Kujutage ette, Lilli juba kaks aastat ja viis kuud vana. Alles ju oli kutsikas?? Eile sain lõpuks hea pildi ta lemmikasendist, me kutsume seda lendamiseks („Lilli is flying“). Fotol on Lillikene oma köögipuuris, seal veedab ta ööd ja home alone tunnid. Õuekennelisse me teda omapead ei jäta. Ei, ei ole paranoilised, lihtsalt ettevaatlikud. Kahjuks koeri varastatakse, ja Lilli on superkoer.
Superkoer sõna otseses mõttes. Temaga on NII kerge koos elada. Laske ma näiteks räägin teile meie hommikutest. Ärkame, Paul ja mina. Tuiame kööki. Oleme suhteliselt varased, üle seitsme ei maga. Kardin eest, kohvivesi tulele. Selles staadiumis ei tee Lilli reeglina veel silmigi lahti, alles ubade jahvatamine paneb veidikene liigutama. Me joome presskannukohvi, Paul vahukoorega või võiga (öäkk!), mina paari tilga agaavisiirupi ja kohvikoorega, mida siinmail kutsutakse Half-and-Half. Ühesõnaga, kohvikeetmisrituaali ajal on Lilli poolärkvel, vait kui sukk, küll aga hoiab meil silma peal. Ta teab täpselt, et ENNE kui kohvi kruusidesse valatakse, ei juhtu MITTE MIDAGI. Sealt edasi on kaks võimalust. Esimene: inimesed võtavad köögis paar kohvilonksu, et veri käima saada, lasevad looma puurist vallale, tervitavad, viivad õue lühikesele pissitiirule (enamjaolt teeb seda perenaine), toovad tuppa tagasi, istuvad elutoas tugitoolides, vahtides üle kanjoni Rahvuslikele Rohumaadele, ühes käes kohvitass, teine käsi vaba koeraga mängimiseks.
Teine võimalus: inimesed keedavad kohvi, valavad tassidesse, jätavad koera puuri, lähevad elutuppa, tõenäoliselt istuvad seal oma kohvitassidega ja vahivad üle kanjoni Rahvuslikele Rohumaadele (täpselt ei tea, sest köögipuurist elutuppa ei näe). Sel puhul tuleb koeral viisakas, vaikne ja vagane olla, kuna elu on näidanud, et kiunumine või muul moel kannatamatuse ülesnäitamine ainult pikendab puurisolekut. Lõpuks tulevad inimesed kööki, lasevad looma puurist vallale, tervitavad, viivad õue lühikesele pissitiirule, toovad tuppa tagasi, istuvad elutoas, vahtides üle kanjoni Rahvuslikele Rohumaadele, ühes käes kohvitass, teine käsi vaba koeraga mängimiseks.
Tegelikult on kolmas võimalus kah, kui hommikud juba soojemad. Sel juhul keedetakse kohvi, valatakse termostassidesse, võetakse paar lonksu, et veri käima saada, lastakse loom vallale ja minnakse kolmekesi kanjoniäärele uitama, koos kohvitermostega muidugi. Tõenäoliselt on nimelt see Lillikese lemmikviis varahommiku veetmiseks.
Ühesõnaga, kui koera seedekulgla eriolukorrad välja arvata (ja neid juhtub väga, väga harva), käib meie majas elu inimeste, mitte koera päevakava järgi. Ja kui nüüd täitsa aus olla, toimib süsteem mitte seetõttu, et Lilli on superkoer, vaid seetõttu, et meie Pauliga oleme nõudlikud (kuid õiglased ja armastavad) koeraomanikud. Mulle käib üle mõistuse kurtmine stiilis „ma ei tea, milles asi, mu koer ei tee seda või teist“. Loomulikult ei tee, kui sa pole teda õpetanud ja suunanud ja lased tal endale pähe istuda. Koerad võtavad suurima heameelega karjajuhi postitsiooni üle, kui sina selle vabatahtlikult käest annad.
Aga räägime nüüd õhtutest ka. Lasknud Lillikese kusagil seitsme paiku õuekennelist tuppa, mängime temaga natuke, sellele järgneb miilustamine: Lilli lamab mõnust vidukil silmadega elutoa põrandal, mina või Paul pakume silitamisteenust. Kella kaheksa paiku või veidi hiljem, vastavalt sellele, millal meil Pauliga plaanis koeravaba õhtut veetma hakata, ütlen võlusõna "crate time", mille peale Lilli suundub heal meelel, vastu vaidlemata köögipuuri. Maius, puuriuks kinni, uneaeg ja öörahu hommikuse kohvini. Teinekord läheb ja seisab Lillikene varasemalgi kellaajal puuris, lootuses maitsvat ampsu saada. Seda käitumist ma üldiselt ignoreerin, sest lõppude lõpuks olen mina see, kes majapidamises niite tõmbab, mitte koer, eks ole.
Tähelepanelik lugeja on juba taibanud, et olen täiega puuri-usku. Puur pakub uskumatut vabadust nii omanikule kui koerale. Ah et mis mõttes koerale vabadust pakub, küsite? Väga lihtne. Puurisolek on märk sellest, et olukord on inimeste kontrolli all, järelikult võib koer end täielikult lõdvaks lasta, ei pea muretsema, mis, kus, kes toimub. Kui puuri algusest peale kui turvalist ja mõnusat paika presenteerida, kujuneb see koera jaoks lemmikkohaks, mõnusaks koopaks, kindluseks. No vaadake või ülalolevat fotot. Säärase kaitsetu asendi võtab koer ainult juhul, kui ta on täielikult lõdvestunud, kindel oma turvalisuses. Igaks juhuks lisan, et Lilli ei ole veidralt krõnksus seetõttu, et puur väike oleks. Puur on SUUR. Lillil lihtsalt on juba pisikesest peale sihuke kondiväänamise komme.
Arusaadavalt ei tähenda kogu see puurijutt, et Lilli elu möödubki trellide taga. Lilli elu, et te teaksite, möödub kanjonis ja metsas ja kadakavälul, sekka ka suurlinnades. Puur ja õuekennel on kohad, kus ta veedab eelnimetet ürituste vahele jäävad puhketunnid. Noh, onju meil superkoer? :-)
April 04/2019
"Dogs have given us their absolute all. We are the center of their universe. We are the focus of their love and faith and trust. They serve us in return for scraps. It is without a doubt the best deal man has ever made."― Roger Caras