Thanksgiving, Neskowin, Oregon.
PROPOSAL ROCK ehk KIHLAKIVI - nii ma ta nime eesti keelede tõlkisin -  vaatas otse me apartemendi akendesse. Kohalik legend (loe inglisekeelset teksti allpool) meelitab kohale armunud paare, saareke on tunnistajaks olnud lugematutele abieluettepanekutele. Mõõna ajal pääseb saarele kah. Püstloodis kallas teeb tipu vallutamise küll keeruliseks, kuid mitte võimatuks.
Novot. Pauligi tabas inspiratsioon, langes rannal mu ette ühele põlvele, surus käe südamele ning tegi abieluettepanekuga algust. Paarist sõnast kaugemale ei jõudnud, laksas endale käega otsaette, et õige jah, me ju oleme juba abielus. Kargas püsti, äigas püksipõlve puhtaks ja keerutas mind niisama lõbuks valsitaktis ringi. Siiski, kui keegi meid kaugemalt jälgima juhtus, võis mulje jääda küll, et härra tegi ettepaneku ja proua oli nõus ja siis tantsisid nii et liiv lendas.

OREGONI RANNIKU KUULUS KUMMITUSMETS on kohe kihlakalju kõrval, seegi paistis meile tuppa kätte. Arvata 2000 aastat tagasi niitis maavärinajärgne hiidlaine hiiglaslikud sitka-kuused jalult, puujäänused aga ei erodeerunud sajandite jooksul, säilisid ookeanipõhjas kenasti. Paljastusid alles 1997-98 aastal, Oregoni rannikut erakordse tugevusega räsinud talvetormide ajal. Mõõnaveega on sadakond kummituslikku kändu nüüd kenasti näha.
Esimesed kolm fotot laenasin veebist, kuna sügiseti pole rannikul päikeselist pildistamis-ilma just volilt võtta. Neljas ja viies pilt on tehtud me toas ja terrassil, Kihlakalju hästi näha.

------------

NESKOWIN GHOST FOREST. Back in the winter of 1997-98, a series of storms hit the central Oregon coastal town of Neskowin. The turbulent weather unearthed what is known today as the Neskowin Ghost Forest, the remnants of an ancient sitka spruce forest. The stumps of the Ghost Forest have been estimated at approximately 2000 years old, and when they were alive, the trees are thought to have stood 150-200 feet high.
Scientists believe that the forest was ultimately destroyed as a result of an earthquake or tsunami, and the remains eventually buried deep. The event that destroyed the forest also helped to save the stumps by burying the remains, thus being preserved rather than eroding them away over time. The unearthing of the Ghost Forest results in a mysterious and beautiful sightseer’s dream. When the tide is out, some 100 ancient stumps can be seen rising out of the beach and incoming waves.

JUST NORTH OF THE GHOST FOREST IS PROPOSAL ROCK, named for the 19th century marriage proposal of Charles Gage to Della Page.  The details are light — and change depending on the source, as legend mixes with fact — but what's important is that one day in the late 1800s, these star-crossed lovers headed out to a basalt sea stack above the Pacific Ocean and decided to get married.
Proposal Rock is an island just at the edge of the ocean. When the tide is completely out, you can reach the island and climb a short trail to the top, where you will find a small, secluded forest, and at the westernmost point, an amazing view of the open Pacific Ocean and the Ghost Forest below.
Read more:
November 30/2017

THANKSGIVING. Neskowin, Oregon.
OK, mõned ilupildid ka. Ookeani ääres peab ju loojangut jäädvustama, kuidas siis muidu.
Need kaks pilti, kus Lilli ja mina vastamisi seisame, need on täitsa reaalsed treeningsituatsioonid muide. Ma plaanin sellest pikemalt kirjutada, aga olgu siinkohal mainitud, et Lillikene üllatas meid ikka korralikult oma kuulekuse ja keskendumisvõimega võõras ümbruses. Mäletan, kui Yarko (bless his heart!) aastane oli, võisin või pea peal seista, tema tundis huvi pigem teiste penide ja muu ümbritseva, mitte aga minu vastu. Või noh. Olgem nüüd ausad. Kõik koera vead on ju tegelikult koolitaja omad. Järelikult olen midagi siiski õppinud, et Lilli seal rannal (ja ka mujal) mind ja Pauli muudele atraktsioonidele eelistas.
Oops, kas ma läksin jälle sujuvalt koerateemale, kuigi alustasin päikeseloojanguga?
November 29/2017
“Ocean (noun). A body of water occupying about two-thirds of a world made for man — who has no gills.”― Ambrose Bierce, The Unabridged Devil's Dictionary

