Kõigepealt: nägin täna öösel unes, et Rents oli mul siin Ühendriikides külas, ja talle hirmsasti maitses mu chili con carne. Paraku täitis ta oma kausi ülemäära, ei jaksanud põhjani süüa, küsis, kas saab külma panna, et järgmisel päeval üles soojendada. No saab, saab, miks mitte. Chili, teadagi, muutub iga ülessoojendamisega üha paremaks. Nii et Rents, kui sa seda lugema juhtud, siis poolik kausitäis ootab sind. Või ei, mis ma ajan, see oli ju üksnes unenägu…
Teiseks, kes blogijaist hiljuti kurtis meteoroloogide üha draamaatilisemaks muutuva väljenduslaadi üle? Kristallkuul? Meil siinpool ookeani samamoodi. Lähipäevadeks lubatakse Oregonis rohkeid ja tugevaid sademeid, aga seda ei nimetata enam heavy rain vms nagu vanal heal ajal. Nüüd on kirjeldet loodusnähtuse nimi hazardous hydrological event.
Kuid mitte neist asjust ei tahtnud ma täna rääkida, vaid asjaolust, et kahtlustan iga USAs elatud aastaga üha enam, et olen sünnitusmajas ja/või mustlaste poolt ära vahetatud, ekslikult maarjamaalastest vanemate kätte kasvatada antud. See lihtsalt ei saa võimalik olla, et geneetiliselt eestlane olen. Selleks meeldib mulle elu siin ameerikamaal üleliia. No mitte just kõik aspektid, aga ameeriklaste ellusuhtumine näiteks. Muuhugas suhtumine kaaskodanikesse. Üleeile käisime Pauliga taas oma lemmik-pruulikojas. (Wilde Ride’st üsna hiljuti ka kirjutasin.) Laupäeva õhtupoolik, pubi muidugimõista puupüsti täis. Purjus polnud mitte keegi. Põhipubliku moodustasid perekonnad, lapsi ja koeri oli murdu. Ja koeri mitte ainult väljas, eks, gaasilõkete ümber, vaid ka pubis sees. Igat sorti penisid. Igat sorti lapsi, imikutest teismelisteni. Wilde Ride pakub väikestele inimestele tasuta paberit ja joonistustarbeid ja lauamänge, koertele veekausse ja maiust. Oma silmaga nägin, kuidas üks suuremat kasvu segavereline peni läks koos peremehega jooki tellima, toetas käpad letiäärele, mispeale baaridaam söötis looma näpu vahelt mingite krõbinatega. Mida terviseamet selle kohta ütleks, seda ma teada ei tahagi. Keegi pubilistest ilmselt kah polnud huvitet. Igaks juhuks lisan, et kogu meie kandi elanikkond teab, et Wilde Ride on ülimalt koerasõbralik koht. Kellele kirjeldatud stseen, või teised sarnased mingil põhjusel ei sobi (kõigile ei peagi ju sobima), see väisab muid joogiasutusi, kus käitumisnormid teistsugused. Nii lihtne see ongi.
Aga las ma räägin tolle päeva pubiliste suhtlemisstiilist. Kõik lävisid kõigiga, samas mitte sugugi pealetükkivalt. Põrgatati märkusi kehvapoolse ilma, kaasasolevate koerte, rinnale seotud imikute teemal. (Imikuid kannavad siinkandis rinnal enamjaolt isad, muide.) Ning ei, kui te nüüd arvate, et ameeriklane harrastab ainult small talk'i, siis eksite kõvasti. Hästi levinud on, et niipea kui ilmneb mingi siduv aspekt (koer, laps, hobi, elukutse, elukoht, mis iganes), sukeldutakse ilma pikema sissejuhatuseta sügavamasse vestlusvette. OK, poliitikast ja religioonist ja muust säärasest tuleohtlikust kraamist põgusa pubinaabriga reeglina juttu ei tehta, kuid suhtlust ei saa kuidagimoodi ka pealiskaudseks väikevestluseks nimetada. Ameeriklased, ausõna, tunnevad kaaskondlaste vastu siirast huvi. Ja see on mu meelest nii tore, ja sobib mulle nii hästi.
