Time Stretcher

Teate ju seda vana head “kuula oma keha” mantrat “? Novot. Minu keha on mulle juba paar päeva korrutanud “hoia treppredelist eemale, Epp, hoia heaga eemale”. Ja ma kuuletun vastu vaidlemata. Sest mul pole praegu ausalt öeldes ühtegi luud, lihast ega liigest, mis peale mitmenädalast treppredelil turnimist end eredalt meelde ei tuletaks.

Lugu oli nii, et Paul lendas tükiks ajaks komandeeringusse, ja mina võtsin Projekti ette. Projektid on väga heaks meeletervise säilitamise vahendiks, kui kallim kodunt ära. Seekordne nägi ette camperi eksterjööri tuunimist (interjöör on juba valmis). Puhastasin, vahatasin, värvisin, vahetasin tihendeid, keerasin kruvisid, täitsin vuuke. Tänaseks on mission accomplished, aga ausalt, treppredelit ei taha ma enam tükk aega näha.

Ahjaa, te pole vist camperit nö. nelja jalaga maa peal seismas näinudki? Ainult trucki seljas, eks? Aga palun, majake kanajalgadel missugune. Äärmiselt veider, onju. Võiks isegi öelda, et pisut naeruväärne. Aga pane ta autokasti, ja pilt on otsekohe auväärsem. Anyway. Millest ma tegelikult rääkida tahan, pole mitte mu valutav kere, vaid camperi nimemuutus. Truck campereid valmistab USAs hea mitu firmat, tootenimed muidugi kõigile kenasti otsaette kirjutatud - Lance, Arctic Fox, Palomino, Northern Lite, Wolf Creek… Meie oma on Adventurer. Mitte et Paulil või minul Adventureri kui sõna või mõiste vastu miskit oleks, aga oma käe järgi ristimine oli plaanis juba enne, kui automajakest soetama hakkasime. Niisiis kaapisin vabrikus peale kleebitud Adventurer-kirjad maha ja asendasin kohast nimega DIY Lettering tellitud Time Stretcher kleepsudega.

Ah et miks Time Stretcher? Vaadake, siin on ajalugu mängus. Nagu pühendunud 5500 lugejad teavad, kestis minu ja Pauli esimene kohting, road trip, kolm nädalat. Kuid see kolm nädalat tundus pigem kolme kuuna, ja olles veendunud, et meie kahe jaoks loodusseadused ei kehti, et kahepeale oleme võimelised aega väänama, võtsime juba toona kasutusele termini “time stretching”. Kusjuures võime kui niisugune on meil siiani alles. Mistap Time Stretcher tundus camperile uut nime otsides vägagi loogiline valik. (Sõnad on kleepsudel kokku kirjutatud puhtalt visuaalsel kaalutlusel.) Täitsa kindel, et see nimi paneb reisidel kohatavaid, camperi-maailma tundvaid kaaskodanikke kukalt kratsima ja Time Stretcheri nimelist toodet/firmat  googeldama. Aga võta näpust. Tegemist on ainueksemplariga.
August 01/2020
“Time is an illusion.” ― Albert Einstein

Fotojaht 17: Numbrid

Foto number 1: Minu ja Pauli Bataan Memorial Death March rinnanumbrid. Las Cruces, New Mexico.

Foto number 2: Autokütuse hinnad Death Valley ainukeses bensiinijaamas. Meie pruukisime diislit, hinnaga $5.59. Diisli gallonihind mujal USAs oli tol perioodil ca $2.50. Furnace Creek, California.("Furnace Creek holds the record for the highest reliably recorded air temperature on Earth at 56.7 °C on July 10, 1913, as well as the highest recorded natural ground surface temperature on Earth at 93.9 °C on July 15, 1972.") 

Foto number 3: Külakõrtsis vingumise eest trahv 5 dollarit. Tucson, Arizona.

Foto number 4: Kommentaarideta. Kauai, Hawaii.

Teised fotojahtijad on üles loetud Tegelinski juures.
July 31/2020
“Numbers do not feel. Do not bleed or weep or hope. They do not know bravery or sacrifice. Love and allegiance. At the very apex of callousness, you will find only ones and zeros.” ― Amie Kaufman, Illuminae

Hot !

