja visata ei ole veel nii hull po mojemu. Aga kui "su nägu kõlab tuttavalt" ei võtaks ette ühegi mustanahalist lauljat, oleks ikka päris räme diskrimineerimine mu arust.
ReplyDeletePool asja lahendaks, kui osad osalised oleksid värvilised ja teeksid whiteface´i.
Aga ainult poole.
Keeruline teema.
Aga ma ei oska selle peale erutuda, sest
a) mul ei ole selget seisukohta.
b) mul on omaenda keeruline teema.
Ma ei hakka sellest blogima, aga Lihula tulistaja on mu kursavend ja ta meeldib mulle. Selline, kes laikis mu postitust, kui lõputööd kirjutasin (tema oli seks ajaks lõpetanud ja õppejõud), kuidas ikka päris räme on avastada, et vormistus, kõigi ridade ühepikkuseks tegemine nt, on Tervishoiukõrgkoolis tähtsam kui töö sisu, ja kutsute seepärast koolis vaibale. Pärast arutas minuga ki8rja teel, et tema tahaks küll paremini, aga kedagi koolis ei huvita tegelikult, nemad ajavad oma ühepikkuste ridade ja õiges vormis alapealkirjade rida.
Selline, kes saatis mulle oma luuletusi kaasjutuga, kuidas ta teab küll, et on halvad, aga kunagi ta oleks nii tahtnud kirjutada, aga toetust ei tulnud kuskilt ja nii ta jäi.
Ja nüüd ma loen igalt poolt, kuidas "see värdjas", ja Eesti president ka kirjutas "julm mõrtsukas" ja ma TEAN ju, et ta tappis kaks inimest ja VÄIKESED LAPSED olid tule all ja nüüd haiglas ja nende vanaema tapeti nende silme all.
Ja ma tahaksin Mikku kuidagi lohutada, aga isegi lohutada saades ma ei suudaks öelda muud kui: "Sa pole ju ainult halbu tegusid teinud inimene! Püüdsid ju ikka head, lihtsalt ...." ja siis mul oleks sõnad otsas, sest "lihtsalt" järel tuleks "aga sa tapsid kaks inimest ja VÄIKESED LAPSED olid tule all ja nüüd haiglas ja nende vanaema tapeti nende silme all!"
Võrreldes sellega on kohalik blackface´i teema mu jaoks kuidagi teisejärguline.
kutsuti*
ReplyDeleteMikk kutsuti vastust andma.
VVN ...
ReplyDelete... ma tean, mis tunne sul on. Tõsi, mitte et oleksin SEDA konkreetset kurjategijat lähemalt teadnud. Aga lohutada? Ei. Ka kõik maailma head teod kokku ei kaalu üles teise inimese tahte vastaselt talt elu võtmist.
Rassismiteemal - tegelikult on mullegi Eesti naljamehed teisejärgulised, või isegi kolmanda. Esikohal on see, mis siin minu ümber, kohapeal toimub, ja täna, nagu ülalpool kirjutasin, on õnneks ka häid sõnumeid. Aga kuna mu blogiring on enamjaolt Eestis, olen näppupidi ikkagi ka seal teie juures sees.
Ma arvan, minus sai kõige rohkem pihta naiivlapselik usk, et halbu tegusid teevad ikka halvad inimesed. Et kui keegi tapab, siis on tal kömpjalg, vähe hambaid, pudel kirjaga MÜRK pihus, peksab lapsi ja elukaaslast, on nats ja viskab prügi ka maha.
ReplyDeleteUsk, et kui keegi on mölakas, on ta ikka korralikult mölakas.
Ja siis on Mikk. Kes purjuspäi ja relvaga sõitis autoga (mis on juba ise hirmus halb teguviis) JA LIHTSALT TULISTAS INIMESI.
Ja on muidu inimene, kelle kohta ma kõhklematult oleksin öelnud, et ta püüab teha maailma paremaks nii palju, kui oskab ja saab.
Ja see on nii kurb ja kurb ja hirmus ja kurb!
(selle üle, kas hea tegu ja halb tegu kuidagi on tasakaalustatavad ning kas inimene on inimene ka halba teinuna, kas halbusi teinud inimene väärib lohutamist, kui tal endal on kurb ja halb, ma praegu diskuteerima ei hakka. Ma olen liiga haavatud ja võtan isiklikult neid teemasid.)
ReplyDeleteVVN, jah.
ReplyDeleteSel teemal on mu meelest üleüldse võimatu diskuteerida, üksikasjadesse laskumata, aga üldisel arutlusel puudub mõte, sest iga lohutaja (või potentsiaalne lohutaja) on erinev, erineva kogemuse, iseloomu, maailmavaatega.
Ütleksin vaid niipalju, et minu meelest sõltub lohutamine/mittelohutamine (kasutan seda sõna siinkohal laiemas tähenduses) üksnes ja ainult ühest poolest, lohutajast, st. kas ta_valib_lohutamise, kas ta tahab ja suudab seda teha. See, mida teine pool, kurjategija vajab, on juhtudel nagu käesolev teisejärguline, sest tema on_valinud_kurja teha. Aga see on kitsalt minu arvamus, inimesed on väga erinevad, nagu me teame.
VVN, see perspektiiv, mille sa annad, on väärtuslik - aitab just nimelt meelde tuletada, et mõrvar ei pea olema "pudel sildiga KIHVT kaelapidi peos".
