Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja



ESITEKS. Blogimiskramp. Juba paar päeva olen hoogu võtnud, et siinsetest sündmustest kirjutada. Aga. Politseivägivalla ja rassilise diskrimineerimise seos on keeruline teema. Õnneks kääris üks mu lemmikblogijaid, kel, nagu mulgi, ameeriklasest mees kodus, käised üles ja võttis asja ette. Lugege.

TEISEKS. Rassism. Olen üsna kindel, et valge nahaga inimene, liiatigi Eestimaal elav, kelle tutvusringkond koosneb enamjaolt ühe ja ainuma rassi esindajaist, pole kordagi pealt näinud, veel vähem omal nahal kogenud rassipõhist profileerimist seadusesilma poolt. Sellegipoolest arvab mõnigi eestlane, et  “eks politseiniku poolt tapetu oli ise süüdi”, ja “politseinik peabki karm olema, kui tahab ellu jääda, tal ju ohtlik töö”, ja muud sarnast. Vale. Absoluutselt vale. USA politsei moto kõlab: “To protect and to serve”. Politseiniku asi pole kohut mõista ja/või karistada, vaid vastupidi, kodanikke kaitsta ning teenida. Selle eest maksavad kodanikud talle ka palka.

KOLMANDAKS. Meeleavaldused. Ei maksa unustada, et lõviosa USA viimaste päevade väljaastumistest on olnud siiski rahumeelsed. Kuidas saab üleüldse nii pealiskaudne olla, et meeleavaldajad ja marodöörid ühte patta panna? Kas sellepärast, et üks põletab ja poode röövib, peaks teine, kes õiguse ja õigluse eest tahab seista, suu kinni hoidma ja koju jääma?

Mitte mingil juhul ei soosi või õigusta ma marodöörlust, kuid neile, kes süütamiste ja rüüstamiste peale käsi ringutavad ja silmi pööritavad, siinkohal mõtteaineks tsitaat Rentsi blogisabast: " You keep saying: ‘It’s horrible that an innocent black man was killed, but destroying property has to stop.’ 
Try saying: ‘It’s horrible that property is being destroyed, but killing innocent black men has to stop.’ 
You’re prioritizing the wrong part."

Nimelt suhtumine, et mammona on olulisem kui inimelu ongi ju praeguse protestilaine põhjuseks. Poodnik, arvates, et George Floyd esitas kahekümnedollarise valeraha, helistas politseisse. Politsei tuli kohale ja tappis Floydi. Kakskümmend dollarit versus inimelu. Samal ajal kui (valgeid) automaatrelvadega mehi, kes USAs massimõrvu toime panevad, hoitakse kinnivõtmisel kui sitta pilpa peal, jõuavad kohtu ette ja puha. Floyd (pluss sajad, tuhanded temasugusused) ei jõua, kuna politsei mõistab kohut kohapeal.

Ühest täna ette jäänud kommentaariumist: “We don't even know if Mr. Floyd realized he passed a counterfeit bill. If it were me, I wouldn't know. I don't inspect my twenties. I don't think I'd be able to identify a phony bill even if I did. Surely there was another way to deal with this, without cuffing Floyd, pushing him to the sidewalk, standing him back up, marching him to the cop car, putting him prone on the road and kneeling on him and killing him. They did it as a group. The only cop who didn't kneel on the body, stood by George Floyd's head, heard his cries, heard the public begging the cops to get off him and he did nothing.”

NELJANDAKS. Sotsiaalmeedia. Lakkamatu jäädvustamine, mida minagi korduvalt materdanud olen, on sedakorda Õigluse teenistuses tänu 17 aastasele USA neiule, politseinike poolt toime pandud mõrva tunnistajale, kes kogu episoodi telefonikaameraga üles võttis. “Too often white Americans hear about a police shooting of an unarmed black man, woman, or child and begin by asking: what did the dead black person do to provoke the police? This time we saw the beginning, the during and after. There were no excuses anyone could come up with.”

VIIENDAKS. Liikumine Black Lives Matter.  See nimetus ärritab paljusid. Mis mõttes ainult black lives? Iga elu on ju ometi oluline, olgu nahavärv milline tahes? Kuid asi on kontekstis. USA kontekst on paraku järgmine: politseijõud ei kohtle inimesi võrdselt. Vahet tehakse rassipõhiselt. Huvilistele lühike ülevaatlik artikkel CNNilt, kus osutatakse vastvale statistikale ning statistika allikatele.