Sel suvel on meil loodustulekahjudega kenasti. Ses mõttes, et neid on vähe, õhk on puhas. Kesk-Oregon ju muidu massiivsete põlengute poolest teada-tuntud. Kuum, kuiv, tuleohtlikku materjali jagub küllaga, kadakate ja salveipõõsastega kaetud rohurikkaid alasid. Kõige jubedam oli esimene suvi peale me siiakolimist, 2014. Ma kirjutasin sellest toona mitut puhku, näiteks siin ja siin. Kaks alumist fotot ongi tol aastal võetud. Ausalt, kohati tekkis tunne, et tõesti pole enam hapnikku, mida hingata. Kohalik omavalitsus hoiatas nädal nädala järel astmaatikuid ja teisi kopsuhädadega inimesi, et väljas viibida on suisa eluohtlik. Nii et jah, sellega võrreldes tundub käesolev suvi (ptüi-ptüi-ptüi) lausa paradiis.

Esimese foto tegin paar päeva tagasi me teise korruse terrassilt. Idas on näha suitsulaama, seal põles päris korralikult, kuid valdavad tuuled puhuvad õnneks läänekaarest, nii et meie ei pidanud suitsu sisse hingama. Aga igapäevane õhutemperatuur püsib 35 Celsiuse soojapügala ümber. Õnneks on kuiva, liigse õhuniiskuseta kuuma suhteliselt kerge taluda. Paul siiski kurdab, et pisut ülearu. Eks tast võib aru kah saada, 40 aastat kõrbes elamist vöö vahel... Aga vot mulle see temperatuur meeldib. Eestlase värk, noh. Kroonilises soojapuuduses üles kasvanud.
July 30/2020
"It was the type of day that could wilt a metal gatepost." 
― Colin Cotterill, Thirty-Three Teeth

Poliitilise varjundiga feminismiminutid

Siinsete republikaanidest meespoliitikute (Trumpi parteikaaslaste) hulgas on viimasel ajal trendiks kujunenud end valideerida läbi tütarde ja abikaasade olemasolu. See käib nii: tehakse/öeldakse mingi sigadus, ja kui asi suure kella külge läheb, üritatakse siluda stiilis "mis te minust õige mõtlete, ma olen decent man, mul on tütar (tütred) ja naine!" Maakeelde ümber panduna: kui häda käes, poetakse seelikute varju.

Seda nippi kasutas paar päeva tagasi ka vabariiklasest congressman Ted Yoho, pärast seda, kui ta USA Kapitooliumi trepil, tunnistajate juuresolekul oli vastaspartei (demokraatide) rahvaesindaja Alexandria Ocasio-Cortezi kohta muude solvavate väljendite hulgas kasutanud sõnu „fucking bitch“. Jah, ma meelega ei asendanud tähti tärnikestega. On öeldud, olgu ka välja kirjutatud. Lapsed tõenäoliselt mu blogi ei loe, ning meil, täiskasvanutel, on tervislikum tõele näkku vaadata.

Alexandria Ocasio-Cortez (AOC, nagu kõik siin teda kutsuvad ta keerulisevõitu nime tõttu) tõusis 2018. aasta vahevalimistel komeedina USA poliitikataevasse. Puertoriiko immigtantide tütar, 29 aastasena USA ajaloo noorim Kongressi valitud rahvaesindaja. Enne Kapitooliumil tööle asumist töötas muide baaridaamina. (Hmm, milline magus kont närida isa ja poeg Helmele! Soome peaminister oli kassapreili, mis juba iseenesest õudne, aga baaridaam – no see on veel kraad hullem ju?)

Anyway. AOC enda sõnul oleks ta „fucking bitchiks“ nimetamise sinnapaika jätnud – sündinud ja üles kasvanud Bronxis, New Yorkis, on ta hullematki kuulnud. Kuid ütleja sisuline mitte-vabandamine (teate ju küll seda klassikalist „vabandan, kui mu sõnad kedagi solvasid“, selle asemel et julgeda tunnistada, et pole õigesti käitutud, öeldes „vabandan, et ma nii tegin“) ning toosama eespool mainitud tütarde/naise selja taha pugemine pani AOC Kongressis sõna võtma.

