Järjekordne kergemat sorti suvepostitus. Või noh, alustan mitte nii väga kergelt, hüppan korraks ATH vankrile jälle. Kuna selleteemalisi kirjutisi ilmus ikka hulganisti, kommentaare veelgi hulgem, siis kahjuks ma ei mäleta enam, kus ja kes mainis (Maarja?), et ATH sümptomite hulka kuulub näiteks ka ühte teatud muusikapalasse või filmiklippi „kinnijäämine“. Et käiad ühte ning sama asja lõputult, maniakaalselt. Aga palun väga, olge lahked, nii ka mina. Kogu oma täiskasvanuea. Näiteid? Olin mingi kakskümmend kolm-neli vist, mul oli Walkman (ei itsita siin!), sõltuvuslooks Don Henley „The Boys of Summer“. Halloo, mis ma just ütlesin? Ei itsita!! Hilisemast ajast, Jeep'i roolis, Yarkoga koeraüritustele sõites Deep Purple, Ted the Mechanic, volüüm põhja keeratud. Siiani jumaldan selle introt. Värskeim sõltuvus? Gotye “Somebody That I Used to Know” + CDK Dance Company. Ja ärge küsige, mitu korda toda hüpnotiseerivat esitust vaadanud olen, ma nagunii üles ei tunnista.
------------
thisiscolossal.com: "CDK Dancers Deliver a Mesmerizing ’70s Inspired Performance to Gotye’s Iconic 2010s Hit. If you were anywhere near a radio in the early 2010s, odds are you’re familiar with Gotye’s “Somebody That I Used to Know.” Then ballad rose to popularity as it topped international charts and won awards, and today, the complicated love song boasts more than 1.6 billion streams on Spotify alone. Over a decade after its release, CDK Company revisited the hit, choreographing a dance performance that’s just as iconic as the track’s original stop-motion music video."
July 19/2024
“And those who were seen dancing were thought to be insane by those who could not hear the music.” ― Friedrich Nietzsche
Nooremana ma kuulasin mingeid plaate (teismelisena vinüüle, näiteks Riia toomkiriku oreli esituses Vivaldi Aastaajad on viimse kiuksuni mällu keevitatud, edasi kassette, siis CD-sid) järjest lihtsalt sadu kordi. Nüüd ma enam niimoodi lõpmatuseni muusikat kuulata ei suuda, juba kümnenda korduse peal saab küllalt. Mul on peas vist midagi lihtsalt läbi kulunud. Muusika kuulamise võime on viimasel aastakümnel üldse kahanenud, nagu ka raamatute lugemise võime on vähenenud ja veel palju muudki. See-eest mängib mul peas non-stop raadio, see võib ühte laulurefrääni leelutada pool päeva ja siis asendub see mingi teise jupikesega. Üleeile käisime Estonian Voices-i kontsedil, need lood on ennast nüüd mulle sisekõrvas nii ööl kui päeval järjepidevalt ette mänginud, varsti saab tiir peale.
ReplyDeleteMa olin ausalt üsna üllatunud, kui sain teada, et kõigil ei olegi nii. Mu eelteismelisel sõbrannal näiteks oli kassetile salvestatud terve kassetitäis korduses Sabrina Boys. Normaalne ju? Ei ole siis või?
No ma olen jälle eluaeg arvanud, et see (muusikasse) kinnijäämine EI ole normaalne, ja nüüd üllatun, kuuldes/lugedes, et minusuguseid on teisigi, ja mitte vähe.
DeleteEhh, mul just vastupidi... tahaks uut, andke UUT, midagi UUUTTTTT!!!! Teen Spotify lahti ja mitte midagi kuulata ei ole, kõik on ära kuulatud, midagi UUT tahaks!
ReplyDelete(Midagi uut tähendab siis selles mõttes, et ma tahaks avastada midagi ägedat ja senikuuldamatut, ainult et ma olen 44 ja kui palju siin minu eas enam avastada on, muusikastiilid maailmas on limiteeritud.)
Hm! Kusjuures... loodetavasti sa ei solvu... mulle on sinust just mulje jäänud kui mingites kindlates bändides/stiilides kinniolijast. See "kinniolija" kõlas halvasti nüüd, parandan: kindlate bändide/stiilide eelistajast.