MA EI MAHU ENAM OMA LEMMIKPÜKSTESSE, YEHAA!
Lolliks olen läinud, mõtlete. Et sedasi rõõmustan. Ei, ei ole lolliks läinud. Lugu järgmine.
Eluaeg, või no täpsemalt teisme-east saati olen tahtnud kasvõi paar kilogi rohkem kaaluda. Aga mida pole looja poolt antud, seda pole. Millaski kirjutasin isegi blogisse nutulaulu kerge inimese raskest elust ja kaaluteemalistest topeltstandarditest. Aga nüüd! Juba mõned kuud on mul tunne, et riided hakkavad kuidagi kokku tõmbuma. Püksid iseäranis. Ja paar päeva tagasi, kujutage ette, ei läinud lemmik-püksipaari lukk enam kinni, vingerda ja tõmba kõhtu sisse palju tahad. Osa elanikkonnast langeks antud situatsioonis musta masendusse, eks ole. Mina aga, vastupidi, kiljusin vaimustusest, keerutades tükk aega õnnelikult peegli eest.

Pükstest, eriti noist eelmainitud lemmikutest, on muidugi kahju lahkuda. Kuid ei tule kõne allagi, et ma nad kappi peenemaid päevi ootama paneks. Loodetavasti ei tule need peenemad päevad enam kunagi tagasi :-) Fotol olev paar mahub veel jalga, annab venima, kuna puuvillal väheke spandexit hulgas. Jaa, roosidega püksid. No ütleme nii, et pühapäeval kirikusse nendega just ei läheks, aga kodus hiiglama lõbusad kanda. Oh wait. Ma ju ei käigi kirikus.
November 28/2017

AMETLIK PEREPILT IKKA KA.
TÄNUPÜHAD 2017, NESKOWIN, OREGON
p.s. Juhin tähelepanu Pauli kummikutele. Need ostis ta aastal 2013 Eestist, Tartust. Made in Russia.

KÕIGE JÕLEDAM VAATEPILT, mida minu silmad rannaliival näinud. Hiigelhunnik võikaid kombitsaid. Näeb välja nagu hinge heitnud tulnukas. Õudne! Googeldamine õnneks veidike rahustas - tegemist on tormist kaldale uhutud mererohuga. Kombitsad kasvavad kuni kahekümnemeetriseks.
OK, mererohi, aga sellegipoolest, mine sa tea... Ega Google peale või alati kindel kah olla. Kusjuures väidetavalt olla see jubedus SÖÖDAV.
Fotod võetud Oregoni rannikul.

-------------

BULL KELP
/…/ Perhaps you're wondering about those huge piles of alien-looking bulbs and whips on the beach? It's a seaweed (or a large algae) that grows in "forests" near the shore. The scientific name is Nereocystis luetkeana.
These kelp are annuals, completing their life cycle in one season, and can grow up to 20 meters (60 feet) in one year. They grow in enormous fields just offshore and in areas too deep to be affected by tides, but you can sometimes see their roundish bulb heads bobbing in the ocean. Bull kelp are comprised of a single stalk (called a stipe) which attaches to rock on the ocean bed, while at the top is that large bulb and numerous ribbon-like blades. The bulb is filled with carbon monoxide, which is what causes it to float upright in the ocean.
Interestingly enough, bull kelp off the Oregon coast are QUITE EDIBLE, though you'll want to harvest them fresh from their strand in the ocean, which means don't go trying to gobble them off the beach when you find them there. They are said to be quite delicious and tender when cooked or marinated./…/
November 26/2017

SEDAKORDA VEETSIME TÄNUPÜHASD ISEKALT. No ses mõttes, et Thanksgiving on USAs nr. 1 perepüha, paljudele jõuludestki olulisem. Kogu suguvõsa ümber laua, kalkunipraad, jalgpall telekast ja pikad jalutuskäigud, poole ööni üleval olek, järgmisel päeval sissemagamine pluss mõnus pikk hommikukohvi värskete küpsetistega. (Kui just enne kukke ja koitu ei taha tõusta, et kaubanduskeskusi rüüstates Black Friday'st viimast võtta.)

Anyway. Täpsemalt seisnes meie isekus selles, et otsustasime autosõidu Lõuna-Californiasse – seal elab enamik Pauli peret - sel aastal ära jätta. Need vahemaad siin on ikka nii paganama pikad. Edasi-tagasi kulgemise peale kuluks ca kolm päeva. OK kaks, kui ninast veri välja sõita. Lennukiga? No siis tuleks Lilli boardingusse viia jne jne. Ühesõnaga, teatasime sugulastele, et sorry, aga sel korral eelistame kalkunile hoopiski oma (juba paar aastat peetud) plaani veeta Tänupühad Oregoni rannikul, Vaikse Ookeani ääres.

Rentisime Vacation Rentals By Owner kaudu neljaks päevaks mõnusa väikese apartmendi olematu suurusega linnakeses nimega NESKOWIN. Kõlab vägagi venepäraselt, kuid tegelikult tuleb Tillamook indiaanlaste keelest, tähendades vabas tõlkes ‘palju kala’. VRBO on kusjuures hea vaheldus hotellile. Kuna broneerisime aegsasti (augustis), oli valik üsna lai, ka koeraomanikele, ning hinnad soodsad.