Soovitan südamest - leidke kümme minutit ja kuulake, mis AOC'l öelda on. Seesinane kümme minutit on valimis-eelseid Ühendriike (täpselt 100 päeva 6. novembrini!) päris korralikult raputanud.
YouTube 10min 24sek: Alexandria Ocasio-Cortez, kõne.

--------------

Representative Alexandria Ocasio-Cortez took to the floor of Congress on Thursday and gave one of the most bracing, empowering and feminist political speeches in a generation: 
“Her words came in response to the rage-filled mutterings of Representative Ted Yoho. But it would be a mistake to view what happened as simply the next stage in some typical political squabble or beef. Or, as some have attempted to argue, political opportunism.
The Democratic congresswoman from New York did so much more than deliver the proverbial “clapback.” This wasn’t simply a viral moment. Ocasio-Cortez offered an eloquent and expert dismantling of the playbook that men have used to keep women in their place for centuries. 
Her speech was a clear signifier of the rising power of women in politics, which helped hasten her into office in 2018, along with a historic number of other female candidates.” Read more:

From Donald Trump to Ted Yoho, Republicans are losing with women voters: 
“The gendered language of the week, from Trump's tweet to Florida GOP Rep. Ted Yoho's verbal attack on Ocasio-Cortez was a reminder that Trump and many of his allies still don't understand how to talk to women, much less about them.
In many interviews with female voters of all political persuasions over the past three years, one of the things many of them said they don't like about Trump is his coarse, sexist language and how he has changed the dialogue in America — convincing his followers and allies that they can say whatever comes to mind, no matter how hurtful or offensive it is.
For Trump and Republican acolytes like Yoho, there are now too many self-inflicted mistakes to count. They are dragging their own party down with them -- and no one will be surprised if women once again rise up in November and deliver a victory to the Democrats.” Read more:
Image from Internet: Alexandria Ocasio-Cortez.
July 25/2020
"Change takes courage." — Alexandria Ocasio-Cortez

Fotojaht 16: Kaared

Mis siin ikka pikalt aru pidada ja sügavalt fotoalbumis kaevata. Kaared, järelikult vikerkaared. Kõik pildistatud me Oregoni kodu õuel. Aga kui keegi soovib lugeda väheke põhjalikumat vikerkaarejuttu, siis siin on üks selline.

Teised fotojahtijad leiab Tegelinski juurest. 
July 24/2020
“The way I see it, if you want the rainbow, you gotta put up with the rain.” 
- Dolly Parton

Me peame rääkima koertest

SISSEJUHATUS nr 1:
Ma ei tea, kas enam-vähem igale blogijale satub varem või hiljem ette teema, mille puhul ta tunneb, et nüüd peab küll sule haarama, olgu tegemist kuitahes tuleohtliku materjaliga Eesti blogimaastikul? Sest noh, raske on millestki, mis väga suure kella küljes, mööda vaadata. Mina olen enda meelest siiski täitsa hästi hakkama saanud, olles maavillase influentsimise ja tiktokkimise peale küll silmi pööritanud, blogipostituse tekstijupidki on peas edasi-tagasi kerinud, kuid need pole, tänu jumalale, ilmavalgust näinud. Vähemasti mitte siiamaani, kuni tegemist täisealiste inimestega, kes eeldatavasti ise teavad, mida oma eluga peale hakkavad. (Igaks juhuks lisan, et täisealine ei tähenda sama mis täiskasvanu.) Aga kui mängu tulevad koerad, ei seisa mu suu enam kinni.

