Kaua tehtud, kaunikene

 

Et sedaviisi siis. Olen nüüd täieõiguslik Ameerika Ühendriikide kodanik. Paar päeva tagasi käisin Portlandis kodanikuvannet andmas ja kodanikutunnistust kätte saamas, pass saabub mõne nädala pärast. Täpselt üks aasta jäi avalduse sisseandmise ja Certificate of Naturalization käeshoidmise vahele. Poleks Viirus vahele seganud, oleks ilmselt kiireminigi läinud.  

Tegelikult võinuksin südamerahuga oma USA alalise elaniku staatusega (kuidas selleni jõudsin, on kirjas siin) surmani elada, nagu seda teevad miljonid minusugused sisserännanud. Uuendad iga kümne aasta tagant Rohelist Kaarti, ja asi ants. Ah et mis mind siis kodakondsust taotlema pani, immigratsiooniredeli kõrgeimale pulgale ronima, järjekordset bürokraatiatunnelit läbima, aega, närve, raha kulutama? Vastus järgmine. Olen oma oleviku ja tuleviku nimetet riigiga sidunud. Kodanikustaatus annab mulle muuhulgas õiguse valimas käia ning eelised sotsiaalkindlustuses. Ja kui nüüd täitsa aus olla… peale Trumpi valitsuse zhonglööritrikke immigratsioonivallas tagab USA pass mulle ka kindla teadmise, et mind (hoolimata sellest, et mul Green Card taskus) ühel ilusal päeval siiski teispoole piiri ei jäeta, kui lühemalt või pikemalt välisreisilt tagasi koju, USAsse tahan tulla. 

Ma ei hakanud siin blogis enne hõiskama, kui asjale joon alla tõmmatud, paber käes, vanne antud, aga tegelikult oli hea uudis olemas juba märtsi keskel. Niipea kui pikalt road tripilt saabusime, kamandas  United States Citizenship and Immigration Services (USCIS) mind intervjuule ja kodakondsustestile. (Sõrmejälgi käisin andmas läinud aasta lõpus.)

Portlandi sõitsime päev varem, ööbisime camperis, sest vastuvõtuaeg oli hommikutunnile määratud, kuid Portlandi on pikk tee sõita, üle mägede ja puha. Interjuu läks sujuvalt, seisnes kodakondsustaotluses kirja pandud faktidest ülekäimises, enne aga pidin püsti seistes, paremat kätt üleval hoides vanduma, et räägin tõtt, ainult tõtt, ja ei midagi muud peale tõe. Mulle määratud immigration officer, noorepoolne väga pikka kasvu meesterahvas, käitus rõhutatult viisakalt ja sõbralikult. Tundus, et ametkond oli minu osas juba eelotsuse teinud, küsitlus kestis tükk maad lühemalt kui eeldasin. Komplikatsioonideta keiss ilmselt. 

Niisiis, jäi vaid Civics Test ja English Language Test sooritada. Mida tegin, nagu siinmail öeldakse, “with flying colours”. Hiilgavalt. Nagu kirjutasin, sisaldab test 100 küsimust, ametnikul on õigus küsida kümme, millest kuus tuleb õigesti vastata, neljaga võid eksida, sellegipoolest loetakse sooritatuks. Ametnik lõpetab küsitluse, kui 6 õiget vastust käes. Oivikuna sain juba esimese kuuega  tulemuse kirja. Ja kuna olin etteasteks ülipüüdlikult tudeerinud, pidi immigration officer mind paaril korral lausa katkestama. No näiteks: There were 13 original states. Name three. (Vastus: New Hampshire, Massachusetts, Rhode Island, Connecticut, New York, New Jersey, Pennsylvania, Delaware, Maryland, Virginia, North Carolina, South Carolina, Georgia). Ma muidugi kõiki kolmeteistkümmet ette vuristama, paraku ei jõudnud poole pealegi, kui ametnik kätega vehkima hakkas, et aitab, aitab, peale kolme õiget on ju punkt kirjas. Siis tulid veel küsimused nagu What is one right or freedom from the First Amendment? (speech, religion, assembly, press, petition the government), What is one responsibility that is only for United States citizens? (serve on a jury, vote in a federal election), What are two rights of everyone living in the United States? (freedom of expression, freedom of speech, freedom of assembly, freedom to petition the government, freedom of religion, the right to bear arms), What did Susan B. Anthony do? (social reformer, fought for women’s rights, civil rights), Name one war fought by the United States in the 1800s (War of 1812, Mexican-American War, Civil War, Spanish-American War). Jällegi, kuigi osade küsimuste puhul oleks ühest-kahest vastusevariandist piisanud, üritasin mina kogu nimekirja letti laduda. Ma räägin, oivik, noh. Istub klassis esimeses pingis ja tõstab vahetpidamata kätt.

Keeleoskuse test oli minu jaoks muidugi puhas formaalsus, seda hindab ametnik juba intervjuu käigus. Sellegipoolest pidin kirjutama ühe ja lugema teise lihtsa lause, et linnukest kirja saada. Niisiis, koju tagasi sõites omasin dokumenti, mis sedastas, et kandidaati intervjueerinud-testinud ametnik X soovitab mind vastavale instantsile kui kodakondsuskõlblikku. Sama päeva õhtul tuli mu USCISe veebikontole teade, et kodakondsustaotluse protsess on positiivselt lõpule jõudnud, ning paari päeva pärast laekus info vandeandmise tseremoonia aja ning koha osas.  

Tseremoonia tarvis tuli meil juba komandat korda ses asjas Portlandi tee rataste alla võtta, aga sedakorda polnud vaja ööbida, sest vandeandmine (Naturalization Oath of Allegiance to the United States of America) toimus kell üks päeval, olles covidi-ajale kohaselt lühike, kuid tõhus. Tulevaste kodanike seismiskohad olid ristikestega saalipõrandale märgistatud, et üksteisega piisavat vahet hoiaksime, kohalik kõrgeim immigratsiooniametnik luges lippudega kaunistatud kõnetoolist vannet jupikaupa ette, meie kordasime, parem käsi püsti, kooris järele. Peale iseendaga arupidamist olin otsustanud, et võtan öelda ka vande viimase fraasi “So help me God”. Soovi korral võib kodanikukandidaat sellest loobuda (Oath of Allegiance Modifications and Waivers), kuid ma ei hakanud asja keeruliseks ajama. Pealegi defineerin end kui agnostikut, mitte kui ateisti. Ühesõnaga, vande järel mängiti hümni, seejärel õnnitlused ametnikelt ja kodakondsustunnistuste kättejagamine, lisaks väike USA lipp igaühele, pluss kogukas pakett infoga passi taotlemise ja social security registris andmete uuendamise ja muu sarnase kohta. Ma räägin, töö kiire ja korralik. Paul, kes plaanis väikest uinakut teha, kuni mina asja ajan, polnud camperis veel õieti sõbagi silmale saanud, kui ma juba ukse taga kloppisin,Certificate of Naturalization ühes ja tseremoonialt saadud väike USA lipp teises käes. TEHTUD!

March 31/2021

“The land flourished because it was fed from so many sources - because it was nourished by so many cultures and traditions and peoples.” ― President Lyndon B. Johnson at the Statue of Liberty, 10/03/1965