"Where are you REALLY from?"

 

Tänahommikune uudis: Briti kuningakojas on lahvatanud skandaal. Lühidalt: kuningas Charles III abikaasa Camilla õuedaam, 83 aastane vanaproua, uuris mustanahaliselt, eksootiliselt riietatud heategevusorganisatsiooni liikmelt tema päritolu kohta. Küsitletav pidas küsimusi rassistlikeks, postitas solvumise sotsiaalmeediasse, ja edasine on juba ajalugu. Täpsemalt saab lugeda siit ja siit ja ka mujalt, vaja ainult googeldada. Lugesin Daily Maili kommentaare, mis suures plaanis jagunevad pooleks – ühed kaitsevad solvujat, teised vanaprouat. 

Mina ise olen kogu oma USA-elu jooksul “where are you REALLY from” küsimuse osaliseks saanud, kui ütlen, et tulen Oregonist (paaril esimesel aastal New Mexicost.) Seda tänu mu inglise keelt vürtsitavale võõramaisele aktsendile muidugi, ja teinekord ilmselt ka riietusele või käitumisele (näiteks söön kahvli ja noaga, samal ajal kui ameeriklane pruugib enamjaolt vaid kahvlit.) Kauai-käigu ajal kuulsin toda küsimust iseäranis tihedasti, sest Kauail ju puha väljaspoolt tulijad koos, turistid jne, ning “kust pärit” on enam kui normaalne lähenemine. No ja minu puhul järgneb muidugi seesama “kust PÄRISELT pärit.” Kas ma peaksin solvuma? Ma ju täieõiguslik Ühendriikide kodanik, miks mu rahvuslik/rassiline päritolu kellegi asi peaks olema?

Minu teada on näiteks London tänaseks enam-vähem sama multikultuurne kui USA, ja meil siinkandis on pigem auasi oma juuri lehvitada, küsimusele “kust sina/su pere pärit” vastavad inimesed väga hea meelega. Aga ehk on Inglismaal tõesti tabu sääraselt uurida? Ja küsimuse saajal õigus solvuda?

KÜSIN: kummas paadis SINA oled? Mina arvan, et kes solvumiseks põhjust otsib, leiab seda igal pool ja igal juhul. Aga olge head, valgustage mind, avaldage arvamust. Luban pühalikult, et sedakorda on ka minu isiklikku seisukohta vääravad mõtteavaldused teretulnud. :) 

November 30/2022                                                                                Pilt internetist

“Freedom of speech gives us the right to offend others, whereas freedom of thought gives them the choice as to whether or not to be offended.” ― Mokokoma Mokhonoana

Tali tuli

 

Kellakägu küsis, mis on need asjad, mille kandmine/kasutamine õnnelikuks teeb. Ma ei pea kaks korda mõtlema – mind teeb täna väga õnnelikuks metsiku mustriga Columbia omni-heat jope. Sest meil sadas eile öösel see va vastik ollus maha. Jaa, ma ei salli lund, ärge püüdkegi mind ümber veenda, et ilus ja valge ja suusatamine ja mis kõik puha. Mu elu oleks ilma lumeta palju õnnelikum, kindel see. Aga vähemasti on mul säendne vinge/soe/kerge rõivatükk nagist võtta, head tuju tekitama. Tujutõstev on muuhulgas ka fakt, et läinud kevade allahindluste ajal sain jope kätte kolmekümne dollariga, alghinna saja kuuekümne asemel. Ühesõnaga. Ega ma miskit sügavmõttelist tahtnudki seekord öelda. Tulin ainult Eputama.  

November 28/2022

“A lot of people like snow. I find it to be an unnecessary freezing of water.” ― Carl Reiner

Brrrr...

 

… külm! Õues oli täna varahommikul oli -5°C. Noh, 23°F kõlab tunduvalt sõbralikumalt, aga ilma see paraku soojemaks ei muuda. Toas tundus eile samuti jahe, täna juba mõnusam muidugi, maja soojeneb tasapisi üles.

Mulle jääb tõtt-öelda mõistatuseks, mismoodi põhjamaa inimesed talviseid, lühikesi soojamaapuhkusi nautida suudavad, kasinasti nädalapikkusi. Sedasi shokeerid oma keha kaks korda ju, vaid mõnepäevase vahega? Kuid mine tea, ehk annab see samasuguse tervistava efekti nagu saunalavalt jääauku hüppamine. 

Ühesõnaga, terane lugeja on ilmselt juba taibanud, et oleme koduses Oregonis tagasi. Kered karjuvad “KÜLM!!” Ma küll üritasin end nii vaimselt kui füüsiliselt ette valmistada, jätsin viimasel Kauai-nädalal säärekarvadki raseerimata, et päevitunud naha ja jäise välisõhu vahele barjääri tekitada, aga ei tolku miskit. Õnneks täna Tänupüha, praeahi huugab, Paul pani linnu juba ahju ja valmistab parasjagu õunapirukat (traditsiooniline kõrvitsapirukas meile kummalegi ei maitse). Mistap ma pikalt praegu siin ei aega viida, lähen muskaatpähkliga maitsestatud kartuliputru tegema ja rohelisi ube aurutama. 

P.S. Kauaist tuleb veel hea hulk pilte + juttu blogisse, aga enne tahan kurnavast lennureisist ja dramaatilisest kliimamuutusest täielikult toibuda. Selle postituse foto tegin täna me teise korruse terrassilt. 

November 24/2022

“Thanksgiving was nothing more than a pilgrim-created obstacle in the way of Christmas; a dead bird in the street that forced a brief detour.” ― Augusten Burroughs, You Better Not Cry: Stories for Christmas 

You've got to change your evil ways, baby

 

(Ausõna, ma ei kavatse kaaperdada kitty leivanumbrit, laulusõnu postituste pealkirjaks pannes, kuigi viimasel ajal on siin 5500's paaril korral sedasi juhtunud.)