LÕPETUSEKS kaks paljudest sarnastest täna tehtud avaldustest.
USA ekspresident Jimmy Carter, keda nii vabariiklased kui demokraadid kõrgelt hindavad: "Silence can be as deadly as violence. People of power, privilege, and moral conscience must stand up and say 'no more' to a racially discriminatory police and justice system, immoral economic disparities between whites and blacks, and government actions that undermine our unified democracy. We are responsible for creating a world of peace and equality for ourselves and future generations." Loe

USA endine kaitseminister James Mattis: "Donald Trump is the first president in my lifetime who does not try to unite the American people—does not even pretend to try. Instead he tries to divide us. We are witnessing the consequences of three years of this deliberate effort. We are witnessing the consequences of three years without mature leadership. We can unite without him, drawing on the strengths inherent in our civil society. This will not be easy, as the past few days have shown, but we owe it to our fellow citizens; to past generations that bled to defend our promise; and to our children." Loe

Ma ei taha asjatuid lootusi üles kütta, kuid paari viimase päeva sündmused ning Trumpi reaktsioon neile on ta niigi logiseva presidentuuri alustalasid oluliselt kõigutanud, tagasivalimise väljavaadete kahandamisest rääkimata.
Image: Internet.
June 03/2020
"Privilege is when you think something is not a problem because you aren’t affected personally."  ― David Gaider

9 comments:

  1. Eestlasena, kelle tutvusringkond tõesti koosneb valgetest inimestest, elan nendele rahutustele kaasa. Kui ma kogu olukorrast teada sain, eriti viisist kuidas Floyd suri, olin šokeeritud. Ükski inimene, ei valge, must, asiaat ei tohiks surra põhjusel, et politseinik jalaga ta kõrile surub. See on vastik, loomalik käitumine. See on kohutav, traagiline ja kahetsusväärne juhtum. Ma ei poolda surmanuhtlust, aga see politseinik tuleks elektritoolile saata.

    Mis rahutusi puudutab, siis sotsioloogilises mõttes näitasid nad midagi väga huvitavat. Kuidas ühest klipist piisab, et rahvusvaheliselt inimestes midagi ürgset välja tuua. Soov olla võrdne, sõltumata rassist. Kutsuda hunnik võõraid inimesi tänavatele meelt avaldama. See näidab visuaalse meedia jõudu. Kui klippi poleks, siis oleks vastukaja nõrgem. Kuid praegu on kogu riik tagajalgadele kistud. Ma ei hakka siin hinnanguid andma, kas need rahutused täidavad oma eesmärki, aga loodetavasti hakkavad inimesed mõtlema.

    ReplyDelete
  2. Kaks aastat tagasi ma mingil hetkel tundsin, et aitab - ma ei saa enam. Ma jälgisin USAs toimuvat, ja kogu aeg oli peas see mõte, et WTF ARE YOU GUYS DOING!?! WTF, WTF, WTF!!! See oli nii ebaõiglne.

    Jälgisin Jeemenis toimuvat. WTF!

    Jälgisin Ühendkuningriigi Brexitit, ja kuidas mu oma pereliikmed ütlesid siukseid asju et... WTF.

    Jälgisin kliimamuutuse vaidlusi. WTF!

    Aga mingil hetkel ma tundsin, et ma enam ei saa. Ma tundsin end jõuetuna ja kurvana. Ma kustutasin Twitteri, varsti pärast seda Instagrami (Facebooki mul polnudki). Nüüd kuulan ja loen vahel huvitavaid jutte maailma kohta edasi, aga püüan väga valikuliselt seda teha, sest... ma ei saa maailma üksinda muuta. Ma pean tegema enda OSA, ja suutma aru saada, kus minu osa lõppeb praegu - sest kui ma võtan liiga palju endale hinge peale, siis ma lähen katki. Mina pean tegema enda osa, ja teised inimesed peavad tegema nende osa. Ainult koos saavad asjad muudetud.

    Aga see ebaõiglus käib maailmas edasi. On alati olnud, ja saab arvatavasti alati olema. Ja nii kuradi loll tunne on vaadata, kui ebaõiglaselt inimesed käituvad, ja KUIDAS NAD ISE SELLEST ARU EI SAA. Ja siis teised, kes neid ebaõiglaseid "kaitsevad". WTF, WTF, WTF!

