Nonii, räägime nüüd lõpuks siis ka sellest, kuidas Lillikene need kaks pikka kuud veetis, mil meie Pauliga palmisaarel olime. Kirjutasin Lilli elust-olust vahekokkuvõtte ka Kauail, postitus siin. Ja siin kirjeldasin ta hotellitingimusi. Lühidalt kokku võttes: Lilli saabus koju tagasi vaat et paremas konditsioonis kui enne Deschutes Pet Lodge hoiule minekut. Aga kui detailidesse laskuda, siis:
Kõigepealt olgu öeldud, et see polnud me koeral esimene kord mitu nädalat pererahvast eemal olla. Kui mu mälu ei peta, siis kasvataja juures oli ta me Kauai-komandeeringute ajal korra neli nädalat, korra viis, ja korra kuus nädalat. Enne seekordset üheksaks nädalaks koera “hülgamist” oli mu esimene küsimus Pet Lodge töötajatele, et kas neil nii pikaajalisi kliente enne ka ette tulnud, on neil kogemusi, kuidas koera meeleolu üleval hoida? Vastus oli jaatav - tuuakse loomi ka üsna pikaks ajaks, reeglina omanike tööülesannete tõttu, nagu meiegi puhul. Siiani kõige pikem boarding olla kestnud viis kuud. No õnneks selle rekordini me siiski ei küündinud.
Kuigi laekusime Kauailt saabudes lennujaamast koju hommikusel ajal, ei läinud me Lillile järele samal päeval. Viis tundi ookeani kohal ning mitmetunnine layover San Fransiscos olid oma töö teinud. Ega asjata öiseid lende hellitlevalt "red-eye flights" kutsuta. Kohvreid esikus maha pannes oled ikka täielik zombie. Aga järgmisel päeval oli muidugi esimene asi naaberlinna kihutada, et lõpuks ometi oma igatsetud lemmiklooma katsuda ja kallistada saaks. Lillikese check-out kujunes täitsa omaette sündmuseks, las ma jutustan pikemalt.
Noh, siseneme meie siis “hotelli” lobbysse – kusjuures ma ei liialda, tõesti puhas ja avar nagu inimhotellides – ja valvelaua-neiu nägu lööb särama. Lilli pererahvas, lõpuks ometi! Pet Lodge omanik, proua Sonja, on samuti kohal. Üksteise järel ilmuvad tagaruumidest veel ka paar talitajat, treener ja groomer, kõigil üks eesmärk – Lilli ja meie taaskohtumise tunnistajaks olla. Kennelikompleksi viiv uks avaneb, siseneb kennelipoiss, Lilli rihma otsas. Lilli, nähes kahe kuu jooksul tuttavaks saanud nägusid, teeb oma tervitusringi. Ja alles seejärel märkab meid. Issand, see oli NII äge ja armas, kuidas koera mõtted ja tunded selgelt loetavad olid. Esimene reaktsioon: “Oo, tere, teie ka siin!” Seejärel umbes sekund täielikku hämmastust täis mõttepausi. Ja siis: “Oo, wow, kas see võib tõesti tõsi olla, teie, teie, TEIE ka siin, oh, oh, ooohhh, ma olen NII õnnelik, oh, super, te ei kujuta ette, KUI õnnelik ma oleeeeen!!!!”. Ning järgnevalt tegi Lilli täpselt seda, mida ühes viimastest Kauai-öödel nähtud unedest teda tegevat nägin, ja mida ta muidu mitte kunagi tervitus-olukordades ei tee. Ta nimelt heitis põrandale külili, sulges õndsalt silmad ning laskis mul kaua, kaua oma kõhtu sügada. Mul tuli nutt peale! Paulil ka, natuke… ja kõrvalseisjail ka.
Oeh. Pühime nüüd silmad kuivaks, eks, ja hakkame asjalikuks jälle. Lilli tagastati meile hiilgavas konditsioonis. Pestud, kammitud, pediküüritud, ideaalkaalus. Treener, noorepoolne mees, kes Pet Lodges koerte vaimse ja füüsilise virgeoleku eest vastutab, kiitis taevani Lilli mängu-, tähelepanu- ning kontaktivõimet. Eks mul, vanal koeraspordihundil, oli muidugi ka täpne juhis koerale kaasa prinditud, et kuidas temaga mängimine peab käima, muuhulgas sisaldas tutorial ka lihtsamaid treeningelemente, käsklusi jne. Omanikuproua Sonja tunnistas, et armus Lillisse ülepeakaela, veetis koeraga iga päev täitsa vabatahtlikult kvaliteet-aega, säärast, mille eest muidu lisatasu võetakse - “because Lilli is my friend”, nagu ta ise ütles. Kiidusõnu tuli tõesti igast suust. Et kui hea sööja Lilli on. Kui puhtustpidav. Kui kuulekas. Kui kontaktialdis, armas ja õrn kõikide töötajatega. Kas ma mänguoskusi juba nimetasin? :) Kui viisakas liigikaaslastega, uustulnukad muidugi välja arvatud, nende peale haukumine on iga koera püha kohus. (Koeri “hotellis” otse loomulikult omavahel kokku ei lasta, igaühel isiklik kenneliboks ja väike jooksuaed, suurel jooksualal ning treeneriga mängimas käiakse ühekaupa, aga elukad ju näevad-kuulevad-haistavad üksteist kenneliruumides, mistap teavad täpselt, kes ja kus). Jah, võib vabalt olla, et Pet Lodge staff kõiki oma kliente ülistussõnade saatel koju saadab, aga see ei muuda fakti, et iga koeraomaniku süda, kaasa arvatud minu ja Pauli oma, saab sel moel võidetud.