DeleteEi, ma ei solvu, ja sul on tegelikult õigus - mu muusikamaitse on küll väga laialivalguv, aga samas täiesti kompromissitu. Et mulle kas meeldib väga, või ma täiesti keeldun selle muusikaga samas ruumis viibimast. Mul on väga konkreetsed eelistused, lihtsalt need ei allu eriti mingile loogikale ja ma ei oska neid ise ka selgitada (et miks mulle meeldib üks metalbänd ja mitte teine, ja miks mulle samal ajal meeldib k-pop, ja siis meeldib mulle veel araabia shaabi ja nii edasi ja nii edasi - ja ma ei talu silmaotsaski Eesti popmuusikat, näiteks, ja ma ei suuda siiani aru sadaa, et see reaalselt inimestele meeldib, sest wtf nagu :D)
DeleteSelle uue avastamise all ma mõtlen seda tunnet, et avastad mingi uue, üliägeda bändi või stiili, mis kohutavalt meeldima hakkab, ja kuna sa seda varem kuulanud pole, siis on kõik nii uus ja huvitav ja ülivinge. Seda juhtub harva.
Mu juuksur on sinuga ühtemoodi, keeldub teatud sorti muusikaga samas ruumis viibimast, eile just kogesin :) Mis Eesti popmuusikat puudutab, siis, kuigi ma viimase aja trende ei tunne, olen sinuga ühes parteis. Ma teinekord üritan Eesti Laulu vms kuulata, kui kõik blogijad sellel lainel on, aga no ei suuda, ei suuda. Mitte, et teiste inimeste muusikamaitsel miskit viga oleks, aga Eesti pop lihtsalt pole minu jaoks.
DeleteAga jah, see viimane lõik su postitusest, see läheb minu nägemusega sinust kokku küll.
Noh, ma ka keeldun mõnda sorti muusikaga samas ruumis viibimast, eriti piinarikas on, kui on kehvad sõnad, nagu: "ma tahan sind, sa vajad mind". Aga lõputult sama lugu kuulata mai viitsi siiski. Kui, siis ainult sõnade päheõppimise otstarbel.
DeleteÜmisemisi juhtub küll, et päeva jooksul pidevalt üks ja sama lugu ennast huulile pinistab. Ja noh, need aju-ussid. Need ka.
Meenub Kaarnaproua kunagine laulukirjeldus, umbes selline: "Õnts-õnts-õnts-õnts-õnts-õnts-õnts-õnts Ooooouuuujeäääää beibi õnts-õnts-õnts-õnts".
DeleteVeel meenuvad laskmisvõistlused, kus taustaks on pandud muusika. Enamasti midagi neutraalset, kannatab ilusti ära. Paar korda on aga olnud tõeline katsumus - talvise pööripäeva võistlus jõululaulude saatel ja üks teine kord samas tiirus oli äärmiselt jõle eklektika, Eesti roppräpist alates ja süldilauludega lõpetades.
Poodide helitausta võiks lõpmatuseni kiruda - muusika on selle talutavam osa, aga reklaamikõllid tekitavad konkreetselt füüsilist piina. Kuidas müüjad sellega igapäevaselt toime tulevad, ma ei kujuta ette.
Haha, mulle meenus, kuidas ükskord kogu perega onunaise juubelil käisime, mis toimus ühes Pärnu suures ja legendaarses kõrtsis. Laupäeva õhtu oli ja see kahjuks tähendas kellegi süldimuusiku esinemist. Ma jälestan väga-väga sügavalt sellist kõrtsisülti. Suur osa rahvast keerutas rõõmsalt tantsu, aga mina ja mu metal-kitarristidest õemees ja õepoeg otsisime laua pealt juustutükke, mida kõrvadesse toppida (noh, nagu Allo-Allo seriaalis)
Deletesee meenutas kohe kaht asutust: kui Tartus oli ülikooli raamatukogul veel teisel korrusel kohvik, siis seal armastas personal kangesti skaiplussi kuulata ja kui selle kallal prigised, väitsid, et "inimestele meeldib".
DeletePraegu on Kaarsilla Ülejõe-poolsesse otsa tehtud spordibaar, kus käib õhtuti DJ, kes laseb peamiselt üheksakümnendate poppi. Tundub, et ma pole päris ainus, kellele see närvidele käib, ma pole nimelt iial näinud, et Jannseni ja Koidula kujude juures nii vähe rahvast istuks. Kaalun, kas olla see kuri inimene, kes linnavalitsusele vinguma läheb.
"prigisema" !! Ma arvasin, et keegi peale minu ei kasuta säärast sõna (enam)! Pärisin selle oma isalt.
DeleteAga see muusika asi, jah... inimeste maitsed ja eelistused on ses osas ikka jube erinevad. Ääretult raske keskpõrandale kokku tulla.
isegi ÕSis on sees!
