Nonii, maokartjad panevad nüüd jälle sõrmed kenasti kõrva, eks.
Astun mina eile õhtul kella kaheksa paiku (lämbe, tuuletu) Lillikese kennelisse, et teda tavapärasele päeva lõpu jalutuskäigule viia. Lilli lebotab maas, silmad poolkinni, palav ju. Niipea kui kennelivärava kiiksuga avan, kostab plastmasskuudi ja kiviseina vahelt lõginat. See heli on juba liigagi tuttav. Lilli kargab üles kui ussist nõelatud (no pun intended), mina raban tal turjast, tirides koera välgukiirusel kennelist välja. Paul on õnneks läheduses. Panen Lilli tuppa kinni, varustame end saabaste-kinnaste-labidatega, nihutame kuudi ettevaatlikult seinast eemale. Seal ta ongi, lõgismadu, veidi väiksem kui eelmised, kes maja külje alla roninud, samas siiski täiesti arvestatav isend. Ilmselt juba mitukümmend minutit koeraga koos sõba silmale lasknud.
Ma ei hakka uuesti kirjeldama, mis saatus lõgismadu ootas. Siin on kolm eelmist juhust kirjas, neljas oli kah veel vahepeal. Ja mõnda oleme all kanjonis kohanud, kuid seal ei luba me eetika roomajaid rünnata. Kui aga asjad samamoodi jätkuvad, tuleb vist eetikanormide korrigeerimisele mõelda. Lõgismadu koera kennelis on küll liig mis liig. Kusjuures ma ei hoia Lillikesel toitu ees ega midagi, ta kenneli põrandakate on puhtam kui mõnede inimeste elutoad.
Tõesti, aru ma ei saa, mis kuradi hull aasta see on. Viis eelmist suve ei andnud lõgistajad end praktiliselt näolegi, ja nüüd äkki niimoodi. Patt suve lõppu soovida, aga mu praeguses emotsionaalses seisundis on sügis enam kui teretulnud, maod kebivad siis magama. Muidugi meenutan ka vana head "paranoia self destroya" ütlust, katsun end rahulikuks sundida. Ega meie endi pärast polegi muret, inimene oskab ju ettevaatlik olla, aga koeraga on väheke teine lugu. Õnneks õnnestus mul kevadel Lillile elektririhmaga „maotreening“ teha, mittemürgise gopher-mao kaasabil. Vabal tahtel Lilli roomajatele nüüd ei lähene. Aga kui need põrgulised ise kennelisse ronivad... Täna hommikul tegime Lilli valdustes mõningasi kindlustustöid, väiksesilmalist metallvõrku kasutades, ja laususime ussisõnu. Kogu kennelit pole siiski mõistlik ära blokeerida, sest kui miski kuskilt end sisse peaks nihverdama (ptüi, ptüi, ptüi), peab roomajale taganemistee jääma, vastasel juhul ründab ta vältimatult.
Foto on illustreeriv, möödunud suvest, aga sündmuspaiga kirjeldamiseks sobib. Eile õhtul lamas Lilli siiski kenneli parempoolses nurgas.
July 30/2019
“Other people imagined demons and monsters under the bed. Robert had actually seen them.”― Kenneth Eade, Unwanted