▼
Painab
Ma ei ole taimetoitlane. Ma söön liha. Mitte küll väga palju ja väga tihti, ning enamjaolt valget liha (kana, kala). Ma tean väga täpselt, kust mu liha tuleb, sealhulgas veiseliha. Ei, ei tule anonüümse tükina supermarketist. Ma sõidan oma tulevasest lihatükist või hakklihast vaat et iga päev mööda. Teisisõnu – sõidan mööda naabrimehe rohutoidul, vabapidamisel olevatest veistest.
Ka ei ole ma ebaratsionaalselt õrnasüdameline. Kui peaks juhtuma, et saabub zombie-apocalypse ja mul on tarvis ennast toita, võtan südamerahuga Pauli jahipüssi ja lähen varitsen all kanjonis seni, kuni mõni kohalikest hirvedest sihiku ette jääb. Ma ei ole küll looma nülginud ja tükeldanud, aga Paul on, lisaks leidub me raamaturiiulis vastavat õpetlikku kirjandust.
Aga eile sõitsime läbi kohaliku väikelinna toidupoodi, ja kõrvalrajale sattus talumehe pickup truck. Vedas väikest ühe-veise-treilerit, tõsise ilmega vanem meesterahvas rooli taga. Mingit erilist detektiivivaistu polnud vaja, et üks ja üks kokku liita – truck suundus põhja poole, sinna, kus linna piiril asub pisike tapamaja. Mustakarvaline veisepea piilus treileri ülemise piirde tagant välja, kõrvad tuules lehvimas, niiskelt läikiv ninaots uudishimulikult õhku nuhutamas. Otsustasin, et mõtlen muule, ja tegin Pauliga mingist teisest-kolmandast asjast juttu.
Toidukraamiga kodu poole sõites nägin sama pickupi ja treilierit linna suunas tagasi tulemas. Treiler oli tühi. Ning sestsaadik pole mul päriselt õnnestunud mõtetest eemaldada toda toredat mustakarvalist pead, neid kõrvu ja ninasõõrmeid, mis ümbritsevaid helisid ja lõhnu nii vastuvõtlikult, innukalt püüdsid.
Foto tehtud Astorias, läbi restoraniakna.
February 28/2020
“We love dogs and eat cows not because dogs and cows are fundamentally different--cows, like dogs, have feelings, preferences, and consciousness--but because our perception of them is different.”
― Melanie Joy, Why We Love Dogs, Eat Pigs, and Wear Cows: An Introduction to Carnism: The Belief System That Enables Us to Eat Some Animals and Not Others
Ritsiku blogisse tahtsin tegelikult vastata (su kommentaari peale), aga ma ei saa millegipärast Wordpressi postitada. Kirjutan siis siia:
ReplyDeleteKõige suurem probleem olevat see, et peiteaeg on kaks nädalat ja nende kahe nädala jooksul ollakse nakkusohtlik ise kahtlustamata, et midagi viga võib olla. Mask ei pidavat midagi tegema, ainult mingi kindlat tüüpi mask sobib (neil on kõigil omad koodid) ja sedagi peab iga tunni tagant vahetama. Ja mis veelgi olulisem – ka silmad peavad kaetud olema, sest piisknakkus saab ka sedakaudu sisse. Nii et suurt midagi peale kätepesu ja desinfitseeerimise polegi teha koroona vastu. Kodus püsimine aitab muidugi ka.
Vaktsiini väljatöötamine pidavat umbes aasta aega võtma, nii et kui see lõpuks olemas, võib vabalt nii minna, et seda polegi vaja. Aga võib ka nii minna, et on väga vaja.
Tänud vastamast, Anu.
ReplyDeleteSelgituseks, et Ritsiku juures küsisin ma järgmist: "Koroonast. Kuulge, kas peale minu veel kedagi on, kellel on kuklakarvades tunne, et sel pildil on midagi valesti? Ühest küljest surutakse uksest ja aknast “jube taud, koolid kinni, piirid kinni”, samal ajal kui tööriistakast, mis elanikkonnale antakse, koosneb nõuannetest stiilis “peske käsi”. Kellelgi blogijaskonnast mõnda tuttavat nö. lihtmeedikut ei juhtun olema, kes talupojamõistusest tulenevat kommentaari oskaks anda, olgu või anonüümselt? Sest noh, tervishoiuametnikke ja klikimeediat on nüüdseks kuulatud küll. Täna oli üks CNNi peauudistest “South Carolina koroonoaviirusega patsient on raskes seisus”. ÜKS patsient. Ei vanust ega midagi. Äkki kisub 90 ligi, sellepärast seis raske? No mis sa oskad sellise uudise peale kosta?"