DeleteMina teen seda ka, ainult muusikaga küll, kuulan ühte asja lõputult järjest.
ReplyDeleteNäed siis.
DeleteKõik inimesed (loe: kõik blogijad) võiksid kõik oma kiiksud ausalt ja avalikult letti lüüa, saaks vahe "normaalsete" ja "imelike" vahel korrapealt tasandatud :)
Aga palun - üks asjakohane kiiks veel. Ja ma ei tea, kas on veel inimesi, kes niimoodi teevad. Ma mängil vaimukõrvas laulvale loole hammastel "klaverit" juurde. Välja see vist eriti ei paista, keegi ei ole mainimud, et lõug võdiseb vms. Vasakul on madalamad "klahvid" ja paremal kõrgemad noodid. Klõbistan vaikselt hambaid kokku päris suure osa ärkvelolekuajast. Ime, et hambad selle peale veel ära ei ole kulunud...
DeleteAppikene, hammastega klaveri mängimisest kuulen ma elus esimest korda!! No sa võid uhke olla, väga omapärane kiiks igatahes :)
DeleteKiiksude kirjapanemise tabeli võisk teha tõepoolest.
DeleteEi olep see asi nii lihtne, et kui kõik oma kiiksud ausalt letti laoksid, oleks vastuolud lahendatud. Ikka igaüks peab omi kiikse kuidagi etemateks ja teiste kiikse kriipivateks ja nii on meil jälle sikud-lambad.
DeleteMkmm, jään ikkagi enda juurde :) - kui selguks, et KÕIGIL on kiiksud, siis vahe sikkude ja lammaste vahel tasanduks oluliselt.
DeleteMa vist olen millalgi paladesse kinni jäänud, aga viimasel ajal (loe: juba mitu aastat) on mu muusikakuulamise jaks üleüldse kokku kuivanud.
ReplyDeleteKõige õudsem, et linna peal valitseb muusikaterror. Ühe nuka peal ühe muusikaga vabaõhubaar, teise peal teine, kolmanda peal kontsert. Mulle tundub, et teistel inimestel on tore - vähemalt kontserdile koguneb inimesi, nii et selgelt olen mina imelik.
Võimalik, et olen väsinud, ja kui ma ütleme nädal aega järjest puhkaks, siis hakkaks ilmuma igasugused jaksud, mida ettegi ei oska kujutada, ja äkki tekiks siis isegi isu muusikat kuulata nii, et see ei tunduks kohustusena, vaid millenagi, mille suunas ma ise voolan.
ja iga kord, kui keegi räägib, mis uue toreda bändi/artisti/loo ta avastas, tunnen kadedust lihtsalt selle peale, et ta suudab muusikat kuulata.
DeleteMa saan sust aru.
DeleteMul endal on säärane autoritaarne kiiks, et VOOLAMINE tekib enamjaolt üksnes iseenda poolt valitud muusika puhul.
arusaadav, lihtsalt ma ise ka näen, et on imelik, et ma suurem osa ajast mitte mingit muusikat ei taha.
DeleteAga äkki see polegi nii imelik? Äkki meiesuguseid on hea hulk, inimesed lihtsalt ei ütle seda välja, sest noh... tunduks imelik?
DeleteJep, ma ka kogu aeg ei taha, sest mul niigi peas piniseb pidevalt see, teine või kolmas ja kui ma pole parajasti kostva muusikapala meeleolus või see on lihtsalt sitt (ei vabanda), siis on kohe eieiei. Muidu nt autos ma kuulan pigemini hoopis podcaste. Tõsi, head podcastid kipuvad otsa saama ja mõni nendest ärritab liigrohke anglitsismide kasutamisega, nii et vahel tahaks lausa auto teeserva seisma jätta ja uue häälingu valida.
DeleteNo ma ka eelistan vaikust - kodus, tööl, autos, igal pool. Ma arvan see pole üldse imelik. Mõnikord kuulan väga valitud muusikat ja koeraga jalutades ööülikooli näiteks.
DeleteMulle tundub imelik pidevalt miskit kuulata, olgu või väga valitud muusika või ööülikool.
Aga mis ühele tavaline see teisele imelik ja vastupidi. Elu.
Samas ma võin mulle mittesobivat helitausta või midaiganes ümbruses täiesti edukalt ignoreerida. Seni kuni keegi mind ei puutu või otse mu poole korduvalt ja väga nõudlikult ei pöördu (nt Emme. Emme! Emmmmeeeee!!!! jne).