Väidetavalt võib harjumus tekkida vähem kui kolme nädalaga. (According to a 2009 study published in the European Journal of Social Psychology, it takes 18 to 254 days for a person to form a new habit. The study also concluded that, on average, it takes 66 days for a new behavior to become automatic.)

Paraku, veel üksnes mõned päevad, ning minul tuleb kahe kuu jooksul tekkinud harjumusi muuta. Muuhulgas harjumust igal hommikul mööda ookeaniäärt Hoonani tänava sillakeseni jalutada, Waikomo oja ületada, Kukui’ulas asuvast Lappert'si jäätise-/kohvipoest tops kuuma shokolaadi osta, täispiimaga valmistet, vahukooremüts peas. For the record: ma pole latte-investeeringu usku. Tõenäoliselt ei kummardaks ma seda religiooni isegi juhul, kui tükk maad noorem oleksin, sest mis mõtet on elada mingi müütilise helge pensionipõlve nimel, kui see nõuab loobumist igapäevastest väikestest mõnudest? Jaa, mõnele loobumine sobib. Tõenäoliselt sobib lausa paljudele. Mulle mitte.

Kus ma olingi? Ahjaa, harjumused. Päikesetõus, paitav soojus, ookean, palmipuud, rammus hommikujook, sõbralik väikevestlus baristaprouadega. Kõike seda hakkavad asendama talvise Oregoni külmad karged koidikud, kadakad ja kivine kanjon. Kui eelmistel Kauai-käikudel on kahest kuust paradiisisaarel piisanud, siis sedakorda tunnen, et jääb justkui väheks. Koeraigatsus? Jaa, otse loomulikult. Aga kõik muu… “kõige” all pean kliimat silmas. Tänaseks oleme Pauliga jõudnud kindla tõdemuseni, et Oregoni talved on meie jaoks liig külmad. Globaalse kliimasoojenemise vilju meie silmad ilmselt ei näe, vähemasti kesk-Oregonis mitte, mistap elukohavahetuse plaan hakkab jumet võtma. Tõsi, saime kogu elamise just hiljuti renoveeritud, ja elukoht kui niisugune on ju iseenesest muinasjutuline. Aga see pagana talv. Paul veel kannataks, kuid mina olen üha enam ja enam vinguma hakanud. Ilmselt mängib rolli fakt, et mul 50 aastat kehva suusailma vöö vahel. Paulil, kes pea eluaeg kõrbes elanud, pole säärast vastumeelsust lume, jää, tuule, külmakraadide vastu. 

Mõte peab veel küpsema. Tuleb hakata näpuga mööda USA kaarti vedama, et kuhu siis täpsemalt edasi. Tuleb teha plusside ja miinuste tabel iga pähekargava tulevase elukoha kohta, ja oi, kui palju on mõjutavaid faktoreid! Esiteks muidugi juba nimetet ilmastik, pluss lähedaste inimeste kaugus/lähedus, pluss poliitiline kliima, pluss hinnatase, maksumäärad, ja nii edasi, ja muud sarnast. Tornaadode või üleujutuste tsooni, või trumpistidest üleujutatud piirkondadesse ei tõmba, selge see. Ja lõppude lõpuks, mine tea, ehk tuleval nädalal Oregoni naastes langeme valutult vanade harjumuste (külm, kanjon, kadakad) rüppe tagasi, või siis satub kena soojapoolne lumeta talv, ning kolimis-isu läheb seks korraks üle. Pealegi on meil ju camper, sellega saame lõunasse põgeneda, nagu eelnevatel talvedel teinud oleme. Kui järele mõelda, siis isegi mina, va kliimapirts, ei tohiks nuriseda – näiteks käesolevast aastast oleme 2 kuud Arizona kaunis kõrbes veetnud, ja kaks kuud troopilisel Kauail. Ja põhimõtteliselt on mul ju ka oma koduses Oregoni köögis võimalik tass kuuma shokolaadi keeta? Sest hommikused vestlused saan tänu Paulile kätte nagunii, tükk maad kauakestvamad ja tummisemad kui baristadega.     

November 19/2022

“Sometimes the hardest part isn't letting go but rather learning to start over.” ― Nicole Sobon, Program 13

Lõunamaistest aiatöödest

Peenemat sorti kuurort pole koht, kus Kauail vaikust otsida. (Siin on vaikust kui niisugust üleüldse raske leida – ookean mühiseb, linnud karjuvad, palmilehed sahisevad.) Turiste teenindavad  territooriumid tuleb arusaadavatel põhjustel võssa kasvamast hoida, ning see eesmärk nõuab troopilises kliimas pidevat tagasilõikamist, trimmimist, juurimist, ja muud sarnast. Mistap ma polnud eile üldse üllatunud, kui me hotellituppa taas mootorsae vingumist kostma hakkas. Küll aga üllatas suund, kust heli kostus. Kostus nimelt kõrgemalt kui maapinnalt. Noh, lähen mina rõdule, vaatan vasakule (foto 1), ja mida ma näen. Punases särgis mees palmi otsas, saag käes. Vaatan paremale (foto 2), ka sealpool puu otsas saega punasärk. Selge pilt – pügatakse kookospalme. 

USA on teadupärast kohtussekaebamiste tõotatud maa, seetõttu võetakse kookospähklibeebid (foto 2) juba varakult rajalt maha. Või noh, nali naljaks, paremal juhul väga valus, halvemal eluohtlik, kui “noor”, mitte veel täiskaalus kookospähkel juhtub pähe kukkuma. Täiemõõdulistest ärme üldse rääkima hakkamegi, need on kindel kabelimats. Niisiis täiesti arusaadav, et turiste võõrustavad asutused kookospalmide osas väga ettevaatlikud ning ettenägelikud on. Fotol 1 on palmipügaja tööjärjega otse meie rõdu ette jõudnud, puu kasvab rõduäärest kõigest mõne meetri kaugusel. Ma ei hakanud end tagasi hoidma, tõsimeelse turisti kombel klõpsisin hea hulga kaadreid. Töömees ei vaadanud minu poolegi, ajas oma asja, küllap ta sihukese ebadiskreetsusega harjunud. 

