Let the games begin

 

Ritsik blogis nii toredasti oma koera mänguasjadest. Mõtlesin, et teen Lilli kraamist kah väikese ülevaate, seda enam, et asjaosalisel on juubel tulemas. Jaa, kujutage ette, novembri alguses saab Lillikene viieaastaseks. Viis aastat?! Alles ta ju oli kutsikas?

Lilli esimesel eluaastal kirjutasin ta "tööriistakastist". Vaataks siis nüüd üle, mis vanast kraamist alles ja mida uut juurde tekkinud. Õue-mänguasjadega on lihtne. Tennispallid ja puupulgad ja inimene neid loopimas, rohkem polegi loomale täiuslikuks õnneks tarvis. Tõsi, me Pauliga oleme seda teed läinud, et lisaks Lilli musklitele treenime ka aju, niisiis on pulga- ja pallimängud meie majas väikese vindiga. No näiteks: üks tennispall Lilli valduses, teine minu. Ma ei viska palli enne, kui Lilli on enda oma minu jalge ees olevasse plastiktopsi poetanud. Kõlab käsklus “tops!”, Lilli paigaldab palli, mina viskan enda käes oleva hea hooga eemale, ja kuni Lilli sellele järele kihutab, õngitsen teise palli topsist välja. Tagasi toodud palli poetab Lilli taas käsu peale topsi, minu käes olev pall lendab… ja nii korda kümme-kakskümmend, seni kuni mina viitsin, sest koer viitsiks lõputult. Pulgaloopimised on samuti nipiga, Lilli peab püüdmisloa saamiseks viskajale otsa vaatama, või pulga suunas kihutamise käsu peale katkestama, viskaja juurde tagasi tulema, jala kõrvale istuma, jälle otsa vaatama, enne kui uuesti pulgaloa saab… ühesõnaga, loomaahistamise kõrgem pilotaazh, nagu näete. 

Tubasteks, pikkadeks, pimedateks talveõhtuteks on Lillil väike valik pehmeid mängukanne. Ses mõttes tänuväärselt “kerge” koer, et ei lõhu asju. Me muidugi pakkusime talle kõige hullemas destroyer-vanuses ka piisavalt kraami, mida võis retsida, nii kuis jaksas, ilma et omanikele majanduslikku kahju oleks tekitanud - pappkaste, tühje kodujuustutopse ja veepudeleid. Järelvalve all loomulikult, juhuks kui hullukesel peaks pähe tulema tükke alla neelata või midagi. Ohutus eelkõige. Kahjuks ei taibanud filmida, kuidas mõnekuune kutsikas endast kümme korda suuremate pappkastidega võitles, ise pisike kui püksinööp, hambad aga teravad nagu haikalal, urin ähvardav nagu emalõvil.

 

On nüüd põhjuseks asjaolu, et Lilli sai oma lammutamishimu odava kraami peal rahuldatud, või miski muu, igatahes on tal enamjagu kutsikapõlve kanne siiani alles ning paturegister väga lühike - ainult üks tahtlikult lõhutud mänguasi viie aasta jooksul. Ja mitte ainumastki hävitatud sokki või kinga vms, kuid  see on juba meie teene, mitte tema, sest me lihtsalt ei jätnud neid kuhu iganes vedelema, kutsikale kiusatuseks. Tõsi, ta jumaldas sokke, jumaldab siiani, kuid kui kusagilt kogemata mõne kätte saabki, kohtleb õrnalt. Nätsutab, ei augusta. Aga tagasi selle loojakarja läinud kanni juurde:

Meil, iseäranis Paulil, on komme kõikvõimalikele esemetele nimesid panna. Otse loomulikult ei jää Lillikese mänguasjadki trendist puutumata. Ühe koerasarnase eluka (kutsikamänguasjade postituse fotol tähistet numbriga 3) nimetasime Trumpiks, sellest ei sobi blogis kirjutada ma ei mäleta enam, mis põhjusel. Esialgu ei paistnud Lillil Trumpi vastu mingeid negatiivseid tundeid olevat, magasid kenasti teineteise kaisus. Aga ühel heal päeval otsustas ta just nimelt tollel mänguasjal sisikonna välja kiskuda, liiatigi nii jõhkral moel, et kokkunõelumisest polnud enam juttugi. Novot. Ma nüüd ei teagi, kas võtta seda lihtsalt kui pimedat juhust, või oli tegemist mingi kodeeritud salasõnumiga, kuid tänu Lillile lahkus topis-Trump me majast igaveseks.

 

Leidsin ühe nunnu foto, kus pisi-Lilli magab õiglase und Dolorese nimelise kaisulooma, raikala peal. Dolores sai hangitud juba enne kutsika majjatoomist ning on tänaseni hea tervise juures, hoolimata sellest, et kõik need viis aastat iga viimse kui öö Lillikese embuses veetnud ja sadu kordi pesumasinas käinud. Teine viieaastane kaisuloom, jäneselaadne käpik-elukas nimega Night Animal pole siiski nii vapralt vastu pidanud, karv on kerelt maha kulunud ja puha. Esimesel fotol on nii Dolores kui Ööloom näha, viimatinimetatul hoiab Lilli käppa peal. Näha on ka mõned Lilli talveõhtute mängukaaslastest, umbes teist samapalju viibib paariks kuuks puhkusel. Ma nimelt roteerin mänguasju, ei anna kõiki korraga kätte, nii püsivad põnevad. Kogu pehmeloomandus on muidugi sekkarist, kust mujalt. Lemmikloomapoest oleme Lillile vaid paar eset ostnud, tal puudus juba kutsikapõlves huvi peente ja kallite koeramänguasjade vastu. Antagu tennispall ja puupulgad aeroobseteks harjutusteks, pehmeid elukaid miilustamiseks, muu ei tõmba.    

Kollase-sinisetriibuline pikkade kõrvadega isend kannab nime Roadkill, ümmargune kala on Bubbles, väike punane koerake Hot Dog, ja siis veel Raccoon Baby, Pterodactyl, Tiger, Tire, ning Lilli konkurentsitu lemmik The Toy, äranätsutatud värviliset lõngast punutis, mis viis aastat tagasi oli pallikujuline, nüüd aga sirutab oma kulendeid igas võimalikus suunas, ning millega Lilli ja Paul mängivad õhtuti mängu nimega Flick. See käib nii: Paul istub tugitoolis, asetab The Toy käetoele, Lilli ootab, silmad punnis, hinge kinni pidades, kuni Paul punutise sõrmenipsuga õhku lennutab, et lasta koeral see hammaste laksudes kinni püüda. Mis täpselt tolle mängu juures Lillit niivõrd paelub, jääb arusaamatuks, meelelahutus ju suhteliselt staatiline. Kuid ta suudab kümnete minutite kaupa liikumatult paigal püsida, pilk mänguasjale kinnitatud, kuni Paul kaltsupusa taas lendu nipsata suvatseb. 

