Häid lambaid...

 


“It looks like a dreamy life of freedom on the open road: golden sunsets, cozy bunks and endless photo ops amidst stunning views of nature. A growing cult of nomads are taking long road trips -- sometimes for months -- in tricked-out camper vans, often documenting their travel highlights on Instagram with the hashtag #vanlife. But for couples, especially inexperienced ones, this seemingly carefree lifestyle can come with unique problems. Sharing cramped quarters and isolated from their support networks, couples on the road say they must battle boredom and logistical challenges day after day without driving each other crazy.”

Olime just mitmenädalaselt camperi-reisilt koju jõudnud, kui ma CNNi lapates tollele kirjatükile komistasin. Koroonauudised ilmselt enam loodetud arvu klikke ei tooda, mistap kohalik meedia lüpsab mõnuga värskeimat värvikat mõrvalugu. Tegemist muidugi traagilise juhtumiga – noor armastajapaar võttis ette unistuste road tripi läbi mitme osariigi, kajastades teekonda aktiivselt ka sotsiaalmeedias. Kuid ühel hetkel postitused lõppesid, neiu surnukeha leiti Yellowstone'i Rahvuspargist, noormees, keda tapmises kahtlustatakse, on politsei poolt siiani tagaotsitav. 

Artiklis kirjeldet van life (teisisõnu pikki nädalaid või kuid, teinekord lausa aastaid matkabussis elamine) on pea üks-ühele võrreldav camperi-eluga, mida meiegi Pauliga harrastame. Säendse elustiili esmaseks eelduseks on sõidukielanike täiuslik omavaheline klapp. Ning uskuge, ma ei kasuta sõna “täiuslik” kergemeelselt. Kui suhtes leidub vähimgi mõra, muutub see imetillukese pinna peal päevad-ööd külgepidi koos olles üha laiemaks ja sügavamaks. Ning ega eelmainitu üksnes sõiduki-residentide kohta kehti - mistahes matk paneb ju seltskonna proovile. Jon Krakaueril on geniaalne lühijutt "On Being Tentbound", kus ta talle omase kuiva huumoriga kirjeldab kitsukest, vaat et olematut telgiruumi jagavate mägimatkajate psühholoogilisi kannatusi. Lõpuks ollakse lausa niikaugel, et isegi viis, kuidas kaaslane hingab või neelatab, mõjub ärritavalt.

Matkabussid/camperid on, tõsi küll, telgist väheke avaramad, kuid ohud siiski samad. Reisides on naiivne loota, et päevad kulgevad sujuvalt, plaanipäraselt, ilm püsib kogu aeg ilus, tee sile ja sirge. Ja noh, erinevalt näiteks meist Pauliga lasub paljudel paaridel ka iseenda poolt kukile võetud kohustus kulgemisest jooksvalt kogu ilmale teada anda. Kui näiteks üks kibeleb sõidupäeva alustama, teisel aga on parasjagu Instagrami jaoks fotosessioon pooleli, tekib Olukord. Olukordi võib tekkida veel miljonil muul põhjusel, kasvõi siis, kui iga kasutatatud eset oma kindlale kohale tagasi ei panda. Matkasõiduki mõõtu mikroskoopilises “majas” peab pidev kord ning organiseeritus valitsema, vastasel juhul ajab vajaliku kraami mitteleidmine elanikud üsna kiiresti hulluks.  

Ja lisaks muidugi veel säärased intiimsed üksikasjad nagu pesemine ja ihuhädade rahuldamine, mis väiksemate matkabusside puhul komplitseeritud. Ütleme nii, et kui öö on logistikaolude sunnil veedetud näiteks kusagil kiirtee äärses parkimistaskus, ei ole ärkaja esimene mõte bussi tagauksed lahti lüüa, et päikesetõusu pildistada, disainer-voodipesu otsapidi kaadrisse jättes, ning ülesvõte Instagrami ripudada. Esimene mõte on hoopistükkis (tsiteerin Pauli) “where am I gonna go to take a sh*t?” Suurematel, uuematel, kallimatel matkabussidel on siiski WC/dušš sisse ehitatud, me siin just hiljuti väisasime matkasõidukimessi, no ikka vääääga vingeid interjööre sai näha. Ja et oleks sotid selged, siis meil on camperis kena minimõõtu vannituba – WC, kraanikauss, dušš. Et oleks veelgi selgem – kui erakorralised olukorrad välja arvata, näiteks seesamune kiirtee ääres parkimine, siis me oma WCd number kahe puhul ei pruugi. Peapõhjuseks kaaslase säästmine, if you know what I mean :) – camper on siiski väga, väga, väga väike eluruum.  