Kasutusel oli kaks tööriista. Väiksemat sorti kettsaag, ja suur matsheetetaoline nuga, sellega raiuti toda pruunikat kiudjat ollust tüve ümbert vähemaks. Saapad on "kassidega", vöökoha ja reite ümber käivad rakmed, nende küljes karabiinidega köis, mis puutüve ümbert kinni hoiab. Puu otsa ronimine ja sealt allatulek, aga ka trimmimistöö käib ahvikiirusel, ilma vähimagi nähtava pingutuseta. Selgelt näha, et õppind mehed ja head riistad. Ja et aeg on raha. Ronijaile lisaks tegutses maapinnal koristusbrigaad. Kõik minu vaateväljas olevad kookospalmid (neid on kokku 8) said värske ilme vähem kui tunni ajaga.  

"Meie" palmipuu enne ja pärast pügamist. Tulemus jah pisut hõre, aga ärge muretsege, uued lehed kohe-kohe tulemas. Täitsa kindel, et see mõõgataoline teravik, keskel, lööb end juba paari päeva pärast lehvikuna lahti. 

November 15/2022

“Palm trees are growin’ and a warm breeze is blowin’. I picture myself right there, on some beach, somewhere.” ― Blake Shelton

Elukestev õpe

 

Ma olen mõnedes asjades hiline küpseja. Näiteks autoga sõitma õppisin ja altkäe makstud rahasumma pluss konjakipudeli eest juhiload ostsin edukalt teooria- ja sõidueksami sooritasin alles mõni aasta enne neljakümneseks saamist. Mistap pole imeks panna, et muuhulgas ka ujumisoskuse omandamine hilja peale on jäänud.  

Kui mälu ei peta, pole ma blogis varjanud, et ei oska ujuda. Või noh, koera kombel siblides mõned meetrid pinnal püsin, aga see on siiani mu võimete lagi olnud. Mis absoluutselt ei tähenda, et ma veesolekut ei naudiks. Naudin, ja kuidas veel. Aga veekogu olgu tüüne, taltsas, jalad ulatugu põhja, pea vee alla panekust ärme üldse rääkima hakkamegi. Peale Kauai-käike luban endale iga kord, et lähen ja võtan mõned instruktoriga eratunnid me Oregoni kodu naabruses asuvas vahvas väikeses ujulas. Paraku, troopikasaarelt naastes jooksen inspiratsioonist tühjaks, tegu jääb tegemata. Pole ka ime, koduosariigi kauni, lausa muinasjutulise Vaikse ookeani ranniku vesi on tänu Alaskalt pärit hoovustele suvelgi nii külm, et ilma kalüpsota pole vette asja. Jõgedega-järvedega enam-vähem sama lugu. Nii et jah, ujumaõppimiskihk tabab mind üksnes Kauail, ja noh, siin on väheke hirmus, ookeanilained ja sügav ja nii edasi. Loll, kes vabandust ei leia, onju. Seetõttu olengi enamjaolt Kauai nn. lasterandades käinud, kus vesi ulatub vaid reieni, kõige enam vööni, ja murdlainete eest kaitsevad suplejat korallrahud või laavakivivallid.  

Kuid nonde kahe viimatise Kauai-kuu jooksul on, kujutage ette, asjalood muutunud. Olen õppinud veepinnal hõljuma, erilisi ujumisliigutusi tegemata (mis viga soolases vees hõljuda, kannab jube hästi). Olen õppinud end vees pöörama, kõhult seljale, ja jälle tagasi. Olen õppinud vee alla sukelduma, ninasõõrmeid näppudega kinni pigistamata. Olen õppinud vee all silmi lahti tegema. Ja paluks mitte pihku itsitada, eks - see viimane on mu jaoks siiamaani täiesti võimatu ülesanne tundunud. Kuidas saab silmi lahti hoida, vesi läheb silma ju?? Noh, selgub, et saab, ja vägagi edukalt. Ning mitte keegi pole mind noiks eneseületusteks sundinud. Paul on suurepärane partner, annab nõu, kui küsin, samas ei ärgita millekski, rääkimata sellest, et hurjutaks, kui ma üht või teist trikki parasjagu ette võtta ei soovi/ei julge. 

Mul on harjutamise-hurjutamise teemal ka üks Lugu rääkida. Asi oli nii. Mitukümmend aastat tagasi telkisime neljakesi Eesti põhjarannikul - mina, mu toonane elukaaslane, Aivar Haller ja tema naine. Kavas oli ka süstasõit. Kanuutamises juba vana kala, polnud ma avameresüsta iial proovinud. (Kõige paremini kirjeldab nende kahe veesõiduki erinevust võrdlus abiratastega ja abiratasteta jalgrattaga. Kanuu on väga stabiilne alus, avameresüst pole seda mitte.) Selge pilt, tarvis Eppu õpetada. Elukaaslane vedas mind süstas sügavasse vette, käskis tasakaalu hoida ning mõlama hakata. Meenutagem, et ma ei oska ujuda, eks. Andsin sõnaselgelt märku, et sügav vesi tekitab mus hirmu, ajab keha krampi, kramp ajab süsta kreeni. Peale paari tulemusetut katset lõi õpetaja käega – äpu oled, nagunii asja ei saa, kaldale tagasi. Läks paar tundi mööda, ja hilisõhtul, kui mu kaaslane oli joovastavate jookide mõjul pildi tasku pannud telgis päevaväsimust välja puhkas, küsis Haller vaikselt, kas põlvesügavuses vees julgeksin veelkord proovi teha. Julgesin. Ning lo and behold, peale seda, kui Haller oli mu süsta kindlakäeliselt mõned minutid toetanud, libisesin elegantselt, ilma igasuguse kõrvalise abita mööda rannaäärt. Polnudki rohkemat tarviski, kui elementaarseid teadmisi inimpsühholoogiast ja pedagoogikast, et mus turvatunne ning sedajärgi ka oskus tekitada. 