Mul on helitausta(de) ignoreerimisega VÄGA suuri raskusi. Samas, oot... me oleme camperiga ööbinud 'truck stoppides', suured rekkad mürisevad ümberringi öö läbi, mina magan õndsat und. Aga kodus peab mul magamiseks täielik vaikus valitsema... Imelik.
DeleteMul peab ka kodus magades täielik vaikus olema, samas magan ma päris hästi bussis ja lennukis. Ilmselt on sealne mürataust sobiva sagedusega ja mõjub uinutavalt, sest võõras kohas ööbides võib olla müravaba ja sobivalt pime, aga mina keeran ikka küljelt küljele.
DeleteLugu helitausta ignoreerimise ja magamise võimest.
DeleteKunagi aastakümneid tagasi, kui ma veel noor ja lastetu olin ning tudengite kevadpäevad hoogsad ja lõbusad, tantsutas volbriööl vanas spordihoones Untsakad. Rahvast palju, ma püsisin tantsuplatsil tänu sellele püsti sest ma oli niiiiiii väsinud. Tuli paus ja ma viskasin end otse kõlarite kõrvale (need olid suured, eks) ristseliti maha ja jäin magama. Ei, ma ei ärganud esimese kõlariheli ega isegi tümpsu peale. Rahvas juba tantsis poole loo ajal suure hooga, kui ma end segaduses püsti ajasin.
Jah, ma tean, et ma olen üks väheseid, kes nii saab, magada kusiganes ja kuidasiganes ning ümber toimuvat eirata. Aastad ja lisandunud lapsed ei ole seda muutnud. Mind ajab edukalt üles vaid oma laps ja mu enda (aga mitte teiste, nt mehe) äratus. Viimane võib soodsatel tingimustel muidugi ka mitte ajada või enne 5 min või tund aega iga 5 minuti tagant karjuda. Ja mu äratushelin 80s phone!
Mul on kaks kiiksu: 60ndate inglise rock & pop (The Hollies, The Troggs, The Animals, The Who etc ... ja kes siis The Beatles'it ei teaks ;) ) ning Itaalia 80ndate disco (Power'id, Cotugno, Pupo, Drupi, Tozzi jne). Parimatest (minu arvates) paladest tegin eraldi nimekirja, mida koju-tööle sõites autos kuulan.
ReplyDeleteLastel on tehtud eraldi nimekiri kaasaegsemast muusikast, mida siis koos sõites kuulame. Kuivõrd ma ei saa paljude laulude sõnadest aru (diktsioon või sõnade "määgimine"), siis ei tekita head tunnet ja tahaks ruttu ära panna.
Tööl kui on vaja keskenduda - kuulan klassikalist muusikat, peamiselt Itaalia ja Prantsuse heliloojaid - pehmem ja voolavam. Olen täielikult omas mullis ning kui keegi tuleb ootamatult midagi küsima - siis ehmatan (olen paarile kolleegile põhjustanud oma karjatusega ehmatuse - nüüd juba teavad ja lähenevad ettevaatlikult).
Sul on väga toredad muusikalised kiiksud :)
DeleteNii tuttav teema! Viimati kuulasin maniakaalselt Cigarettes After Sex "Apocalypse" lausa mitu päeva järjest, leidsin mingi variandi, mis paar tundi järjest ketras ja muudkui lasin. Viimasel ajal küll ei kuula eriti midagi, sest muusika mõjutab vähemalt minul emotsioone väga otseselt ja ma püüan ülearustest emotsioonidest hoiduda. Lisaks muidugi asjaolu, et ma ei saa mitut asja korraga teha ehk siis muusika kuulamine on eraldi tegevus, millele ma pühendun naha ja karvadega.
ReplyDelete"muusika kuulamine on eraldi tegevus, millele ma pühendun naha ja karvadega." Mul sama. Ja mida vanemaks saan, seda vähem nn. taustamuusikat talun. Mulle jääb seepärast sügavalt arusaamtuks kuidas inimesed suudavad, klapid kõrvas, muusikat või podcaste kuulta, samal ajal miskit muud tehes.
DeleteNäed, saavad. Autot juhtides, peenraid rohides, betooni valades. Ma meeleldi hoiaks tööl kah podcasti kõrvas, aga seal on vaja patsientidega/kolleegidega suhelda ja siis ei saa.
DeleteMa natuke kadestan sääraseid inimesi, kui aus olla.
DeleteSee Gotye / Kimbra lugu mängis Vasaloppeti stardihetkel :)
ReplyDeleteTõesti?? Issake, nii... eee... ebatavaline valik spordiürituse puhul.