   

Teine tubane lemmikmäng on Velcroface. Lilli istub Pauli ees, Paul viskab talle ükshaaval erinevaid pehmeid mänguasju näkku, koer püüab need välgukiirusel lõugu avades ja sulgedes kinni. Kuna seda suuliigutust tänu kiirusele peaaegu näha pole, jääb kõrvaltvaatajale mulje, et mänguasjad kleebivad end koera koonu külge, nagu velcro, noh, takjapael, paned kaks materjali vastakuti, jäävad naksti kokku. Ja siis muidugi veel Bring Me! mäng, kus Lilli peab mänguasjahunnikust konkreetse asja välja valima, ta teab nende nimetusi (“brrrring meeee Roadkilllll!”, “brrrring meee Raccoon Babyyy!”). Pluss otsimismängud - üks või teine asi või toidupala saab kusagile tubadesse-kööki-garaazhi ära peidetud, koer saadetakse otsima. Lillil tunduvad söögi- ja saagiinstinkt praegu suhteliselt võrdselt töötavat, ühtmoodi kõrgelt motiveerib nii mänguasi kui maius. Jah, täitsa kahju kohe, et laiskus ei võimaldanud mul Lillit mõnel koeraspordialal koolitada, temas on materjali enam kui küllalt. Aga noh, kui Lilli käest küsitaks, vastaks ta ilmselt, et ärgu tema pärast muretsetagu, kodukoera elul on omad eelised. Yarko auhinnakarikate rida garaazhiriiulil tundub Lillikest igatahes täitsa külmaks jätvat.

October 30/2021 

                                                                     

“Now I lay me down to sleep,

I pray the Lord my soul to keep,

And if I die before I wake,

I pray the Lord my toys will break.

So none of the other kids can use 'em....

Amen.”

― Shel Silverstein, A Light in the Attic

#jutujaht: Ja muidugi aitäh hea sõna eest

 

Sõnavabriku töötajatele lobisemise eest palka ei makstud. Toodangu tõrgeteta väljastamise nimel rabati kahes vahetuses, tasustamine käis tükitöö alusel. Emmerson oli töölepingut sõlmides valinud öised tunnid. Uneuimasena tulid uudissõnad millegipärast kergemini pähe, lisaks võimaldas see tal päevasel ajal oma hobiga, huulteltlugemisega tegeleda. 

Ootamatult kiire edutamine polnud just kõige mõistlikum käik ülemuste poolt, mõtles Emmerson kohvipausi ajal puhkenurgas selga sirutades. Ta jõudis kõigest paar kasinat kuud nimi- ning arvsõnade osakonnas töötada, kui juba tuli käsk kaks korrust ülespoole, kolmandale kolida, et omadussõnu tootva meeskonnaga liituda. Tavapärane praktika (alustad altpoolt, kõige lihtsamast, ajapikku saad ametikõrgendust tegu- ja hüüdsõnade tiimis teisel korrusel, ning alles kogemuste kogunedes kvalifitseerud epiteedivalmistajaks) heideti tema puhul miskipärast kõrvale. Paraku, tulemustepõhiselt edutatud töötajalt oodati uues ametis tõhusamat panust kui see, milleks Emmerson hetkel võimeline oli. Eks iga algus ole raske, lohutas ta end, loputas kohvitassi kraani all puhtaks, pani restile nõrguma ning suundus tagasi tööpostile. 

Kaastöötajad, jumal tänatud, olid omadussõnade osakonnas siiski hoopis teisest mastist kui korrus või kaks madalamal. Nimi- ja arvsõnade rahvaga ei kõlvanud kõrvutadagi, nood seal tänavatasapinnal, fuih, kivinäod, vähimagi kujutlusvõimeta tuimad tükid. Tegu- ja hüüdsõnadele spetsialiseerunutega polnud Emmersonil kogemusi, see etapp jäi tal ju vahele, kuid kuluaarides teati rääkida, et nood olla tööohutuse kaalutlustel igaüks omaenda helikindlasse, pehmendatud seintega boksi eraldatud, vältimaks kolleegidele psüühiliste ja füüsilisite vigastuste tekitamist ― teisel korrusel kaasnesid tööprotsessiga paratamatult ka kõikvõimalikud impulsiivsed häälitsused ja kehaliigutused.

Siin, kolmandal korrusel, valitses aga hoopis teistsugune õhkkond. Avar tootmissaal oli emotsioonide kaupa tsoonideks jaotatud. Emmersonile anti töölepingu allkirjastamisel valida, millise sõnakategooriaga ta soovib tegeleda. Hetkeuiu ajel sündis otsus negatiivsete omadussõnade genereerija ameti kasuks, kuid olles esimese, elupettumustest tuleneva kirumiskihu rahuldanud, koputas ta paar päeva hiljem vahetusevanema uksele, paludes end positiivsete gruppi üle viia. Muutust polnud põhjust kahetseda. Meeldivamaist töötingimusist olnuks raske unistadagi, ja millised töökaaslased! Imelised, armastusväärsed, empaatilised inimesed. Kui kellelgi juhtuski vahetuse lõpus sõnanorm täitmata jääma, panid teised palumata pead tööle, aitasid hädalist omaenda vabast ajast, sentigi tasuks saamata. Ja muidugi ei unustanud keegi “aitäh” öelda iga hea sõna eest, mille väljamõtlemisel kaastöölistelt abi saadud. 

Kuigi Emmerson oli kursis asjaoluga, et omadussõnaosakond pole ettevõttesisese karjääri lagi (kõrgematel korrustel toodeti määr-, side-, kaas- ja asesõnu ― sõnatööstuse spetsiifikat mittetundja jaoks tühine nipe-näpe, kuid toote kui terviku toimimise huvides vägagi olulised detailid), plaanis ta nimetet üksustes pakutavast paremast palgast ja avaramast vaatest hoolimata jätkata pensionini oma praegusel ametipostil. Juhul muidugi, kui innovatsiooniosakond mõnda uut, põnevat sõnaliiki turule ei too, sellist, mis Emmersoni varjusurma suikunud karjääriambitsioonid taas elule ärataks.  

