Traditsiooniline veebruari-ving



Katarina kirjutas kikivarvul kõndimisest. Ettevaatlikkus andvat märku, et kõndija ei tunne end omade hulgas olevat. Minugi mõtted on tollesama teema ümber juba jupp aega tiirelnud, paraku pole ma täna targem kui aasta tagasi. Oman kahte teineteisele risti vastukäivat nägemust, ja see muudab elu kohati keeruliseks. Või noh, mitte just keeruliseks, kuid ilmselgelt saaks endal lihtsam, kui seisukoht oleks ühene. Aga tee või tina, ei ole. Vot niimoodi, mitmetahulisena, näen mina seda asja:

Ühest küljest, jaa, elementaarne, et lähedastega, hõimlastega võib ja saab igaüks absoluutselt tema ise olla. Aga. Võtame näiteks perekonna. Lähisugulased. Astuvad muudkui täie tallaga, kikivarvul kõndimist ei kaalugi, sellelsamal “tunnen end oma hõimu hulgas vabalt” põhjusel. Tulemus? Kes meile pahatihti kõige enam haiget teevad? Needsamad lähedased, kõige lähedasemad veel iseäranis. Sest esiteks, nad teavad kõige paremini, kus me turvises augud paiknevad, ja teiseks, seesama somes ülessoojendatud vanarahva tarkus “omade hulgas ei pea kikivarvul käima”. Oot, ei, las ma ütlen “me” asemel “ma”, üldistamine teadagi libe tee. Anyway. Sõpradega sama teema: “õige sõber ütleb sulle suu sisse, mis ta (sinust) arvab”, ning muud samas stiilis elutõed. Mistap, kui asja sellest küljest vaadelda, muutub ju toosama hõimlaste hulgas täiel tallal kõndimise vabadus küsitavaks; juhul muidugi, kui eesmärk pole tahtlikult haiget teha.  

Ettevaatust, sooritan nüüd äkilise hüppe pere- ja sõpruskonna juurest blogimaastikule: need, kellega end blogijate väikeses kommuunis seotuna tunnen, nendega on ausalt öeldes paras nuhtlus. Ühes küljest, jah, nad on minu jaoks omad. Tolle “hõimlaste hulgas tunned end vabalt” teooria kohaselt ei pruugiks ma sugugi kikivarvul käia. Kuid näe, seesama põhjus (ikkagi omad!) üldjuhul sunnib varvastel tippima. Üldjuhul. 

Mismoodi, pagan võtku, ma siis lahendan selle asja? Blogisid lugedes tekib igasugu mõtteid ju. Tahaks pikalt ning põhjalikult kirjutada meestevihkamisest ja naistekiusamisest, menopausi meelesõgedustest, ihuliku ilu ajalikkusest/vajalikkusest… aga mismoodi? Läinudaastase, viidatud postituse kommentaariumis anti nii- ja naasugust, iseenesest üsna head nõu. Et eriarvamused on täitsa ok, mõtted tarvis üksnes kenasti ning kedagi solvamata sõnastada, nimesid ei pruugi nimetada, jms. Aga kui ma raudpoltkindlalt tean, et oma väljaütlemisega astun kellelegi varba peale, ükskõik kui viisakalt ja/või ümmarguselt oma seisukohta ka ei sõnastaks? Mismoodi need kaks ühendada - iseenda vaba väljendamine ning kaasinimeste suunas hoolivaks, hellaks jäämine? Minu jaoks lahendamatu vastuolu, vähemasti siiani. Tunnen end blogimaastikul omade hulgas olevat, samas näib kikivarvul käimine tihtipeale ainuke õige liikumisviis. Sellest hoolimata, et mõnigi kord jubedalt kisub tanksaapaid jalga tõmbama. Ning seda peent kunsti ma paraku kah viljelda ei taha, et nimed jätan välja, kuid kirjutan sääraselt, et sisering saab silmapilguga aru, kellest jutt. 