SISSEJUHATUS nr 2:
- Esiteks. Olen läbi ja lõhki koerainimene. Kogemustega koerainimene. Koolitanud, võistelnud, koerandusüritusi korraldanud, koera-ajakirja koostanud ja toimetanud. Ma armastan koeri väga. Kuid mu armastus ei ole tingimusteta. Kui mul on valida, kas koera turvalisus või mu lähedaste inimeste oma, valin viimase.
- Teiseks. Ajakirjanduses töötamisest külge jäänud hea tava kohaselt saatsin käesoleva postituse enne selle avaldamist asjaosalisele lugeda, et teda ebameeldivast üllatusmomendist säästa. Ning ei, ma isegi ei kaalunud vaid privaatset suhtlust, sest teema on minu jaoks piisavalt tähtis ja murettekitav. Ma tahan sellest avalikult rääkida.
- Kolmandaks. Allpool ei nimeta ma ühtki nime. Mulle tundub, et nii on viisakam. Milleks veebi järjekordset jälge jätta. Blogirahvale ja muidu kursis olijatele on nagunii selge, kellest ma kirjutan.
- Neljandaks. Teemakohane üldine arutelu kommentaariumis on teretulnud, aga ütlen kohe ära, et personaalselt ründavad või halvustavad sõnavõtud lähevad kustutamisele.

ASJA JUURDE:
Blogija võttis varjupaigast koera, tehes seejuures kõikvõimalikud vead, mida säärasel puhul üldse teha annab. Ei käinud koera enne mitmeid kordi kaemas ja temaga jalutamas, et lähemalt tutvuda. Ei võtnud varjupaika koera valima minnes kaasa abikaasat ja koolieelikust last, et näha, kuidas koer reageerib kõigile pereliikmetele. Otsustas tundmatu minevikuga suurt kasvu isase koera kasuks, kuigi peres on väike laps. Lisaks veel mitu aspekti, ma ei hakka siinkohal liialt urgitsema. Aga. Ta tegi ühe ja väga olulise asja õigesti. Nimelt: loobus koerast kohe, kui oli selge, et on reaalne oht, et koer võib pereliikmeid rünnata.

See on nüüd koht, kus kõik, kes Koduotsija Facebooki lehel koeravõtjat/koeratagastajat materdasid ja arvamust avaldasid, et koerale peab aega andma, mulle kindlapeale hea meelega kambakesi kallale kargaksid. Kuid ma jään enda juurde. Konkreetne koer tolles konkreetses peres võrdus viitsütikuga pommiga. Selleks pole koerapsühholoog vaja ollagi, et blogija paarist uue koera teemalisest postitusest välja lugeda, et tegemist oli täiesti sobimatu kooslusega. Üksainus vale liigutus blogija abikaasalt, keda koer omaks ei soovinud/julgenud võtta, või veel hullem, blogija lapselt – ja asi oleks traagilise pöörde võtnud kõigi jaoks, kaasa arvatud koer. Uut pererahvast purenud varjupaigaloom tõenäoliselt a) jääb teadmata ajaks varjupaika, kuna nö. plekk küljes või b) surmatakse veterinaari poolt.

Vaadake, kulla inimesed - koerad ei ole „nunnupallid“. Koerad on koerad. Siin meie pool ookeani, nagu ilmselt ka Eestis, levib ohtlik ja rumal trend, mida kogenud, ratsionaalsed koerainimesed kutsuvad „fur baby culture“ – nimetus on tulnud sellest, et koerapimedusega löödud omanikud nimetavad oma lemmikuid „fur baby“. Nagu inimlaps, eks, ainult et karvane. Sellest reaalsust eiravast suhtumisest saavad alguse koerte käitumisprobleemid, alates omanike terroriseerimisest lõpetades inimestele või nende (lemmik)loomadele füüsiliste vigastuste tekitamisega. Ning jaa, ma olen absoluutselt nõus, et varjupaigakoerad vajavad ekstra doosi hellust ja mõistmist ning neile tuleb kohanemiseks aega anda. Paljudel juhtudel lausa palju aega. Aga mitte olukorras, kus ohus on mõtlematult koera võtnud inimese pereliikmete turvalisus, samal ajal kui koeravõtja ei oska või ei suuda end koera jaoks karjajuhina kehtestada.