DeleteMa jään "kinni" pigem mõnda esitajasse. Viimase paari aasta omad - Mumford & Sons (ma poleks elus arvanud, et hakkan kantrit kuulama, aga näe...), Pomme, Longest Johns, Moloko, Uusberg, Scala.
ReplyDeleteMumford & Sons, jee! Pealegi, Marcus Mumford on Carey Mulligani abikaasa.
DeleteAga kantrist – siinpool on tekkinud mingi uus, veider kantritrend, pubides ja pruulikodades tunnukse rahvale hästi peale minvat. Sihuke aeglasevõitu inin, läbi nina, alati meessolist. No lihtsalt väljakannatamatu. Ja kuigi on õrnalt aru saada, et tegu erinevate esitajatega, kõlavad lood kõik ühtmoodi. Me Paulige panime neile üldnime “Same Smith & The Similars”. Justnimelt, mitte SAM Smith, vaid SAME Smith :)
Ma võin ka päevi ühte lugu kuulata. Terve elu nii olnud.
ReplyDeleteNonii, klubil veel üks liige juures :)
DeleteMa olen rahutu ja maniakaalne hing, mul ei ole ainsat ja absoluutset lemmiklaulu, -värvi, -toitu. Yhte laulu palju kordi kuulata ei suuda, max 2-3 korda, aga paarikymnest laulust koosnevat lyhemat nimekirja nt Spotifys pole probleem kuulata päev otsa.
ReplyDeleteOlen varem siin ja seal jauranud sellest, et mul mängib peas raadio. Mõnikord on kellegi teise laulu fragment v viisijupp, mõnikord mu enda oma. Uvitav on see, et varem pole keegi mu mainimise peale maininud, et mul ka, siin trehvan esimest korda kogema, et ma polegi ainus, kellel muusika peas ketrab, siiani mõtlesin, et ylejäänud inimkonnal on ikka viisakad vaiksed pead 😀😃
Minul kah ketrab muusika peas! Aga mina, vastupidi, olen arvanud, et enam-vähem kõigil ketrab.
Delete... see tähendab, olen lausa KUULNUD, et ketrab, inimesed ümisevad viisijuppe ju.
DeleteMa ka selles klubis, mul on telefonis playlist, mida olen kuulanud 15+ aastat. No viimasel ajal olen muusikakuulamise asendanud audioraamatute ja podcastidega, aga aeg-ajalt ikka kuulan samu lugusid üle.
ReplyDeleteEi, oot, ma pean vist selgitama - ma ei kuula ilmtingimata VANU lugusid üle. No näiteks kahte esimest postituses mainitut kuulasin eile üle ei tea mitmete aastate (aastakümnete) ainult seetõttu, et juutuubist välja otsisin, et linkida.
DeleteMa jään teatud ajaks (paariks päevaks, paariks nädalaks) konkreetsesse lukku (või muusikavideosse või filmiklippi) kinni, vahet pole, on see uhiuus või igivana või kusagil vahepeal.
Seda teen ma ka, on vahel selliseid lugusid, millesse ajutiselt "kinni jään".
DeleteMa ei kustuta vanu laulunimekirju ära, mõni neist on iga natukese aja tagant eluks hädavajalik 😀
DeleteNonii, määrake mis häire puhul inimest muusika praktiliselt üldse ei puuduta. Ükskõik millisele muusikale eelistan loodusehääli või vaikust või mingit jutusaadet. Kui eelnev valik pole võimalik siis pigem mingit muud müra - autos näiteks mootori hääled, kummide sahin ja tuule vuhin piisavad. Samas muusika ei sega mind ka kui keegi teine tahab kuulata, lihtsalt enamasti ei tekita emotsioone. Ise arvan, et ajus kuulmise ja emotsioonide keskuse vaheline pistik lahti tulnud :D
ReplyDeleteTT, with all due respect - tuletan sõbralikult meelde, et sul on minu blogis bänn. Ma absoluutselt ei kanna su peale kauna, mitmed su isiksuse tahud lausa meeldivad mulle, ja mujal kohtun sinuga heal meelel, aga mitte siin. Olen oma õppetunni kätte saanud, ei soovi uuesti samas rattas jooksma hakata, nii et ole pai, võta teadmiseks, eks. Peace! :)
DeleteTäitsa oli ununenud
DeletePole hullu. No hard feelings :)
DeleteTT, kindlasti on neid inimesi veel. Ma kardan, et olen ka sinnapoole teel, kus muusika enam absoluutselt ei puuduta, aga siis ei puuduta ka mitte miski muu. Aprillis toimunud insuldilaadse toote järel oli oma 2 nädalat tõsise tuima ja sygava õuduse vahel kõikumist, mille ajal ma muusikat kuulata lihtsalt EI SUUTNUD. Ei jaksanud, ei tahtnud, ei tundnud puudust ka mitte. Peaks vist rõõmustama, et see andis mõnevõrra järgi, aga varasemast melomaaniast on suur tykk läinud. Tõenäoliselt tuleb sellele veel järge. Ja miskipärast ei huvita 😀
Deletemul oli aga TT kommentaarist kasu, sest kui tahtsin hakata hõikama, et no täpselt, siis sain aru, et ma ei saaks öelda "üldse ei puuduta". Pigem on ikka asi selles, et kas nõuab nii suurt pingutust, et mul pole selleks alati jaksu, või on liiga intensiivne ja ma väsin ära.
