Me Pauliga otsustasime tantsimise oma igapäevakavva lisada. Kodus tantsimise siis, nö. aeroobse trennina, kuna aiatööde hooaeg on lõppenud, ja spordiklubisid kumbki meist ei salli. Kui ma ei eksi, oli see Indigoaalane, kes oma blogis mainis, et ta tantsib kodus iga päev pisut? Nii paar-kolm lugu? Novot, meie nüüd samamoodi. Spontaanselt oleme ennegi tantsu vihtunud, ma sellest bloginudki vist, kuid nüüd teeme regulaarselt. Muusikavalik seinast seina, peaasi, et korralikult võhmale võtaks; täna näiteks juhtus muuhulgas Michael Jacksoni Thriller repertuaari hulka.
Vahelepõige. Viimati, kui jälle hambaarstitoolis istusin (saaga hakkab lõppema, tänan küsimast), oli meil hambatohtriga Jacksonist juttu. Või noh, juttu tegi enamjaolt tema, mina mõmisesin vastavalt siis kas nõustumise märgiks, või vastuvaidlemise. Anyway. Kuigi pea kogu hambakliiniku personal võiks vanuse poolest mu lapsed olla, kuulavad nad muuhulgas ka 90ndate ja 80ndate mussi. Ja parasjagu tuli kõlaritest Jackson, ja siis me arstiga arutasime, mismoodi loomeinimeste moraalne pale publiku emotsioone mõjutab. Tohter peab ennast ka muide loomeinimeseks. Käsitööliseks. Skulptoriks. Ma ei väsi kordamast, et jumaldan kliinikurahvast. Nalja saab seal kah alati. Kas te teadsite, et hambaarstide arsenalis leidub sihuke riist nagu “buffalo knife”? Vähemasti Ühendriikide hambaarstide arsenalis. Mina sain teadlikuks alles siis, kui arst palus assistendil säendne väits ulatada. Ärge küsige, mistarvis, ja ärge küsige, mis nägu mul peas oli, kui terariista nime kuulsin. Hiljem selgus, et tegu suhteliselt süütu tööriistakesega, nime saanud puhtalt välimuse põhjal, hea ettekujutuse korral võib skalpellitera kujus näha piisoni siluetti, kõrvaltvaates.
Appikene, kaldusin teemast täiesti kõrvale nüüd. Ühesõnaga, tantsimine. Täna tegime aeroobseid harjutusi elutoas, ja see meil teadagi nagu akvaarium, kolmes seinas maast laeni aknad. Lillikese õuekennel asub klaasist lükanduste kõrval, kõigest meetrike-paar elutoast eemal. No ja käsil meil parasjagu see Thriller, eks, väänleme mõlemad, Paul ja mina, nii kuis jaksame. Paulil kukub moonwalk mitte kõige halvemini välja, mina üritan midagi Melbourne shuffle sarnast, kesiste tulemustega mõistagi. Lillikene istub oma kennelis, vahtides meid üksisilmi läbi klaasi. Jackson pole veel poole loogagi maha saanud, kui koer end ümber keerab, otseteed kuuti marsib. See on praegusel aastaajal tekkidega kaetud, kaasa arvatud ukseava, nii et kui Lillikene kuudis, on ta vaateväli väga piiratud. Sõnum on selgemast selgem – me tantsuoskused ei avalda Lillile vähimatki muljet. Veelgi enam, suisa piinlik pealt vaadata.
Fotol: Lilli õuekennelis, suvel 2017. Ah et miks tal kanjonis ja selle kallastel vabalt joosta ei lasta? Sellepärast, et me elamine siin kanjonikaldal hõlmab 80 aakrit tarastamata maad. Mis teeb nii umbes 32 hektarit. Sellel 32 hektaril uitavad vabalt ringi koiotid, lõgismaod, halvemal juhul ka puumad (viimaseid, ptüi-ptüi-ptüi, me 10 aasta jooksul kohanud pole). Pakkuge, kaua vabapidamisel, st. kenneldamata koer säärastes tingimustes elus ja terve püsiks? Mina küll ei julge pakkuda.
Lillikene saab vabalt ringi kablutada kuis süda lusitib puhkudel, mil me ise õues viibime. Soojal ajal rohkelt, külmal iseenesest mõista vähem. Ta muide täiega fännab oma kennelit. Suveti näiteks, kui vabadust volilt käes, ja lõpuks ära tükib väsima, läheb joonelt kennelisse, meile sealt ootavalt otsa vaadates, et noh, mis te passite, pange värav kinni. Ei näe või, et tahan segamatult omaette lebotada, sõba silmale lasta? See valge puur muide, Lilli "kuut", see on seesama lennukipuur, millega Yarko üle ookeani USAsse rändas. Ahjaa, seda ka veel, et ööseti magab Lilli toas. Õue ei jäta me teda põhjusel et öisel ajal on kõik see metsloom liikvel, ja Lillikene kui usin majavalvur hauguks hääle kähedaks, ning meid Pauliga unetuks.