Oi ja ühte seika tahtsin veel jagada. Kui Halloweeni paiku Wilde Ride's käisime, olid teenindajad muidugi kostümeeritud. Ameeriklased jumaldavad Halloweeni. Üks baarineidudest etendas, kujutage ette, koiliblikat. Tiivad, tundlad, make up... Ta mängis selle nii ägedasti välja kah - näiteks õues gaasilõkete läheduses paanitses väheke... No milline normaalne inimene riietab end Halloweeni puhul koiliblikaks? Selleks peab ikka üksjagu mõttehaaret, loomingulisust evima - lihtsam oleks ju zombiet või vampiiri või miskit säärast kujutada.
Mul muide on Wild Ride'st veel üks inimvaatlus-lugu rääkida, aga löön sellesinatse postituse praegu lukku, jätkan homme. Ega siin teemasid tuulde pillata ole, rohkem kui pool kuud ju veel tarvis iga päev vormis püsida.
Fotol: Lilli ja mina, suvel 2017, peene naaberlinna Bendi jõeäärses restoranis. Palav oli, seetõttu serveeriti Lilli jook jääga. Lillikene oli seistmekuune, sellegipoolest veel vägagi kutsikaohtu, kõik möödakäijad tükkisid temaga miilustama. Lilli võttis olukorrast viimast, lakkus kõik tutvusesobitajad poolsurnuks. Kodus on inimestega "musitamine" (näo lakkumine) rangelt keelatud. Jep, ma nüüd kohe ei teagi, kas olen blogimismaratoni Lillipiltide ja pildiallkirjadega enda kui koeraomaniku mainet parandamas, või vastupidi, kehva kuulsust kinnitamas... :)
Detsember 04/2023
“Never make an excuse for going to the pub, save it for leaving.” ― Benny Bellamacina, Philosophical Uplifting Quotes and Poems
Ilmast niimoodi dramaatilise laadiga kirjutades võib juhtuda, et ei oska enam tajuda, kui reaalselt midagi ohtlikku juhtub. Heavy rain võib vabalt olla ka hazardous hydrological event, aga kuidas vahet teha, kui iga heavy rain on hazardous hydrological event.
ReplyDeleteNii lahe, et oled leidnud endale sobiva elukeskkonna. Ma kujutasin seda baari vaimusilmas ette, tundub tore koht.
Su esimese lõigu kohta - no just, nagu karjapoiss, kes muudkui "hunt karjas" hüüdis...
DeleteAga Wilde Ride on tore koht tõesti. Nii pakutava kui olustiku poolest.
Mulle tundukse ka seesugune suhtlus võõrastega sobima, sest ega siinmail juhtub seda ka vahest ja enamasti ka muidugi pubides. Ma ei saa öelda, et ma ainult seepärast seal käin, aga tegelikult on see oluline aspekt. Pubi peab ka muidugi õige olema, ma isegi ei tea, mis see tõukejõud on, mõnes pubis tekib see kodune tunne ja spontaanne suhtlus inimeste vahel, teises ei teki kunagi. Muidugi enamasti peab eestlane selleks natuke jooma ja siis jälle see piir meeldivalt švipsis inimese ja tüütu jota vahel ka - paljud ei oska ju piiri pidada.
ReplyDeleteNii hea kuulda, et Eestiski säärast harrastatakse. Eks ma ole üksjagu ära kah olnud juba, tõenäoliselt olen ebaõiglane, sildistades enamiku eestlastest die hard introvertideks.
DeleteJaa, see on üks kummaline keemia, see pubide (või mistahes ajaveetmiskohtade) õhustik. Mõnes tekib õige vaib, mõnes, tee või tina, ei teki.
Ja mis alkoholi puutub - eks siinpoolgi on ju pubi õhustik alkole rajanev, mingis kohvipoes sarnast suminat ja vennastumist ei teki. Samas, Wilde Ride näiteks suletakse kell 10 õhtul, suht vara, nii et kergest shvipsist kaugemale keegi end ehk ei jõuagi juua, kui just poolest päevast ei alusta. Ja noh, perega käimise koht ja... aga kindlapeale leiab siin meie kandiski urkaid, kus käsi maha juuakse ja kakeldakse ja mida iganes.
ma olen ka kogenud! Aga me Marcaga elame muidugi ka Mägi-Eestis, agraarses lõunas, kus inimesed olevat lahtisemad.
Delete"...agraarses lõunas" :):)
DeleteJaa, minugi kogemuste põhjal on lõunaeestlased lahtisemad. Mu ex-ämma juured on Lõuna-Eestis. Olid ajad, mil ma veidükene võro kiiltki purssisin.