Ja noh, me mõlemad Pauliga oleme sihukesed... kuidas seda nüüd öeldagi... rõõmsakesed enam-vähem igas eluolukorras. Kusjuures varahommikust saati. Nii mul kui tal on, khm, kogemusi, khm, inimestega, kellega koos elamine sarnases viitsütikuga pommi otsas istumisele. Iseäranis päeva algustundidel. Vale sõna või liigutus, ja võid kogu päeva maha kanda. Halvemal juhul teise takkaotsa. Koledal juhul kolmandagi. Aga meie. Teinekord kihistame naerda juba enne, kui voodist tõuseme, ja mitte sel põhjusel, mida teie arvate (kuigi teinekord sellel ka muidugi), vaid kuna üks või teine teeb poolärkvel olles mingit naljakat häälitsust, või ütleb mõne jabura sõna, vms. Kui juba jalgel oleme, läheb asi päris hulluks. Mina püsin veel suhteliselt vaoshoituna, kuni esimest poolt tassi kohvi keres pole, aga Paul on võimeline enne sedagi tantsima ja laulma ja trummi lööma, see käib tal kohvikeetmise rituaali juurde. Lillikesele on säärane käitumine silmnähtavalt vastumeelne. Nimelt ta ööpuur asub köögis, ning ta teab, et enne, kui meil kohvid joodud, vabadusse ei pääse. Niisiis ajal, mil loom tahaks häirimatult silma looja lasta, viibib ta vaateväljas Talking Heads'i või muus sarnases stiilis tantsuliigutusi tegev Paul. Või mingit lauluviisi üles võttev, oma sõnadega muidugi. Ausalt, ma ei liialda, Lilli pigistab siis silmad kõvasti kinni ja keerab end näoga seina, seljaga köögi poole. Te peaksite seda nägema. (Lillit, mitte Pauli.)
Anyway. Ega me ainult kodus sedasi. Siin kirjutasin, kuidas oma varahommikuste lollustega hotellikaaslastele vahele jäime, Kauail. Jumal tänatud, et ses osas ühesugused oleme. Oleks üks või teine meist normaalne, oleks kooselu hommikuhulluga ilmselt veelgi komplitseeritum kui kooselu hommikumorniga.
Kuidas teil muidu ärkamisjärgse meeleoluga lood on? (Pange tähele, ma ei öelnud „hommikumeeleoluga“.)
April 29/2020
“Morning is wonderful. Its only drawback is that it comes at such an inconvenient time of day.” ― Glen Cook, Sweet Silver Blues
Hihiihi kusjuured ärkamisjärgne pahursus on täiesti väljaravitav kui õige inimesega koos olla.
ReplyDeleteMina isiklikult olin seesamune kohutav viitsütikuga pomm hommikuti, kuid praegune abikaasa ravis selle iseloomuomaduse just nimelt oma igasuguste lollustega välja. Ma päris tema tasemele ei küündi veel, aga see inimene jõuab juba enne päris silmi lahti tegemist mõne veidrusega lagedale tulla ja kohvi tehes kõik maailma asjad ära seletada ja laulud laulda või milleks iganes parajasti tuju on. Ma arvasin, et mu oma sihuke ainueksemplar ja mis mul muud üle jäi kui temaga koos rõõmsalt ärkama hakata 😁.
Ma olen ärgates aeglane. Laman tükk aega, et pärale jõuaks, et nüüd olen ärkvel, tõusen aeglaselt üles. Tuian ringi ja teen hajameelselt suvalisi majapidamistöid, et ennast natuke rohkem käima saada. Käin duši all ära, teen kohvi ja vitamiinitableti-limonaadi, lürbin neid ja tarvitan mingit meelelahutust (loen internetti läbi või ajalehte, kui sellist juhtub olema, või vahin telekast midagi lollakat või loen Miki Hiirt). Esimese kohvi jooksul jõuab võib-olla isegi söögiisu tulla, siis saab n.ö hommikust süüa.