Pauli fotod, arusaadavalt, pole tehtud ujumissõbralikus rannas, vaid Kauai põhjakülje rannakaljudel, kus läinud nädalavahetusel hiigesuuri laineid nautimas käisime. Ja eluohtliku kogemuse osaliseks saime, omaenda rumaluse tõttu. Aga sellest täpsemalt edaspidi.  

November 14/2022

“I've been in the water so much these past few days, I swear I'm growing fins & scales.” ― April Mae Monterrosa

Ulg

 

Käsi püsti, kes on täiskuu poole ulgunud? Ja mitte niisama poole suuga, naljapärast, vaid ikka kogu hingest, end tagasi hoidmata, niipalju kui kõrist tuleb? Noh, mina tänaseks olen. Las ma räägin.

Meil siin, ja ilmselt ka teil seal, oli paar päeva tagasi täiskuu, eks. Hawaiil toimus lisaks ka täielik kuuvarjutus, aga see osutus sihukeseks hädiseks, pilvetaguseks, ei andnud paari aasta eest siinsamas kogetuga võrreldagi. Las ma otsin, olen sellest vist kirjutanud… näe, leidsingi. Ühesõnaga, möödunud esmaspäeva hilisõhtu, taevasse kerkiv täiskuu, meie Pauliga müüri ja ookeani vahelistel kividel, veinikesega, sigariga (Paul siis, mitte mina), müüril ka muud rahvast, hea mitu seltskonda, ilmselt nii turiste kui ka kohalikke, nooremaid ja vanemaid. Kostub muusikat, juttu, naeru, puhuti hõljutab tuul vaevuaimatavat kanepiaroomi. Kuu muudkui rühib ülespoole, ookeanilained muutuvad üha hõbedasemaks, ja ühtäkki laseb keegi müürilt kuuldavale lõhikese, tagasihoidliku hundiulu. Järgmine ulg kostab pisut teiset kohast, pisut valjem, pisut pikem. Paul võtab vedu. Müürilt vastatakse. Minagi lasen häälitsuse kuuldavale, algatuseks tagasihoidliku. Müürirahvas ei jää võlgu. Ja järgmisel hetkel võiks arvata, et tegu pole inimloomade seltskondadega, vaid metsaelukate karjadega, kes üksteisega hääletugevuses ja heliloomingulisuses võistlevad. Ikka ilusti kordamööda, ära oodates, mil naaberkari lõpetab, et enda etteastet alustada. Issake, mul tõuseb veel praegugi, seda kirjutades, kananahk ihule. See oli nii võimas kogemus.

Tean nüüd täpselt (ja ütlen seda täiesti tõsiselt, ilma naljatamata ja liialdamata), mida koiotid tunnevad, kui endast me Oregoni kodu kanjonis ja selle kallastel õhtuti ning ööseti valjuhäälset teada annavad: kamba- ja karjavaimu, mõningast ühtekuuluvust, mõningast või(s)tlusvaimu ja vahetegemist, naudingut kuuldavale toodud helidest, igatust millegi iseendast ja igapäevasest suurema järele, üheaegselt rahuloluga käesolevas hetkes. Oodake järgmine täiskuu ära ja proovige järele. Ulguge. Te ei kahetse.

Foto: Paul. Pildistatud täiskuuööl, rannakividelt, kus meie kaks ulgusime. Teised inimkarjad tegid häält majade ja ookeani vahel asuval müüril.   

November 12/2022

“We are never alone. We are all wolves. Howling to the same moon.” ― Atticus Poetry, Atticus

Veel häid uudiseid

Aborditeemadel, USA vahevalimiste tulemuste valguses. Kogu artiklit saab lugeda siit. 

"Voters protected abortion care in every state where it was on the ballot. Even in deeply Republican states, voters chose to uphold abortion rights in the first general election since the fall of Roe v. Wade.

In five states, abortion rights were on the ballot Tuesday. In all five, it appears that voters rejected anti-abortion policies. In Vermont, California, Michigan and Kentucky, voters elected to protect reproductive rights in their communities through ballot initiatives that sought to either defend or restrict abortion care. Three initiatives — in Vermont, California and Michigan — incorporated reproductive freedom into the states’ constitutions, while a fourth, in Kentucky, was an anti-abortion amendment that would have codified that the state does not recognize a right to abortion." 

November 10/2022

“No matter what men think, abortion is a fact of life. Women have always had them; they always have and they always will. Are they going to have good ones or bad ones? Will the good ones be reserved for the rich, while the poor women go to quacks?” ― Shirley Chisholm, Unbought And Unbossed

They tried to make me go to rehab but I said "No, no, no"

 

Oeh. Tunnen end valimisteemadest pisut kurnatuna. Liiatigi tõotasin iseendale, et sedakorda ei sukeldu liig sügavale poliitikasohu. Kes tahab USA vahevalimistest lugeda, vaatab kahte eelmist postitust. Jätkan hoopiski õhulisemal, edevamal teemal.

Kui te arvate, et kaks kuud Kauail on mind second hand poodide sõltuvusest terveks ravinud, siis eksite. Tõmmake mulle kasvõi kott pähe, vajadusel leian teise ringi kauplused üles ka pimedas ning käsikaudu. Pagendage mind mõneks ajaks teisele planeedile, tagasi tulen paari võrratult ebamaise sekkariskooriga. Ühesõnaga, ükspäev sõitsime hotellilähedases väikelinnas mööda toredast pisikesest kirikust, ja mulle hakkas silma silt Rummage Sale. Kes terminiga kursis pole, siis see on sihuke üritus, kus kraam on hunnikutes laudadel ja kastides, muudkui mine ja tuhla ja osta. Hinnad sääraste väljamüükide puhul reeglina üliodavad, sõna otseses mõttes sentides, kõige enam paar dollarit. Paul, mind tundes, ei hakanud küsimusi esitamagi, keeras kirikuväravast sisse, parkis auto. Selgus, et müügi alguseni on jäänud kümmekond minutit. Seda aega kasutasid korraldustoimkonna matroonid toreda havaikeelse kirikulaulu laulmiseks, ringis, kätest kinni hoides. Ootavaile ostjaile, neid oli meile lisaks teisigi, kena boonus.