Kui nüüd konkreetselt meie endi teemal jätkata, siis teadjamad ehk mäletavad, et Pauli ja minu suhe algas road tripiga. Kolmenädalasega, läbi… las ma mõtlen… läbi nelja osariigi? Verivärskel, silmini ja kõrvuni teineteisest sisse võetud paaril polnud muidugi keeruline nomaadielu karisid vältida. Aga vägev on see, et ka praegu, 11 aastat hiljem, saame asjaga täpselt sama edukalt hakkama. Vaat et pareminigi. Meil on veatult toimiv tiim. Kui üks on väsinud, siis teine teeb. Palumata. Kusjuures kumbki ei pelga ka paluda. Me ei vala reisijamade puhul tekkivat frustratsiooni teineteise peale välja. Meil on isekeskis lõbus. Me ei kisu ööseti teineteise pealt tekki ära. Me mõtleme enamikest asjadest sarnaselt, aga ei karda pikki otsi sõites ka tuliselt vaielda. Me ei virise, ei irise, patsutame teineteist ka väikeste igapäevaste tegevuste eest tunnustavalt õlale, no näiteks Pauli hommikune kohvikeetmine või minu koerajalutamine. Kui jube aga võib olla paaridel, kel omavahel säärast klappi pole, kas siis juba enne reisi, või tekivad mõrad reisi käigus, situatsioonis, kus 24/7 tuleb sõna otseses mõttes ninapidi koos olla. Kui tõepoolest kaaslase hingamine või neelatamine või ninanuuskamine pinda hakkavad käima, ning kusagile “ära” minna kah pole, teise tuppa või sõbranna juurde või baari või kuhugi. Samas, alati võib ju looduses rahunemas käia, kui teineteise närvide kruttimist just kiirteel ette ei ole võetud.

Ja noh, tuleb ka seda meeles pidada, et me Pauliga ei pea kramplikult kütuse- ja söögiraha lugema, nagu paljud, iseäranis nooremad paarid seda sunnitud tegema. Samas, tolles fb truck camperi grupis, mille liikmed oleme, leidub heal hulgal kahe-kolmekümneseid inimesi, kel kõige kallima otsa tuttuus truck pluss kõige kallima otsa tuttuus camper. Järelikult nomaadielu harrastajate majanduslik olukord pole üks-ühele vanusega seotud. Vanusest rääkides – meile sarnaste sünniaastatega inimesed reeglina truck camperiga (enam) ei reisi, pigem pruugivad tükk maad suuremaid sõidukeid, majamõõtu matkatreilereid ja hiigelsuuri busse, mida kutsutakse “motor homes”. Neis on seda va teineteise kõri närimise himu ilmselt tükk maad vähem, kuna ruumi palju, palju rohkem. Ma räägin, ratastel majad. Et miks meie siis nö. VIP sektorisse piletit pole ostnud? Sest me ei taha olla nähtamatu lõaga asfaldi külge köidetud, tahame tolmuteid sõita ja põnevaid nurgataguseid avastada, aga nonde gigantlike sõiduriistadega pole peateelt kõrvale pööramisest juttugi. Samas, never say never. Mingite aastate pärast ehk soovime end kindlast elukohast üleüldse lahti rakendada, nagu tuhanded ja tuhanded motor home paarid seda teevad. Sel juhul jääb truck camper muidugi väikeseks. Kuhugi pean mina ju oma õmblusmasina ja Paul oma ääsi ja alasi mahutama…