LÕPETUSEKS:
Ma väga loodan, et kõnealusele koerale leitakse temakohane kodu. Antud juhul polegi mu meelest oluline, kas koerast loobumise põhjustas uisapäisa talitanu soovimatus probleemi lahendamiseks aega võtta või kujunenud olukorra arukas hindamine – oluline on, et halvem on ära hoitud, seda nii inimeste kui koera jaoks.
Foto: Paul
July 23/2020

Komeedist ja kleidist, põhiliselt siiski varblastest

Te komeeti ikka imetlenud olete? Eesti ööd on mugavaks vaatluseks vist küll väheke liig valged, aga meil siin Oregonis valitsevad ideaalsed tingimused. Valgusreostus nullilähedane, hilisõhtud pilvitud, soojad, tuuletud. Komeet Neowise uhkeldab, saba taga, loodetaevas, Mount Hoodi kohal, ja ma pole pea ühtegi õhtut vahele jätnud. Kella 11 paiku on magusaim aeg, pole veel väga und silmas ega midagi.

Mäletate, kirjutasin, et Google söötis mulle Missoni kleite ette? Hinnad nii umbes viie tuhande dollari ringis? Novot. Tänaseks on Google ilmselt aru saanud, et säärast summat mult välja ei pigista, ja proovib nüüd õnne väiksemate Missoni vidinatega. Hmm. Ei tahaks sildistada, kuid ma siiski mainiks, et Google pole just teravaim pliiats karbis. Kui inimene keeldub viietonnist kleiti ostmast, on vähetõenäoline, et ta käterätikomplekti eest 370 dollarit välja käib. Mind täitsa huvitab, mida järgmiseks pakutakse. 90 dollarilist pajakinnast? Ei, ärge saage must valesti aru, Missoni isutab mind endiselt, lihtsalt ma (või õigemini mu rahakott) ei vasta sihtgrupi parameetritele.

Aga tegelikult tulin üleüldse varblastest rääkima. Lisaks punarinnapesadele on meil sel aastal ka varblased üürilisteks. Mul polnud siiani aimugi, kui vägevad väikesed linnud nad on, kui asi pesapunumisse puutub. Need on tõelised arhitektuuri-imed, suured, koopasarnansed, udusulgedega vooderdatud. Kõige esimesel pildil olevast kodust koliti juba välja, võtsin alla ja pildistasin. Jah, ongi sihuke "katusega", te vaatate nö. eesuksest sisse. Pesa alt paistab minu käsivars, selle järgi saate ehitise mõõtmetest aimu. Eluski ei arvaks, et pisilinnud nii massiivse töö ette võtavad. Kõige alumiselt pildilt on näha, mis mõõtu ehitusmaterjali kasutatakse. Jaa, see poolemeetrine kõrs seal maas. Aiatool on pildil suurusjärgu tajumiseks.
Too pesa sarika peal – seal on minu käsi kah natuke mängus. Üks varblasepaaridest nimelt otsustas, et parim pesakoht on täpselt meie terrassiukse kohal. Te ei kujuta ette, kui palju ehitusprahti nad toodavad, sest pesa täiendatake ja renoveeritakse jätkuvalt, ka siis, kui pojad juba koorunud. Tänu sellele pidime meie Pauliga läbi mahapudenenud kõrrenduse omale teed murdma, polnud tore. Ega midagi, võtsin ette, klammerdasin plastvõrgu pesa ümber, et inimeste ukseesine puhtam püsiks. Püsibki, kusjuures ehitusbrigaadi mu täiendused ei häirinud. Olen siin punarinnapesasid kah paaril korral toestanud. Mulle hakkab tunduma, et mitmendat aastat meie maja ümber pesitsevad sulelised lasevad ehitusnormid lõdvemaks, lootes minu abile.

