Ma pole teab mis sportlik inimene. See-eest aga väga liikuv, kui nii võib öelda. Egas Paul mind asjata The Evil Exercise Queen tiitliga austanud. Muuhugas olen ka kiire kõnniga, mistõttu pean maailma kõige jubedamaks piinaks grupiviisilisi üritusi, kus, kui tahad viisakas olla, tuleb oma samme teiste järgi sättida. No näiteks mingid sugulaste kokkutulemised suurlinna-, laada-, messikülastuste raames, kus kogu kamp ühtlases tempos tundide viisi aeglaselt ringi tuiab. See asjab mind hulluks. Pealegi paneb selja valutama. Aga noh, heade suhete nimel kannatan kord-paar aastas siiski ära.
Vaatamate sellele, et liikuv olen, ei ole ma eluilmas sportimist kui niisugust armastanud. Lapsena kehva tervisega, sain kehalise kasvatuse tundidest ühtepuhku vabastatud. Ja üleüldse oli see õppeaine toona pigem piinamine, selmet noortes inimestes liikumisharjumust tekitada. Mingid jubedad hinde peale kuulitõuked ja murdmaasuusatamine servamata männiplankudega... öäkk, ma ütlen. Vaatamata sellele kasvas minust, nagu öeldud, liikuv inimene.
Kui nüüd mõtlema hakata, milliseid spordilaadseid tegevusi regulaarselt harrastanud olen, tuleb esimesena meelde ülikooliaeg, mil naabritüdrukuga igal hommikul jooksmas käisime, iga ilmaga, ühest Lootuse puiestee otsast teise ja tagasi.
Kahekümnendate lõpul tegin hea tükk aega moderntantsutrenni. Sealt sain ka esimese põlvevigastuse. Teine (sama põlvega) juhtus, kui Yarko kasvatajat sünnipäeva puhul õnnitlesin ning ta mulle kaela viskus, jalgu maast õhku tõstes, mispeale me mõlema keharaskus mu tugijalale langes, põlv lõnksti välja käis.
Kusagil kolmekümnendatel juhtus tai chi. Selleks oli konkreetne põhjus. Mul tekkis korraks mingi müstiline südame-jama, arstid laiutasid käsi, sõber soovitas alternatiivset tervistusviisi. Kas jama kadus idamaise kehakultuuri toel või muul põhjusel, igatahes sain murest mõne aja pärast lahti. Tai chi aga hakkas meeldima, käisin trennis veel tükk aega takkajärele.
No ja siis muidugi kümmekond aastat koerasporti, mida muude alade fännid küll spordiks ei pea, mina aga väidan, et selleks on ikka vägagi korralikku füüsilist vormi tarvis. Lisaks ka vaimset vormi, sest neid va koeri tuleb ju õpetada, ega nad iseenesest jälge aja ja kurjategijat püüa ja kuulekusharjutusi soorita. (Minu ala oli Schutzhund, politseikoerte koolitusel põhinev kolmevõistlus.)
Tuleme nüüd tänasesse päeva. Suur maja, massiivne õueala, aktiivne tööliini koer, aktiivne abikaasa, matkamine mägedes ja lauskmaal - need on praegu minu spordialad. Ja tantsimine, sest nagu siin mõnda aega tagasi juttu tegin, võtsimegi Pauliga tantsu oma nädalakavva. Viimse peal äge on! Vihume kanjoniveerel, avatud ustega garaazhis enam-vähem igapäevaselt tantsu umbes tunnikese jagu. Ja kui ma ütlen „vihume“, siis seda ka mõtlen. Trenn missugune! Oot, otsin, kus ma tantsimisest kirjutasin... ahaa, siin. Et siis jah, selle asjaga on korras, oleme sõltuvuse küüsi langenud. Ja kui nüüd täitsa ausalt kõik ära rääkida, siis teinekord ühendame tantsimise ja sellesama pärastlõunase veini, mida mõni aeg tagasi mainisin. Süda kohe kenasti rahul, et niisama joogiklaasi taga ei moluta, vaid üksiti ka sporti teeme. Paraku pean tantsides põlvetuge kandma, õnneks venivat, liibuvat, mitte mingit plastikust kobakat. Üheski muus olukorras ammune vigastus tunda ei anna, isegi mitte mägedes turnides, aga tantsides, näe, tahab põlv toetamist. Mingit staatilisemat stiili viljeledes saaksin ilmselt ka ilma läbi, kuid sedasorti elumuutust ärge tulge pakkumagi. Kui ma tantsin, siis ma tantsin. Pealegi, põlvetugi näeb trendikas välja, musta värvi, mõnusast materjalist ja puha.