Jah, teate, täitsa hädas olen. Teinekord mõtlen, et äkki mu kihk kui mitte just otseselt vastu vaielda, siis vähemasti vastu kirjutada tuleb asjaolust, et olen lõviosast minu hõimu blogijaist vähemalt kümme, kui mitte kaks-kolmkümmend aastat eakam? Tunnen vanainimeselikku vajadust “noori” liistule tõmmata? Omaenda kõrge vanuse obese otsast kuulutada “oh, mul see kõik juba läbi elatud, jäin ellu, jääte teiegi”? Ma ei tõesti tea. Olen oma blogilektüüri ju täitsa vabatahtlikult kokku pandud, kuid sealt leiab täpselt minuvanuseid täpselt ühe, kõik ülejäänud on nooremad, ca pooled arvestatavalt nooremad. Et siis… ühest küljest klapib mul generatsiooniväliselt suurepäraselt, teisest küljest isutab tihtipeale omaenda elukogemuse ja/või vaatenurgaga üle sõitma, et kuidas nad ometi aru ei saa… 

Aga. Kolmandast küljest. (Vahelepõige. Iga jumala kord, kui mingit probleemi erinevate nurkade alt vaatlen, meenub mulle nii umbes kolmkümmend aastat tagasi kuuldud filosoofiline tõetera ühelt rokkmuusikult, kellega toona samas seltskonnas sai liigutud. Filosoofia, olgu öeldud, tõmmati neis ringkondades varrukaist reeglina hea mitu tundi peale keskööd ning korralikku kogust mitmesuguseid meelemürke. Tõetera kõlas: “Igal asjal on kaks otsa, mõlemad on valed”. Sest ajast ongi mul kombeks asju rohkemast kui kahest küljest kaeda.) Et siis jah, see kolmas külg. Indigoaalane sai sellega nii hästi hakkama. Kirjutas omaenda blogis vastulause mu Kaja Kallase postitusele. Lugesin huviga, mõnes kohas noogutasin kaasa, pani mõtlema, mõneti lausa revideerisin oma varasemat seisukohta. Muidugi, kui ta oleks 5500-sse sama jutuga tulnud, ma ilmselt nii noogutav poleks olnud. On see üliarenenud omanditunne või mis, aga mul läheb alati hari punaseks, kui 5500 kommentaariumi jõuliseks vastuvaidlemiseks kasutatakse. Tean, tean, iseenesest nõme ja lapsik minu poolt. Kuid mis teha, peate leppima, et käsitlen siinset pinda isikliku veebipäevikuna, selmet avaliku foorumina. Kui ma otsesõnu küsin, mis lugeja arvab, nagu teinekord teinud olen, siis on muidugi teine asi, eks. Ja no mõnetised eriarvamused samuti ok, juhul kui neid mulle järeljätmatult pealuu sisse ei üritata taguda, mind teise usku pöörata või miskit. Anyway. Mis ma öelda tahan: Indigoaalane lahendas mind vaevava dilemma elegantselt, vastas/vastandus, samal ajal minu seisukohta materdamata. Pean talt õppust võtma, sest noh, blogidepõhist koormat on kogunenud, tahab kergendamist. Aga vähemasti sain seks korraks blogimispeetuse-teemalise oigamisega jälle ühele poole, eks tuleva aasta veebruaris võtan vingu taas  üles, traditsioone ei või ometi soiku jätta :)

Foto tegi Paul paar hommikut tagasi me ukselävelt. Tänaseks on enamik lund juba sulanud. 

February 25/2024

“It is the most distressing thing, Eliza, to issue pain to someone, even when you know it is for the best.” ― Sarah Penner, The Lost Apothecary

Mul on Kajaga kana kitkuda

 



Olen seda postitust nüüd oma kümmekond päeva kirjutanud, sestajast, mil allpool viidatud Õhtulehe artikkel ette jäi. Paraku kirjutasin tänaseni üksnes oma peas, arvutiaega jagus kasinalt. Me nimelt viibime juba väga tõsiselt kolimislainel, täpsemalt pakkimislainel. Plaan nimelt säärane, et ajaks, mil hiliskevadel Arizonasse uue kodu otsinguile suundume, on praegune majapidamine juba sama hea kui kokku pakitud. Siis polegi muud, kui kolimisfirmada pakkumiste vahel valida, lasta musklimeestel kraam rekka konteinerisse laadida, Oregoniga hüvasti jätta, sõidukite ninad lõuna poole keerata, Paul trucki, mina minivan'i roolis. (Pardon, just nii kirjutangi, minivan, sest eestikeelne sõna mahtuniversaal kõlab mu kõrvus kohmakalt.)