Ühesõnaga, suutsin end tagasi hoida, valisin välja üheainsa hilbu, aga see, teate, on tõeline jackpot. No vaadake ise, pildistasin teist hotellirõdul. Imeõhuke, elegantne, siidjas hommikumantel, julge, majesteetliku mustriga, vaat et tuttuus. Lillel muide inglise keeles ilus nimi passion flower, eesti keeli miskipärast kannatuslill. Mis pagana kannatus? Googeldasin. Nojah, kristliku sümboolikaga seotud.  

Et mis maksis? Selgus, et tollel kirikumüügil hinnasilte polnudki, paluti südametunnistuse järgi kogudusele annetada. Mina annetasin kümme dollarit, Paul teist kümme. (Jules B juures maksab One Hundred Stars Kew Passion Flower Full Length Gown üheksakümmend üks dollarit.) Otse loomulikult läks soetatud iludus peale õrna käsipesu kohe ka kasutusse. Kus siis mujal, kui mitte Hawaiil, eks. Oregoni kliima nõuab sügistalvisel ajal tükk maad tummisemaid ihukatteid.   

November 09/2022

“I get highs, to be totally honest, in second-hand shops. My hunting instinct, I expect, really kicks in.” ― Björk

Head uudised

 Ei hakka pikalt praegu, kopeerin siia minu poolt Kaamose juurde jäetud kommentaari: 

Kujutage ette, mul on täna HÄID UUDISEID!! USA valimistulemused pole veel täies mahus selgunud, aga üks on selge - Trump on kirstu heidetud, käib kaane hoogne kinninaelutamine ta enda partei poolt. Tänu Trumpile ei toimunud republikaanide poolt oodatud ja loodetud "punast tsunamit". 

Vabandust, lingin jälle kollast Daily Maili ja selle tuulelipust kolumnisti, aga nii saate kõige selgemalt ja lühidamalt aimu, mis eile õhtul siinpool toimus. Yehaa!!! Kõik pole veel kadunud!

Mujalt kah jupike: Republicans are wondering how inflation, crime and President Joe Biden’s low popularity could have failed to deliver GOP dominance. That is a searing indictment of the message that Republicans have been sending to the voters. Voters looked at all of that, and looked at the Republican alternative, and said no thanks. The Republican Party needs to do a really deep introspection look in the mirror right now because this is an absolute disaster for the Republican Party and they need to turn back.

November 09/2022

Between a rock and a hard place

 

"Republican hopefuls campaigned on crime and cost of living. Democrats bet the farm on culture wars. Today, millions vote in the most momentous midterm elections for a generation."

Esialgu mõtlesin, et ei hakka USA vahevalimiste teemal sõna võtmagi, kuna tegin Trumpi-aja põhjal otsuse, et ei lase end uuesti poliitikasohu kiskuda. Ei lähe sel teemal kirglikuks. Sellest ei tõuse kellelegi tulu, kõige vähem mulle endale. Aga näe Rents täna puudutas teemat, mistap tunnen ikkagi kihku ka omalt poolt mõned mõtted kirja panna. Väga lühike sissejuhatus neile, kel Ühendriikide valimissüsteemist aimugi pole: meil siin on põhimõtteliselt ainult kaks parteid: vabariiklased ja demokraadid. Muud pisemat mudru leidub ka, kuid nemad ei mängi poliitikamaastikul mingit rolli. Presidendi-, Kongressi (Senat + Esindajatekoda)- ja kohalikud valimised toimuvad iga nelja aasta tagant. Tolle nelja-aastase tsükli keskel leiavad aset vahevalimised (midterm elections), ja täna ongi vahevalimiste päev, mil vahetub osa Kongressist, ning valitakse ka kohalikke võimuesindajaid (kubernerid, vallavanemad jms.) 

Kaks aastat tagasi (2020) võidutsesid igal rindel demokraadid, kuna Trump, vabariiklaste “nägu” ja hääletoru, oli valmistanud ette soodsa pinnase republikaanide põrumiseks. Presidendiks sai demokraatide kandidaat Biden, demmid võtsid enamuse ka Esindajatekojas. Senat jäi viiki, kuid koos demmist asepresidendi häälega oli neil ka seal domineeriv sõnaõigus. Niisiis on demokraatidel kaks aastat olnud aega oma poliitikat ellu viia, rahvale sõnumit edastada, et just nemad on partei, kes Ühendriike õitsengule viivad. Kas demokraadid kasutasid eelist ära? Enamjaolt mitte. Mistap on vägagi tõenäoline, et tänaste valimiste tulemusel kaotavad nad enamuse Esindajatekojas, ning jäävad vähemusse ka Senatis.

