Otsustasin Kalepa Ridge matka muljed juppideks jagada. Püüdsin küll kogu üritust ühte postitusse suruda, aga aju läks keema, silme ees kirjuks, nii et võtame osakaupa, eks.
SOOVITUS: enne lugema hakkamist vaata ära lühike, 6-minutine YouTube video: Kalepa Ridge Hike, (autorlus: thatadventurelife.com), mis annab me läinud nädalavahetuse matka võlud ning valud tõepäraselt edasi. Nii mina kui Paul olime rajal püsimisega liig hõivatud, et filmida, isegi pildistamine oli kohati väljakutse, sest kui juhtud jalgealuse kaotama, ei saa enne pidama, kui poole- või rohkemagi kilomeetri kaugusel orupõhjas.
Kalepa Ridge kõrgub Kauai looderannikul, Kalalau Valley kohal. Enam-vähem kõik allikad kirjeldasid matka kui üsna nõudlikku. Muuhulgas märgiti kõrguste vahet, hoiatati, et suur osa rajast on ühelt või mõlemalt poolt “avatud”, kõnnid kaljuserval või lausa kalju seljal, mistap kõrgusekartjatele mittesoovitatav, sademete korral ohtlikult mudane ja libe, ja nii edasi. Peale selle on Kalepa Ridge Trail mitteametlik matkarada, pole tähistatud ega hooldatud. Saart tutvustavatest buklettidest seda ei leia, teave liigub suust suhu. Raskusastme hindamisel matkafoorumitest paraku abi polnud. Mõni käinu väitis, et lapsemäng, mõni jälle, et kohkus juba esimestel meetritel tagasi. Sattusin kommentaarile “hiked it with my 50 year old Mom, she’s not an experienced hiker but did great” ja rõõmustasin, et järelikult pole hullu, kui isegi viiekümneaastane hakkama saab, enne kui mulle meenus, et oi pagan, ma pole ju juba kümme aastat enam viiekümnene.
Anyway. Hinnates kainelt oma võimeid ja kogemust, otsustasime siiski proovida. Et kui ikka väga õudne tundub, pöörame ümber, jätame plaani katki. Tagantjärele tarkusena märgin, et läksin rajale valede jalanõudega, tallal polnud Kalepa pinnase jaoks piisavalt pidamist. Õigemini oli, kohtades, kus maapind vähekegi niiske. Kuid purukuivadel rajaosadel töötas lahtine kivikribu sõna otseses mõttes kuullaagritena, ja tunnistan häbenemata, et mitmed lõigud läbisin ohutuse mõttes neljakäpukil. Nüüd peamegi plaani “kassid” soetada, mida vajadusel jalatsitele alla tõmmata, kui hardcore matkasaapaid kaasas ei juhtu olema, nagu mul seekordse Kauai-reisi ajal.
Distants iseenesest polnud pikk. Allikad annavad erinevat teavet, mõni ütleb 1,6 miili, enamik siiski 1,9 miili, mis teeb veidi üle 3 kilomeetri. Aga arvestades nõudlikku maastikku ning kuristiku serval kõõludes kulutatud närvirakke, võib selle numbri julgelt vähemalt kahega korrutada, see pole sul kolm kilomeetrit kodust kruusateed. Üldiselt me muidugi ei vali väga ekstreemseid/kurnavaid viise nädalalõppude veetmiseks. (Kuigi vahel siiski juhtub, et plaanime üht-, aga välja kukub teistmoodi.) Lõppude lõpuks pole me siin puhkusereisil. Paul peab tööpäevadel traksis olema, ei ole päris nii, et peale raju nädalavahetust läheb ja keevitab raketitöökojas midagi tagantkätt kokku ja asi ants.