Ühesõnaga, see varblasepesa, jah. Linnupoegade kasvamiskiirusest annab aimu iga päevaga tugevnev siutsumine. Algul oli vaevukuuldav, aga nüüd topi või näpud kõrva. Kui punarinnapojad lasevad hääle valla üksnes hetkedel, mil vanemad pesasse toitu toimetavad, siis varblasebeebid kisavad vahetpidamata. Aga noh, nad on ju ka täiskasvanuna kohutavalt jutukad, eks tulebki varakult harjutama hakata.
July 20/2020
"Comets are like cats: they have tails, and they do precisely what they want." ― David H. Levy

Fotojaht 15: Kiirus

FOTO 1: Väga kiiresti kihutav Väike Tüdruk jooksuüritusel nimega Desert Dash. Las Cruces, New Mexico.
FOTO 2: Väga kiiresti kihutav mägijõgi, kusagil Colorados.
FOTO 3: Väga kiiresti kihutav rakett, mille küljes hea hulk Pauli näputööd. Kusagil Ühendriikide taeva-avarustes.

Teised fotojahtijad leiab Tegelinski juurest.
July 17/2020
“If everything seems under control, you're not going fast enough.”
― Mario Andretti

Manöövrid

Me pickup-truckil saabus korraline mootoriõli vahetuse aeg. Iseenesest poleks see ju mingi blogimist väärt teema, kui paar väikest nüanssi välja arvata. Esiteks, Paul on komandeeringus, ehitab idarannikul raketti. Mistap masin tuli teenindusse sõidutada minul. Teiseks… kuidas seda nüüd öeldagi… ma olen truckiga sõitnud küll, aga ainult enam-vähem sirget teed mööda. Ühesõnaga, pole temaga manööverdanud. Ja mitte et ma autoroolis olles manööverdada ei oskaks (OK, “taskusse”* tagurdamine on siiani mu jaoks mustkunst ja hiina keel), aga vaadake, asi on selles, et igapäevaselt pruugin ma poole väiksemat sõiduriista kui seesinane truck, millega, nagu juba mainisin, tänavatel ja maanteedel pole probleemi, parklates aga küll. Ning autoteenindusse ju muidu ei pääse, kui läbi parkla, ega ma siis ainuke klient ole, et otse garaazhi sõidan, kus mind juba pikisilmi oodatakse.

Ah et kuidas ma olukorra lahendasin? Elegantselt. Naiselikult. Olles trucki teeninduse hoovile toimetanud (kodune külatee ja linnatänavad on meil siin õnneks sirgevõitu), leidsin koha, kuhu oleks vabalt võinud kolm bussi parkida, jätsin masina sinna ning marssisin otseteed vahetuseülema juurde. Paar mehhaanikut sattus kah publikuks, kui ma häbenemata oma manööverdusoskustest, õigemini oskamatusest, teada andsin, viisakalt paludes, et kui töö tehtud, pargitagu sõiduriist moel, mis võimaldab mul teiste klientide masinaid mõlkimata teenindusest lahkuda. Töömeeste auks peab ütlema, et nad ei üritanudki oma lõbustatust varjata. Siin USAs ei ole naisautojuhtide teemalised naljad nii levinud kui Eestis, nii tüdruk- kui kui poissameeriklased keeravad rooli juba enne, kui käimagi õpivad. Või midagi sinnakanti. Igatahes on naisterahvas, kes truckiga manööverdada ei oska, paras haruldus, nii et mehhaanikute heatahtlikud silmapööritused tundusid enam kui õigustatud.

Kui töö oli tehtud, arve tasutud ning südamevärinal ooteruumist õue läksin, lootuses, et mu harrast palvet kuulda on võetud, tabas mind meeldiv üllatus. Silverado troonis keset sõiduteed, ninaga teeninduse värava poole suunatud, läheduses mitte üks teine auto. Kõik see mees oli garaazhi ukse peal vaatamas, kui ma nagu vana kala need paar noolsirget meetrit, mis mind väravast lahutas, probleemideta läbisin ning suuna kodu poole võtsin.

Pauli foto. Käsi püsti, kes sihukese loomaga ilma korraliku praktikata manööverdada oskaks.

*EDIT: külgboxi. Taskusse oskan küll tagurdada, aga külgbox on siiani mustkunst ja hiina keel. Tänud kommentaatoritele termineid selgitamast.
July 14/2020
"I love driving the cool cars, but there is nothing like driving a pickup truck." - Dwayne Johnson

Fotojaht 14: Lähedus

… aga mäed on kaugel.