Jutujaht nr.4 teised jahilised leiab siit: 

October 30/2021                                                                                   Foto: Internet

Kogunemine

Veame viie dollari peale kihla: pealkirja lugedes arvasite, et juttu tuleb Tallinna Vabaduse väljakust. Jään teilt viiedollarilisi ootama, postiaadress on Ameerikamaale, Epule, nõudmiseni. Sest juttu tuleb hoopiski eilsest rahvakogunemisest siin meie kandis. 

Paar naabriprouat panid pead kokku ning saatsid kutsed laiali pealelõunaseks grillipeoks ca kolmekümnele inimesele. Kogunemine toimus ühe naabripere koduhoovis, tavapärases “bring your own beer, side dish and chair” formaadis. Ajastu trendidele vastavalt sisaldas kutse ka koroonaklausleid, et tule ainult siis, kui end tervena ja suurema seltskonna hulgas turvaliselt tunned, maski pole vaja häbeneda, aga ka vastupidist, maskitust. Pidu vabas õhus, distantsivõimalust piisavalt, käesurumised-kallistamised igaühe enda vabal valikul. 

Kuid mitte koroona ise polnud see, mis meid Pauliga enne pidu kõikvõimalikke ebameeldivaid stsenaariume mõtteis läbi pani mängima (üks meist on vaktsineeritud, teine esialgu mittevaktsineerimise kasuks otsustanud), vaid... poliitika. Sest siin kanjoniservases külakeses on üsna kirev seltskond. Ülekaalus republikaanid, neist hea hulk Trumpi pooldajaid. Sekka aga ka demokraate, ning näpuotsaga meiesuguseid, kes end ühele ega teisele parteile kõige naha ja karvadega maha pole müünud, kuid siiski väga tugevalt demokraatide poole kaldu. Ühesõnaga, juba paar päeva enne grillipidu hakkasime omavahel arutama, kuidas situatsioonides A, B ja C toimida, no näiteks kui mõni trumpimeelne mulle või Paulile oma seisukohtadega sisse peaks sõitma. Jaa, kivikõvade põhimõtetega lugeja võib nüüd küsida, et mida paganat sa sellele kogunemisele üldse otsid, kui seal säärased saatana sigidikud osalevad. Aga vaadake, seesama “saatana sigidik” on, kui ta Trumpi-lembus välja arvata, väga hea naaber – sõbralik, abivalmis, kogukonnast hooliv, annab särgi seljast, kui sul juhtumisi särki vaja peaks olema. Kohas, kus elame, pole mõistlik ega ka võimalik endale polariseerumise luksust lubada. Ikka on kellelgi abi vaja, kas siis jooksuläinud vasika püüdmisel või auto lumest väljatõmbamisel, sest vald väiksemaid teid ei hoolda, ja kunagi ei tea, millal sa ise oled see, kes lumme kinni jääb või kelle vasikas plehku paneb.

Novot. Lihvime siis kodus kahekesi neid musti stsenaariume, päris rahule jääme lõpuks, et nüüd peaks kõikvõimalikud variandid kaetud olema, ja viimases hädas saab ju alati öelda, et ma ei nõustu sinuga, aga ei soovi sel teemal vaielda, teeme parem järgmised õlled. No ja arvake, kas läks meil ühtegi neist ettevalmistatud vastustest tarvis? Ei. Null. Zero. Zip. Samas, räägitud sai kõigiga ja kõigest, südamest südamesse. Inimesed olid justkui paisu tagant pääsenud. Otsisid, kujutage ette, mitte erinevusi, vaid justnimelt ühisosa, seda, millest erinevate poliitiliste- ja maailmavaadetega ameeriklased juba hea mitu aastat puudust on tundnud. (Thanks, Trump.) Ja oo kui kirju too seltskond oli – alates vaktsineeritud trumpistidest kuni vaktsineerimata demokraatideni, pluss kõike muud, mis sinna vahele jääb. Nii poliitika kui kaitsepookimise kohta avaldati arvamusi seinast seina. Või oot, tegelikult peaksin kirjutama poliitika ja kaitsepookimise, sest nörritaval ning nõmedal kombel on need kaks praegu vist igas riigis lahutamatult kokku mätsitud. 

Anyway. Täna hõljun mõnusas uimas, mitte et eile üleliia veini oleksin pruukinud, vaid tänu toredale kogunemisele, mis mu usu inimkonda mõningal määral taastas. Tõendas, et vastastikune kõrinärimine, poriloopimine ja sildistamine ei ole vältimatu, isegi siis, kui ollakse radikaalselt eriarvamustel. Et omaenda arvamuse pealesurumine, selle ainuõigeks kuulutamine ei ole ainuvõimalik suhtlusviis praegusel ajal. Küsimusele “kui sa praegusi (sunni)vahendeid ei poolda, mis siis sinu meelest teha tuleks, et olukord paraneks?” ei pea ilmtingimata vastust teadma. Et on täiesti ok mitte rahul olla sellega, mis toimub, oskamata samal ajal paremat lahendust pakkuda.  

Aga kui nüüd eilsest peo-eufooriast pisut kõrvale tüürida, siis mind on viimasel ajal üks mõte painama hakanud. Nimelt mu enda… kuidas nüüd öeldagi… kuuluvus? maailmavaade? Nimelt tunnen end  justkui ühest kogukonnast teise libisemas, õigemini mind libistatakse, kui vaktsiiniteemal sõna võtan. Ma ei ole vaktsiinivastane. Küll aga sundvaktsineerimise vastane. Ja see, vähemasti arvamuste põhjal, mida nii Eesti kui USA peavoolumeediast/blogidest loen, asetab mind otsapidi ekreistide/trumpistide ridadesse. Sa oled kas meie poolt või meie vastu, muid võimalusi pole. Kõik, kes sundvaktsineerimist ei poolda, võrdsustatakse antivaxxeritega, ja muidugi lisandub ka ülalpoolmainitud klassikaline “paku siis midagi paremat välja”. Mistap küsingi endalt, kumb ma siis olen, liha või kala? Kõik muu trumpilikus/ekrelikus maailmanägemises käib mu olemusele risti-põiki vastu, aga sundvaxximise osas olen peamiselt nende poolel. NB! Mitte, et ma nimetatute võitlus- või väljendusvahendeid ühelgi moel heaks kiidaks.  

