Holding down the fort*

 

Paul on Prantsusmaal, Biskaia lahe ääres. Pikal, kuuenädalasel töölähetusel. Et miks mina siis kodus olen? Vaadake, mul nimelt on iseeenda algatusel säärane süsteem sisse seatud, et nondesse eksootilistesse raketitreimise- ja lennutamise paikadesse, kus Paul enne töötanud pole, ma kaasa ei lähe. Ikka selleks, et ta saaks 100% ametikohustuste täitmisele keskenduda. Ja muidugi see asi kah veel, et meie kodust USA läänerannikul on jube pikk teekond Prantsusmaale. Reisid vaat et mitu päeva, pluss järgnev jet lag. Kauail käigud tunduvad selle kõrval kökimöki. Aga noh, kui France peaks abikaasa töögraafikus tulevikus ette tulema, eks ma siis vist ikka pingutan ja pakin kohvri, Pauli kirjeldused kõlavad üsna isuäratavalt. (Mitte, et ma sealmaal enne käinud poleks, eks.)  

Õnneks on meil siin Oregonis kah lõpuks suvi saabunud. Mul vahepeal tekkis juba seesamune  Eesti-elu aegadest tuttav ilmapaanika, et appikene, varsti sügis käes, aga suve pole olnudki. Nii vastik tunne. New Mexicos elades vist lausa blogisin sellest, kui mõnus on, kui sul ilma-hirmu naha vahel pole, kui päike ning soojus kestab ja kestab ja kestab… õnneks varsti saan seda jälle tunda. Märksõna: kolimine. Mis teha, mina ei ole nelja aastaaja inimene. Või noh, kui talv vältaks näiteks nädalakese, ja selle järel otsekohe kena kevade tuleks, siis palun, andke need neli aastaaega. Samas, suvi olgu vähemasti viis kuud pikk, ning sügis soe, kuldne. Vihmakest võib olla, lõhnabki mõnusamalt, kuid sopp ja pori ei lähe mitte. 

Kolimisest rääkides. Pean hakkama naabrite hulgas ringi vaatama, nende, kel aiatiik ja keda mina ja Paul vääriliseks peame meie kuldkalu (Slim Bodied Goldfish) adopteerima. Sest siia me kalu ei jäta, issand ise teab, kes järgmisena majja sisse kolivad, ja mida tiikidega ette võtavad. Kalad, tuleb välja, on ülimalt sotsiaalsed elukad. Meil elab neid suuremas tiigis mingi paarkümmend, väiksemas kümmekond. Seesinane sats on ca neli aastat vanad. Eelmised sõi haigur ära, kui meid jupp aega kodus polnud, ning ma polnud taibanud tiikidesse lamedatest kividest ulualuseid ehitada, kuhu kalad ohu korral peitu saanuks pugeda. Noh, vähemasti said haigrupojukesed pesas kuninglikult toidetud.

Ühesõnaga, jah, me kalad on vägagi suhtlusaltid. Vajaliku toidukoguse saavad vaevata oma elukeskkonnast kätte, aga meil on kombeks neid niisama, lõbu pärast, kommerts-kalatoiduga premeerida, enam-vähem igal hommikul. Kalad teavad täpselt, mil Lilliga jalutuskäigult tullakse, kogunevad kaldaäärsesse madalasse vette, suukesed ammuli, mulksuvaid-matsutavaid häälitsusi kuuldavale tuues. Muidugi anname endale aru, et nende tunded meie vastu põhinevad lihtlabasel toiduga äraostmisel, kuid ikkagi tundub nii tore seda indu jälgida. Kusjuures muul päevaajal, kui tiikide ääres asjatame, on nad samuti lupsti kohal, kuigi teavad, et toitmine toimub vaid hommikuti. Näe, olen me kaladest ennegi kirjutanud, siin ja siin ja siin.

*To hold (down) the fort: To maintain the proper functioning or order of some situation or place, typically during someone's absence.

May 29/2023

“The average human attention span was 12 seconds in 2000 and 8 seconds in 2013. A drop of 33%. The scary part is that the attention span of a goldfish was 9 seconds, almost 13% more than us humans. That’s why it’s getting tougher by the day to get people to turn the page. Maybe we writers ought to try writing for goldfish instead.” ― Ashwin Sanghi