Miks siis nii? Panen registreeritud demokraadina, demmide poolt hääletanuna kirja omaenda arvamuse (kusjuures ma pole kaugeltki ainuke nimetet partei liige, kes seda meelt).  Esiteks, demokraadist president Biden on vabariiklasest Trumpi kombel vassinud, rahvale valetanud. Isegi tugevalt vasakule kalduv uudisteportaal CNN osutab oma faktikontrollis Bideni tõeväänamistele. Teiseks, Biden kui demmide poster boy on oma reitingu maha mänginud ka puht bioloogilisest aspektist vaadatuna – ta ealised iseärasused on hakanud ametikohustuste täitmist segama. Kolmandaks, demokraatide valmimissõnum sakib sajaga. Ajal, mil inflatsioon ja illegaalne immigratsioon on laes, kuritegevus ja kodutus lokkab, prioretiseerivad (ons säärane sõna olemas?) demmid soovahetajate õigusi ning drag-queenide ettelugemistunde lasteraamatukogudes. NB!!! Paluks mulle igasugu silte mitte külge kleepida. Ma EI OLE transofoob. Ega ka mingi muu foob. Ma suures plaanis liberaal, foobikuks olemisest VÄGA kaugel. Ning asi pole selles, et eelnimetet nishiteemad poleks olulised. Nad ON. Asi seisab hoopis selles, et hetkel ahistab Ühendriikide kümneid, kui mitte sadu akuutsemaid valupunkte. Mistap partei, mille ladvik ja kandidaadid eeldavad, et USA laiema elanikkonna poolehoidu on võimalik saavutada drag queen showde populariseerimisega või TikTokis kuulsust kogunud trans-aktivisti Valge Maja Ovaalkabinetti audientsile kutsumisega, tulistab ise endale jalga. Ja mitte pisikesest püstolist, vaid kurikuulsast massimõrvarite lemmikrelvast nimega AK-15.

Seda ka, et demokraatidepoolne lokulöömine stiilis “the sky is falling! USA demokraatia on ohus, kui vabariiklased võimule tulevad!” ei ole ilmselgelt töötanud. Ameeriklane pole nõus õndsa tuleviku nimel kartulikoori sööma. Nö. keskmise ameeriklase jaoks, kel napib vahendeid igapäevase autokütuse ja toidu ostmiseks, on demokraatia lihtsalt sõnakõlks. Demokraatiat lastele õhtusöögi ajal taldrikule ei tõsta, hommikul tööle suundudes bensupaaki ei vala. 

Pealegi, asjaolu, et vahevalimistel võidutseb viimatistel valimistel koore korjanute vastaspartei, on pigem reegel kui erand. Valijad on kahe aasta jooksul saanud maigu suhu sellest, mida eelmised valimised endaga kaasa tõid, ning väljendavad oma suhtumist. Meenutame, et 2018. aasta vahevalimised, mil Trump oli kaks aastat pukis olnud, kinkisid suure võidu demokraatidele. Seetõttu täna, mil Biden (nagu ta eelkäija Trumpki) pole riiki tüürinud sinna, kuhu lubas, on valijail täielik õigus öelda, mis nad asjast arvavad. 

Ahjaa, üks demmide fopaa tuli veel meelde. Puudutab koolisüsteemi. Demokraadid on juba mõnda aega promonud ideed, et koolilapsi puudutavates küsimustes jääb viimane sõna koolile, mitte lastevanematele. Republikaanid seevastu tähtsustavad vanemate rolli lastega seotud otsuste tegemisel. Arvake kolm korda, kumb idee Ühendriikide valijaskonnale, kaasa arvatud mulle, paremini peale läheb? Just. Vabariiklaste oma. Mistap ei tasu imestada, et isegi minusugused üsna veendunud demokraadid hääletavad käesolevatel valimistel oma partei kandidaatide poolt pika hambaga. Valivad kahest halvast parima, sest, nagu Rentski ütles, vabariiklased ja ja demokraadid on paraku ühe ja sama tagumiku kaks kannikat. Kummagi jaoks pole valija huvid esikohal. Nende kaitsmise asemel tegeldakse Kapitooliumil põneva ja tasuva spordiga, võidujooksuga võimu ja raha nimel. Valija osaks jääb üksnes raja kõrvalt ergutusi hõigata ning Gatorade-topsikesi  jagada. 

Lõplikud valimistulemused selguvad paari lähipäeva jooksul. Ehk mul tuleb tuju ka update teha. Elame, näeme. 

CNN: Democrats are out of touch with American voters

Novebmer 08/2022                                                                   Image: internet

“Elections belong to the people. It's their decision. If they decide to turn their back on the fire and burn their behinds, then they will just have to sit on their blisters.” ― Abraham Lincoln

Lõke

 

Teo tegin juba hea mitu kuud tagasi, hiliskevadel. Olen mitmel korral tahtnud sellest kirjutada, kuid ikka on tundunud, et ei oska aktsiooniga seotud emotsioone säärasel kujul edasi anda, nagu nad mul mõtteis on. Aga noh, mis seal ikka, proovime. Ma nimelt põletasin läinud kevadel oma 60 aasta vanuse mängukaru. Vähe sellest, ka muud memorabiiliat, mida Ühendriikidesse kolides kaasa olin võtnud. Mälestusesemed, paberil sõnumid, ports fotosid... Ei, mul polnud põletamiseks mingit konkreetset põhjust, see polnud teatraalne žest eelneva eluga lõpparve tegemiseks, või midagi sarnaselt dramaatilist. Eelneva eluga tegin teatavasti materiaalses mõttes lõpparve juba mandrilt teisele kolides, ja toona süütasin Nõmme elamist likvideerides ikka väga ja väga mitu lõket. Kui nüüd sügavale enda sisse vaadata, siis mängis 2022. aasta aprillikuises tuletegemises muuhulgas rolli teadmine, et elu pole igavene, ning et minust järele jääv kraam on tähenduslik enam-vähem ainult mulle endale. Muide, kodumaa-vahetusega polnud põletusriitusel pistmist. Kui, siis ehk üksnes alateadvuse tasandil. Noile asjadele oleksin varem või hiljem tule otsa pannud ka Eestis elades, sest vaadake, nostalgia kui niisugune on mulle võõras. Võiks lausa öelda, et võhivõõras.