Esimene pilt tehtud New Mexicos, Doña Ana mägedes, teine Colorados, Kaljumägedes. Teised fotojahtijad on üles loetud Tegelinski juures.
July 10/2020
“The closeness of reality and the distance of myth, because if there is no distance you aren't amazed, and if there is no closeness you aren't moved.” ― Peter Brook

Sisaliku sitt

Püsilugejale ei tule ilmselt üllatusena, et ma olen oma loodusetundmisest üsna heal arvamusel. Stiilis “juba aastaid kanjonikaldal elatud, keset Suurt Mittemidagit, kõikvõimalikke linde-loomi nähtud, ärge tulge mulle rääkima, et on veel midagi, mida ma sellest teemast ei tea”. Aga näe, mõni aeg tagasi sain valusasti nina pihta. Nimelt olin majaümbruse kivisillutisel kummalisi kõvastunud moodustisi avastanud. Pisikesi, pruune, igal neist üks valge täpp küljes. Linnusitt ei ole, selle äratundmisega mul probleem puudub, oskan väljaheite järgi lausa sulelise liiki määrata. Mingid seemed äkki? Lähen mina siis ja näitan Paulile, et näe, milline veider leid. Paul vaatab mulle üllatunult otsa. “It’s a lizard poop. Haven’t you seen it before?”

No olge lahked. Ei, ei ole ma näinud sisalikusitta, kuigi me sisuliselt upume sisalikesse. Sihukesed sõbralikud, keskmise suurusega, liiginimeks sagebrush lizard, eesti keeli salveisisalik. Mis muu ta saabki olla, siinsete salveipõõsastee keskel, eks. Jah, täitsa arusaamatu, kuidas nende väljaheited mul märkamata on jäänud. Näed, nüüd jälle targem:
"One of the differences between lizard poop and feces from other animals is that it has two “parts” to it. There will be a small white or yellowish area in the end of the piece of feces. This actually the lizards urine.  Lizards maintain more moisture from the urine than we do and the resulting waste is a solid or semi-solid mass of uric acid crystals. Lizards excrete waste from the same opening of the body. Known as the cloaca, this is an area where the digestive, urinary and genital systems all empty into. This anatomical arrangement can be found in reptiles, amphibians, birds, egg-laying mammals and  cartilaginous fishes (sharks, rays)." Allikas: Internet.

Meil käib praegu üleüldse kuum hooaeg siin kanjonikaldal, kõikidel karvastel ja sulelistel on järeltulijad. Üleeile õhtul sattusime Lilliga ühes majalähedases kanjoniharus enam-vähem vastsündinud hirvevasikale. Emahirv tegi putket, täpiline titt peitis end kõrge rohu varju. Lilli on mul õnneks välja koolitatud, täiskasvanut taga ajama ei tormanud, vasika juurde keelasin tal minna. Pöörasime otsa ringi, järgmisel päeval igaks juhuks sinnakanti ei jalutanud. No ja kakkudel on kah perelisa, kaks kassisuurust jõmmi, poolleldi veel udusulgedes, karvased mis kole. Me kutsume neid Teeny ja Tiny. Jänese- ja koopaorava hakatistest ärme üldse räägime, neid on mustmiljon. Jaa, Lillikesel rasked ajad… Kui ma tal kogu seda kampa laseksin taga ajada, oleks koeral jalad jooksmisest lühikeseks kulunud nagu Inglise kuninganna corgidel.

Te muidugi saate aru, et ma heietan loodusejuttu selleks, et kõrvale hiilida tänase päeva põhiuudisest. Nimelt kuulutas Kanye West, et kavatseb novembrikuisteks presidendivalimisteks oma kandidatuuri üles seada. Ei noh, ma teadsin küll, et meil USAs on asjad praegu kehvasti, Trump ja Viirus ja. Et põhi peaks nagu käes olema, pole ju enam kusagile kukkuda. Või vähemalt nii arvasin. Aga näe, selgub, et on küll. Ainuüksi mõte Kim Kardashianist kui Esimesest Leedist paneb mind googeldama Mehhiko, asüül. Sest Kanada ju meid, katkutõbiseid, vastu ei võta, Euroopa ammugi mitte. Niisiis, ehk mõistate, miks ma pea liiva alla peidan ja “olukorrast riigis” asemel reptiilide väljaheidetest kirjutan.
July 05/2020
I am the Lizard King, I can do anything! ― Jim Morrison