    Ja peamiselt see tundub tulevat sellest, et need inimesed ei tea ega saa aru. Neile ei õpetatud, nad ei ole harjunud ise õppima, ei ole harjunud küsimusi esitama. Rassiprobleemid, kliimamuutus, relvad, politseivägivald... kogu aeg on asi hariduses ja harituses. Ja seda, kurat, kiiresti muuta ei saa.

    Argh!

    ReplyDelete
  3. Mnjah, ongi 2 varianti. Kas jälgida maailmas toimuvat ja aktsepteerida seda infovoogu või lülitada end täiesti välja. Ma valin esimese variandi, sest ei taha end välja lülitada.

    Meie, kes me kaugel Eestis elame, ei saagi midagi teha. Saame oma tuttavatele väljendada oma hoiakuid ja ajapikku inimeste suhtumine muutub. Võibolla. Kuid üldiselt on eestlased ka parajalt konservatiivsed.

    ReplyDelete
  4. Blogimiskramp on täiesti õige. Nõustun iga asjaga, mis sa siia kirja panid ning tõesti küsimus on, et mis mina ise saan teha. Ma ei saa maailma muuta aga ma saan võtta ennast kokku ja blogimiskrambist üle olla (mul oli ka Rentsi postitus selleks viimaseks tõukeks) ja blogisse enda mõtted kirja panna ja eri lingid juurde lisada, et harida ennast ja keda iganes teist, kes sellele lingile klikata võib.

    ReplyDelete
  5. Aitäh, Epp, et sa kirjutad ja argumenteerid ja lingid huvitavatele lugudele. Mann

    ReplyDelete
  6. Mann, äitäh!
    Ene, ma nautisin su samateemalist postitust. Ise ma teinekord mõtlen kaks korda, enne kui linke lisan, sest tundun endale kuidagi õpetajalik siis... kuid jah, lõppkokkuvõttes on sul õigus harimise osas, eelkõige enda, ideaalis ka teiste.
    Laura, ma mõtlen sinuga sarnaselt. Mis aga eestlaste konservatiivsusesse puutub, siis antud teemaga seoses on mu meelest tegu isegi mitte niipalju konservatiivsuse, kuivõrd privileegipimedusega. Ma muide nimelt laenasin postituse pealkirja Viimsest Reliikviast, meenutamaks, et me oleme ju ainult lühikest aega suhteliselt või sees olnud. Rohkem empaatiat, inimesed!
    Maria, "jaanalinnutaktika" on inimlikult täiesti mõistetav mu meelest. Eks sõltubki isiksetüübist, kas ja kuipalju keegi maailma muresid enda kanda võtab.

    ReplyDelete
  7. Jaanalinnutaktika, jah, aga mutte selles mõttes, et ma neid asju enda eest peidan ja käitun, nagu nad ei eksisteeriks. Minu jaoks need koledad asjad on olemas - ma tean, mis toimub. Ma püüan elada nii, et ma oleks osa lahendusest probleemile, mitte aga ei tekitaks probleemi. Aga ma pidin aru saama, et mingil hetkel ma pidin panema piiri sellele, kui palju ma neid probleeme jälgin, sest mina, üksinda, neid parandada ei saa; selleks on palju inimesi vaja. Ja ma tundsin, kui valus see oli kogu aeg vaadata, kui kole miski on, ja mõelda, et mina ju püüan asja parandada, aga ikkagi on katki! Sest mingil hetkel ei ole enam abi sellest, kui palju ma millestki koledast aru sain - ma pean keskenduma sellele, mida mina TEHA saan.

    ReplyDelete
  8. I hear you, õeke =)
    Täpselt: kellelgi ei ole sellest parem, et minul halb on. Ma keskendun sinna, kus ma midagi ära saan teha, mitte sinna, kus on lootusetu, võimatu ja meeleheide, miks ma maailma ära ei suuda parandada.

    ReplyDelete
  9. Jaa, loomulikult olen nõus, VVN ja Maria - KOGU maailma probleeme ei saa enda kanda võtta, ei tohigi, pole tervislik. Ma pidasin silmas nö. valikulist jaanalinnutaktikat, millest teiegi räägite.
    Antud teema on mulle nii sõna otseses kui ka kaudsemas mõttes lähedal, seetõttu on pea liiva alt väljas =), ja mul on võimalik midagi konkreetset ära TEHA. Tegemise alla käib muuhulgas ka adekvaatse teabe levitamine 5500s, lisaks omaenda seisukoha kirjapanekule.

    ReplyDelete