October 01/2021

“I have found out that there ain't no surer way to find out whether you like people or hate them than to travel with them.” ― Mark Twain, Tom Sawyer Abroad

7 comments:

  1. Üks väga hea suhete testimise paik on matkapaat (kummipaat, parv, kanuu, vahet pole). Üldiselt saab vähem kui nädalaga aru, kas paadikaaslane sobib pikemaks partnerluseks või mitte. Paar päeva kannatab kannatlik inimene välja ka sellisega, kes koostööd teha ei mõista (vehib aeruga nagu juhtub), möliseb vahetpidamata või joob liitrite kaupa õlut, aga pind on siiski piiratud ja mitte ainult paadiga, vaid ka telgiga ja hõõrumised paistavad üsna ruttu välja. Tean küllalt neid lugusid, kui abielupaar on paadimatka lõpetanud teine teisel jõekaldal teineteise peale karjudes.

    ReplyDelete
  2. No öeldakse, et kui oled koos remondi või reisi edukalt läbi teinud, siis suhe püsib :)

    Ma ise vist ei suudaks iial matkabussiga reisida, lisaks 24/7 koosolekule hirmutab mind pidev istumine. Ajast kui sai veel autoreise tehtud on meeles, et peale pikka istumist oli raske end taas käima saada.
    Aga hiljuti just rääkisin perega, kes matkab ka bussiga ja nüüd sinu lugu. Mine tea. Never say never :) vaatame veel seda

    ReplyDelete
  3. Seda on nii armas lugeda, kuidas te omavahel klapite, mulle tundub, et neid paare, kes niimoodi kaua ninapidi koos suudavad olla, polegi tegelikult üldse palju (mõeldes kas või kõikidele neile koroona-aegsetele lahkuminekutele). Oleks tõesti täitsa hea idee enne abiellumist/lapsi jne paaridel kohustuslikus korras üks pikem road trip ette võtta :)

    Ma ka unistan, et ühel heal päeval tahaks ikka selle van-life ära proovida. Kui lapsed on pesast välja lennanud näiteks :D Või noh vastupidi ka, et lendaks ise välja vahepeal. Minu kõige suurem hirm ratastel elamise juures on mitte tilluke ruum vaid selline veider asi nagu rahutute jalgade sündroom, no ei suuda kaua istuda bussis/autos/lennukis, ebamugavustunne jalgades ajab lihtsalt hulluks. Samas kodus diivanil saan lõputult istuda ja ei mingeid rahutuid jalgu :D (ei tegelt on ikka kodus ka mõne pikema seriaali ajal jalad segama hakanud küll).

    ReplyDelete
  4. Lendav, jaa, paadimatkad ka muidugi!! Mul on nendega Eesti ajast hulk kogemusi, kaasa arvatud seesinane “möliseb ja joob vahetpidamata õlut”. (Selgituseks: mitte mina polnud see, kes jõi ja mölises :) )

    Indigoaalane, tead, tegelikult me mõlemad Pauliga vajame matkade-välisel ajal üsna palju omaenda ruumi ja aega, sestap on pisut üllatavgi, et reisil sedasi ninapidi koos olla suudame. Aga mis pikka aega istumisse puutub, siis seda annab ju timmida, lühikesi sõidupäevi planeerides. Mul on tegelikult kergel kujul sama mure mis Mar`il – rahutud jalad. Lennukisõidud seetõttu üsna piinarikkad, aga imelikul kombel autos istumised nii hullud pole. Samas, kui mõnda seriaali ahelvaatan, hakkavad jalad protesteerima.