ReplyDeleteÜhiskondlikus mõttes on seda minu arust oluline meeles pidada - kuriteod, mida teevad tavalised inimesed, mitte mingid erilised mõrvarmaniakid, peaks ennetamisele kõige paremini alluma.
nt relvade kättesaadavuse muutmisega.
Notsu ütles: ..."nt relvade kättesaadavuse muutmisega."
ReplyDeleteJaa. Väga nõus.
Ning lugedes Eesti uudiseid tundub uskumatu, et teilgi seal on nüüd sama debatt käsil, mis meil siin juba aastaid (kümneid).
Hoiatus. Kohe hakkab välja ilmuna neid, kes selgitavad, et ega relv ei tulista, inimene tulistab, ja hakkavad rõhuma vaimsele tervisele tähelepanu pööramisele, selmet relvaseadust karmistada.
Minu vastus sellele on alati, et kui inimene kipub purjus peaga autorooli (ma ei räägi siin praegu Lihule juhtumist, tegemist on metafooriga), siis mida sa kõigepealt teed? Võtad autovõtmed ära, onju. Ja alles siis saadad kainenema, või loed moraali, või saadad teraapiasse, vms.
... ja siis lõdvemate relvaseaduste pooldajad vastavad, et seaduste karmistamise tõttu kannatavad ka vastutustundlikud relvaomanikud. Ja siis ma vastan, et äkki me seaks esikohale siiski nende kannatused, keda relvadest haavatakse/tapetakse. Kusjuures iga haavatu/tapetu kohta tuleb veel VÄHEMALT kümme lähedast, kelle elu-olu-südamerahu on igaveseks rikutud.
ReplyDeleteNiisiis ma väga loodan, et Eesti ei lange mõrvarite vaimsele tervisele rõhumise lõksu, vaid võtab kõigepealt hea seista, et mõrvarelvade kättesaadavus liig lihtne poleks.
Kui USAga võrrelda, siis on siin see seadus juba isegi karmim. Mulle tundub ka, et vastutustundlikud relvaomanikud on praegu kõik ühel meelel, et see karistusregistrist kustutatudki karistus oleks ikkagi pidanud relvaloa saamisel takistus olema.
ReplyDeleteJa ega ka rahva vaimsele tervisele tähelepanu suunamine halb ei oleks. Sellest on varemgi juttu olnud, et psühhiaatrilist abi ei ole küllalt kerge saada ja tihti enne ei saagi, kui midagi juhtub või paremal juhul siis, kui patsiendile kiirabi järele tellitakse - mille tagajärg on aga see, et palju inimesi, keda oleks võinud niisama visiitide korras ravida, satub kinnisesse osakonda.
Jaa, Notsu, loomulikult on eesti relvaseadused karmimad kui USAs, aga nagu näha, tuleks vinti veelgi peale keerata.
ReplyDeleteNõus sinuga ka vaimse tervise ja osutatava abi osas. Mida ma tahtsin öelda, on, et USAs kasutatakse vaimse tervise teemat nö. kaitsekilbina, vältimaks relvaseaduste karmistamist.
Ma tegelt tõesti ei saa aru, kuidas otsustati inimesele, kes laskis suvaliste inimeste akendesse päris tulirelvaga, veel relvaluba anda. Et ta on muidu tore inimene, tundub vastutustundlik kodanik jne? Aga relvaga tegi umbes kõige hullemat asja, mis saab, elusolendit otseselt tabamata! Et ta oli siis 18? Noor ja jobu?
ReplyDeleteNiimoodi relva suhtuda ei tohiks ka kümneaastane!
Vaatan, et relvaloa väljaandmise suhtes alustati distsiplinaarmenetlust:
ReplyDelete"„Seadus lubab relvaloa anda inimesele, kes on kuriteo toime pannud, kuid selle karistus on kustunud. Sellele mehele määratud karistus oli loa taotlemisel kustunud. Samas on menetlejal õigus loa andmisest ikkagi keelduda, võttes arvesse inimese varasemat käitumist ja eluviisi loa taotlemisel. Relvaseaduse järgi võis politsei mehe karistatusele vaatamata loa anda, aga karistusregistri andmete kõrval pidanuks menetleja asjaolusid põhjalikumalt hindama ja loa andmisest siiski keelduma," ütles politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher Õhtulehele.
Loe lähemalt https://www.ohtuleht.ee/1003899/elmar-vaher-lihula-tulistajale-relvaloa-andmise-suhtes-alusati-distsiplinaarmenetlust
Muide, mu arvutusoskus lonkab. Kui ta on praegu 32 (ja oli 23, kui me 2011 kõrgkoolis koos käima asusime), oli ta 2008 umbes 20.
ReplyDeleteAga teemal lohutamine - mhmh, mu peamine motiiv kinnitada, et inimene on inimene ikka, tuleb tahtmatusest saada pahandada või lausa peksa seepärast, et mina tahaks kõigile kurbadele kogu aeg pai teha.
ReplyDeleteJa kuna need, kes pole hellust "ära teeninud" on üldiselt lohutamata ja hüljatud, on mul nende osas tugevam vajadus ise lohutada. Neil, kel on usaldusväärne teiste arust hea põhjus õnnetu olla, on lohutajaid nagunii kõriauguni.
Vist.