ReplyDeleteTavaliselt on selleks ajaks, kui ma hommikusöögi lõpetan, kulunud ärkamisest mingi kaks-kolm tundi (ja turg juba kinni pandud ja üldse pooled asjad kinni pandud).
Kui kaht tundi ei saa, siis on natuke kehva olla, päev otsa on mingi sügelus sees, et midagi olulist jäi tegemata. Võib juhtuda, et kukun seda vajalikku logelemist suvalisel hetkel järele tegema ega saa enam pidama, siis midagi muud sel päeval ei jõuagi teha.
Jaburdamine on sellest sõltumatu. Mingit loba võin ma hakata ajama juba poolunes, kui ma üles tõusta veel ei suudaks. A.-le käib üle mõistuse, kuidas mul saab kõnekeskus rutem ärgata kui muu motoorika, aga issake, madal vererõhk ometi, inimene ei saa paugust püsti tõusta, niiviisi kukub tagasi ümber.
Aga loba jaoks on õiget inimest vaja. Kui mul tuleb ärgata enne loomulikku ärkamisaega ja juba on valvel ootamas inimesed, kes tahavad kohe reipalt juttu ajada, siis ma saan sellega hakkama, aga tunnen end halvasti; kui ma tean seda juba uinudes, ei taha hästi magama jäädagi, sest tean, et und täis magada ei lasta ja normaalselt ärgata ka ei lasta, mis mõtet on siis üldse magama minna.
A. ei ole minu õnneks kunagi reibas, vaid kulgeb ühtlaselt (ega saa omalt poolt aru, mis uskumatud tuurid mina päeva peale üles jõuan võtta - natuke enne magamaminekut olen ma selline ideid pritsiv maniakaalne energiapall, et.
Hommikuinimesena olen kohe ärgates rõõmus ja rõõsa (vahel on uni silmas, kellel ei juhtu, ent meeleolu sellest ei muutu) ning toimekas veel lisaks. Kahjuks pean end tagasihoidma, sest ülejäänud perekond ei jaga minu hommikust toimetamistuhinat. Seega naudin hommikuid, kohvi ja pudrukausiga, loen teiste tähelepanekuid elust-olust. Mõtlen päevale, mis eesootamas. Tund pärast ärkamist - tööle.
ReplyDeleteHommikud on päeva parim osa, kus saab segamatult (tuleb hoida vaid madalat mürafooni) mõelda omi mõtteid, kirjutada, meenutada ja nautida endaga olemist.
Lubatagu võtta vabadus olla noop ja siiski tahta üht väikest pilti te hommikust. :)
ReplyDeleteVisuaaliinimene nagu ma olen, mitte et jutt juba ülihästi õigesse kohta ei mõju.
Ma tahaks üles ärgata ja vaadata päikesekiirt oma kaaslase ripsmetes sillerdamas. Ei saa väita, et ma mõnikord nii väga ei tahaks ise see päikesekiir olla ka.
Hetkel on see seis, et püüan mitte liiga sügavalt hingata, sest nitroglütseriin on ohtlik asi.
Minuga ei tohi hommikuti rääkida. Argipäevadel on ok, kuna me ärkame nn järjestikku. Seks ajaks, kui mees ärkab olen ma juba päike. Puhkepäevadel ta õnneks teab ja laseb mul rahulikult ärgata.
ReplyDeleteKõige traagilisem on vanematel külas, kes on selle ära unustanud...:)
Lisaks nende pulbitsevale energiale veel ülihoolitsemine, iga suutäie ja silmapilgutuse jälgimine ja mu soovide ennetamine... aaaaaa!!!!!
ma ei saa mitte kunagi selliseks :) :)
Mul on nagu notsul, aint väiksema intensiivsusega. + kui ma olen üksi (või koeraga), läheb ärkamiseks vähem aega. Ilmselt ma alateadlikult kohandan end Nende Teistega, kes hommikul ärkamiseks vajavad ergutust ja patsutusi õigesse kohta.
ReplyDeleteJa siis olen pisut "prrrrmhhh!" poja pihta, kui ma hommikul tema ärkamise huvides olen rõõmus ja innukas ja tema on: "Maitaha midagi. Ma magan 20 minutit veel parem."