Ning kogu asja teeb veelgi keerulisemaks mõte, mis mulle paar päeva tagasi pähe torkas: USA püha lehm Second Amendment, vaktsineerimis-sundus ning põhiseaduslikud õigused. Relvalobby tegijad rõhuvad argumendile, et relva omamine, kandmine, kasutamine on iga Ühendriikide seadusliku elaniku puutumatu, konstitutsiooniline õigus. Mina kui anti-gun persoon mõtlen ja olen alati ka välja öelnud, et olgu sinu relvaõigusega kuidas on, mulle peab jääma minu õigus elus olla, selmet massitulistamise või parkladispuudi käigus kuuli kerre saada. Ja nüüd… kas ma nüüd olen ise nende relvasegastega samas paadis, kui ütlen, et mul peab olema õigus ise otsustada, kas vaktsineerin ennast või ei? Kas minu õigus astub varba peale kellegi teise õigusele? Kas seal, kus algab minu õigus, lõpeb kellegi teise oma, või kattuvad me õigused teatud osas, või kuidas see asi täpselt käib? (See, nagu taiplik lugeja mõistab, on pigem retooriline küsimus. Vastus peab mu enda seest tulema, mitte kellegi teise suust või sulest.) Jah, mugavam olnuks mõtteis paralleeli relvad/vaktsiin üldse mitte tõmmata. Veelgi mugavam olnuks seda mitte siia kirja panna. Sestap:

Kaalusin päris pikalt, kas jätta käesoleva postituse kommentaarium avatuks või mitte. Sest ma olen argumenteerimistest tüdinud, iseäranis tulistest, kus pooled teineteist vastastikku  lammasteks või klounideks sõimavad, või kus antivaxxerlus ja sunniviisilise vaktsineerimise vastasus ühte patta pannakse. Aga kuna ise olen kaasblogijate juures vaktsineerimisteemal sõna võtnud, tundus kuidagi ebaõiglane uks kinni lüüa. Kuid mul on palve. Ma ei soovi tagasisidena saada sarkastilis-statistilisi, asjad-käivad-nii-ja-mitte-kuidagi-teistmoodi stiilis arvamusavaldusi. (Jah, sinu poole vaatan, TT.) Mu postituse peamine mõte ja ajend on ühisosa, selle olemasolu ja/või võimalikkus, ja ma väga loodan, et lugejad ei tunne pidurdamatut soovi mu kirjutatut kriitikaga pommitada, mind ümber veenda, omaenda arvamust või oma elukohariigi koroonapoliitikat ainuõigena välja hõigata. Ette tänulik!

October 24/2021                                                                                            Foto: Paul

“As with everything else, the more we separate ourselves from each other, the weaker we become.” ― Teresa R. Funke, Bursts of Brilliance for a Creative Life                   

Skoor!

 

Olen aastaid, aastaid taga otsinud pikka vihmamantlit. Vihmakindlat vihmamantlit, mitte niisama iluasja. Aga samas sellist, mida kannataks linnaskäikude ajal kleidi peale tõmmata, ilma et jääks muljet, et tulen otse pardijahilt. Kusjuures ma ei taha neid kilest või vakstust nökatseid, või siis võikalt krabisevaid, koormakatte sarnasest materjalist asjandusi, mida virnade viisi igal pool müügil. Mantel olgu vanast heast õlikangast, äärmisel juhul mingist moodsast, tehnoloogiliselt kõrgetasemelisest, vingelt vett hülgavast kangast. Ja mitte jope pikkusega, vaid ikka korralikult allapoole põlvi ulatuv. Vihmakindla kinnisega (lukk + trukid), ilmtingimata taskutega, soovitavalt vööga ja kapuutsiga ning musta värvi. Kirjeldet rõivatükki olen taga ajanud sekkaritest, uute rõivaste poodidest, isegi veebiavarustest. Tulutult. Aastad läksid, kuid unistuste mantel end ei ilmutanud. Või kui ilmutaski, siis nii mitmesaja dollari eest, et pani mõtlema, kas mul seda ikka nii hädasi tarvis on. 

Aga kujutage ette. Läksin mina mõned päevad tagasi oma kodulinnakese suhteliselt kasina valikuga taaskasutuskeskusesse, ja mis mulle vastu vaatas? Eddie Baueri vihmamantel, paari hooaja tagune mudel, täpselt selline, nagu mu vaimusilm ette kujutanud ning hing ihaldanud oli. Väljanägemiselt tuttuus, maksis kümme dollarit. Jah, kümme. Ei sentigi rohkem. Filmikunstiga kursis olijad võivad mu välimuses nüüd muidugi kergeid Matrixi mõjutusi täheldada, aga see on nende probleem - minu kere püsib igatahes kuiv. Ahjaa, juhuks kui keegi peaks küsima, miks siin kesk-Oregoni kõrbes vihmamantlit vaja, siis üks põhjustest on näiteks see, et me Seattle-trip hakkab lähenema, ja selles linnas teadagi sajab kogu aeg. 

------------

Eddie Bauer (1899 – 1986) was an American outdoorsman, inventor, author, and businessman. He founded the Eddie Bauer company in Seattle, Washington in 1920.  From a rented workbench inside another man's shop, it grew to become an international brand outfitting mountaineering and scientific expeditions with down-insulated garments and sleeping bags. In 1940 Bauer patented the first quilted down jacket.

October 20/2021                                                                            Image: Internet

“The way I see it, if you want the rainbow, you gotta put up with the rain.” – Dolly Parton

Kaksteist

 

Oleks mulle kaksteist aastat tagasi öeldud, et abiellun mehega, kelle lühike sõnum oli just äsja mu veebipostkasti laekunud, oleksin ütleja kuu peale saatnud. Ses mõttes, et kuupealne tundus sama kauge kui sõnumisaatja elukoht teispool Atlandi ookeani, kusagil Mexico piiri ääres. “Ta lohistab su kõrbesse, tarvitab su kallal vägivalda ja jätab laiba kaktuste vahele vedelema”, ütlesid minu sõbrad Eestis. “Ta algatuseks lüpsab su rahast tühjaks, ja seejärel, olles USA elamisloa kätte saanud, kaob kõigi nelja tuule poole”, ütlesid Pauli sõbrad Ameerikas. Või noh, kas just täpselt neid sõnu kasutati, aga midagi sinnakanti saime mõlemad kuulda, kui me suhe alles nii värske oli, et silmast silma kohtunudki polnud. Aga näe. Kaksteist aastat möödas, mina täitsa elus, Pauli raha täitsa alles, ja me endiselt koos nagu kaks turteltuvikest. 