Pakkimisega oleks muidu ju lihtne. Vähe asju, vähe mööblit. Suhteliselt minimalistlik, läbimõeldult otstarbekohane majapidamine. Üksainus väike “aga”: ei mina ega Paul pole siiani suutnud üheselt ära otsustada, millisesse kategooriasse kuulume, nomaadide või paiksete hulka. Rännata meile meeldib, campergi sai soetanud ja puha. Aga vaadakem tõele näkku – lõviosa ümberasustatavast majakraamist koosneb nii minu kui Pauli töötubade masinapargist + materjalidest. Pole just teab kui nomaadlik? Lisaks me prepperlikult hästisisustatud sahver. Ja raamatukogu. Rändrahvas my ass… Viimased kaks-kolm päeva olemegi kirjanduse kastidesse paigutamisega tegelenud. Kategooriate kaupa, sildistatud ja puha. Mu sisemine Marie Kondo lööb kolimise käigus argipäevaga võrreldes veelgi enam välja. Olgu olla Süsteem ja Ülevaade. Ühesõnaga, pappkaste ja teipi kulub praegu nagu leiba. Õnneks on me mõlema töökojavärk juba aastaid plastikkonteineritesse organiseeritud, sellega siis üksnes laadimise vaev, ja sedagi mitte iseenda musklijõul. Kolimisfirmad tiirlevad me ümber nagu raisakullid, trumpavad üksteist üle, või õigem oleks öelda, et alla, soodsaid ning veelgi soodsamaid pakkumisi tehes. Hea, et eelmise kolimise kogemus vöö vahel, toona sai firma valikul parasjagu pead murtud, sedakorda sedavõrra lihtsam. Ühte ma ütlen: ainult rumal või lihtsameelne valib kõige odavama variandi, laseb oma maise vara mingitel suvalistel gorilladel tagantkätt kuhugi roostes konteinerisse hunnikusse loopida, peaasi, et saaks mõne dollari kokku hoitud. Kvaliteetsesse kolimisse tasub investeerida, see hoiab närve (ning lõpptulemusena ka raha) kokku. 

Issand jumal, olen nüüd juba jupp aega täitsa teemast mööda jahunud! Tegelikult tulin ju hoopiski Kaja Kallast kritiseerima. Ühesõnaga. Algatuseks: teiste eest ei räägi, kuid enda kohta arvan, et pole hea toon, kui minusugune väliseestlane, kes liiatigi valimistel ei osale, sünnimaa poliitikuid vemmeldada võtab. Aga ausalt, seekord mul tõesti kihvatas. Õhtuleht: “Peaminister Kaja Kallase hinnangul kurdavad eestlased rohkem, kui meie naabrid ja lätlased ning see suhtumine võimendab muu hulgas riigi majanduslangust. Tema kogemusel näiteks lätlased ja leedukad ei ole nõnda suured vingujad kui eestlased, ütles Kaja Kallas Äripäeva raadiosaates „Globaalne pilk“. Peaminister selgitas, et negatiivne foon tekitab efekti, kus ettevõtted, kellel ei lähe halvasti, hakkavad samuti tegevuses tagasi tõmbama.” 
Et nagu… halloo?? Parandage mind, kui mu mälu petab, aga kas see mitte kõvasti üle kolmekümne aasta tagasi polnud, kui eestlased olid valmis kartulikoori sööma? Ja kas tänasel päeval ei taheta natukene enamat kui kõigest näruseid koori? Ja kas see mitte Kaja enda partei polnud, kes juba ammuaega tagasi lubas Eesti viia Euroopa viie rikkama riigi hulka? Ja proua peaministril jagub sellegipoolest jultumust nähvata, et pööbel virisegu vähem? Kuulutada, et mitte valitsuse otsused ja teod, vaid rahva rahulolematus on hullude hinnatõusude jms põhjuseks? You’ve got a fucking nerve, öeldaks siin meie pool säärase avalduse peale.