See ärkamisjärgselt rõõmus vs pahur olemise piir käib vist hommiku- või õhtuinimene olemise järgi?
ReplyDeleteMina olen õhtuinimene ja ärgates võrdlemisi morn (eriti liigvarase ärkamise puhul), ei hammusta, aga kommunikatsiooniks ka eriti suuteline ei ole. Kui mõni erakordselt suhtlemisaldis ja reibas kaaskodanik sisse sõidab, siis kuuleb ta mult ühesilbilisi vastuseid. Pärast kohvi ja hommikusööki juba võib rääkida :)
Tuju sõltub suuresti sellest, kas ma olen oma eluga rahul (ja rõõmus selle inimese üle, kelle kõrval ma ärkan). Suhtlemine ei ole mingi probleem, vabalt võib unenägudest rääkida või mis iganes. Aga kere ärkamine ise on vaevalisevõitu. Mees kargab püsti ja imestab, miks ma ikka veel pikutan, ringutan, venitan ja ei suuda ennast vertikaali ajada. Nii aeglane, nagu Notsu, ma pole, kuid vähemalt tunniga tuleb hommikutoimetustel ikka arvestada. Kooliajal sain poole tunniga üles, riidesse ja söödud, aga mis elu see ka oli...
ReplyDeleteOot, pidage – ma olen vist suutnud me hommikukäitumisest vale mulje jätta. See, et mina ja Paul ärgates RÕÕMSAD oleme, ei tähenda, et oleksime LÄRMAKAD või VILKAD. Ei ei ei. Kaugel sellest. Isegi Pauli laulmine on sordiini all. Igasugused helid on mulle hommikuti täiesti talumatud (linnulaul välja arvatud, või ookeanikohin), ja mu kere, kaasa arvatud kõnekeskus, ärkab väga, väga aeglaselt. Ning mul on hommikuti VÄHEMALT tund kohvitassiga istumise aega tarvis. Nii et kui näiteks peab hommikul kell 4 lennujaama poole startima, heliseb äratuskell 01.00. Pool tundi voodist välja saamiseks ja kohvi keetmiseks, tund aega munemiseks, poolteist tundi pesemiseks-sättimiseks.
ReplyDeleteIndigoaalane, ma muide täielikult samastun su “vanematel külas” stsenaariumiga. Suutäite ja silmapilgutuste lugemine ja soovide ennetamine, õudus kuubis =)
Frieda, ma tegelikult ei arva, et ärkamisjärgne meeleolu sõltub hommiku- või õhtuinimene olemisest. Ma näiteks olen tänaseks hommikuinimene (varem olin õhtune), aga hommikul minuga reipalt kommunikeeruda üritada – see on viga =) Ärgates rõõmus olemine ei tähenda tingimata suhtlemisvõimeline olemist.
Alexrobin, pilti meie hommikust? Vaata postituse juures olevat fotot =)
Minuga võib vabalt hommikul - ametlikus tähenduses hommikul - reipalt suhelda, sest siis on mul see magamaminekueelne aeg, mil ma olen kõige reipam üleüldse. :)
ReplyDeleteIndigoaalase "vanematel külas" teemale lisan teema "vanemad külas" - kus ema, kes on nii hommikuinimene, kui üldse olla annab, hiilib sosinal püüdlikult, et mind mitte üles ajada, aga ma ärkan ikka, sest ebatavaline olukord mu kodus teeb une õhukeseks. Ja siis kui ma olen üles ärganud, saab ta kergendatult lobisema hakata, sest ma enam ei maga.
Ma suudan isegi vastu vestelda (sest kõnekeskus enne motoorikat jne), aga pärast olen jube väsinud.
Selfit otse sängist niisiis ei saa ? Ma ei tea kuidas ma selle teadmisega edasi elan :)
ReplyDeleteMajakülalistest - siiamaani on õnneks kõik sellised sattunud, kes magavad kauem kui meie, isegi vanem generatsioon ei hiili hommikuti enne pererahvast ringi. Ja noh, meil on muidugi see eelis kah, et elamine on üsna suur ja väga helikindel, köögis võib lausa kohvi jahvatada, ilma et master bedroomis kuulda oleks.