Täna taas kodus, reielihased rannaliivas sumpamisest nii valusad, et. Aga igavesti tore oli. Pacific on ikka vägev. Ja Oregoni kaldajoone kaljuhambuline, külm ilu täiesti hingemattev. Nii et pilte saab veel. Aga esiteks vaja pesu pesema panna. Iga viimne kui hilp on liivane, poolniiske ja lõhnab ookeani järele :-)
November 26/2017

MINU NAABRINAISED, osa 5/7
OLIVIA
British humour, anyone? Aga palun. Koputage Olivia kodu uksele, teid võetakse avasüli vastu, kostitatakse kohvi ja küpsistega (jah, Olivia on küll Inglismaal sündinud ja kasvanud, kuid ei joo teed) ning vestlusega, mis annab silmad ette inglise telesarjadele.

Ameerikas elada – see olla olnud Olivia unistuseks juba plikapõlves. Vähese käsipagasi ning kenakese hulga hulljulgusega varustatult USA idaranniku sadamalinnas laevalt maha astudes oli Olivia kasinasti kahekümnene. Järgnesid paar lapsehoidjana töötatud aastat, neid meenutab ta siiani heldimusega, kuna sattusid hiiglama vahvad pered olema, ja mõistlikud kasvandikud. Võõraste laste kantseldamine lõppes tänu tantsuõhtul kohatud tegevteenistusest puhkusel olevale pikale, blondile, nägusale USA õhujõudude piloodile, keda too kurikuulus inglise huumor eemale ei suutnud peletada. Tänaseks on paar juba pea viiskümmend aastat abielus olnud, poeg ja pojalapsed ammu oma elu elamas.

Olivia immigratsiooniprotsessi kirjelduste taustal tundub mulle mu oma Kolgata tee USA alalise elamisloa saamiseks lausa lapsemäng. Toona, kuuekümnendatel, tuli muuhulgas aru anda igast sendist, mille endaga kaasa olid võtnud, ning igast pereliikmest, kes kodumaale maha jäid. Kusjuures meenutagem, et dokumendid liikusid asutusest teise kirjatuvidega posti teel, mitte elektrooniliselt. Oliviale ei avalda niisiis mu kurtmised Ühendriikide bürokraatia üle suuremat muljet. Tema on hulga hullema kadalipu läbi teinud.

Olivia ning ta kaasa veedavad poole aastast, sooja aja, oma Kesk-Oregoni kodus. Külmade tulekul teevad aga seda, mida sajad tuhanded nendesarnased ja –vanused ameeriklased: löövad oma RVle hääled sisse ning suunduvad lõunasse. Lõunapoolsetes osariikides kutsutakse tulnukaid muide lumelindudeks ('snowbirds'). Väga mõistlik eluviis mu meelest, eriti kui pole enam igapäevast töölkäimise kohustust. Sõidad kuhu süda kutsub, ratastel maja ju kogu aeg kaasas. Ma peaks neist sõiduriistadest eraldi postituse kirjutama, see on lausa omaette tööstusharu, uhked interjöörid ja puha. Anyway. Olivia ja ta mees ei rända siiski enam niisama sihitult. Nad nimelt sattusid Katrina katastroofi ajal Louisianas olema. Orkaan üle elatud, ei kiirustanud aga Oregoni tagasi, vaid aitasid ühe loodusjõududest laastatud väikelinna elanikel kodusid uuesti üles ehitada. Mille käigus tekkisid kohalikega niivõrd tugevad sidemed, et nüüd talvituvad Olivia ja ta kaasa igal aastal sellessamas linnakeses. Võetakse vastu nagu pereliikmeid. Äraütlemata ilus lugu ligimesearmastusest ja abivalmidusest.

Olivia on pikka kasvu, east hoolimata sirge seljaga, kerge kõnnakuga. Pehmed satäänid juuksed, lõbusad hallid silmad, pärlid kaelas ja kõrvas. Mingi kauboi-esteetikaga ei ole Olivia kogu oma Ameerika-elu jooksul tegemist teinud, kus sa sellega. Meriinovillane kampsun siidise pluusi peale tõmmatud, seelik täpselt põlveõndlani, kahesentimeetrise kontsaga laitmatud beezhid kingad komplekti täiendamas, on Olivia hoolimata pisut kooliõpetajalikust välimusest tõeline seltskonna hing oma võllanaljade ja heledahäälse naeruga.

