Kakskümmend viis

 

Sisemine hääl sosistab mulle juba mõnda aega kõrva, et blogimisväljakutse pole kassipiltideta siiski täielik, lao kasvõi kümme nunnut kutsikapilti iga postituse juurde ritta. Ega miskit. Viimases hädas sobrasin vanades varudes, New Mexico aegsetes fotodes. Ja näe, leidsingi mõned! 

Foto 1: Mister Squeaky väisas Pauli elamist juba enne, kui mina areenile ilmusin. Hulkurkass, käis naabreid mööda külakorda. Bipolaarne. Heal päeval ronis sülle, miilustas mis hirmus, halval päeval kargas säärde kinni, ette hoiatamata. Mr. Squeaky halbadel päevadel pidasin igaks juhuks alati põrandaharja käeulatuses, kui õues toimetasin. Pildil me taga-aia istepink. Tundub olevat üks noist headest päevadest. 

Foto 2: Meie tupiktänavasse kolis uus naaber, Vietnami sõja veteran. Tore vaikne mees muidu, paraku oli tal kassifetish. Toitis kõiki ümbruskaudseid hulkureid, kes muidugi siis rõõmsalt paljunesid ja kassikontserte korraldasid ja tänavaelanike uksemattidele sittusid, kassipissihaisust ärme üldse rääkima hakkamegi. Kuid asjal oli ka teine, meeldivam külg – kassipojad. Kümnete kaupa, üks armsam kui teine. Sinnamaani armsad muidugi, kuni suureks kasvasid, omakorda paljunema hakkasid.

Foto 3: Sõjaveterani hoolealused meie terrassi diivanit okupeerimas. Pilt tehtud hilisõhtul, mil paarinädalaselt road-tripilt koju naasime. Autotuledest pimestatud kassid põrnitsesid etteheitvalt, justkui tunginuks meie nende privaat-tsooni, mitte nemad meie omasse. 

Tehniliselt võttes on meil ka siin Oregoni kodus kass olnud, lausa kaks kassi, üks neist praegugi kohal, vist. Poolmetsikud. Tulevad teadmata kust, kaovad teadmata kuhu. Või siiski, aimata ju võib. Tulevad mõnest suuremast farmimajapidamisest, neid ümbruskonnas jagub, ja kaovad koiotite kõhtu. Esimene kass, üleni must, ilmus ühel külmal, rohke lumega talvel. Tegin vea, hakkasin kassikrõbinakausikest ukse taha õue jätma. No ja siis muidugi tekkis mul kassiga emotsionaalne side, ning kui ta enam välja ei ilmunud, olin kurb, nii kurb. Teine kass, triibik, on, nagu öeldud, ilmselt siiani kohal. Tema öiseid tegemisi oleme saanud looduskaamera abil jälgida, Paul pani ühe säendse maja lähedusse üles. Triibikule oleme hingepõhjani tänulikud, ta aitas meil rotiprobleemist vabaneda. Juba kuude viisi ei mingit rotisitta maja ümber. Ma ise üritasin neid elukaid humaanselt ümber asustada, aga üksainus läkski lõksu, teised olid targemad. Sõnaga, Triibik on ülalpidamise välja teeninud. Ülalpidamise all pean silmas luba me väliterritooriumil jahti pidada. 

Kassidest veel niipalju, et mul on ka kodukassid olnud, Eestis. Lausa kolm kassi: Rudolf, Mimmi, Hombre. Aga see on juba üks teine jutt, jäägu mõneks teiseks korraks. 

December 17/2023

“Owners of dogs will have noticed that, if you provide them with food and water and shelter and affection, they will think YOU are god. Whereas owners of cats are compelled to realize that, if you provide them with food and water and shelter and affection, they draw the conclusion that THEY are gods.” ― Christopher Hitchens, The Portable Atheist: Essential Readings for the Nonbeliever