Kui nüüd tooni tõsisemaks võtta, siis need kaksteist aastat selle mehe kõrval on olnud kõige ilusam, lõbusam, seiklusterohkem, turvalisem aeg mu täiskasvanu-elus. Rääkimata sellest, et ääreni armastust, austust, usaldust, imetlust täis. Paul ütleb, et tema tunneb samamoodi.  

Ühesõnaga, täna täpselt kaksteist aastat tagasi kohtusime esmakordselt internetiavarustes. Meie kahe kõnepruugis on tähtpäeva nimeks Howdyversary. Kes terminile selgitust otsib, leiab selle kümnenda Howdyversary postitusest. 

October 19/2021                    

“We are not the same persons this year as last; nor are those we love. It is a happy chance if we, changing, continue to love a changed person.” – William Somerset Maugham

Sadamad

 

Tegelikult võiksin sadamate asemel hoopiski oma uuest seljast kirjutada. Sellest, kuidas lõpuks südame rindu võtsin ning laitmatu renomeega, 30+ aastat praktiseerinud kiropraktikul end töödelda lasin, pärast seda, kui mainstream-meditsiin, kust abi olin otsinud, minuga midagi peale ei osanud hakata. Välja arvatud ettepanek “lõikame lahti ja vaatame, mis viga, sest uuringud kahjuks midagi ei näita”. See variant mulle paraku sugugi ei sobinud, kuid seljavaluga elamisest oli samuti villand. Sestap siis kiropraktik. Tänaseks oman täitsa uut, valuvaba selga. Imeline ümbersünd, nagu öeldakse.

 

Mu kiropraktiku-visiitidest, kui neid pikemalt võtaksin kirjeldada, saaks ilmselt korraliku klikimagneti. Kuid olen otsustanud, et te ei kuule seljateemast rohkem kui eelmise lõigu jagu. Sest esiteks, ega see siin mingi meditsiiniblogi pole, ja teiseks, privaatsus. Pealegi, paar postitust tagasi kirjutasin, miks ma end cov19 vastu ei vaktsineeri, ning kui nüüd selle otsa tuleks veel säherdune alternatiivmeditsiini piiril kõikuv jutt, hakataks mind kindlapeale lamemaalaseks pidama. Et mis järgmiseks, Epp? Täiskuuööl kolme tilga musta kuke verega nelja tee ristile, kadunud noorust tagasi nõudma? Ühesõnaga, selja asemel räägin hoopiski sadamatest. 

Juba enne rannikureisile minekut leppisime, Paul ja mina, kokku, et üritame võimaluse korral sadamates ööbida. Väikestes jahi- ja kalasadamates loomulikult, mitte suurtes reisisadamates. Plaan oli, et pargime camperi, jalutame ringi, uudistame veesõidukeid, õhtustame sadamakõrtsides. Sadama-öid tuli paraku kokku vähem kui lootsime, kuid siiski piisavalt, et maiku suhu saada. Tuleb välja, et paljud sadamad lubavad küll päevasel ajal lahkesti oma kaidel parkida, kuid sealsamas on väljas ka sildid “overnight parking prohibited”. Millest võib muidugi aru saada, sest paiku, kus noid keelavaid silte näha polnud, kasutasid kümned ja kümned meiesugused nomaadid rõõmuga oma matkasõidukite öiseks pool-legaalseks ankurdamiseks. Sattusime õnneks siiski mitmele sadamale, kus öökülalisi lausa heal meelel vastu võeti, väikese tasu eest muidugi.

 

Me lemmikuks kujunes Salmon Harbor Marina lihtsakoelises, sõbralikus Winchester Bay külakeses. Veetsime seal kokku kolm ööd, kaks minnes, lõuna poole liikudes, ja ühe tagasi põhja poole tulles. Sadam lõikab automajadega reisijate pealt kenakest tulu, kakskümmend viis dollarit öö per sõiduk. Mõistlik hind tegelikult, kurta oleks patt. Saad avara, nummerdatud parkimiskoha, vaatega veele ja veesõidukitele, krabipüügidokkidele ja loojuvale päikesele. Sadamas on mitu üldkasutatavat WC/dushiruumi, prügi saab ära anda ja puha. Teisel pildil on üks noist parkimisplatsidest natukene näha, suured matkatreilerid reas. Esimene ja viimane foto võetud me camperi ukselt.

 

Kalahaisust muidugi ei pääse, nii värskest kui ka roiskunust, ja kajakatest. Aga selle eest istud valgehakul camperi lävepakul, soojendad kohvitassiga sõrmi ning vaatad, kuidas üks kalapaat teise järel ookeanile suundub, kuidas hülged vaat et käesirutuse kaugusel vees õndsalt ringi rullivad. Õhtuhämaras saabub ookeanilt udu, laotab jahedad linikud üle vee- ja maasõidukite. Parkimisplatsidel süüdatakse lõkked, õhus hõljuvad toidulõhnad, kostub naeru ja nõudekõlinat. Sadama(m)elu...

P.S. Täna lõime lukku ühe talvise plaani, mis meid nii sadamatest kui üleüldse veest väga kaugele viib. Nimelt toimub veebruaris Arizona kõrbeavarustes USA läänekandi truck camperite iga-aastane kokkutulek. Kestab neli päeva. Panime end kirja.

October 15/2021                                                                                      Fotod: Paul

“Rowing harder doesn’t help if the boat is headed in the wrong direction.” – Kenichi Ohmae

Vaade riidekappi/iseendasse

 

Mul ei ole üleliia palju riideid. “Üleliia palju” on muidugi suhteliselt ujuv mõiste, saan ise kah aru. Ütleme siis nii, et mu garderoob on hästi organiseeritud ning pideva kontrolli all, seal ei leidu kuhjade viisi 'ehk kunagi kannan' kraami. Jaa, teil võib seda raske uskuda olla, minusuguse sekkarisõltlase puhul, aga ma viin neid 'ehk kunagi' hilpe regulaarselt heategevuspoodidesse, sinnasamasse, kust nad aegu tagasi hankisin. Olles põhiolemuselt üsna laisk, samas väikestviisi korrafriik, väldin hoolega korralagedust, õigemini ennetan seda. Ei lase riietel kappidesse-kummutisahtlitesse kuhjuda, kuni see lasu omaenda elu elama hakkab, sundides mind abitult kõrvalt vaatama, ainsaks mõtteks peas “mul pole midagi selga panna”.  