ReplyDeleteAga üks moment on küll, kus ma saan muusikaga kokku puutuda ja see väga ei kurna - kui ma leian inimesi, kellega mitmehäälselt laulda. üks või maksimaalselt kaks inimest iga hääle peale, koorilaulu võlust olen kuidagi võõrdunud, mind häirib, kui ma ei kuule kõiki teisi hääli, vaid põhiliselt oma häälerühma. kõige parem on ikka üksi oma hääle peal ja siis vaadata, kuidas teistega sobitub.
No see on tore, et sul TT kommist abi oli. Sellegipoolest - minu blogi, minu reeglid :) Ja et mitte üleliia bitch näida, kasutan vana head trikki: "It's not him, it's me."
DeleteAga kooslaulmine on vahva jah. Mitmehäälselt pole mul õnnestunud, aga kambas laulmist on ette tulnud küll ja veel. Ja nö. vastamisi laulmine on veel eriti tore - näiteks pidu minu aias, ja naabrite omas kah, ja siis hakatakse vastamisi laulma.
Mina ise kahjuks laulda ei oska, aga mul on sõbrad-kolleegid, kes peaaegu igal peol laulavad mitmehäälselt kõikvõimalikke laule igast maailmanurgast. Keegi peab ju nurgas istuma ja neile plaksutama ka.
DeleteOo, ma ykspä pean ette võtma palverännaku Notsuga mitmehäälselt laulmiseks.
DeleteTegelt kyll ei, aga on meeldiv teada, et veel keegi sellest puudust tunneb. Mitmehäälselt laulmine ja mängimine tekitab inimkehas ainulaadseid imelisi resonantse.
Mina ka selles klubis, kes võib uut lemmikut lõpmatuseni kuulata. Aga ma olen juba varem märganud, et teisi minusuguseid on veel, sest milleks siis muidu on Youtubis need ühest laulust tunniajased kokkukleebitud variandid. Ja seda tüüpi olen ma ka, kes muusika kuulamise ajal keskendubki konkreetselt muusikale. Muusikat kuulata ja näit samal ajal raamatut lugeda või õppida on võimatu. See on minu jaoks võrreldav olukorraga, et loen raamatut ja püüan samal ajal ka filmi vaadata.
ReplyDeleteMul täpselt sama. Lugeda ja muusikat kuulata üheaegselt? Ei iial. Õppimisest vms ajutegevust nõudvast tööst rääkimata.
Deletenüüd tuleb mul endale natuke vastu rääkida, sest vahel harva, kui on käsil igav töö, mis ei suuda mu tähelepanu üleni hõivata ja mul on vaja oma tähelepanule lisatoitu anda, siis kuulan taustaks - taustaks! muusikat. Aga iga muusika ei sobi. See ei tohi olla liiga... meeleline, sõna kõige otsemas tähenduses - ei tohi mind kehaliselt liiga kaasa haarata, jalg ei tohi tatsuma hakata, sest mõttetööl on oma rütm, millele ei tohi sisse sõita. Üldiselt sobib kõige paremini vaimulik muusika, kusjuures tundub, et erilist vahet pole, mis religioon. Gregooriuse laul, sufid, Bali templimuusika, keerulised polüfoonilised missad...
DeleteAa, vot, ma sinu tuules söön kah pisut oma sõnu. Mul mõnikord enam-vähem samamoodi. Paul laseb vahel mingit meditatiivsevõitu (Jaapani? Hiina?) muusikat, vot selle taustal ma suudan küll asju teha, nii füüsilist- kui mõttetööd. Aga muusika ei tohi vali olla. Ma olen jube pirtsakas helitugevuse osas.
Deletemhmh, ma ka.