Ahjaa, ja (heas mõttes) käsitööhull. Kusjuures kõik, mis ta näppude alt tuleb, on tipptasemel. Ei eputa oma oskustega, aga me naabrinaistega oleme juba harjunud nõudma, et too nüüd palun lagedale, mis sa viimati valmistanud oled. No ja siis ilmub Olivia mõne peenelt kootud kampsuni või õhuliste heegeldatud kardinatega ja kõik teevad oooh ja aaah. Kas ma tema kokkamis-talenti juba mainisin? Sõbrannad räägivad, et Olivia käes kukuvad ameeriklaste traditsioonilised Tänupühade toidudki paremini välja kui ameeriklastel endal. Ja ilus lauluhääl on tal ka. Olen korra kuulnud. Me saame siin detsembri alguses prouadega kokku, väike eel-jõulupidu kingitustega - loodetavasti õnnestub Olivia taas jõululaule laulma meelitada.

p.s. Naabrinaise eesnimi privaatsuse huvides muudetud.
Foto: Internet
November 21/2017
BETSY. Minu naabrinaised, osa 1/7
CARLA. Minu naabrinaised, osa 2/7
SHARON. Minu naabrinaised, osa 3/7
GLORIA. Minu naabrinaised, osa 4/7
JILL. Minu naabrinaised, osa 6/7

LILLI FÄNNIDELE TEADMISEKS, et esimene jooksuaeg on nüüdseks ametlikult ja sündmustevabalt möödas. Olen ausalt öeldes isegi väheke pettunud actioni vaeguse üle :-) Kõik need kaikad ja kivid, millega ma relvastusin, kõik see vaev, mis Lilli kenneli kindlustamiseks kulutasin – ja mitte ühtegi isast ümber maja luusimas kogu selle kolme nädala jooksul.

Nali naljaks, tegelikult tuleb tänulik olla ning naabritele au anda, et nad oma penisid mööda küla ringi hoorata ei lase. Ja eks ma ise olen nüüd ühe kogemuse võrra jälle rikkam - esimene emane koer mul ikkagi, esimene jooksukas üle elada. Lilliga ka viimane, detsembris läheb lõikusele, kutsikaplaanidele kriips peale. Aastaid tagasi küll hellitasin mõtet, et kui kunagi emase võtan ning geneetiliselt hea materjal sattub (nagu Lilli), siis võiks ju ühe pesakonna kutsikaid üles kasvatada. Oleks kindlasti vahva, kuigi väsitav ja kulukas kogemus. Kulukas seetõttu, et tõu-nõuete kohase pesakonna tegemine ei käi niisama lihtsalt, et lased isase ja emase kokku ja jääd kutsikaid ootama, sedajärgi pole muud vaeva kui kutsikaostjatelt raha kasseerida. Mkmm. Mingi tagahoovipaaritus ei tule minu koera-filosoofia kohaselt kõne allagi. Niisiis seisaksid ees emaskoera põhjalikud terviseuuringud, koolitustulemuse saavutamine, sobiva isase, hiljem kutsikatele vastutustundlike omanike leidmine etc etc. Ühesõnaga, tänase seisuga pole mul mingit tahtmist seda pikka ja vaevanõudvat teed ette võtta. Laiskus ei võimalda, nagu minu ja Yarko kunagine kaitsekoolituse treener armastas öelda.

Aga jah, veel sellest jooksuaja-kogemusest. Olin mina igasugu hirmujutte kuulnud, ja pealtnäha täitsa asistelt koerainimestelt, et see on üks õudne aeg. Veri lahmab, kogu elamine tuleb kilega kinni katta, koer lakub end 24/7, tekitades võigast, lakkamatut soundi, loomale kummipüksid jalga, deodoranti saba alla, isaste tarvis hangi taser või, veel parem, jahipüss, ja nii edasi. No ma ei tea. Eks jooksuajad kulgevad koertel erinevalt, aga Lillikene läks sellest küll läbi nagu nuga võist. Me ei rullinud isegi vaipu kokku. Kõik käis nagu kellavärk, kusjuures „sabakeeramise“ päevad, need kõige ohtlikumad, need olid ka Lilli meeleolu ja olemise pealt täiesti selgelt näha. Ta tundus kuidagi eriti õrn ja naiselik siis, ja kui viljastumise aeg mööda sai, muutus Lilli käitumine taas igapäevaseks. Jaa, igatahes väga huvitav kogemus mulle kui siiani isaste koerte inimesele.

Jooksuaeg muutis Lilli silmnähtavalt täiskasvanulikuks. Ma ei ütleks, et lausa soliidseks, ta ju ikkagi vaid aastane, aga viimasedki kutsikakombed on nagu nõiaväel kadunud. Ning juhul kui ma seda veel piiiiiisavalt rõhutanud pole, siis ta on tõesti üks ütlemata kerge koer pidada. Eks osa sellest eduloost põhineb muidugi minu ja Pauli kasvatusvõtetel ja järjekindlusel, aga no materjali peab ka ikka olema, mille kalla töötada, eks ole. Ja Lillikene on tänuväärne materjal. Öeldakse, et sulle antakse üks suurepärane koer elu jooksul. Mina võin täna, kui Lilli kutsikaeast väljas, noor täiskasvanu juba, öelda, et mulle on antud lausa kaks. Eelmine suurepärane oli Yarko, ja nüüd Lilli. Sellest, kuidas vaid paarikuusele koerale hinnangut anda vara on, ja kuidas ma kutsika-inimene pole, kirjutasin täpselt 10 kuud tagasi.