Anyway. Seoses garderoobiteemadega, täpsemalt erinevate rõivatükkide kokkusobitamisega, on mul tekkinud enda isikuomaduste suhtes mõningad küsimused. Ma nimelt ei oska ja ei taha varieerida, muganduda, järeleandmisi teha, kui teemaks kahe või enama riidetüki kokkusobitamine. Muudel elualadel olen vanusega üsna olulise osa jäikselgsusest kaotanud - no näiteks uus seinavärv ei pea enam täpselt see toon olema, mida mu vaimusilm nägi, või sõidumarsruut täpselt selline, millisena algselt plaanitud, ja nii edasi. Aga kui läheb riietumiseks, kaob kätteõpitud/elu poolt kätte õpetatud mugandumisvõime kui tina tuhka. Olles pähe võtnud ja peeglist järele kontrollinud, et X alumine ots (seelik, püksid) sobib kõige paremini Y ülemise otsaga (pluus, top, kampsik), olen täiesti võimetu iksi mingi teise, samuti kenasti sobiva ülaosaga kandma, või igrekit mingi teise alaosaga. Ja kui üritangi, on päev läbi täitsa vale tunne. Sarnane lugu ka jalanõudega. See kleit sobib kõige paremini nende saabastega, ja hoidku jumal selle eest, et vahelduse mõttes näiteks tennistega kannaksin. Ja see seelik kõlbab kokku ainult ketsidega, rihmikutega näeb välja täitsa mõttetu.

Nutikas naine laiendab oma garderoobi aksessuaaride abil, paraku mul on nii, et konkreetne kott või sall käib ainult teatud kindla rõivakomplektiga kokku, justkui keevitatult. Mütsid, vot need on miskipärast ainukesed, millele rahuliku südamega “ringi liikumist” luban. Neid leidub kena kogus, mütsifriik, nagu ma olen. Aga jah, mingist mänglevusest pole minu puhul juttugi, garderoobis sitsivad turvalised, kindlakskujunenud komplektid, neist väljaspoole korraldan uurimisretki haruharva. Mis, kui aus olla, teeb mulle natukene muret, sest noh, inspiratsiooniga, loovusega ei tohiks justkui probleemi olla, aastakümneid leiba ju teenitud sellega ja puha. Mistap vaatan mõningase kadedusega suguõdesid, kes improviseerivad ja mixivad, see tundub nii põnev ja tore, aga näe, ise ma säärasega toime ei tule. 

Hmm... riidekapp peegeldab teatud määral omaniku olemust. Milliseid järeldusi peaksin siit tegema? Ja huvitav, kas ka teistel naistel tekitab nende garderoobi sisu sisekaemus-puhanguid?

October 10/2021                                                                                      Foto: Internet

“You know how sometimes you tell yourself that you have a choice, but really you don't have a choice? Just because there are alternatives doesn't mean they apply to you.” ― Rick Yancey, The 5th Wave

The Evil Exercise Queen

 

Ma olen… kuidas seda nüüd sõnastadagi? No ütleme nii, et ma olen väga liikuv inimene. Füüsiliselt aktiivne. (Jätan siinkohal lisamata “oma vanuse kohta”.) Niisiis väga sobiv saksa lambakoera omanikuks. Mingi diivanil lebotav tõug ei pakuks mulle piisavalt väljakutset. Aga, nagu selgub, ka tõuomadustel on piirid. Lillikese pealt on selgelt näha, et talle sobiks nii mõnigi kord, et perenaine rahulikumalt võtaks. Ranniku-reisi ajal vedasin koera me kolme poolt ette võetud jalgsimatkadele lisaks ka pikkadele pissitiirudele, sest noh, mulle endale meeldib kõndida. Ilmselt hakkas Paulile minu ja Lilli liikumis-eelistuste vastandumine silma, tabas ära, et loom oleks mitmel puhul meelsamini niisama chillinud, aga aeti muudkui jälle jalule, rihm külge, ja marss. No ja nii juhtuski, et ühel hilisel õhtupoolikul, kui ma päeva ei tea mitmendat koeratuuri plaanisin, pöördus Paul Lilli poole, pomisedes poolihääli: “Lilli. Don’t go. She’s the evil exercise queen.”

Foto: Paul. Ma vannun, et Lilli kõrvad pole ludus seetõttu, et teda jalutama sunnitakse. Pilt nimelt on tehtud Cape Blanco tipus, hommikuse tormi-ilmaga, Lillil nina vastutuult ja kõrvad laperdamas. Ennäe, Paul suutis ka iseend pildile jäädvustada.

October 07/2021

“Walking a dog is a lesson in the simplicities of happiness, but you need to throw sticks to get maximum benefit from the lesson.” ― Steve Fowler

Kuidas ma süsti ei saanud

 

Mitte et mul oleks siin blogis kombeks privaatset terviseinfot avaldada, kui toiduallergia-postitus välja arvata, ja ehk paar korda veel miskit, lühidalt ning möödaminnes. Aga koroona puhul teen erandi, annan avalikult aru, rahvusvaheliselt huvipakkuv teema ikkagi - cov19 siis, mitte mina, eks.  

Lugu järgmine. Nii umbes nädalake tagasi olin viimaks vaimult enam-vähem valmis end vaktsineerida laskma. Sinnamaani püsisin väga kõhklev, eelkõige nimetet allergia tõttu, ja ka muudel põhjustel, mida siinkohal lahkama ei hakka, ütlen vaid, et sünnilt Sõnn ajab sõrad vastu, kui teda sunnitakse. Mine tea, ehk kallutasid mind süstla poole hiljutisel road tripil kohatud reklaamtahvlid kirjaga „Be A Hero, Get Vaccinated!“ Nali. Billboardid mind nüüd küll ei mõjutanud. Olid teised tõesti täpselt sellise sõnumiga, aga no sügavamat PR ämbrit on üsna raske kolistada – et mis mõttes „be a hero?“ Kas vaccimine on tõesti nii ohtlik, et peab lausa kangelane olema, et end kaitsepookida lasta? 