Hea uudis on see, et seoses suve tulekuga on suur tõenäosus, et viiruse levik väheneb märgatavalt, nii et sel juhul ei ole enam kaua jäänud.
ReplyDeleteJeerum. Seekord oli siis Trumpil õigus, kui ta küsimusele, kuidas USA valitsus viiruse vastu võitleb, vastas, et mis siin väga võidelda, varsti läheb soojaks nagunii. OK ma väheke liialdan =), aga suve tulekuga lohutas ta küll, jah. On lõpuks hakanud spetsialistide nõu kuulama, või mis?
ReplyDeleteMina mõistan seda painet. See on üks põhjustest miks ma liha väldin. Ma ei ütle et ma üldse ei söö, vahel ikka juhtub.
ReplyDeleteMmm... ma tegelikult ei ütleks, et paine, millest kirjutasin, oleks nimelt liha vältimisega seotud olnud. See oli pigem – kuidas seda nüüd täpselt kirjeldadagi – konkreetse elusolendi teadlikkusega ja maailmaga kontaktis olemisega seotud. Too õhunuusutamishetk oli nii meeldesööbivalt kõnekas.
ReplyDeleteMul ei ole nn. lihasöömise süümepiinu, kuna, nagu kirjutasin, tean täpselt, kust see liha tuleb ja kuidas teda eluajal koheldakse ning kuidas hukatakse. Kui peaksin olude sunnil kaubanduskeskusest anonüümseid tükke ostma, nagu enamik inimesi paraku sunnitud on tegema, oleks täitsa võimalik, et mõte hakkaks nende teemade ümber keerlema, ja tekiks soov liha vältida või selle söömist praegusest veelgi enam vähendada.
Mõistan absoluutselt :) Minu liha vältimises on ka palju kaalukamaid (minu jaoks siis) põhjusi kui paine, aga see on siiski olemas.
ReplyDeleteminu paine on peamiselt tunne, et kuidagi nagu silmakirjalik on süüa kedagi, kelle tapmisega ma ise hakkama ei saaks. Ja ma arvan, et ei saaks, proovinud ei ole.
ReplyDelete(aga söön vahel ikka. selline silmakirjalik olengi.)
ReplyDeleteNovot, Notsu, me jälle mõtleme enam-vähem ühes suunas, silmakirjalikkuse osas. Ma tundun endale vähem silmakirjalik, kuna tean üsna täpselt, keda söön, kes ja kuidas looma pidanud ja tapnud on. Aga noh, nagu sinagi ütled, jupp silmakirjalikkust ikkagi jääb, sest ma pole neid toiminguid ju ise teinud. Samas, ega ma ise pole valinud sedagi, et käesolevasse aega sündisin, kus inimeste sügavam side söödavaga on nõrk või lausa olematu, ja mitte ainult liha osas. Käik supermarketisse, ja asi ants.
ReplyDeleteMul on sel teemal raamatusoovitus. VÄGA hea lugemine:
ReplyDeleteTovar Cerulli, The Mindful Carnivore: A Vegetarian's Hunt for Sustenance
https://www.goodreads.com/book/show/12363780-the-mindful-carnivore#other_reviews
Aitäh raamatusoovituse eest! See, et ma ise tappa ei suudaks on teine väike põhjus, miks ma liha ei söö. Pikka aega vabandasin end sellega, et mul on abikaasa, kes suudab. Peamine, miks ma ei söö on sisetunne, mis ütleb, et ei peaks. Sellega vastuolus olla oli juba ränk.
ReplyDeletea muide, jahtimise käigus tapmine ei tundu mulle psühholoogiliselt nii vastuvõetamatu, siin oleks mulle takistuseks pigem oskuste puudumine (ei taha ju oskamatult tapma hakata, ikka kiiresti ja korralikult ühe lasuga). Jahiolukorras tapmine tundub kuidagi loomulikumana.
ReplyDelete