FOTOD tehtud täna. Me siin kujundame väikest osa oma kadakapuu-metsast nii öelda pargiks. Juurime kuivanud salveipõõsaid, eemaldame puude alumisi oksi. See teenib ka tuleohtuse eesmärki.  Kuivas, loodustulekahjude poolt räsitavas Kesk-Oregonis on tihe taimestik maja ümber lausa ohtlik. Nii et mis muud kui saag kätte ja käised üles. Puud on Pauli hooleks, mina maadlen põõsastega. Lilli, tema toimetab oksi ühest kohast teise. Alumisel pildil osutab Paul oksaraole ja käsib selle lõkkesse lisada. Lillil, jumal tänatud, jagub tervet mõistust käsk täitmata jätta :-)
November 18/2017
“I’ve seen a look in dogs’ eyes, a quickly vanishing look of amazed contempt, and I am convinced that dogs think humans are nuts.” - John Steinbeck

 

YOU COULDN'T MAKE IT UP.
Ei, tõesti ei suudaks midagi sellist välja mõelda. Aga näe, reaalne elu on kummalisem kui mistahes fantaasia. Selles postituses kirjutasin, et massitulistamised on USAs nii sagedaseks ja tavapäraseks  muutunud, et võiksin teemakohasest postitusest iga nädal koopia teha, vahetades vaid kohanimesid ja hukkunute-haavatute arvu. Ja täna hommikul, peale järjekordset tapatalgut, sedakorda Californias, loen uudist: Trump on oma kümne päeva tagusest Texase massitulistamise kaastunde-tviidist copy-paste teinud. AGA. Erinevalt minust, kes ma faktide/numbrite kohendamisele mõtlesin, ei vaevunud tema sedagi tegema.

Võtame situatsiooni lühidalt kokku.
ESITEKS. Relvavägivald Ühendriikides on saavutanud taseme, kus iganädalaselt toimub nii mastaapne veresaun, et presidendi kohus on kaastunnet avaldada. Noist pisematest, paari hukkunuga juhtumitest, neist ärme üldse räägimegi. Neid juhtub igapäevaselt üle kogu riigi, ja mitte üks ega kaks päevas, vaid ikka kämblatäis.
TEISEKS. Ühendriikide presidendiks on mees, kes kaastundeavaldusi Twitteri vahendusel edastab, eelmisest sarnasest sõnumist lõika-kleebi tehes. "May God be with the people of [insert next mass shooting location here]". Ning  last but not least - kes grammatikast ööd ega mütsi ei jaga, have asemel has kirjutades. Jep. May God be with all of us ajal, mil relvatöösturid nööre tõmbavad, Trump Valges Majas hüpiknukuks.

Twitter Slams Donald Trump For Tweeting Condolences About The Wrong Mass Shooting
/.../ He copy pasted his response to a mass shooting and forgot to change the location. What a clown./.../
November 15/2016
“Stupidity is the same as evil if you judge by the results.”― Margaret Atwood, Surfacing

MINU NAABRINAISED, osa 4/7
GLORIA
Ma ei ole kohanud ühtegi enda vanuseklassis naisterahvast, kes pikad lahtised juuksed välja kannaks. Peale Gloria. Heleblond ja sinisilmne, pisikest kasvu, elav nagu tulesäde. Alati maitsekalt meigitud, alati figuuri rõhutavates teksastes ja elegantsetes, kõrgepoolse kontsaga saabastes. Ning need juuksed, jah. Poolde selga ulatuvad, sirged, tugevad. Enamjaolt lehvivad lahtiselt, harvemini hobusesabasse tõmmatud.

Gloria kolmkümmend+ aastat kestnud õnnelik abielu lõppes abikaasa õnnetu surmaga. Aastajagu tagasi läks manalateele Gloria uus meessõber. Aga paari kuu eest, kui naabrinaistega koos istusime, teatas Gloria, et on tutvunud meeldiva härraga, suhe olevat tõsine. Meie muidugi pärima, et kes ja kus ja kuidas. Noh, tuleb välja, et Gloria teadis, mida tegi, kui läinud aastal me „külast“ naaberlinna kolis, otse golfiväljaku kõrvale. (Ei, proua ise ei mängi, juhtus lihtsalt sobiv krunt olema). Ühel kenal päeval lendas Gloria aeda golfipall. Seda tuli taga otsima viisakalt vabandav, vaba, sobivas vanuses härrasmees... ja nii see läks. Tuleva talve plaanivad armunud veeta ratastel, reisivad RVga, erinevaid osariike avastades.

