Kui Ühendriikidesse kolisin, algatasin täiesti vabatahtlikult traditsiooni, et jõulukaardid, mis me Pauliga laiali saadame, teen ise. Ja öeldes “teen ise” ei räägi ma mingist paarist kaardist, eks. Ega paarikümnest. Sest me postitame igal aastal… wait for it… kuuskümmend jõulukaarti. Mõnel aastal rohkemgi. Arvatagi, et kuutekümmet kaarti paari päevaga valmis ei viska, kui sääraseid tehnoloogiaid kasutada, nagu fotodel näha. Kusjuures tuleb ju veel sõnum sisse kirjutada, ja ümbrike vormistamine võtab samuti aega. Niisiis, kümme aastat olin pühendunud kaardihull, mitu novembrinädalat läks alati selle töö peale.
Aga kaks aastat tagasi, 2021, käis mingi klõps. Ühtäkki ei tundunud enam, et jube tore on ise teha. Pealegi, seks ajaks treisin workshopis ka muud sorti asju, ja teate, isegi sünnilt käsitöölisel tuleb kuskilmaal piir ette, kus tahaks kodus ka muudes ruumides viibida peale töötoa. Egas midagi, internet lahti ja otsima, kust kaarte saaks. Vistaprint oli end mulle juba ennegi tõestanud, sai neilt toodete tarvis mõningast promo-mudru tellinud, korda mitu. Töö kiire ja korralik, hinnad mõistlikud. Ühesõnaga, usaldasin Vista-rahvast ka pühadekaartide osas. Sai arvutu hulga valmiskujunduste vahel valida, teksti lisada, ümbrikke pakuti samuti. Kaks aastat postitasimegi 60 + vistaprinditud kaarti, kõik olid väga rahul, nii saajad kui saatjad.
Aga sel aastal käis mul järjekordne klõps. Ses mõttes, et juba aastaid saadan aasta lõpus pabertervitustele lisaks laiali ka massiivse hulga veebitervitusi, ühes Pauli või minu tehtud foto põhjal kujundatud kaardiga. Virtuaalkaart on alati läinud neilegi, kes selle ka paberil saavad. Duubeldatud tervitused nii-öelda. Novot. Ja sel aastal tundsin, et ei, ma ei taha enam kuuekümne kaardi ja ümbriku ja margiga tegeleda. Aitab praeguseks küll. Ehk kunagi jälle. Mistap juhtuski, et tänavu saatsime välja üksnes mõned kasinad paberkaardid, kõige lähedasematele nii siin- kui sealpool ookeani. Lisaks otsustasime, et ei toeta sedakorda Vistaprinti, vaid hoopiski kohalikke loomeinimesi.
Kunstnik Megan Nielsen elab me naaberlinnakeses nimega Sisters, sattusime ta tööde peale ühe sellesügisese kunsti- ja muusikaürituse ajal, ostsime kohe sealsamas põmmdi! jõulukaardid ära. Näe, sellised. Miks ma just suusatavad rebased valisin, ise murdmaasuuskamist kirgliselt vihates? No see pilt oli lihtsalt nii kelmikas ja helge. Jah, eks elu näitab, kuivõrd lahtine mu kaardi-käsi tulevikus saab olema, kas võtan jälle tuurid üles. Ja kuivõrd me üksnes virtuaaltervituste saatmist edaspidi piisavaks peame. Ehk panen Arizonas elades kaarditehase taas tööle.
Fotodel paar näidet mu erinevate aastate jõulukaartidest, viimasel pildil tööprotsess. Ärge küsige, kuidas see veiniklaas workshoppi sattus. Punane vein pealegi. Nagu näha, siis mu üle-eelmise postituse "joon ainult valget veini" ei pea paika. Või ei, tänasel päeval enamjaolt siiski peab; foto on mitu head aastat vana.
December 16/2023
“The Supreme Court has ruled that they cannot have a nativity scene in Washington, D.C. This wasn't for any religious reasons. They couldn't find three wise men and a virgin.” ― Jay Leno
meenus, et kunagi võitsin ma siin auhinnaks su saadetud kaardi ja kuigi postiga asja saamine tundus hirmus, jäin nõusse. Aga see läks nähtavasti postis kaotsi, kohale ei jõudnudki (oli ka koroona-aeg, mil post oli rängalt ülekoormatud). Küll on kahju, kui käsitöö niiviisi raisku läks. Jääb õrn lootus, et äkki mõni postiametnik võttis endale.