Oi, kuidas ma tahaks, et Lilli oskaks rääkida. Või et mina oskaksin koera mõtteid lugeda. Mida ta küll tundis selle pika lahusoleku jooksul? Kas tal jätkus lootust, et “vana elu” tagasi saab, või arvas, et nüüd ja igavesti hakkavadki päevad-ööd teistsugused olema? Palju toredaid inimesi küll läheduses, igat sorti koeri ka, aga kutsikapõlvest saati teada-tuntud kohti, lõhnu, asju, inimesi ei kusagil? Me maikuu alguses tegime küll ka proovi-boardingu, kolmepäevase, nii et kogemus oli tal olemas, et ühel heal päeval tullakse järgi ja viiakse “vanasse” ellu tagasi. Aga kas see lootus pidas kaks kuud vastu? Või lõppes varem? Kui jah, siis millal?
Tehniliselt võttes oli Lillil ju Pet Lodges parem olemine kui paljud liigikaaslased üleüldse unistada oskavad – kõht täis, mugavustega katus pea kohal, privaatne territoorium, olgugi, et pisike, hoolitsejad olemas. Paraku oli see heaolu väga erinev sellest, millega Lilli igapäevaselt harjunud. Siiski, üks asi, mis mu südant suuresti rahustab, on tõsiasi, et Lillikene jumaldab inimesi. Kõiki inimesi. Mida rohkem inimesi, seda toredam. Ja boardingus oli tal neid ümber ikka üksjagu, versus kasinad kaks omanikku kodustes oludes, eks.
Ahjaa, mugavustest rääkides. Meie Pauliga oleme lihtsad maakoha elanikud, kodus sihuke peen asi nagu kliimaseade puudub. Aga Deschutes Pet Lodge kennelimajad on kliimaseadmetega varustatud. Mistõttu märkasin, et Lillil manas kojusaabumise järgsetel kuumadel päevadel mitut puhku “nalja teete või, toas 30 kraadi sooja, kus mu air conditioning on?” näo ette. Aga muus mõttes ei paistnud mingeid kohanemisraskusi olevat, täpselt oli meeles, mismoodi kodus asjad käivad. Kohalikud kanjonirajad, tõsi küll, vajasid VÄGA hoolikat ülenuusutamist, ja ainult Lilli ning ta nina teavad, mis sorti karvased ja sulelised siin meie äraolekul toimetasid.
Ühesõnaga – kõik on rahul. Lilli, mina, Paul, Pet Lodge rahvas, kes Lillit juba tagasi ootab. Ei peagi väga kaua ootama, just bookisin loomale Tänupühade ajaks kuuepäevase majutuse, ikka jälle koos kõikide kellade ja viledega, kaasa arvatud igapäevane privaatne mänguaeg treeneriga. Ah et mis koeravabad plaanid meil seekord on? Vot säärased: läheme teeme Thanksgivingu puhul linnapuhkuse, sihtkoht Seattle. Paulil on tänu tuhandetele hotellides veedetud öödele seljatäis boonuspunkte kogunenud, nendega maksame majutuse eest peenes Seattle Marriott Waterfront hotellis, rõduga apartement, miljonivaatega sadamale ja Elliott Bayle. Lilli, muide, on kah Seattles hotellis ööbinud, tõsi küll, mitte selles konkreetses Marriottis. Lugeda saab siit. Jaa, jaa, juba kuulen küsimusi, et miks siis seekord koerata. Sest seekord on meil kultuuriüritused plaanis, ja koeral tõenäoliselt lõbusam need kuus päeva teada-tuntud kennelis veeta, selmet hotellitoas puuris istuda. Lõbusam minulgi, kui saan kultuuriüritustelt koju jõudes jalad rõduäärele visata ja veiniklaasi näppu võtta, vabana vajadusest kibekiiresti koer lifti tirida, et õigeaegselt tänavale Asja ajama jõuda.
Pildi tegi Paul. Lilli õhtut veetmas, me kodu teise korruse terrassil kanjoni üle vahti pidamas.
August 20/2021
“I went to the Hotel of the Violet Hippopotamus and drank five glasses of good wine.” ― Anton Chekhov, The Prank: The Best of Young Chekhov