Kuigi ma iseendale pühalikult tõotasin, et poliitilistel teemadel enam leili ei lähe, sattus Kaja keissiga enam-vähem ühele päevale suurem aplaava Bideni teemal. Teate, vanal on kuulid ikka täitsa kokku jooksnud, isegi viimse vindini vasakpoolsed ei saa ta seniilsusest enam mööda vaada. Algallikaid võib igaüks ise huvi korral googeldada, kuid täitsa mõistliku lühiülevaate annab tabloidi-artikkel: The week Biden lost the New York Times: Liberal paper's Editorial Board unleashes astonishing broadside warning of 'a dark moment' as it runs back-to-back opinion pieces knifing the elderly president after damning special counsel report. Bideni vaimsest kuhtumisest võiks näiteid tooma jäädagi, värskemate hulka kuulub keeldumine traditsioonilisest presidendi-intervjuust Superbowl Sunday'l. No ei ole inimesest enam avalikkuse ees veenvalt esinejat, mis teha. Kurb. Siiralt. Aga USA presidendiks, näe, kõlbab veel küll… Mistõttu ongi juba täiesti avalik saladus, et demokraadid plaanivad Joe kandidatuuri väljavahetamist enne novembrikuiseid presidendivalimisi. Võimalikeks areenile astujateks California kuberner Gavin Newsom, Michigani kuberner Gretchen Whitmer, senator Joe Manchin, ja... üllatus-üllatus, endine Esimene Leedi Michelle Obama. Ärge mind sõnast võtke nende nimede peale, esialgu hoiavad kõik neli suud suletuina ning üldsust põnevil. Aga selle peale võin küll juba üsna julgelt kihla vedada, et Bideni lumepallina allamäge veerev ajutervis ei vea valimisteni välja.
 
Ning üks asi veel, mis mind tagajalgadele ajab. Asepresident on meil Kamala Harris, eks, tema kohta olen siin blogis juba arvamust avaldanud. Ma pole ainuke - valijate usk Harrise võimekusse on veelgi nõrgem kui usk Bidenisse. Aga nüüd. Tsiteerin: “…scathing opinion piece published by the New York Times this weekend concerning Biden came from 44-year-old political analyst Ross Douthat. His damning piece was titled: 'The Question Is Not If Biden Should Step Aside. It’s How.'  Douthat wrote in the Times: 'Joe Biden should not be running for re-election. 'The impression the president gives in public is not senility so much as extreme frailty, like a lightbulb that still burns so long as you keep it on a dimmer.' He said if Biden drops out and anoints Vice President Kamala Harris 'she’s even more likely to lose to Donald Trump.' But, he says: 'If he drops out and doesn’t endorse his own number two, he’d be opening himself to a narrative of identitarian betrayal — aging white president knifes first woman-of-color Vice President — and setting his party up for months of bloodletting and betrayal, a constant churn of personal and ideological drama."
Too viimane lause, rassiteemaline, värvilise naise ja valgenahalise presidendi kohta... seriously?? Et (kõrgeimasse riigi)ametisse sobivust ei määra inimese kompetents, vaid tema rass ja sugu? Ja kuigi Harris on oma ametipostil massiivselt feilinud, ei ole viisakas teda vallandada, sest noh, ikkagi naisterahvas; vähe sellest, vähemusrassist naisterahvas? Tule taevas appi, tõesõna. Ma ikka pean oma lubadust tõsisemalt võtma, end poliitikavärgist väevõimuga eemale hoidma. Sellest ei saa muud, kui peavalu ja kõrgenenud vererõhu. 