Deleteäkki on see kõrvakuulmises kinni? kord, kui ep-ga ringi hängisime, kuulsin ma nahkhiirte piiksumist ja tema ei kuulnud.
Sel kevadel vaatasime kodus A.-ga läbi akna suurte poegadega tihaseperet ja ma kommenteerisin, kuidas noored tihased ikka veel söötmise järele piiksuvad, ise vanemate suurused, ja A. küsis, mis piiksumist ma kuulen, tema küll läbi akna midagi ei kuule (hiljem õues kuulis).
Mustlastantsu trennis hoian kõlarist nii kaugele, kui saan, sest õpetaja on ühtlasi lasteaias liikumiskasvataja ja lasteaiatöö mõjub küllap samamoodi nagu DJ-töö - kõva kuulmine on kutsehaigus.
Näe, meil oli Pauliga just seesama linnupiiksumise teema mõned nädalad tagasi päevakorral - terrassitaladel oli mitu punarinapesa, pojad sees, mina hakkasin piiksumist kuulma tükk aega enne kui Paul. Aga noh, ta kõrvakuulmine ongi kahjustatud, raketilennutamine käib ju kõva pauguga.
Delete(Punarinnapojad teevad tihastega samu trikke, ise juba sama suured kui ema-isa, aga ikka suud püsti, kisa taevani, appi, andke süüa, me oleme NII väetid ja näljased!)
Sama lugu - helitugevuse osas olen pirtsakas. Mitmest joogatrennist olen ära läinud, kui muusika on liiga vali (ma muidugi eelistaksin üldse ilma muusikata, aga kui meditatiivne muusika taustal ümiseb, sisi hea küll).
DeletePäris üks-ühele helitugevuse ja kõrvakuulmise seos ei saa olla. Mina talun oluliselt valjemat muusikat, kui mu mees, samas tema enam nahkhiiri ja väiksemaid ritsikaid ei kuule. Just käisime kontserdil, minu jaoks täiesti normaalne, tema jaoks olla olnud vali. Küll aga on mul järjest süvenemas valuline aisting teatud helisageduste vastu. Ebamäärane sumin või sahin telekast-raadiost, no lausa valus on, mees jälle ei saa üldse aru, mis ma kaeblen.
DeleteÜldse, helisagedused - see on omette huvitav teema. Nädalajagu tagasi oli vanatehnika päev, kuhu tütar mu kohale vedas. Ja seal oli traktor! Bensiinimootoriga haruldane vanake, täpselt nagu mu isal! See hääl läks otse seljaajju ja tütar ei saanud üldse aru, miks ma käin lõbusõitu tegeva masina järel nagu kurjast vaimust vaevatud ja pühin silmanurgast heldimusepisaraid.
Ja kui juba emotsioonide ja helisageduste peale jutt läks, siis kas oskab keegi öelda, miks selle laulu refrääniosa nutma ajab? Ma ise kahtlustan mingit kooskõla sageduse mõju. Tähendus on ainult osa asjast, viis ja kõla annab hullu vindi peale.
Deletehttps://youtu.be/gt2sJUzrTrs?si=8fXHRgrwnO_ikgXw
Lendav, jah, tõenäoloselt on sul õigus, helisagedus mängib samuti rolli. Meil on Pauliga ritsikate jms osas samamoodi, tema ei kuule, mina kuulen. Samas, Paul ei talu madalaid helisagedusi, no näiteks kui mõni "boombox" auto juhtub mööda sõitma, bassitümakaga.
Deletema ei talu bassitümakat ka, aga see on vähem kõrvadega seotud, pigem hakkab südamerütm jukerdama, sest ta üritab tümmiga sünkroniseeruda. siis üritan võimalikult vähe maaga kontaktis olla, sest siis ei saa ma seda sagedust vähemalt sedakaudu otse luustikku.
DeleteMa kujutasin seda su "võimalikult vähe maaga kontaktis olemist" elavalt ette - sind paarikümne sentimeetri kõrgusel maapinna kohal hõljumas :)
DeleteMul on vahel tugevaid kiireid rütme vaja, mõnikord hilja õhtul tööd tehes panen taustaks ergutamiseks trummi-bassi vms elektroonilist tantsumuusikat. See tõstab liiga madalaks läinud vererõhku ja äratab üles.
Deletepraktikas pigem ei ole kahe jalaga maas ja parem liigun hops-hops-hops, nii et vahepeal tõepoolest "hõljun" maa kohal nagu iga jooksja kahe sammu vahel.
Deleteja kui kuskil seal on sein, siis selle vastu ei tohi toetuda.