Pooleteise aasta taguses verstapostipostituses kirjutasin nostalgiast niimoodi: “Inimese kohta võib öelda “vana”, arvan ma, kui ta hakkab tahapoole vaatama tihedamini kui ettepoole. Mulle, paraku, ei ole seda va nostalgiasoolikat sugugi antud. Nostalgia pole minu jaoks turvaline, pehme padi, millesse kaevumine annab heaolutunde. Pigem sarnaneb rabamaastikuga, kus võib teinekord matkata, väga vahva on, aga ettevaatlik tuleb olla, mättale mitte liig kauaks peatuma jääda, siis hakkab soo matkajat jalgupidi sisse imema, ja mõne aja pärast ei pääsegi enam liikuma. Sõna “nostalgia” seostub minu jaoks sõnaga “tolmune”. Mitte, et mul kuldselt säravad mälestused puuduksid, kaugel sellest. Kuid eelistan, nagu autot juhtideski, läbi esiklaasi välja vaadata, selle asemel et ühtepuhku tahavaatepeeglisse pilku heita, olgu sealt avanev vaade nii meeldiv kui tahes.”

Lugesin siin paari oma lemmikblogija hiljutisi postitusi, nõukaaegsetest nõudest ja minevikuga mänguasjadest, soojadest tunnetest nende vastu, ja tee või tina, mulle ei ole sääraseid tundeid antud. Pigem vastupidi. Vanad mänguasjad näiteks tekitavad mus kõhedust. On creepy'd, kui inglise keel appi võtta. Nukud iseäranis. Enam-vähem sama ka nõudega. Antiik? Sobib, hädaga, mõningaste mööndustega. Vene aegse või varajase, uuesti kättevõidetud iseseisvuse perioodi klaasid-tassid-taldrikud? Tänan, ei. Ma ei saa öelda, et tolleaegsed lauanõud mus otseselt negatiivseid seoseid tekitaks (kuigi leidub ka sääraseid assotsiatsioone), aga… jah, ega ma oskagi mõistlikult põhjendada, miks taolist, iseenesest toredat kraami omaenda koju ei ihka. Üldisemas plaanis võib üsna julgelt ennustada, et minust ei saa eluilmas vanainimest, kes mitte ühestki asjast loobuda ei raatsi, olgu või elamine maast laeni kola täis. Hetkel on tendents hoopiski säärane, et mida aasta edasi, seda vähem talun enda ümber träni, seda kergekäelisemalt sellest loobun, seda julgemalt ja julmemalt kappide, sahtlite, panipaikade sisu harvendan. 

Võib-olla mõtleksin-tunneksin teisiti, kui mul oleks laps(ed). Kuid võib-olla mitte. Tean mitut endavanust, kel järeltulijad küll olemas, aga oma mälestusesemeid kohtlevad samamoodi samamoodi kui mina. Teisalt jällegi  – inimene on ikka nii keeruline! – ei saa kuidagiviisi öelda, et ma vanu asju ei hinda. Asju, millel on Lugu. Hindan küll. Ostan ju kõik oma rõivadki teise ringi poodidest. Mul oli ajalooga asju Eesti kodus, on ka praeguses. Kuid see ajalugu on enamjaolt kellegi teise eluga seotud, mitte minu omaga. Nii kummaline. Ning küsimus pole karvavõrdki soovis isiklikku minevikku maha matta. Ma lihtsalt ei taha seda endaga kaasas tassida, kui nii võib öelda. Ah, ma ei teagi… tõesti jube raske sääraseid tundeid sõnatäpselt edasi anda.

Põletamine kui akt on mu jaoks veel täitsa omaette teema. Tuli puhastab. Põletamise juures on aega mõelda. Ma ei viskaks iial neid kevadel tulle läinud asju prügikasti. Üksainus käeliigutus, saaks vaid silma alt ära? Võimalik, et kellegi teise silma alla? Mitte iial. Ainuüksi kujutluspilt minuga pea ühevanusest mängukarust kusagil pügimäel vedelemas on õudne. Nüüd aga on ta kenasti kõikjal, olles samal ajal mitte kusagil. (Tal oli muide hästi tore nimi ka, aga ma ei avalda seda. See on minu ja karu vaheline asi.) Põletusriituseks tegin me majakõrvasele kadakavälule suure, kuuma lõkke, küll mitte selle, mis fotol, pilt on illustreeriv. Paul viibis töölähetusel. Valisingi nimelt päeva, mil omaette kodus, ning tuuletu, päikeselise õhtupooliku. Võtsin endale aega, veidi veini ligi, ja Lilli. Ei paisanud kogu kraami korraga tulle, ikka ükshaaval, mõtetega juures olles. Karu jätsin viimaseks. Ta põles väga ilusasti. Polnud ka ime, mõned peotäied kuuskümmend aastat kuivanud saepuru ja siiluke siledaks-viledaks kulunud plüüžkangast peabki hästi põlema. Pärast istusime Lilliga veel tükk aega kustuva tule ääres. Hakkas juba hämarduma, kui viimased hõõgvel tukid hoolikalt tuhaga segasin, et mõni hiline säde läinud talve kulule külge ei kargaks. 

November 07/2022                                            

“But in that moment I understood what they say about nostalgia, that no matter if you're thinking of something good or bad, it always leaves you a little emptier afterward.” ― John Corey Whaley, Noggin

Laisk

 

Mul olid Kauai-kuudeks suured plaanid. Et töötan oma fotopanga kallal, teen suurpuhastuse, viskan välja need tuhanded väärtusetud pildid, mis arvutit ummistavad. Sest noh, digi-ajastu, eks, ühest ja samast asjast teed ikka vähemasti paar-kolm klõpsu, kui mitte rohkem, et hiljem parim kaader välja valida. Või mis „hiljem“. Vaimusilmas näed end pidevalt järje peal, et niipea kui pildid arvutisse tõmbad, saab otsekohe ka inventuur tehtud. Tegelikkus? Ei saa. Vähe sellest. Kas ma olen Kauail resideerudes fotofolderite korrastamiseni jõudnud? Ei ole.  