February 18/2024                                                                  Image: Internet 

“Politicians are like bad horsemen who are so preoccupied with staying in the saddle that they can’t bother about where they’re going.” ― Joseph Alois Schumpeter

Asjad, millega ma püüan harjuda

 



Postituse pealkiri võiks sama hästi olla “Asjad, mis mind närvi ajavad”, aga sel moel kaaperdaksin Suvehiidlase sõnad. Pealegi, kuna Mae on must oluliselt noorem, ei kõla see tema sulest sugugi halvasti, minu puhul aga läheks ilmselt vanainimese vingumisena kirja. Paraku, viisakam sõnastus mõtet ei muuda – täna tulingi põhiliselt vinguma. Samas saate allpool ka aimu, et ma vähemasti üritan endas tolerantsust kultiveerida, mustal pilvel kuldset äärt näha, ajaga kaasas käia, ja nii edasi. Kas ja kuidas see välja kukub, on juba iseasi. Või ei, tolerantsus pole siinkohal päris täpne väljend. Lööge või maha, aga ma ei leia ühtegi eestikeelset sõna, mis sarnaselt või paremini mu püüdlusi edasi annaks kui allowing. Ei, ei ole lubama, võimaldama, järele andma, voli andma. Ongi seesama, minu jaoks tõlkimatu allowing. Kui keegi oskab antud konteksti sobivat emakeelset vastet pakkuda, olen kõrv. 

Asja juurde. Kõigepealt, Mae tuules – tekstirobotid. Kõneks tulevatest ainuke teema, kus ma seda va kuldset äärt mitte kuidagi üles ei leia. Mul nimelt pole Roboti abiga mitte ühelgi korral mitte ühtegi asja õnnestunud ära ajada. Mine võta kinni, ons viga minus või Robotites, aga viimasel ajal ma enam ei üritagi. Ei hakka telefonitoru otsas aega raiskamagi, ajan kohe alguses Robotil juhtmed kokku, mistap tal ei jää muud üle, kui mind elusa inimesega ühendada. Tõesti, siin on mu niigi vähene tolerantsus olematuks kulunud; ma ei näe, et uuendus (inimese asemel masin kõnesid vastu võtmas) ühiskonnaliikmete elu kuidagi kergemaks või meeldivamaks muudaks. Kuid see on ka ainuke ving, mis täna allowing'u suhkruvaabaga katmata jääb, nii et siit edasi läheb kenamaks ja kergemaks. 

Järgmiseks võtan ette… wait fot it… sotsiaalmeedia ehk some. Mul poleks sest uudissõnast aimugi olnud, polnuks hiljuti ERR-ist lugenud intervjuud Kris Lemsaluga. Muidu uudissõnade suhtes väga valiv (telo näiteks tundub jube!), võtsin some miskipärast otsekohe omaks. Nii tore ja lühike, kesse jõuab sotsiaaaaalmeeeedia välja öelda või kirja panna. Et siis some. Üks mu pet peeve'dest, teadagi. Kusjuures viimasel ajal olen somest eelkõige sotsiaalse surve kontekstis mõtlema hakanud. Et me (naisi pean hetkel silmas) vehime siin hangudega ja võitleme ühiskondlike normide vastu, mis meid paika üritavad panna, kuid samal ajal tormame, pea ees, nendesamade normide silmusesse. Kõik peab olema nagu kõigil, kõik peab olema instagrammable – pere- ning paarielu, pulmad ja muud peod, reisid, rõivad… Selmet öelda “tahan ilusaid pulmi” või “tahan head suhet” öeldakse “tahan insta-pulmi” või “tahan instagrammitavat suhet”. Insta ees ja taga, insta kui ihaldusväärsuse sünonüüm, kuldlõige, standardmõõt. Paremal juhul üleõlapilgud ja pöiasirutused, halvemal juhul keel suust väljas ja kaks näppu püsti. (How to Pose For a Perfect Instagram Picture & Other Tricks)
Samas olen mõtlema hakanud, et äkki see polegi halb?  Ehk on justnimelt tore, et inimesed viimast kui liigutust jagada tahavad, teatud trende järgivad, teatud gruppi kuuluvad? Vana hea Zen: kas murduv puuoks toob heli kuuldavale, kui kedagi kuulmas pole? Me ei ole ju erakuteks loodud, jagatud rõõm on alati suurem? Ning see, et rõõm normikohane peab olema, teatud parameetritele vastama, on ehk üleüldse teisejärguline? Rõõm on rõõm, olgu ta millises vormis tahes. 
Novot. Nii ma siis tasapisi kasvatangi sallivust some vastu. Täitsa töötab. Ma pole ju kohustatud kaasa mängima, aga vähemasti ei kurna end trendile vastutöötamisega. Ja noh, ka veebipäevik on sotsiaalmeedia, kui nüüd enesekriitikasse laskuda. Millalgi juhtusin ühele siinsele andunud some-fännist lähisugulasele, hästi toredale, mainima, et pean blogi. Meil on sarnane huumorimeel, samuti olen härra kuuldes korduvalt somet sajatanud, mistap ta põrutas silmagi pilgutamata: “Blogs? Those are roots of all evil!” 