Ühesõnaga. Vaatasin veebist järgi, kus ja mis vaktsiine pakutakse, tegin valiku, printisin välja küsimustiku, mis vaktsineeritaval täita ning allkirjastada tuleb, ja seadsin sammud kodulinna apteeki, et igaks juhuks veidi eelteavet hankida enne lõpliku otsuse tegemist. Esitasin farmatseutidele info oma muna-allergia kohta (muna oli muide küsimustiku allergeenide loetelus eraldi ära toodud), kirjeldasin sümptomeid ataki puhul ning pärisin, mis nad minusugusest arvavad. Ja mida siis arvati.

Inimest, kel tekivad mistahes loetletud allergeeni peale säärase raskusastmega nähud nagu minul, apteegid ja muud meditsiiniasutustest väljaspool asuvad cov19 vaccimispunktid hea meelega üldse vastu ei võtagi. Soovitavad kaitsepookida kohas, kus, kui allergikul peaks reaktsioon tekkima, saab kohest professionaalset arstiabi. Nagu arvata, kahandas see mu niigi kehvakest entusiasmi hoobilt. Pidanud väikese pausi, esitasin küsimuse, kas saadaolevad vaktsiinid on minusugusele ohutud. Vastus: CDC (USA Tervishoiuameti) info kohaselt on kõik cov19 vaktsiinid muna-allergikutele ohutud. See kõlas ikka vääääga ametlikult, teisisõnu - väheusutavalt. Formuleerisin küsimuse ümber: kas mind parasjagu teenindavad farmatseudid, kui nad minu nahas oleksid, st. muna-allergikud, laseksid end praegu covidi vastu vaktsineerida? Vastati: ei laseks. Ja kui, siis kindlasti meditsiiniasutuses, järelvalve all. 

Niisiis. Selle teema võin (praegu) enda jaoks lõpetatuks lugeda. Mingit "teist arvamust" pole mulle tarvis, piisas ühest korrast kuulmisest, mis mind vaktsineerimise puhul oodata võib, ja seda keskmisest suurema tõenäosusega. Kõhklusel kriips peal, rahu majas, ei pea enam kaaluma, kas süstida või mitte. Kui oht jubedat atakki kogeda (mine tea, ehk miskit hullematki) on väidetavalt lausa nii suur, et EMO brigaad peab kõrval valves seisma, kui mulle süstal käsivarde torgatakse, siis tänan, ei. Õnneks lubab ka mu elustiil „ei“ öelda.  

October 05/2021                                                                                             Foto: Paul

“The art of decision making includes the art of questioning.” ― Pearl Zhu, Decision Master: The Art and Science of Decision Making

The devil is in the details

Florence, väike rannikulinn, reklaamib end turismibuklettides mesimagusalt: 

"With a prime location on the Central Oregon Coast at the mouth of the Siuslaw River, Florence offers all of the region’s perks in one visit. From freshwater lakes and miles of coastal sand dunes to world-class landmarks like Heceta Head Lighthouse and the Sea Lion Caves, Florence is a favorite destination for foodies, adventurers and dreamers."

Aga teie ärge turismi-retoorikat uskuma jääge. Linna tegelik kuulsus põhineb viiekümne aasta tagusel plahvatava vaala juhtumil: 

"There have been several cases of exploding whale carcasses due to a buildup of gas in the decomposition process. Actual explosives have also been used to assist in disposing of whale carcasses, ordinarily after towing the carcass out to sea. A widely reported case of an exploding whale occurred in Florence, Oregon, in November 1970, when the Oregon Highway Division (now the Oregon Department of Transportation) blew up a decaying sperm whale with dynamite in an attempt to dispose of its rotting carcass. The explosion threw whale flesh around 240 meters away."

 

Meie õnneks tol päeval, mille Florence's veetsime, vaalatükke siiski ei lennanud. Saime pühapäeva, ookeaniõhku, päikesepaistet, veini ja uunikum-autosid nautida. Peatänav oli liikluseks suletud, seda ääristasid läikivad iludused, omanikud lahkesti infot jagamas. Pakun, et umbes 150 meistriteost oli vaatamiseks välja pandud, aga ainult vaatamiseks. Näpuga katsuda polnud viisakas. Põhjus? Noh, nagu fotodeltki näha, iga viimast kui sõidukit võis edukalt peeglina kasutada, ja ega nad ise heast peast garaazhis läikima lähe. Väljanägemise taga peitub päevadepikkune töö hinnalise carnauba vahaga ning omanikel on ilmselt tulnud ohverdada mõnigi peenimast meriinovillast kampsun, sest kõrgläiget mingist suvalisest vanast T-särgist lõigatud kaltsuga ei saavuta. Ma eriline autofänn ei ole, kuid head disaini naudin mistahes vormis. Väga vahva ajaveetmine oli.

October 02/2021                                                                                 Fotod: Paul

“Never trust a mechanic who drives new cars. They’re either charging too much money for their work, or they can’t keep an old car running – maybe both.” ― Patricia Briggs

Häid lambaid...

 

“It looks like a dreamy life of freedom on the open road: golden sunsets, cozy bunks and endless photo ops amidst stunning views of nature. A growing cult of nomads are taking long road trips -- sometimes for months -- in tricked-out camper vans, often documenting their travel highlights on Instagram with the hashtag #vanlife. But for couples, especially inexperienced ones, this seemingly carefree lifestyle can come with unique problems. Sharing cramped quarters and isolated from their support networks, couples on the road say they must battle boredom and logistical challenges day after day without driving each other crazy.”

Olime just mitmenädalaselt camperi-reisilt koju jõudnud, kui ma CNNi lapates tollele kirjatükile komistasin. Koroonauudised ilmselt enam loodetud arvu klikke ei tooda, mistap kohalik meedia lüpsab mõnuga värskeimat värvikat mõrvalugu. Tegemist muidugi traagilise juhtumiga – noor armastajapaar võttis ette unistuste road tripi läbi mitme osariigi, kajastades teekonda aktiivselt ka sotsiaalmeedias. Kuid ühel hetkel postitused lõppesid, neiu surnukeha leiti Yellowstone'i Rahvuspargist, noormees, keda tapmises kahtlustatakse, on politsei poolt siiani tagaotsitav. 

