Olen täna päev otsa, muude toimetuste kõrvalt, mõelnud sellele
eelmise postituse alla jäetud kommentaarile, mis käsitles „õigel“ moel reisimist. Ja mõeldes avastanud, et mulle on kõige sügavamalt mällu sööbinud justnimelt need paigad, kus midagi nagu õieti
vaadata polnudki. Või kuhu ma (me) vaid olude sunnil, plaaniväliselt oleme sattunud. Näiteks sadu miile tühja, noolsirget highwayd Nevadas, silmapiiril sinetav mäeahelik nii kaugel, et sõidad tundide viisi, aga lähemale ei tundu jõudvat. Või Mojave kõrb, teeäärne silt hoiatamas „No services next 120 miles“, taimestik nii värvitu ja kasin, et vaevalt eristub kiviklibusest maapinnast. Või Utah' lõputud punase mullaga kaetud tolmuteed, kus eksinuina arutasime, kas asustatud punktini jõudmiseks kütust jätkub, lõpuks muretsemisele käega lõime, veini lahti korkisime ja seda aeglaselt sõites savitopsidest rüüpasime, kuni ühel hetkel auto esiaknast enam välja ei näinud, sest vaatevälja varjasid hiiglasliku kuldkotka tiivad. Ta nimelt laskus taevast alla uurima, kes tema valdustes hulguvad. Või Death Valley, kus Emake Maa
näib nii külalislahkusetu, et hakkad arvama, et oled mõnel teisel planeedil. Ja kus telkimine päädis mu elu mõjuvaima tormituule-elamusega.
Me Pauliga oleme kehvad turistid. Ma ei ütle seda siin blogis esimest korda. Meile ei sobi ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde tormamine, poolkohustuslikus korras muljete kogumine. Parimad reisid on olnud need, kus küll suure plaani oleme paika pannud (täpselt nagu mu eelmises postituses mainitud eestlastest paar), aga detailid jätnud tuju, juhuse, ilma hooleks. Me oleme üksjagu reisinud ilma kindla marsruudi ja ettevalmistuseta, hommikul keset Suur Mittemidagit ärgates kaardi auto kapoti peale laotanud, et kohvi toel sõidupäevaks plaane teha. Ja no muidugi oleme reisinud ka nö. näpuga päevaplaanis järge vedades ja ülevaadatud vaatamisväärsuste taha linnukesi tehes, aga see esimene variant istub meile siiski rohkem.
Kuid reisimisest saadav emotsioon, jah, see on küll tähtis, kuidas siis muidu. Iseasi, kuidas erinevad inimesed neid emotsioone korjavad, eks ole. Meie näiteks istusime ükskord 72 tundi ühe koha peal ja
vahtisime ühtainumast mäge, hommikust õhtuni, öösel ka. Emotsioon missugune. Ning ärge saage valesti aru – me oleme siiski enam-vähem kultuursed inimesed, väisame hea meelega ka inimühiskonna ajaloo (või tänapäeva) seisukohast olulisi objekte, aga noh, näiteks Pariisis ei käinud ma Eiffeli tornis, selle asemel istusin tänavakohvikutes ning imetlesin pariislaste elegantsi, ja Mona Lisat lähedalt ei näinudki, kuna ei suutnud end sundida jaapani turistide müürist läbi pressima.
Ja kui me nüüd korraks nende eelmises postituses mainitud eestlastest reisisellide juurde tagasi tuleme, siis ma tunnen vaid paari inimest, kellel nende reisikogemustele midagi vastu on panna. Ning ka reisi ettevalmistamise kogemustele - et saaks rahulikult hommikuti tuult nuusutada ja alles siis otsustada, kuhupoole autonina pöörata, sest ollakse kohalike ilude ja oludega rohkem kui piisavalt kursis. Nii et lepiks vast kenasti kokku, et „õiget“ reisimist pole olemas. Kellele tuulenuusutamine, kellele giidi sabas jooksmine, kellele paketireis, kellele omaenda kokku pandu, kellele hotellibasseini ääres pikutamine, kellele mäkke ronimine. Kusjuures tihtipeale on
teekond olulisemgi kui päralejõudmine.
Lõpetuseks räägin ühe loo, sõprade suust kuuldu. Usutavasti tunnevad nad end ära, ja loodatavasti ei pahanda, et ma tolle ammu juhtunud seiga siin letti löön. Noh, sõidavad sõbrad Itaaliasse (või Hispaaniasse, ma täpselt enam ei mäleta ), kultuurireisile. Ca kümneaastane poeg võetakse ühes, et varakult kultuurihuvi tekitada. Poiss löntsib kuulekalt pikad ekskursioonipäevad kaasas, ei nurise, kuid ei näita üles ka erilist vaimustust. Ühel kenal õhtupoolikul pöördub ta viisakalt vanemate poole, ilmses lootuses, et plaanis on ka midagi ägedamat kui poollagunenud ja ajahambast puretud klassitsistlikud fassaadid: „Ema, isa, mitut maja me täna veel vaatama peame?“
Foto: Road trip, Nevada
November 22/2019
“Not all those who wander are lost.” ― J.R.R. Tolkien, The Fellowship of the Ring