Nonii. Liigume edasi. Trump'i valijate juurde. Vana on teadupärast juba mõnda aega kahjuks jälle pildil, ta poolehoidjad elavnenud. Ning viimaseid mu siinses tutvusringkonnas jagub. Muidu täitsa toredad inimesed. Intelligentsed. Haritud. Mõned lausa väga kõrgelt haritud. Aga kui jutuks juhtuvad valimised, kuulutavad kodanikud rõõmsalt, et on valmis Trump’ile järjekordse “võimaluse andma”. Hoolimata riigipöördekatsest, finants- ning muudest kuritegudest, hoolimata avalikult välja käidud diktaatorlikest ambitsioonidest – loetelu võiks pikalt jätkata. 
Kahe eelmise valimistsükli ajal oli mu süütenöör sääraste inimestega lävides üsna lühike. Ma ei üritanudki nende mõtlemisviisist aru saada. Aga täna üritan, sest enamik neist on igas muus osas äärmiselt meeldivad seltsilised. Lisaks olen hakanud juurdlema küsimuse üle, miks minu maailmavaade peaks kuidagi ülimuslikum olema kui nende oma. Miks ma neid ullikesteks, ennast teadjaks pean; targemaks, toredamaks, tolerantsemaks. Paljud neist, ära kuulanud minu eelistused, ei püüagi mind ümber veenda, vaid sedastavad mõistlikult, et arvamusi leidub erinevaid. Või siis viivad üleüldse jutu poliitikast eemale, muudele radadele. Ja siis olen mina, onju, käsi ringutamas, silmi pööritamas, et appi, kuidas nad ometi saavad nii lollid ja pimedad olla. 
Novot. Allowing. Tänaseks liigungi selles suunas, et teadvustan endale: säärast sorti inimesed on ja jäävad. Nad ei kuku üle maailma serva, ehkki minusarnased nad heal meelel alla lükkaks. Pean nendega samal planeedil, riigis, vallas, tänaval koos elama. Ja kuigi nende valijahääled võivad Ühendriigid viia olukorda, millest ma ei taha mõeldagi, ei ole mulle endale tervislik neid mingiks alamaks rassiks lahterdada. Neil on õigus oma arvamusele, täpselt nagu minulgi. Ja kui peakski juhtuma (ptüi, ptüi, ptüi!), et Trump vabariiklaste presidendikandidaadiks saab ning sedajärgi novembrikuised valimised võidab, on see mu kaasmaalaste enamuse tahe. Asja nimi: demokraatia. Ning mul tuleb too kibe pill alla neelata, lootuses, et nelja aasta pärast seesamune demokraatia siiski veel töötab, et Trump elu lõpuni Valge Maja Ovaalsaalis ei trooni.  