Artiklis kirjeldet van life (teisisõnu pikki nädalaid või kuid, teinekord lausa aastaid matkabussis elamine) on pea üks-ühele võrreldav camperi-eluga, mida meiegi Pauliga harrastame. Säendse elustiili esmaseks eelduseks on sõidukielanike täiuslik omavaheline klapp. Ning uskuge, ma ei kasuta sõna “täiuslik” kergemeelselt. Kui suhtes leidub vähimgi mõra, muutub see imetillukese pinna peal päevad-ööd külgepidi koos olles üha laiemaks ja sügavamaks. Ning ega eelmainitu üksnes sõiduki-residentide kohta kehti - mistahes matk paneb ju seltskonna proovile. Jon Krakaueril on geniaalne lühijutt "On Being Tentbound", kus ta talle omase kuiva huumoriga kirjeldab kitsukest, vaat et olematut telgiruumi jagavate mägimatkajate psühholoogilisi kannatusi. Lõpuks ollakse lausa niikaugel, et isegi viis, kuidas kaaslane hingab või neelatab, mõjub ärritavalt.

Matkabussid/camperid on, tõsi küll, telgist väheke avaramad, kuid ohud siiski samad. Reisides on naiivne loota, et päevad kulgevad sujuvalt, plaanipäraselt, ilm püsib kogu aeg ilus, tee sile ja sirge. Ja noh, erinevalt näiteks meist Pauliga lasub paljudel paaridel ka iseenda poolt kukile võetud kohustus kulgemisest jooksvalt kogu ilmale teada anda. Kui näiteks üks kibeleb sõidupäeva alustama, teisel aga on parasjagu Instagrami jaoks fotosessioon pooleli, tekib Olukord. Olukordi võib tekkida veel miljonil muul põhjusel, kasvõi siis, kui iga kasutatatud eset oma kindlale kohale tagasi ei panda. Matkasõiduki mõõtu mikroskoopilises “majas” peab pidev kord ning organiseeritus valitsema, vastasel juhul ajab vajaliku kraami mitteleidmine elanikud üsna kiiresti hulluks.  

Ja lisaks muidugi veel säärased intiimsed üksikasjad nagu pesemine ja ihuhädade rahuldamine, mis väiksemate matkabusside puhul komplitseeritud. Ütleme nii, et kui öö on logistikaolude sunnil veedetud näiteks kusagil kiirtee äärses parkimistaskus, ei ole ärkaja esimene mõte bussi tagauksed lahti lüüa, et päikesetõusu pildistada, disainer-voodipesu otsapidi kaadrisse jättes, ning ülesvõte Instagrami riputada. Esimene mõte on hoopistükkis, khm... where I'm gonna go to take a sh#t. Suurematel, uuematel, kallimatel matkabussidel on siiski WC/dušš sisse ehitatud, me siin just hiljuti väisasime matkasõidukimessi, no ikka vääääga vingeid interjööre sai näha. Ja et oleks sotid selged, siis meil on camperis kena minimõõtu vannituba – WC, kraanikauss, dušš. Et oleks veelgi selgem – kui erakorralised olukorrad välja arvata, näiteks seesamune kiirtee ääres parkimine, siis me oma WCd number kahe puhul ei pruugi. Peapõhjuseks kaaslase säästmine, if you know what I mean. Camper on siiski väga, väga, väga väike eluruum.  

Kui nüüd konkreetselt meie endi teemal jätkata, siis teadjamad ehk mäletavad, et Pauli ja minu suhe algas road tripiga. Kolmenädalasega, läbi… las ma mõtlen… läbi nelja osariigi? Verivärskel, silmini ja kõrvuni teineteisest sisse võetud paaril polnud muidugi keeruline nomaadielu karisid vältida. Aga vägev on see, et ka praegu, 11 aastat hiljem, saame asjaga täpselt sama edukalt hakkama. Vaat et pareminigi. Meil on veatult toimiv tiim. Kui üks on väsinud, siis teine teeb. Palumata. Kusjuures kumbki ei pelga ka paluda. Me ei vala reisijamade puhul tekkivat frustratsiooni teineteise peale välja. Meil on isekeskis lõbus. Me ei kisu ööseti teineteise pealt tekki isekalt ära. Me mõtleme enamikest asjadest sarnaselt, aga ei karda pikki otsi sõites ka tuliselt vaielda. Me ei virise, ei irise, patsutame teineteist ka väikeste igapäevaste tegevuste eest tunnustavalt õlale, no näiteks Pauli hommikune kohvikeetmine või minu koerajalutamine. Kui jube aga võib olla paaridel, kel omavahel säärast klappi pole, kas siis juba enne reisi, või tekivad mõrad reisi käigus, situatsioonis, kus 24/7 tuleb sõna otseses mõttes ninapidi koos olla. Kui tõepoolest kaaslase hingamine või neelatamine või ninanuuskamine pinda hakkavad käima, ning kusagile “ära” minna kah pole, teise tuppa või sõbranna juurde või baari või kuhugi. Samas, alati võib ju looduses rahunemas käia, kui teineteise närvide kruttimist just kiirteel ette ei ole võetud.

Ja noh, tuleb ka seda meeles pidada, et me Pauliga ei pea kramplikult kütuse- ja söögiraha lugema, nagu paljud, iseäranis nooremad paarid seda sunnitud tegema. Samas, tolles fb truck camperi grupis, mille liikmed oleme, leidub heal hulgal kahe-kolmekümneseid inimesi, kel kõige kallima otsa tuttuus truck pluss kõige kallima otsa tuttuus camper. Järelikult nomaadielu harrastajate majanduslik olukord pole üks-ühele vanusega seotud. Vanusest rääkides – suur osa meile sarnaste sünniaastatega inimesi truck camperiga (enam) ei reisi, pigem pruugivad tükk maad suuremaid sõidukeid, majamõõtu matkatreilereid ja hiigelsuuri busse, mida kutsutakse “motor homes”. Neis on seda va teineteise kõri närimise himu ilmselt tükk maad vähem, kuna ruumi palju, palju rohkem. Ma räägin, ratastel majad. Et miks meie siis nö. VIP sektorisse piletit pole ostnud? Sest me ei taha olla nähtamatu lõaga asfaldi külge köidetud, tahame tolmuteid sõita ja põnevaid nurgataguseid avastada, aga nonde gigantlike sõiduriistadega pole peateelt kõrvale pööramisest juttugi. Samas, never say never. Mingite aastate pärast ehk soovime end kindlast elukohast üleüldse lahti rakendada, nagu tuhanded ja tuhanded motor home paarid seda teevad. Sel juhul jääb truck camper muidugi väikeseks. Kuhugi pean mina ju oma õmblusmasina ja Paul oma ääsi ja alasi mahutama…

October 01/2021

“I have found out that there ain't no surer way to find out whether you like people or hate them than to travel with them.” ― Mark Twain, Tom Sawyer Abroad