Misasja, te ei näe Pauli ja Lillit? Aga vaadake ometi hoolega. See tume täpike all kanjonipõhjas on Paul, istub matkatoolis oja kaldal, suitsetab sigarit, rüüpab õlut. Lilli on kohe tema kõrval. Pildistasin me maja eest nädalajagu tagasi, tänaseks on lumi läinud.
Ning jaa, me loeme kõike seda, mis pildi peale jääb, oma eesõueks. Te peaksite Lillikese sõimu kuulma, kui keegi julgeb kanjoni teisel kaldal Rahvuslikele Rohumaadele jalutama tulla, koeraga või ilma. Rohumaad on Riigi omad, sinna me rendiõigus ei laiene, kuid Lilli pole rendilepinguga kursis. Kusjuures ma täitsa ausalt tunnistan, et ka meie Pauliga maname ette „kes seal kõnnib“ näod ja haarame binoklid, kui haruharva kedagi teisel kaldal nägema juhtume. Reeglina on tegemist jooksjate või koeraomanikega või ratsutajatega. Aga ükskord, kujutage ette, jalutas üks paarike rohumaadel oma KITSE. Ei, me ei näinud seda unes. Jah, me olime täiesti kained. Meesterahvas, naisterahvas, ja ontlikult oheliku otsas kõndiv kits. Samas, koerana koheldud kitse kannatab veel kuidagiviisi ära, aga Rohumaadele eksivad püssimehed tõstavad meil vererõhu lakke. Ei hakka siin ameeriklaste relvafetishil pikemalt peatuma, milleks mõnusat hommikut rikkuda, eks ole – aga ega me naljapärast „NO HUNTING, PRIVATE PROPERTY“ silte kanjoniäärele välja pannud. Ja ikka leidub mõni ullike, kes tukiga alla kanjonisse koperdab. Noil puhkudel aitavad tugevad häälepaelad.
Anyway. Nagu öeldud, praeguseks pole ka põhjapoolsetel kanjonikülgedel enam lumeraasugi. Jumal tänatud. Ei hakka salgama, et igatsesin Kauai järele nii mis hirmus, kui siin mitu nädalat hangesid pidin vahtima. Tegelikult oleks patt nuriseda, veetsime saarel ju hea osa jaanuari ja veebruari, aga no ma kohe üldse ei tahaks talvega enam tegemist teha. Täna hommikul näiteks on olemine juba mõnus, kuigi hetkel sajab. Aga soe on, ja õhk maguskirbest kadakalõhnast paks. Kadakatest rääkides, nendest suurtest siis, puukõrgustest. Käisime eile kanjonis pikemal tiirul. Seekordne lumi on täitsa uskumatut murdmistööd teinud. Meil saab ülehomme viis aastat siin elatud, aga sellist laastamist pole veel näinud. Vanad kõrged puud pooleks, langenud okstest rääkimata. Mõneti rahustav – järelikult tänavune Kesk-Oregoni talv ikkagi OLI eriline. Loodetavasti saame nüüd mõned aastad jälle polaarkliimata hakkama.
April 02/2019
“Pray don't talk to me about the weather, Mr. Worthing. Whenever people talk to me about the weather, I always feel quite certain that they mean something else. And that makes me quite nervous.” ― Oscar Wilde