Fotojaht 13: Kivid

Teate, kui mul midagi küllalt ja ülegi on, siis neidsamuseid kivipilte. Mõni ime. New Mexicos elasin mitu aastat mägede külje all, road-tripid on meid enamasti kivistesse paikadesse viinud, ja siin Oregoni kodus resideerun laavakivide otsas, kivise kanjoni serv välisuksest kahe sammu kaugusel. Mistap valiku tegemine sellenädalaseks pildiväljapanekuks oli raske, et mitte öelda võimatu. Lõpuks otsustasin teile kolme laagrikohta näidata.

Kolmandal fotol, võetud paar aastat tagasi, pole tibagi värve juurde keeratud. Sealkandis ongi kõik läbi ja lõhki oranzhikaspunane, ja Jumalate Org on absoluutselt jumalik, inimestest hüljatud koht.
Veider, et keskmine pilt, pärit tänavuse talve kuupikkuselt camperituurilt, pole põrmugi "red", kuigi paiga nimeks Red Rock Canyon. Mitte et seal punaseid kive ja kaljuseinu üldse poleks olnud, aga meie sattusime sihukese heledama torni alla, ning koidueelne külm valgus mängis kah oma rolli.
Esimene foto on meie kõige esimeselt road triplt. Pilditegemise hetkeks olime vaid paar kasinat päeva ja ööd koos veetnud. Mul on kuri kahtlus, et lisaks Pauli isikuomadustele mängisid ka monumentaalsed loodusvaated mõningast rolli selles, et mul toona põlved nõrgaks läksid, mille tulemusena täna siinpool ookeani elan :)

FOTO 1: Canyonlands, Utah. Taamal Monument Valley.
FOTO 2: Red Rock Canyon, California
FOTO 3: Valley of the Gods, Utah

Teised fotojahtijad on üles loetud Tegelinski juures. 
June 02/2020
“What are men to rocks and mountains?”
― Jane Austen, Pride and Prejudice

Seen

Sirvin mina tänahommikusi kohalikke uudiseid, ja mida ma näen:
Legal, regulated psychedelic mushrooms on Oregon’s November ballot: An Oregon ballot measure to legalize the use of psilocybin in therapeutic settings has gained enough signatures to appear on the November ballot. Oregon would be the first state to legalize the substance, which is currently a Schedule I drug. Cities like Oakland and Denver have already decriminalized psilocybin. “Pioneering research at institutions like Johns Hopkins, NYU, and UCLA has shown the significant promise of psilocybin therapy,” said a press release put out by the campaign Monday, “especially for people whose depression or anxiety hasn’t responded to other available treatments.” Allikas:

Appikene, ma ei jõua novembrikuiseid valimisi ära oodata! Saaks Trumpi Valgest Majast välja ja Seene seaduslikuks, siis võiks juba täitsa elada.

P.S. Mitte et mul ennast õigustada oleks tarvis, täiskasvanud inimene ikkagi, aga eakate sugulaste meelerahu huvides siiski mainin, et Seene osas ei ole mul isiklikke ambitsioone, pigem mõtlen ühiskondlikule hüvangule. Ma pole kanepitki proovinud, kuigi see on meil siin täitsa legaalne mõnuaine 11 osariigis, meditsiiniline kanep lausa 33 osariigis, ja meie väikeses kodulinnas on Rohelise Risti poekesi vaat et iga nurga peal. Ma ei oskagi seletada, miks pole proovinud. Ühel kenal päeval teen kindlapeale katse ära, aga enne peab sisetunne ütlema, et nüüd.

Image from Internet: Psilocybin mushroom
July 01/2020
“Part of what psychedelics do is they decondition you from cultural values. This is what makes it such a political hot potato. Since all culture is a kind of con game, the most dangerous candy you can hand out is one which causes people to start questioning the rules of the game.” ― Terence McKenna