Ei, Gloria ei ole kerglast tüüpi naine, kuigi selles eas pole just tavaline, eks ole, et üks meessuhe muudkui järgneb teisele. Inimesi lihtsalt kisub tema poole, magnetiks rõõmsameelsus, elujanu, vahe huumorimeel. Gloria tõesti sõna otseses mõttes särab, alates värskest õhust jumestatud põsesarnadest (ta on kirglik ratsutaja) kuni eelmainitud elegantseid saapaid kaunistavate pannaldeni. Seesinane sisemine ja väline sarm mõjub külgetõmbavalt iseäranis muidugi meestele, aga ka meile, naistele. Sest kes ei tahaks elujaatava inimese seltskonnast osa saada? Kusjuures sõbrannade rohkusest hoolimata leiab Gloria aega, et igaühele eraldi pühenduda. Oskab hiiglama hästi kuulata - tänapäeval haruldane, kaduv kunst mu meelest.

Gloria sagedaseks kaaslaseks on ta kuueaastane pojatütar. Vanaema vähendatud koopia nii olemuselt kui välimuselt – välja arvatud juuksed. Need on noorel preilil lokkis, leekivpunased. Paneme juurde tedretähed ning rikkaliku, täiskasvanuliku keelekasutuse, ja küllap on teil pilt olemas.

Glorial on muide hämmastav anne täiesti ootamatute detailidega üllatada. No, istute näiteks tema seltsis kohvikus ja tudeerite menüüd, mis on tagasihoidlik nii sisult kui vormilt. Valik kesine, trükk udusevõitu. Gloria keerab paberilehte arvustavalt seda- ja teistpidi. Ühtäkki löövad ta silmad põlema, välgukiirusel voldib menüüst paberlaevukese. Viipab seejärel ettekandjale, et uus menüü toodaks, süütul ilmel selgitades, et paber tundus voltimiseks nii sobilik. Kuidagi ei suutnud end tagasi hoida. Vast neiu soovib laevukest endale? (Ettekandja keeldub naeratades). Peale sihukest näputöö-alast etteastet naudid isegi keskpärast kohvi, ma ütlen :-)

p.s. Naabrinaise eesnimi privaatsuse huvides muudetud.
Foto: Internet
November 13/2017
BETSY. Minu naabrinaised, osa 1/7
CARLA. Minu naabrinaised, osa 2/7
SHARON. Minu naabrinaised, osa 3/7
OLIVIA. Minu naabrinaised, osa 5/7
JILL. Minu naabrinaised, osa 6/7

Pühapäeva hommik. Kanjon triiki udu täis. Pauli foto.
November 12/2017
“Millions long for immortality who don't know what to do with themselves on a rainy Sunday afternoon.”― Susan Ertz

ET TU, KEVIN?
Jaa, aastakümneid on Kevin Spacey olnud üks mu lemmiknäitlejatest. Tuleb välja, et aastakümneid on ta ka noorukeid seksuaalselt ahistanud. Ma ei hakka linke lisama - keda täpsemalt huvitab, googeldab. Seda uudist on kogu maailma kirjutav ja kujutav press täis. Ega Spacey ise tagasi ei ajagi, vähemasti kõiki juhtumeid mitte. Eriti lame oli muidugi viis, kuidas ta lõpuks „kapist“ välja tuli, homoseksuaalsust justkui vabandusena kasutades. Et andestatagu, kui keegi tunneb, et talle on ebameeldivusi valmistatud, ja et nüüdsest valib Spacey (avalikult) elu geimehena. Pange tähele, valib. Justkui omasooiharus oleks valik. Ja justkui käiks (alaealiste) ahistamine sellega automaatselt kaasas. Gei-kogukond läks sellise lähenemise peale muidugi tigedaks nagu herilasepesa. Õigusega, mu meelest.

Kaesin siin iseenda sisse, et mis emotsiooniga ma nüüd Spacey osatäitmisi vaataks. Leidsin, et enam ei vaatakski. Millest on muidugi tuline kahju. American Beauty ja Margin Call ja kõik need teised meistriteosed...never again, minu jaoks. Vähemalt täna  tunnen nii. Tunnen end kuidagi.... petetuna. Mulle Spacey näitlejatööd NII õudselt meeldisid. Tegelikult ei peaks näitleja eraelu ju vaataja jaoks rolli mängima, või? Aga näe, ei oska ma sedamoodi kunsti ja reaalsust lahku lüüa.