    ReplyDelete
  5. Jälle kaks huvipakkuvat teemat ühes loos koos:

    1. Kaasa on viimased paar matkalkäiku teinud juttu teemal, vaata kui lahe väike automaja või huvitav kui suurt camperit meie masin vedada jaksaks. Seekord lausa mainis, et äkki muretseks endale kah. Ma ise pole neid uurinud, ja olen rohkem telgi fänn aga pikalt viletsa ilmaga oleks küll mugav. Suuruse poolest vaataks pigem pisikest, vähemalt nii pikka kus mahun sirgelt magama :D Kui see camperi muretsemise küsimus reaalselt päevakorrale kerkib küsin kindlasti nõu ja veel sada küsimust. Mõistlikum teiste kogemustest mitte enda vigadest õppida ;)

    2. Kitsalt koos olemine/elamine. Me kaasaga ikka põrkame aeg-ajalt igasugu teemadel aga samas mitte kunagi eriti tõsiselt. Eks anname vaheldumisi järgi isegi siis kui momendil tundub ebaõiglane. Sisemas ju teame üle 30 aastase kogemuse alusel, et koos on palju rohkem toredaid momente kui üksikuid üleminevaid arusaamatusi. Matkal ja telgis on sealjuures vähem ebakõla kui kodus :P

    Varem alati imestasin, et miks kosmoseagentuurid tõsiselt arutavad meeskonna psühholoogilise kokkusobivuse teemat. Aga ilmselge, et enamus inimesi läheks hullult stressi kui peavad väikese cämperi suuruses metalltünnis kuid (Marsi lennu puhul kokku edasi-seal-tagasi aastaid) otseselt ninapidi koos olema omamata võimalust korraks välja värske õhu kätte astuda, ärajalutamisest rääkimata.

    Eks samu probleeme võib näha igas kollektiivis, kus ülemused peavad suure hulga oma ajast kulutama alluvate omavaheliste suhete lahendamisele. Ise olen selline tüüp kes eriti ei hooli nende inimeste arvamusest, kes mulle tähtsad pole (tähtsaid ehk nii 20 ringis :P ). No ja kui ei hooli siis ei saa ka tülli minna ;)

    ReplyDelete
  6. TT - kollektiivis võib veel kuidagi tülli minemata hakkama saada, kui teiste inimeste arvamiest ei hooli - oleneb, kui palju koostööd peate tegema. Vähemate kokkupuutepunktide korral võib ka rahulikult hakkama saada, kuigi arvamused risti vastupidised on. Aga matkal on ju teine lugu. Sa pead pikemat aega välja kannatama pidevalt lähedal oleva inimese, kelle arvamused, kombed ja soovid sinu omadega kuidagi ei ühti. Ja kas sa siis hoolid temast või mitte, aga tüli tuleb.

    Ma ise olen järeleandja tüüpi, väldin tülisid. Olen ka paadimatkadel igasuguseid paadikaaslasi välja kannatanud. Ainult et järgmisel matkal ma sama inimesega enam põhimõtteliselt samasse paati ei istu.

    Arutasime just abikaasaga, kas meie pikemal matkal kahekesi hakkama saaksime? Lühematel (kolmepäevastel) saame, see on järele kontrollitud. Ega vist muidu teada ei saa, kui ükskord kauemaks piiratud ruumi (autosse, paati vms) satume. Ega seal muud reeglit olegi, et nendes punktides, kus arvamused lahku kipuvad minema, tuleb vastastikku teineteise soovidesse ja vajadustesse lugupidamisega suhtuda. Teineteisest hoolimine tuleb igal juhul kasuks. Lihtne, eksole?

    ReplyDelete
  7. Jaa, oskus matkal õhkkonna ning iseenda ja teis(t)e meeletervise huvides kompromisse ja järeleandmisi teha on ülioluline. No lihtne ja labane näide: üks tahab ristteel vasakule pöörata, teine paremale. T-ristmik, kolmandat võimalust pole. Siis peab ju paratamatult emma-kumma tahe peale jääma. Kusjuures hiljem, kui vasaksuund mingiks jõledaks porimülkaks osutub, ei ole paremale pöörata tahtnul tark öelda “ma ju ütlesin…”

    TT, ma olen igati su kaasa parteis :) – meie telgimatkamise finaali kirjeldus on siin:
    https://viistuhatviissada.blogspot.com/2015/04/road-trip.html

    ReplyDelete