Siis oli mul veel kavas põhjalikumalt blogida, asisematel-tõsisematel teemadel. Et vaba aega saarel laialt käes või nii, muudkui istu ja lase sõrmedel käia, teemadki ammu märkmetena üles tähendatud. Kas ma olen süvabloginud? Ei ole. Alguses vähemasti üritasin, vähemasti prokrastineerisin, kinnitades endale, et järgmisel nädalal hakkan usinaks. Nädalad tulid ja läksid, usinust ei kusagil. Tänaseks enam enesepettusega ei tegele, on nagu on, eks kodus tagasi olles vaatan, kas ja millal leian aja eelpoolnimetet lennukate plaanide elluviimiseks. 

Ega muuga säärast lodevust polegi võimalik õigustada kui troopikasaare lummaga. Siin, teate, on väga raske asine olla. Et mis ma siis kõik need nädalad tööpäeviti teinud olen, sel ajal kui Paul treipingi taga rabab, küsite. Noh... näiteks kõndinud olen. Ookeanirannal. Kümneid ja kümneid miile. Vaat et sadu. Palmi all istunud, laineid vahtinud. Inimestega suhelnud. Süüa teinud ja koristanud (mul on jätkuvalt küljes hotelli toateeninduse võõrastamise kiiks). Lugenud. Muuhulgas Bill Brysoni The Body: A Guide for Occupants. Hoolimata netis ringlevatest negatiivsetest arvustustest vägagi loetav mu meelest. Või peaksin pigem ütlema „mitteloetav“, sest ammutasin sealt suure hulga säärast teavet, milles ausalt öelda ignorantsust eelistaksin. Ma ei taha nii täpselt teada, kuidas mu keha töötab. Mitmed üksikasjad on väga õudsed ja murettekitavad. Misasja, ma ei elagi igavesti? Kulun kohutava kiirusega? Jääb siiski õrn lootus, et Bryson lihtsalt fantaseerib ja/või fakte väänab.

Novot. Sedamoodi siis selle Kauai-asjaga. Lõunamaiselt laisk olen olnud. Nüüd vist juba hilja tubliks hakata, pigem võtan viimastelt nädalatelt, mis veel võtta annab. Oregoni naabrinaised saatsid täna pilte mingist maad katvast valgest ollusest...

November 02/2022                                      

“Procrastinate now, don't put it off.” ― Ellen DeGeneres

Holy Trinity + Blinded by the Light

 

Et siis Twitter on nüüd Muski käes. Ma kardan Muski. Või noh, „kardan“ pole täpne väljend. Ütleme pigem nii, et umbusaldan. Jaa, ühest küljest geenius. Teisest küljest aga kapriisne nartsissist, kel piiramatul hulgal raha (loe: võimu) käes, ja arvamine, et just tema teab, kuidas maailma asjad käima peavad (muuhulgas Muski „rahuettepanek“, millele mitmelt poolt, kaasa arvatud Ukrainast, viivitamatult keskmist sõrme näidati.) Ühesõnaga, minu arvates on Musk ohtlik. Mind ümber veenda üritada pole mõtet. Ah et miks püha kolmainus? Noh, vaadake, Muski värske valitsuskepi all on teise temasarnase suurushullustustuses nartsissisti Twitteri konto taastatud, juudiviha õhutaja Kanye Westi oma nimelt (või Ye, või Yeezy, mul järjepidamine sassis, mismoodi tüüp end hetkel nimetab.) Ja ilmselt järgneb peagi ka Trumpi ennistamine nimetet sotsiaalmeediaplatvormi kasutajaks. Seda päeva ootan õudusega. Vot siis küll enam uudiseid lugeda ei või, kui vähegi enda meeletervisest hoolin.

------------

Mul polnud õrna aimugi, kes tolle pimestava valgusallika taga peitus - mitmesajakilone kohalik jõmm, ülbe turistist teismeline, purjakil hipi või hoopiski tulnukas, kes rannalviibijaid valgusvihu abil kaaperdada üritas. Kuid ühes olin kindel. Peale seda, kui mulle, Paulile ja paarile teisele pimeduses tähistaevast nautijale oli prozhektoriga minuti jagu vastu vahtimist tulistatud, tulistatute ahastavatest zhestidest hoolimata, vääris ülbitseja vähemasti verbaalset korralekutsumist, kui mitte enamat. Kargasin lamamistoolist püsti, marssisin käega silmi varjates valgusallika poole. Kohale jõudnud, kärgatasin vastuvaidlemist mittelubaval toonil, et otsekohe ja vastuvaidlematult tehtagu valgus kustu. „What? What?“ vastas nõrguke vanainimesehääl, mind jätkuvalt pimestades, sedakorda lähidistantsilt. Ja mis selgus. Kõhetu turistist vanaproua, miljoni-luumeniline pealamp otsmikul, oli hilisõhtusele rannale telefonikõnesid pidama tulnud. FaceTime või WhatsApp vms. Ajupidi nutiseadmes, jäi kõik ümbritsev prouale loomulikult tähtsusetuks ning märkamatuks. Nähes, et tegu pole ohtliku vastasega, tõmbasin tooni võrra tagasi ja selgitasin prouale, et ta pimestab poolt Kauai saart, lisaks sellele rikub ka seadust, kuna siiasamasse rannale tulevad merekipkonnad ööd veetma, mistap igasugune valgus peale punase on keelatud, kaasa arvatud nutitelefonide helendavad ekraanid. Proua kiskus lambi peast, sahmis sellega veidike aega, lõpuks õnnestus tal öövalgusrezhiim sisse lülitada. 

Fotodel unele sättivad merekilpkonnad (jah, need suured mügarikud veepiiril), turistirahvas randumis-etendust jälgimas. Vabatahtlikud peavad õhtuti ning öösiti valvet, et keegi loomi häirima ei läheks. Reeglid on paigas, kui lähedale tohib hiilida. Välguga pildistada ei lubata. 

November 01/2022  

What do you think Jesus would tweet - 'Let he who is without sin cast the first stone' or 'Has anyone seen Judas? He was here a minute ago.' ― Chris Cornell