--------------

USA VALITSEV POLIITILINE PARTEI ON LASTEAHISTAJATE KAITSEKS LAUSA PIIBLI APPI VÕTNUD.
Mkmm, ma ei tee nalja. Lugu järgmine. Senatisse kandideeriv vabariiklane Roy Moore on kaela saanud paar ahistamissüüdistust. Olla täiskasvanud, üle kolmekümneaastase mehena teismelistele tütarlastele silma visanud. Ja mitte ainult silma. Aga. Moore’i parteikaaslased pole vabanduste otsimisega kitsid. Muuhulgas osutavad, et näiteks Joosep oli täismees, kui õrnas eas Mariale lapse sebis. Hmm. Poliitikud Piiblit vist vaid pisteliselt lugenud? Ma ei ole vaimuliku kirjavaraga küll eriti kursis, kuid seda tean minagi, et Jeesuse isaks oli püha vaim, mitte Joosepi nimeline puusepp. Et siis esiteks õigustad lapseahistamist Piibliga, ja teiseks paned faktidega mööda. Issand, sa näed ja ei mürista...

 /.../ An Alabama state official Jim Zeigler is citing the Bible to defend GOP Senate candidate Roy Moore against sexual assault allegations on a 14-year-old girl decades ago. "Take the Bible: Zachariah and Elizabeth for instance," Zeigler said. "Zachariah was extremely old to marry Elizabeth and they became the parents of John the Baptist. Also take Joseph and Mary. Mary was a teenager and Joseph was an adult carpenter. They became parents of Jesus. There's just nothing immoral or illegal here. Maybe just a little bit unusual."/.../
Read more 
Image: Internet
November 12/2017
“Sometimes things are just what they seem to be and that's all there is to it.”― Charles Bukowski

TÄNA, 11. NOVEMBRIL SAAB MUL TÄPSELT KUUS AASTAT USAsse kolimise päevast. Jälle põhjust tähistada! Blogisissekanne 12. novembrist 2011: Me mõlemad Yarkoga turvaliselt kohal, yehaa!! Elu on ilus. Yarko pidas lennud ja ööbimised üle ootuste hästi vastu. Tunneb pidurdamatut huvi kohalike elukate ja lõhnade vastu, justkui teine noorus oleks alanud... hmm, nagu minulgi, eks ole :-) Korralik jetlag seekord, muuseas. Mina saabusin El Pasosse 11.11.2011, kell 11:25 AM. Niisiis läks minutitega väheke nihu. Yarko seevastu hoidis stiili. Tema puur veeretati El Paso cargo-angaarist välja 11.11.2011, täpselt kell 11  õhtul.

Yarko esimestest hetkedest Ameerika pinnal saab lugeda SIIT.
Foto: Yarko kaeb ülevalt mägedest oma uut kodulinna. Las Cruces, detsember 2011.
“One never reaches home,' she said. 'But where paths that have an affinity for each other intersect, the whole world looks like home, for a time.”― Hermann Hesse, Demian

ESIMENE LUMI!
Lilli on täiesti pöördes muidugi. Ja Paul on isegi lumepalli pildile saanud, wow. 
Aga juba sulab nii mis mühiseb.
November 09/2017
"A lot of people like snow. I find it to be an unnecessary freezing of water." - Carl Reiner

Lillil on täna sünnipäev. Sai üheaastaseks!

Allpool väike pildivalik Lillikese imelisest muutumisest :-)

 November 06/2017

"When the Man waked up he said, 'What is Wild Dog doing here?' And the Woman said, 'His name is not Wild Dog any more, but the First Friend, because he will be our friend for always and always and always. - Rudyard Kipling

VIHA VÄLJENDUB MINU PUHUL TIHTIPEALE KÜÜNILISUSES. Iseäranis neil puhkudel, mil tegemist jõuetu vihaga. Niisiis pole ime, et peale eilset järjekordset massitulistamise-uudist märkisin kuivalt (Paulile), et let’s look on the bright side, vähemasti jääb mul pikema temaatilise blogipostituse kirjutamise vaev ära, kuna eelmine samateemaline on veel soe, vaevalt kuu aega vana. Tuleb vaid kohanime ja kannatanute arvu kohendada, ja publish nuppu vajutada.

Sedakorda siis leidsid tapatalgud aset Texase kirikus. Hukatuid 26. Haavatuid kümmekond. Sooritajaks Ühendriikide meeskodanik. Jajah. Pagulased, Islamiriik ja Põhja-Korea on naljanumbrid võrreldes ohuga, mida USA omaenda poolearulised relvahullud kaasmaalastele kujutavad.

p.s. Siiani puuduvad andmed, kus Jeesus sel ajal oli, kui pühakojas tema lambukesi veristati. Vast relvapoes? 