Postituse pildid valisin rajast ja rajaservadest. Järskudest servadest. Ma nimelt kardan kõrgust. Mis on muidugi väga laialivalguv avaldus, kuna kõrgusekartusel on hulk erinevas astmes väljendusvorme. Ilmselge, et tõsine akrofoob ei kipuks Kalepa Ridge sarnaste paikade lähedussegi. Sellegipoolest väidan, et kardan kõrgust. Kõva kolmandiku jagu matkast, neilsamustel poolekilomeetrise sügavikuga ääristatud lõikudel tegid mu põlved lakkamatult “Elvist”, kui (mägi)ronijate terminit kasutada. Läbides ohtlikke rajalõike, kus kaks jalga hädavaevu kõrvuti mahusid, ei võinud ma millimeetritki pead pöörata, kuristiku poole vaatamisest rääkimata, vastasel juhul oleks pea ringi käima hakanud, hirmukangestus tabanud, või midagi veel hullemat. Ühesõnaga, nonde lõikude eel hingasin sügavalt sisse-välja, seadsin end füüsiliselt ja vaimselt tasakaalu, misjärel kõndisin aeglaselt, keskendunult kuni järgmise semi-turvalise kohani, kus sain end taas koguda. Ning nagu öeldud, mitmes paigas laskusin käpuli, et keha raskuskeset allapoole tuua. Meie matkapäeval õnneks tuult peaaegu polnud, vastasel juhul võtnuks asi hoopis teise jume...
------------
kauaitravelblog.com - Kalepa Ridge Trail, Kauai, Hawaii: Length: 3,1 km. Elevation gain:186 m. Route type: Out & back. Kauai’s Kalepa Ridge Trail is perhaps the most beautiful trail on Kauai, and that’s saying a lot on this stunning island. The trail follows the left (western ridge) of the Kalalau Valley as seen from the famous Kalalau Lookout. The lookout is often regarded as Kauai’s most scenic spot, and the Kalepa Ridge Trail offers even more spectacular views of the valley and the Na Pali Coast. The trail is rated as difficult, but it’s a lot more manageable when dry. There are steep drop offs along the trail, some of as much as 3,000 feet (914 metres). When wet, these drop offs become an even greater concern as one slip could mean certain doom. Heavy rains and high winds can appear quickly on this trail so be prepared. The scenic payoffs are immediate and continuous on this hike.
thatadventurelife.com - One of out favourite hikes in Hawaii, not just Kauai: There is something exiting about hiking unofficial trails. It feels like you're on a treasure hunt when you're looking for the trailhead.
June 29/2021 Fotod: Paul
“Wilderness is impersonal. It does not care whether you live or die. It does not care how much you love it.” ― Lee Whittlesey
Issand ma oleks seal kõngenud selle järsaku äärel..kange naine.Kuidas tagasi minek oli?
ReplyDeleteNo ega mul kah asi kõngemisest kaugel olnud, kohati :)
ReplyDeleteTagasiminek oli pisut lihtsam. Ma arvan, et pea ja keha olid veidike juba harjunud olukorraga, põlved võdisesid vähem.
Ja tagasi, ülespoole ronimine pakkus turvalisemat tunnet, st. maapind oli näole lähedal, mitte kusagil kaugel all, sügavikus :)
Pildid on imeilusad!
ReplyDeleteRajad muidugi kõhedusttekitavad, aga no mis mul viga vaadata - sile põrand jalge all ja taguots tugitoolis!
Pildistamisega on paraku see häda, et kogu selle ilu mõõtmeid, massiivsust on võimatu edasi anda...
ReplyDeletePeapöörituse tunne kõrgetel kohtadel on oi, kui tuttav... Tuulega pea talumatu.
ReplyDeleteMilan Kundera tuli kohe meelde:
"See, kes tahab pidevalt "kuhugi kõrgemale", peab arvesse võtma, et ühel päeval tabab teda peapööritus...Peapööritus on midagi muud kui hirm kukkuda. Peapööritus tähendab, et sügavus meie all tõmbab meid ligi, ahvatleb, äratab meis igatsuse kukkuda, mille vastu me kohkunult ennast kaitseme."
"Meie võiksime peapööritust nimetada ka nõrkusjoobumuseks. Inimene on teadlik oma nõrkusest ja ei taha selle eest end kaitsta, vaid tahab sellele alistuda. Ta on purjus oma nõrkusest, ta tahab olla veel nõrgem, ta tahab pikali kukkuda keset väljakut, kõikide ees, ta tahab olla all ja veelgi madalamal kui all."
Ma ei ole muidugi kindel, kas samamoodi arvan, aga teistmoodi ja huvitav.