ReplyDeleteSängiselfit, Alexrobin? Sa oled vales blogis =)
P.S. Ma siin juba mitu päeva võtan hoogu sellekski, et Morgiele kergemeelselt lubatud kamokleidi-pilt teha. Igasugu vabandusi on võimalik leida, kui tõsiselt proovida. Näiteks pilvine ilm jne.
Ma olen õhtuinimene,ja hommikud ei ole minu teemad. St koroona-kriisis on üks hea asi, ärgata saab hiljem. Ma ei teadnudki, et üks tund nii palju rolli mängib. Aga kogu selle aja olen tõusnud ilma äratuskellata ca 8.30-8.55. Aga üldiselt vajan hommikul aega ärkamiseks ning käima saamiseks, võin ju muidu heas tujus olla, aga kui keegi midagi tahtma peaks, on tuju kohe rikutud.
ReplyDeleteMa kunagi kirjutasin blogipostituse oma hommikurutiinist. Mu hommikud algavad sellega, et ma jooksen kogemata peaga vastu uksepiitasid ja umbes kohvikeetmise juures hakkan aru saama, et ma olen püstiasendis. Mis mu nimi on ja miks ma püstiasendis olen, selgub veel hiljem.
ReplyDeleteAga noh, ma ärkan kell 6 ka.
Minu kõige hullem hommiku-horror on, kui olen kusagil külas öö veetnud, ja pererahvas paneb hommikul TELEVIISORI mängima. Jube. Tuletan meelde, et meie kodus sihukest asja nagu TV ühendus üldse polegi. Ja ei tulegi =)
ReplyDeletemul sõltub hommikuõõv rohkem metafüüsilistest kui füüsilistest asjaoludest - A. võiks arvatavasti ka minu magamise ajal teises toas filmi vaadata, mind ei segaks (vbla ta vaatabki, kust ma tean). Aga kui ma tean, et majas on ebatavalist rahvast, magan nagu nõeltel, sest "äkki nad ajavad mu üles", kuigi helitaust on ehk vaiksemgi. Võib-olla juba teadmine, et isegi kui nad on vaiksed, nad ikkagi TAHAVAD kangesti minuga suhtlema hakata ja ootavad pikisilmi, et seda teha. ja siis tunnen ma voodis pikutades end väikest viisi nagu reeturina.
ReplyDeleteMa arvan, et minust kauem ei suuda ükski külaline magada, sest ma ei ole näinud ka kedagi, kes minust hiljem magama läheks, aga noh, elame-näeme.
Omaette ooper on need väljasõidud, kus mul tuleb Asjaolude tõttu ärgata umbes kolm tundi pärast uinumist, teised on juba tükk aega üleval, lobisevad hommikusöögi lauas ja reeglina teeb mu zombisus neile nalja. Ma saan täitsa aru, ma olengi kindlasti siis koomiline, aga raske on sellele kuidagi reageerida, kui tegelikult tahaks vetsus iiveldada.
Ärkamisjärgne meeleolu on otseses seoses sellega, kas ma olen oma eluga rahul või ei. Kui ma ärkan maailma, ümbrusse, seltskonda, mis on vastuvõetamatu, siis alustuseks ma ei tahagi ärgata ja kui ikkagi ärkan, siis olen pahur. Pikemaajaline hommikune paha tuju on minu puhul ka üks depressiooni sümptomeid. Aga kui elu on ärkamisväärne, võib hea tujuga ärgata küll :)
ReplyDeleteSuur osa on ka sellel, kas ma saan rahumeeli une täis magada või pean regulaarselt äratuskella peale tõusma. Äratuskella ma ei salli, see rikub aeglased hommikud ära. Tahan ise ärgata, eelistatult kalli inimese kõrval ning ärgata päeva, mis sisaldab mulle sobivaid töid ja tegemisi.