In Texas shooting, gunman kills at least 26 
Why Americans don't give a damn about mass shootings

Foto: Internet

November 06/2017
“The thought of just how inadequate the body's natural defenses --skull, bone, brain-- were in the face of the advanced physics-- lead, gun-powder, momentum -- of invented death. It all seemed so absurd to him: that a life comprising so many accumulated years could be interrupted with such indifferent swiftness.”― Adam Sternbergh, The Blinds

MINU NAABRINAISED, osa 3/7
SHARON
Kui ma peaksin lifti kinni jääma ning mul oleks võimalik valida, millise naabrinaise seltsis päästemeeskonna saabumist oodata, otsustaksin kindlapeale Sharoni kasuks. Sest temaga on mul olnud kõige pikemad, kõige põnevamad, kõige avameelsemad jutuajamised. Siiski mitte seiskunud liftis, jumal tänatud, vaid minu või Sharoni köögis, enamjaolt kohvitassi taga. Vahel ka veiniklaasi. Juhtub see tavaliselt nii, et „halloo, kas oled kodus, ma astun korraks läbi“. Aga reeglina kulub mitu head tassi kohvi (või klaasikest veini), enne kui korraks läbi astunu end koduteele asutab.

Sharonit sobivad iseloomustama kaks sõna: suur ja soe. Suur soe süda, suur soe pere, suur soe kodu. Sharonil ja ta Norra juurtega abikaasal, muhedal, terashallide silmadega sitkel mehel on viis täiskasvanud tütart, viisteist lapselast ja seitse lapselapselast. Kui kogu see hulk kokku tuleb, jäävat isegi nende avar külalislahke maja kitsaks. Sharon naerab, et peres on pea kõik rassid kenasti esindatud – tütred vaatasid kaasade otsinguil laiemalt ringi, ei piirdunud üksnes naaberfarmide perepoegadega.

Sharon ja ta mees kasvatavad lihaveiseid. Meie Pauliga ostame nende käest kanamune, üksiti ka oma talvise meetagavara. Mmmmmesi on kristallselge ja imehea. Paraku! Sharon andis just paar päeva tagasi teada, et „tüdrukud“ (nii ta oma vabapidamisel kanakarja kutsub) on selleks aastaks munemisega ühel pool – pime talvine aeg käes. Ega midagi, Paulil tuleb kevadeni poemunadega leppida. Minul, muna-allergikul, muidugi muret pole.

Sharon on must mõned aastad vanem, aga appikene, kui värske väljanägemisega. Läikivad helepruunid juuksed (ei ole värvitud!), rõõsa, vaat et kortsudeta näonahk (ei ole botox!). Kehakaalu on Sharonil küll üksjagu rohkem kui minul, kuid ta kannab seda tunnustust vääriva graatsiaga. Kõrvarõngad ja Chanel No 5 kuuluvad Sharoni igapäevasesse ilu-arsenali. No arvata, et traktoriga põllul töötades ta end Chaneliga ei lõhnasta, mõistlik ning kokkuhoidlik naisterahvas nagu ta on, aga mingist kummikutes ja dressipükstes farmerinaisest ei ole Sharoni puhul juttugi.

Kohvikõrvastest teemadest pole meil kahel veel puudust kätte tulnud. Poliitika, religioon ja spirituaalsus; kulinaaria, mood ja mehed. Just name it. Sharon, nagu ma tänaseks tean, on tõeline book worm, muljetavaldavalt raskekaalulise lugemisvaraga, pluss science fiction (Ray Bradbury on me kahe ühine lemmik). Ta on muide teinekord üllatavalt kriitiline oma kaasmaalaste suhtes. Kui me kahekesi mõnda järjekordset tuleohtlikku teemat lahkame (noh, kasvõi näiteks kohalikku tulirelva-vägivalla küsimust), võtab Sharon tihtipeale vabandada stiilis "sinu silmis oleme meie, ameeriklased, arvatavasti justkui teiselt planeedilt pärit." Igavesti vahva, et talle saan ma täitsa ausalt vastata "jah, olete küll", kui mõnikord sedaviisi tunnen.

Ma ei kujuta ette, mis töö see oleks, millega Sharon hakkama ei saaks - alates peenest  õmbluskunstist lõpetades mesitarude hooldamisega. Sharoni abikaasa just kurtis meil külas olles, et mesilased on ta naisesse armunud, tema kui majaperemehe vastu aga suisa armutud. Jaa, olen oma silmaga näinud, kuidas Sharon värvilises suvekleidis, ilma vähimagi asjakohase kaitseriietuseta tarude vahel ringi lehvib, mesilinnukesed rahumeelselt ümber pea tiirlemas. Ma ei imesta. Räägitakse, et mesilased tunnevad hea inimese ära.

p.s. Naabrinaise eesnimi privaatsuse huvides muudetud.
Foto: Internet
November 04/2017
BETSY. Minu naabrinaised, osa 1/7
CARLA. Minu naabrinaised, osa 2/7
GLORIA. Minu naabrinaised, osa 4/7
OLIVIA. Minu naabrinaised, osa 5/7
JILL. Minu naabrinaised, osa 6/7