Jah, tantsida on mulle eluaeg hirmsasti meeldinud. Olen selles asjas päris osav. Nii-öelda ööklubitantsimises siis. Klassikaline ja Ladina-Ameerika, need pole minu ampluaa, kuigi vajadusel miskit pigistan välja. Muide, tantsimisega seoses tuli üks keeleteemaline juhtum meelde, Pauli õepoja pulmast. Kandsin tol peol Missoni kangast kleiti (foto 2). Materjal maksis Tallinnas aastal 2011 umbes miljon eurot meeter; lasksin sellest enda ja Pauli pulmadeks teise päeva pruudikleidi õmmelda. Ühesõnaga, tantsisin õepoja pulmas oma tavapärasel moel, mis ilmselgelt ühele noorepoolsele meessugulasele silma jäi, sest hiljem osutas ta minu suunas: „Look at her, she's been cutting the rug!“ Mina, kes ma alles esimesi aastaid Ühendriikides elasin, polnud kohalike kõnekäändudega sugugi kursis. Näiteks pani Pauli tekstisõnum, mis muuhulgss sisaldas lauset „hit the ground running“, mind ükskord paaniliselt talle tagasi textima, et issand, mis juhtus, oled sa vigastatud?? Ühesõnaga, komplimenti tantsuoskuste kohta võtsin halvustava märkusena. Vihjena, et mu võrratu Missoni näeb välja nagu põrandavaip. Noormehel tuli üksjagu selgitustööd teha, et mind solvumisseisundist välja tuua.
Fotod:
1. Yarkoga koerasportimas, aastal 2006 või sinnakanti.
2. Minu Missoni.
December 21/2023
“Have you noticed that whatever sport you're trying to learn, some earnest person is always telling you to keep your knees bent? ” ― Dave Barry
Tuttav asi, ma olen ka enamikuga võrreldes kiire kõnniga ja näiteks hommikul tööle minnes pean ma ületama ühe üsna kitsa silla, kus enamasti palju inimesi "ees töllerdab" - nii ma siis laveerin nende vahel ja oma peas kirun. Umbes nagu need liiklushuligaanid autodega, kes pidevalt linnas möödasõite teevad :)
ReplyDeleteOojaa, ma pean kah tihtipeale hambad risti suruma, et "ees töllerdajatele" mitte nähvata. Või veel hullem, äiata :)
DeleteMa olen ka tiim kiirestikõndijad. Mul on lisaks hästi pikad jalad, nii et laste ja teiste lühemate inimestega ma näiteks täiskiirusega liikuda ei saagi, muidu nad peaks mu kõrval jooksma :P
ReplyDeleteMu arust on see teie tantsimise harjumus hullult äge. Mulle nimelt ka väga meeldib tantsida - just seda diskot - ja ma saan seda nii harva teha, ööklubis nagu ei käi ja üritusi on harva. Klassikalisest tantsust ei tea ma mõhkugi (no ok, valsisammu tean ja paari teise klassikalise tantsu põhisammud tuletaks ehk ka meelde, algklassides käisin peotantsu trennis ja koolis olid ka tunnid) - aga mul on unistus minna ükskord kaaslasega tango või bachata kursusele. No ja need igapäevased diskotunnid peaks ka kunagi plaani võtma teie eeskujul. Pigem ma näen seda juhtumas siis, kui me ükskord kahekesi elame :D Ma üleüldse võtaks palju asju plaani teie eeskujul, mulle nii meeldib, kuidas te koos toimetate ja oma suhet värskena hoiate, see on mu arust igal tasandil nii õige ja vajalik :)
Igasugu kõnekujundeid tean ma inglise keeles küll päris hea hulga, aga need sinu välja toodud näited olid minu jaoks tundmatud, lugesin huviga. Jälle targem!
Suhte hoidmisega on see asi, et minu kogemuste põhjal on suures plaanis kahte sorti inimesi. Ühed sedastavad, et suhte kallal peab tööd tegema, teised leiavad, et suhe, millega vaeva peab nägema, pole vaeva väärtki, et kõik peab nö. loomulikult, pingutamata tulema. Mina olen seda esimest sorti. Paul ka. Mu meelest peale paari esimest aastat, kui keemia paratamatult maha käib, ei tule miskit niisama, iseenesest.
DeletePaulil on selle kohta teooria: „working IN relationship“ versus „working ON relationship“. Meil on see „working in“ variant, mis lühidalt öeldes tähendab, et hoiad suhte_pidevalt_hästitoimivana (no kasvõi sellesama tantsuvärgi näol), selmet lasta lohisema-logisema, et siis asja lappima hakata.