Täna hommikul ma jälle mõtlesin selle teema peale äraspidises võtmes.
ReplyDeleteVaatasin nädalavahetusel üht Rammsteini dokfilmi, mida ma näinud polnud ja mis mõistagi tingis selle, et ma pühapäeva õhtul vaatasin YT-st tund aega järjest igasuguseid Rammsteini muusikavideosid, muuhulgas Deutschlandi, mida ma ausalt öeldes väga tihti vaadata ei viitsi. Täna hommikul läksin trenni ja panin klappidesse mängima Rammsteini 2019. aastal ilmunud omanimelise albumi, kus Deutschland on esimene lugu. Ja ma skippisin selle loo kohe ära, sest ma juba eile õhtul ju kuulasin seda lugu! (Mulle väga-väga meeldib see lugu, muide, aga no ma ei hakka ju ühte lugu kahe päeva jooksul kaks korda kuulama!) :D
ma olen "deutchlandi" kuulanud viimase paari päeva jooksul kümmekond korda, täpselt õnneks ei tea :)
DeleteMul Deutschlandi peale tuleb iga kord see meisterlikult õõvastav video silme ette, ainuüksi seetõttu ei suudaks lugu non-stop kuulata :)
DeleteRammsteinil on palju kõrvaussi-tyypi laule. Samas, no kaua sa ikka jaksad, aga kahjuks nad ei viitsi enam uusi teha.
DeleteSellega seoses mul on jälle tore lugu. Eelmisel tööpostitsioonil pidin süsteemi sisestama klienditellimusi ja alati ühele väljale ka kirjutama saadetise sihtriigi. Hästi-hästi palju telliti Saksamaale ja iga jumala kord, kui ma sinna "Germany" kirjutasin, siis mul mängis peas Rammsteini lugu "Pussy". (Noh, et "I can't get laid in Germany" jms). Aga vahel juhtus, et ma ennetavalt hakkasin "Deutschlandi" ümisema ja siis ma muidugi kirjutasin automaatselt tellimusele ka "Deutschland" ja see tekitas teistes inimestes vahel segadust (meie töökeel on inglise keel ja süsteem on ingliskeelne ja tellimused olid inglise keeles ja üleüldse kõik muu ka, et miks sa vahel kirjutad Germany ja vahel Deutschland. Ükskord ma siis seletasin, et see sõltub sellest, kumb lugu mängib).
DeleteAastatega on muusika kuulamine kindlasti muutunud. Kunagi oli esimene asi kohe raadio peale panna, kui koolist koju jõudsin. Ülikoolis filoloogide ühikas oli 80ndate teises pooles mingi grupp noori, kes lasi krappidest lääne musa, mida muidu ei kuulnud. Jõulude ajal isegi jõulu muusikat, millest loomulikult jama sündis, st neile.
ReplyDeleteNüüd eelistan enamasti vaikust, kuigi vahel ikka panen midagi peale. Kusjuures kuulan peaaegu kõike, ühest äärest teise, ainult heavy metal, kus peaaegu üldse viisi pole, jääb võõraks. Eesti Laulu lood kuulan alati ära, kusjuures mitte alati pole nõus võitjaga. Tähtis on, et lugu kuidagi minus vastu kajaks. Võin ka kedrata mõnda lugu kohe päris mitu korda järjest, ja nii mõnigi viis heliseb peas edasi 🙂 Üks kõige viimastest avastustest on folk rock, nii 4-5 aastat tagasi, või mis iganes selle nimi on. Eesti bändidest Metsatöll. Aga kui midagi välja tuua, siis see Mongoolia grupp, heli ikka põhja, et ei peaks kuulamisega pingutama ;-)
https://youtu.be/v4xZUr0BEfE?si=IiDvr50fwVCdvocN
https://youtu.be/jM8dCGIm6yc?si=1MYBnUJ8TzOOp7vE
Link uuesti, sest tegin midagi valesti
DeleteLaul 1
Laul 2
Ma väikese nipiga sain tegelikult neist esimestest linkidest kah jagu.
DeleteSee Yuve Yuve Yu lugu oli äge, ja maastikud muidugi ülivõimsad. Ja sääraseid saapaid, nagu lauljal, tahan endale ka! :)
Mina kirjutan "kuulan noori naisi", Ene lingib kõrimörisevaid mongoli onkleid. Kõik on parlanksis. Igaüks leiab omad lemmikud. Aitäh jagamast :)
DeleteSelle vea saame kiiresti parandada :-)
DeleteNoored naised laulavad ;-)
Ilusad pealegi!
Delete