Detsember 03/2023
“And those who were seen dancing were thought to be insane by those who could not hear the music.” ― Friedrich Nietzsche
Teil on seal sellised koledad maod, mai julgeks iial õues käies peale põlvini kummarite muid jalatseid kanda...
ReplyDeleteSinu loo peale tykkis pähe mõte, et tantsimine on rõõmuväljendus. Ja see peletab kergemat kurbust. Või isegi päris korralikku. Ma pole väga kaua normaalses kehakaalus olnud, viimased paar kuud aga jaksan lausa mõne sammu kaupa kepsutelda. Äkki peaks ka kerele meelde tuletama, et hei, on olemas ka liigutamist ainult kunsti ja rõõmu pärast, mitte ainult ellujäämiseks. 😀
Jep, need maod.... a nendega harjub, lippad flipparites suvel ringi nii et pole asigi :)
DeleteNing jaa, tantsimine on rõõmuväljendus. (Sellest oli kusagil kunagi kellegagi pikemalt juttu, kellegi kommentaariumis.)
Me peame tegema ühe veebipeo :) ( ja 🐱 ja 🐶 ei tea mis on hea:) :))
ReplyDeleteVeebipidu!!! Nii nunnu! Ma ka osaleks :)
DeleteOo, veebipidu on geniaalne idee!!! Võtame plaani!
DeleteNing jaa, kassid ja koerad on tänamatud elukad, ei oska pererahva andeid hinnata. :)
Veebipidu on hea mõte. Hakkame mõtlema selle peale.
ReplyDeleteJust! Ja mu meelest võiks mingil nagunii pidudevälisel hooajal korraldada, elik MITTE detsembris. See kuu on ilmselt enamikul niigi täis planeeritud, firmapeod ja sugulaste/sõprade peod ja mida iganes... Mõni nö. "tühi" kuu oleks tore? Veebruar, märts...
DeleteDetsembris kindlasti mitte. Veebruar ja märts on mõlemad igati sobilikud.
Deletemul on koerte ja tantsu teemal veel üks lugu oma vanemate koerakesest.
ReplyDeleteKui koroona esimene laine oli, siis langesid Eestis vahepeal koduvälised klubitamisvõimalused ära - kõik käisid muudkui kõvasti jalutamas, aga siseruumides ei hängitud. Niisiis hakkasid mu vanemad õhtuti juutuubi saatel tantsima, otsisid mingi ladina-ameerika muusika pleilisti välja, panid käima ja keerutasid jalga. Koer keksis kaasa või oli tantsu ajal lausa süles.
Noh, ja siis lõppes see koroonalaine ära, vanematel algasid jälle koduvälised tubased hobid ja nende vajadus iga õhtu kodus tantsida hakkas ära vajuma. Mispeale koer oli nördinud - nii kui õhtul kell kukkus, hakkas ta neid takka nügima, et kas läheb tantsuks või ei lähe? valesti on, kui õhtul ei tantsita!
eks nad siis vahel tulevad talle vastu ka.
Oi, juba teine tore lugu su vanemate koerast! No mis ma oskan öelda - tundub igatahes intelligentsem loom olema kui meie Lilli, oskab kaunitest kunstidest lugu pidada. :) Seda ka veel, et vahvad tantsivad vanemad sul.
Deletetragid vanemad jah, eriti arvestades, et ema on mitu korda vahetatud puusaliigesega ja selle vahetamise käigus on tal jalad väga eripikkuseks läinud. Mis muidugi näitab, et liikumisharjumus ei ole 100% füüsises kinni.
DeleteSa ikka oskad, notsu :) - "jalad väga eripikkuseks läinud"...
DeleteEi, ma ei tee su ema kulul nalja, väga äge igatahes, et ta peale mitut oppi nii liikuv on, tants ja puha.
no ta peab reaalselt ühes jalas kandma mitu cm paksema tallaga kinga, et normaalselt käia saaks. Ja ta ei sündinud sellisena, nii et ma ei näe ka, kuidas seda üldse teisiti kirjeldada saaks.
DeleteEi, ma sain aru küll; ja ausõna ma ei naljatanud su ema ega ka sinu üle - lihtsalt su väljendusviis oli nii armas - "eripikkuseks läinud".
Delete