Ma olen täpselt sama meelt. Mu eelmine suhe läks justnimelt selle nahka - kui hirmus kirg kadus, ei tulnud selle asemele midagi. No ja kust ta iseenesest ikka tuleb. Selle asemel, et teineteist toetada, töötada suhtes, et koos edasi liikuda (oleks olnud võimalik küll), hakkasime teineteisega võistlema (issand kui nõme seda nüüd on lugeda), nii karjääri kui muualaselt (olgem ausad, mis karjäär minul nüüd ikka niiväga on), mina muutusin endalegi märkamatult Kareniks ja mees valis kanepi. Ilmselt ta tahtis tihtipeale ka minust rahu saada. Ei ole jätkusuutlik, ei ole. Aga vaat nüüd, ütlen oma saba kergitades, olen ma hoopis parem inimene ja praeguse minuga suhtes olla on puhas rõõm, komm ja moos. Ausalt, ma oleks ise ka endise enda maha jätnud. Olen oma praegusele kaaslasele seda ka öelnud ja ausalt varasemat ennast kirjeldanud.
DeleteLiitun kiirkõndijatega. Ja samuti pean teie koduseid tantsusessioone väga ägedaks. Ja kõike seda ühist toimetamist. Ma ka eriti klassikalist tantsu ei oska, noh valss ja rumba. Kuigi isa omal ajal püüdis mind ja venda õpetada. Vend võttis ilmselgelt veel vähem õppust. Aga me kodus vahel harva, mitte regulaarselt, siiamaani vist umbes neljal korral, oleme keerutanud köögis mingit klassikalist tantsu, kui vähemalt kaks klaasikest hinge alla on :-). Mees oskab hoopis paremini kui mina, aga kui lasta end juhtida, siis tuleb endal ka palju meelde.
ReplyDeleteNo aga teil on siis algus tehtud ju, nood köögitantsud. Jätkake samas vaimus :)
Delete(Su mees tundub Renaissance Man olevat nagu minu omagi. Kunst, mood, tantsimine...)
Just nimelt - kunst, mood, tants ....
DeleteMa olen ka kiiresti kõndija eluaeg olnud, aga nüüd kuidagi vanaduses (:D) olen hakanud munemist rohkem hindama... või on mul mingi ringivahtimise komme tekkinud, ei teagi. Aga no seda Marca kirjeldatud olukorda, kus kõik teised inimesed mul jalus koperdavad, tean ülihästi. Mul juhtub see poodides, sest ma vihkan poes käimist ja tahan sealt võimalikult ruttu läbi joosta.
ReplyDeleteTantsimisega on selline lugu, et kui ma väike olin, siis mu isa oli võistlustantsutreener ja -kohtunik. Seega olen ma üles kasvanud võistlustantsumaailmas ja kümne tantsu põhisammud on mul sisuliselt seljaajus ega kao sealt kuhugi. Seda, et ma täiskasvanuelus aastaid idamaist tantsu ja mustlastantsu tantsinud olen, sai mu blogist vanasti piisavalt lugeda, ma arvan. Igasuguseid tantsustiile on lisaks ka nuusutatud, aastake flamenkot ja näpuotsaga balletti ja issand ma ei teagi, mida kõike veel... a vot siukest diskot mulle eriti tantsida ei meeldi, õnneks ma ei pea ka :D
Wow! Kasvasid üles võistlustantsumaailmas?? No siis pole ime, et sulle diskot tantsida ei meeldi - disko on minusuguste jaoks, kes miskit muud ei oska :)
DeleteNing jaa, ma olen su blogis tanstupostitusi näinud. Väga äge. Müts maha.
Haha, kiire kõndijana ei salli ma ka sunnitud tuiamist absoluutselt. Täna linnas ostokseid tehes oli meil järjekordne olukord, kus tuli lapsele öelda umbes: " Ma olen haige, ära mune mul jala ees, paluks kiiremini!"
ReplyDeleteIGA muusika järgi saab tantsida, kui see on piisavalt kiire 😀😃
Tõsi ta on, tantsida saab tahtmise korral iga muusika järgi :)
DeleteNaised, me peame moodustama kiirkõndijate klubi.
ReplyDeleteJaaa!!
Deleteühinen kiirkõndijate klubiga.... enamasti.
ReplyDeleteSest ma olen kiirkõndija neil päevil, mil ma seda olen. Aga mõnikord on jõuetus peal ja siis panevad mul kõik eest minema viuh ja viuh nagu teod flegmaatiku käest.
Põhiliselt juhtub seda paraku just kellegagi koos käies, sest siis on vaja ka rääkida ja kui on jõuetum hetk, sis jagub jõudu kas rääkimiseks või kiiresti käimiseks, aga mitte mõlemaks.
Oled kluppi vastu võetud :)
DeleteMa arvan, et saan sellest jõuetuse asjast aru, rääkimise ja kiiresti käimise kontekstis. Arvan.