Ning lõpetuseks: ei mäleta, kas ja kuipalju olen oma motorspordi-huvist kirjutanud. Igatahes, juba mingi kuus või seitse aastat fänname, mina ja Paul, vanimat ametlikku motosprdi maailmameistrivõistlust, mootorrataste ringrajasõitu nimega MotoGP. Mitte-asjatundjaile selgituseks: kaherattaliste mootorsõidukite Vormel 1. Igal aastal ostame virtuaalse vaatamisõiguse, mis sisaldab lisaks võistlustele ka treeninguid ja pressikonverentse ja sõitjate social life'e, maksab pisut pealt saja dollari per hooaeg. Karikaetapid toimuvad aprillist novembrini erinevatel ringradadel üle maailma. Olgu öeldud, et olen vägagi teadlik, informeeritud fänn, jagan meeskondadest ja (sõidu)tehnikast ja reeglitest jms üsnagi põhjalikult, üksjagu hooaegu ju juba vöö vahel. Ühesõnaga. Sellel spordil on kolm kategooriat. Alustatakse hilises teismeeas Moto3-st, liigutakse edasi Moto2-e, üksnes andekaimad ning parimad jõuavad kõrgeimasse klassi, MotoGP-sse, kuhu mahub pisut üle kahekümne mehe, kõik oma ala absoluutsed tipud. Pole huvituseta märkida (oi kuidas ma seda arhailisevõitu väljendit armastan!), et tegemist sooülese spordiga: Moto3-s figureerib aeg-ajalt ka naisi. Kuid kuna ala on füüsiliselt nõudlik, naissugu noorteklassist kaugemale ei jõua. Anyway. Kõrgeimas klassis, MotoGPs, on kõik sõitjad väga ägedad isiksused, eetikaga sportlased, välja arvatud üks: Marc Márquez. Üliandekas atleet, kaheksakordne maailmameister, aga spordimehena sihuke sigudik, et. Mõõtmatu egoga, olematu eetikaga, läheb võidu nimel kasvõi üle laipade (täpsemalt, üle kaassportlaste vigastatud kehade ning lõhutud masinate). Suur osa mu MotoGP aastatest on möödunud Márquez'i kirumise tähe all. Arusaadavalt mürgitab see spordielamusi, mistap olengi asunud end ümber kasvatama, endale sisendama, et Marc'il pole minu sajatamisest sooja ega külma, ja et tegelikult ei riku vaatamismõnu mitte tema, vaid ma ise. Tõesti, milleks end karistada? Las ta omaette sigatseb seal, vanuse poolest võidusõitjakarjääri lõpusirgel nagunii, kolmekümneaastane “vanamees”. Lisaks kogub jõhkravõitu sõidustiilist tingitud vigastusi, paar viimast hooaega ongi teda ringrajal suht vähe näha olnud, kasvatab kodus kord üht, kord teist luumurdu kokku. Iseenda kõige suurem vaenlane, nii-öelda. Ja kujutage ette, sest ajast, mil teda pigem kaastunde kui vihkamisega kohtlema hakkasin, on võidusõidu-nädalavahetused tükk maad nauditavamad.
Ahjaa, üks asi veel, lõpetuseks, vist ennegi mainitud, aga: me Pauliga oleme juba mitu aastat plaaninud MotoGP USA etappi vaatama minna, see toimub Texases. Kuid ikka on miskit vahele tulnud, küll Pauli töö, küll miskit muud. Nüüd kolime ringrajale oluliselt lähemale, logistiliselt lihtsam reisi ette võtta. Rallilinn Austin lisaks muule ka elava muusika poolest kuulus: Austin's official motto is the "Live Music Capital of the World" due to the high volume of live music venues in the city.

Fotol: vaade me välisukselt. Talvetormi järgne vikerkaar.

February 05/2024

“The world is always changing. Learn how to allow for it. Someone makes a promise, and then they break it. A play gets good notices, and then it folds. A marriage looks strong, and then they divorce. For a while there's no war, and then there's another war. If you get too upset about it all, you become a stupid, unhappy person—and where's the good in that?” ― Elizabeth Gilbert, City of Girls