ReplyDeleteMul on see kaotsimineku keiss uduselt meeles. Kui ma ei eksi, kurtis ka keegi teine auhinna võitnu, et ei saanud kätte. Vaatan pärast pühadekiiret, mis selle asjaga teha annab. (Pühade ajal ei saada ükski mõistlik inimene kraami kontinendilt teisele.) :)
DeleteMulle kunagi nii meeldis jõulukaarte teha ja saata... Kui lapsed olid väikesed, oli äge neist mõni nunnu päkapikupilt teha ja need fotod siis kaartidena laiali saata. Aga järjest harvemaks see jäi. Järjest kulukamaks muutub muidugi ka.
ReplyDeleteSünnipäevakaarte ühekaupa ma pigem saadaks veel postiga ja vahel harva seda teengi, aga nendega on jälle see häda, et sünnipäevaõnnitlused võiks õigel päeval kohale jõuda, aga esiteks on möödas ajad, kus lihtkiri garanteeritult järgmiseks päevaks kohale jõudis (nüüd võib vabalt kuni nädal minna... ega ma täpselt ei teagi), teiseks puudub paljudel inimestel, sh mul endal, harjumus igapäevaselt postkasti kontrollida. Nii et kui tahta sünnipäevaõnnitlused õigel päeval edastada, peab seda ikkagi tegema virtuaalselt või telefoni teel.
Enamasti, olgem ausad, käib sünnipäevaõnnitluste edastamine tänapäeval Facebooki seinal või chatis :D Aga seal on mul küll see kiiks, et kui osad õnnitlevad valimatult kõiki sõbralistis, kelle sünnipäev üleval paremas nurgas näha, siis mina esiteks õnnitlen ainult neid, kes mulle tõesti korda lähevad ja teiseks ma ei suuda kirjutada lihtsalt paari sõna, see on mu arust nii ebaisikuline... Kui ma juba võtan ette õnnitluse kirjutamise, siis otsin netist pildi, mis minu arvates võiks saajale sobida (või siis vähemasti aastaajaga sobituda vms - ühesõnaga jällegi, mitte päris suvalise) ja kirjutan ka pisutki pikemalt kui "palju õnne". Siis on natukenegi kaardi saatmise tunne ja ehk ka saaja rõõmustab rohkem. Mulle endale küll lähevad läbimõeldud seinapostitused tunduvalt rohkem südamesse, kui lihtsalt "palju õnne" suvaliselt inimeselt, kellega ma pole aastaid päriselus suhelnud...
Mu vastus kaarnale oleks sama hästi võinud sinu kommi all olla.
DeleteJah, lihtsalt "palju õnne" suvaliselt inimeselt, kellega ma pole aastaid päriselus suhelnud..." - mind paneks see õlgu kehitama. Aga ma olen muidugi see tüüp kah, kes FB täitsa ilma sõpradeta :) Kasutan üksnes messengeri, ja seda päris-elu sõpradega kontakti hoidmiseks.
Kyll on ilusad kaardid. Loodetavasti hoitakse neid kauem alles kui jõulukuuske ennast 🤔
ReplyDeleteÕnnitlustega täpselt samad mõtted nagu Tikril - 1) postiteenistuse täpsus on ebausaldatav, ka 2) sotsmeedia õnnitluse teen pildikesega rätsepatööna. Niisama "palju õnne" ei ole väljastamist väärtki.
Mul samamoodi - suvaline sots. meedia klikk, või südameke või koogike või küünlake, või üksnes "palju õnne" ei kvalifitseeru. On olematu ja hingetu. Ma saadan lähedastele virtuaalseid sünnipäevakaarte, enda või Pauli tehtud foto taustaks (teinekord ka netist leitud pilt), nimeline õnnesoov peale kirjutet. Kusjuures need õnnitlused pole üldse alati lillelised, pigem mõni huvitav maastiku- või hoonedetail vms.
DeleteA mu kaartidest niipalju, et ma olen neid paaril korral raamituna seinal näinud. Olin kõvasti kõrvust tõstetud :), et näe, hoitakse jah kauem alles kui kuuske.
mu ema n.ö kogub FB-õnnesoovide jaoks pilte, pildistab ekstra selle arvestusega.
DeleteMa võtsin oma sünnipäeva sellepärast Fbst äragi - et ei peaks mitmeseja "palju õnne" alla laiki või tänusõna panema. Pealegi suhtun oma sünnipäeva väga ükskõikselt. Ise õnnitlen ainult neid, keda päriselt tahan õnnitleda, enamasti messengeris.
ReplyDeleteMul sama. Suhtun sünnipäeva VÄGA ükskõikselt:
Deletehttps://viistuhatviissada.blogspot.com/2023/05/uus-aasta.html
Synnipäev on minu jaoks muidu selline mäh-päev, aga see on väga kaunis põhjendus endale midagi sellist lubada, mida muidu nagu ei saaks. 😀
Delete